Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.09.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2095
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.09.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr 70020100023-1 tühistamise nõudes, Politsei- ja Piirivalveameti kohustamise nõudes vaadata kaebaja taotlus sisuliselt läbi maksimaalselt kahe kuu jooksul, määrata päritoluriigiks Türgi Vabariik, mitte käsitada kaebaja kolmandate turvaliste riikidena Lõuna-Koread ja Põhja-Makedoonia Vabariiki
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Markus Hallang Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete Raidma
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10.12.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.12.2020 otsus haldusasjas nr 3-20-2095 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.10.2021. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-20-2095 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X lahkus Kongo Demokraatlikust Vabariigist 17.05.2018 ning saabus 18.05.2018 Eestisse Saksamaa poolt väljastatud viisa nr EST001296247 alusel, mille kehtivusaeg oli 03.08.2018– 18.06.2019. X-le keelduti 25.07.2018 elamisluba andmast välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p 4 alusel ehk tähtajaliste elamislubade piirarv oli täitunud. Talle väljastati 26.04.2019 teist korda Eesti viisa kehtivusajaga 19.06.2019–01.02.2020. X esitas 07.01.2020 teist korda tähtajalise elamisloa taotluse Eestis elamisloa saamiseks. Menetlus lõpetati taotleja soovil 31.01.2020.
2.X esitas 31.01.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) rahvusvahelise kaitse taotluse.
3.PPA määras 28.09.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsusega nr 70020100023-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 9 lg 6 ja § 8 lg 2 alusel X suhtes turvaliseks kolmandaks riigiks Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia Vabariigi (edaspidi: Põhja-Makedoonia), jättis taotluse VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel sisuliselt läbi vaatamata ning tegi VRKS § 21 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Vaatamata puudustele Lõuna-Korea rahvusvahelise kaitse taotlemise protsessis, on süsteem tervikuna toimiv. X on Türgi kodanikust ettevõtja, kellel on olnud üheaastane Lõuna-Korea elamisluba, kes omab Lõuna-Koreas jätkuvalt mitteaktiivset ettevõtet ja äripartnereid ning on olnud tööandja rollis. Seega on tuvastatud tema piisavalt tugev side Lõuna-Koreaga, et taotleda seal täiendavalt viisat, elamisluba või vajadusel esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Kuigi Lõuna-Koreas äridega jätkamine võib tal olla raskendatud, ei ole see rahvusvahelise kaitse mõistes turvalise kolmanda riigi määratlemisel kaalukas asjaolu. X-l puudus vajadus lahkuda Lõuna-Koreast või jätta Kongost Lõuna-Koreasse naasmata. Pelgalt tõsiasi, et tööjõumaksud on Lõuna-Koreas kõrged ning ettevõtmised ei olnud sedavõrd edukad kui Eestis, ei tähenda, et X-l ei oleks võimalik naasta turvaliselt Lõuna-Koreasse või tal puuduks võimalus sealviibimist seadustad. X on Lõuna-Koread pidanud enda jaoks piisavalt turvaliseks riigiks. X on külastanud Põhja-Makedooniat turismi eesmärgil 2006. aastast alates. X-l on PõhjaMakedoonias tegutsev advokaadibüroo, milles tal on 1/3 suurune osalus. Samuti on X-le väljastatud aastane Põhja-Makedoonia elamisluba. X peab sealset keelt ning kultuuri türklastele sobilikuks. X-l on Põhja-Makedoonias jätkuvalt äritegevus ning tal on võimalik sinna naasta. X-l on olnud mõlema riigiga side, kuid ta ei ole nendes riikides esitanud rahvusvahelise kaitse taotlusi ega soovinud sinna elama jääda, põhjendades seda eelkõige just ärimaastikust tingitud asjaoludega. X ei ole Lõuna-Koreas ega Põhja-Makedoonias olnud tõsises ohus ega langenud muu ebainimliku kohtlemise, diskrimineerimise või tagakiusamise ohvriks.
4.X esitas 28.10.2020 Tallinna Halduskohtusse kaebuse PPA 28.09.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse otsuse nr 70020100023-1 tühistamise nõudes, PPA kohustamise nõudes vaadata kaebaja taotlus sisuliselt läbi maksimaalselt kahe kuu jooksul, määrata päritoluriigiks Türgi Vabariik, mitte käsitada kaebaja kolmanda turvalise riigina Lõuna-Koread ning PõhjaMakedooniat.
2(8)
3-20-2095 PPA on rikkunud VRKS § 18 lg-eid 1 ja 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 604/2013/EL art-t 3, kuna määras ekslikult kaebaja suhtes turvalisteks kolmandateks riikideks Lõuna-Korea ning Põhja-Makedoonia. Kaebaja ei ole Põhja-Makedoonia ega Lõuna-Korea kodanik ega oma seal kehtivat elamisluba või viisat. Kaebajal puudub nimetatud riikidega piisav side, mille alusel oleks tal mõistlik nendesse riikidesse minna VRKS § 9 lg 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (edaspidi: vastuvõtudirektiiv) art 38 lg 2 (a) tähenduses. Kaebaja ei ole kunagi Lõuna-Koreas ning Põhja-Makedoonias elanud ja tal ei ole neis riikides kehtivat elamisluba. Kaebajal olid elamisload äritegevuse eesmärgil aastatel 2016‒2017, ta viibis ainult hotellides ja maksimaalne külastusaeg oli 4–10 päeva. Kaebaja ei ole ise PõhjaMakedooniast elamisluba taotlenud, vaid seda pakkus talle Põhja-Makedoonia, kuna kaebaja tõi äritegevuse käigus riiki välisinvesteeringuid. Kaebajal ei ole sugulasi, kinnisvara, vallasvara ega laiemat sõpruskonda Põhja-Makedoonias ega Lõuna-Koreas. Äripartnerite olemasolu ei saa lugeda piisavaks sidemeks riigiga. Peamiselt elas kaebaja tegelikkuses Türgis ja käis välismaal paljudes riikides ärilistel eesmärkidel. Kaebaja reisib väga palju, kuid naaseb alati oma päritoluriiki. Kaebajal oli ka ettevõte Saksamaal ning Saksamaa on korduvalt kaebajale välja andnud pikaajalise viisa. Vaatamata sellele ei üritanud PPA kaebajat Saksamaale saata. Kaebaja on elanud püsivalt Eestis üle kahe aasta. Kaebaja on Eestis alates 2017. aastast äriga tegelenud, tal on Eesti poolt välja antud kaks järjestikust viisat ja ta on olnud 2017. aastast eresident. 2017. aasta lõpus üüris ta Eestis enda ettevõtte jaoks kontoriruumid ja 30.01.2018 avas Coop Pangas ettevõttele pangakonto. Kaebaja omab Eestis kolme ettevõtet ja tegeleb endiselt ülemaailmse äritegevusega. Kaebaja ei ole kunagi püsivalt elanud mujal kui Türgis ja Eestis. Kaebaja esitas PPA-le tõendi, et talle välja antud passid tuleb tühistada. Lisaks kinnitab passi tühistamist Türgi Välisministeeriumi kiri, kus on kirjas, et kaebaja kohta on väljastatud vahistamismäärus ja ta pass numbriga XXXXXXXXXX on tühistatud. Viimati lahkus kaebaja päritoluriigist 07.05.2018. Türgi võimuorganid teavad, et kaebajal on ettevõtted Eestis. Lisaks edastas kaebaja PPA-le tõendi, et teda võidakse hakata otsima ülemaailmselt, sh Euroopa Liidus. Asjaolu, et hetkel ei ole veel kaebaja kohta teadet Interpolis, ei tähenda, et seda lähitulevikus ei tuleks. Kaebaja ei saa reisida turvaliselt kehtetu passiga kolmandasse riiki, et varjupaika küsida.
5.PPA palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata, kuna PPA tuvastas kaebaja suhtes turvalised kolmandad riigid. PPA ei ole hinnanud, kas kaebajal on rahvusvahelise kaitse vajadus või mitte. Kaebajal on olnud Lõuna-Koreas ega PõhjaMakedoonias aastased elamisload vahemikus 2017‒2018. Kaebaja on mõlemas riigis tegelenud äriga ning külastanud korduvalt mõlemat riiki. Kaebajal on mõlemas riigis tutvusi. Lisaks on kaebaja vestlustel PPA-ga välja toonud, et Põhja-Makedoonias räägitakse laialdaselt türgi keelt ning kultuuriliselt ei erineta türklastest. PPA ei ole väitnud, et kaebaja passid on kehtivad ja nendega saab reisida. PPA on vaidlustatava otsuse p-s 4 selgitanud, et kaebaja on rahvusvahelise kaitse menetluse ajal soovinud ettevõtluse tõttu reisida Poola ning sellel eesmärgil tahtnud kasutada oma passi. Kehtetuks tunnistatud pass ei saa kehtida üheski piirkonnas. Kodakondsusjärgse riigi passi kasutamine olukorras, kus kõnealune riik kaebajat tema oma sõnul taga kiusab, on põhjendamatu ning ei ole kooskõlas rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärkidega. VRKS § 2 lg 2 alusel ei saa Saksamaa olla turvaline kolmas riik. EL piires reguleerib liikmesriikide vastutust kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise osas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 604/2013. Määrusest ei nähtu, et Saksamaa kvalifitseeruks vastutavaks riigiks. 3(8)
3-20-2095
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 10.12.2020 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas PPA 28.09.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr 70020100023-1 ning kohustas PPA-d vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus läbi. Menetluskulud jättis halduskohus menetlusosaliste endi kanda. PPA jättis kaebaja taotluse VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel sisuliselt läbi vaatamata ning tegi VRKS § 21 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. VRKS § 21 lg 1 p 3 järgi jäetakse taotlus läbi vaatamata, kui taotleja on saabunud Eestisse riigi kaudu, mida võib pidada turvaliseks kolmandaks riigiks. PPA ei saanud aga kohaldada VRKS § 9 lg-t 1, kuna kaebaja ei saabunud Eestisse Lõuna-Koreast ega Põhja-Makedooniast, vaid Kongo Demokraatlikust Vabariigist. Juba sel põhjusel on PPA määratlenud Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia kolmandate turvaliste riikidena valesti. Lisaks eksis PPA, tuvastades, et kaebajal oli piisav side Lõuna-Korea ja Põhja-Makedooniaga. VRKS § 9 lg-st 1 tulenevalt peab olema mõistlik eeldada, et kaebaja just sellelt riigil kaitset taotleks. PPA esindaja tõi istungil esile järgmised kriteeriumid, mille järgi turvalist kolmandat riiki määratleda: perekondlikud sidemed, varasem riigis elamine, elamisloa olemasolu, kultuurilised sidemed. PPA esindaja möönis istungil, et kaebaja puhul on eelnimetatutest asjakohane vaid kaebajal Lõuna-Koreas ning Põhja-Makedoonias olnud elamisluba. Kaebaja kinnitab, et Põhja-Makedoonia elamisluba kehtis vahemikus 2016–2017. a-l ning Lõuna-Korea elamisluba kehtis samal ajal. Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia elamisload olid mitte ainult PPA otsuse tegemise ajaks, vaid isegi juba rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajaks mitme aasta eest kehtivuse kaotanud. Kaebajal tekkis rahvusvahelise kaitse vajadus Eestis viibides ning pärast kaebaja passide kehtetuks tunnistamist. Kaebaja oli rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise hetkeks Eestis viibinud juba 1 aasta ja 8 kuud, aga Lõuna-Koreas oli ta enda sõnul viimati 2017. a juunis või juulis. Kaebaja kinnitusel on tal Põhja-Makedoonia ja LõunaKoreaga samalaadsed ärilised sidemed olnud paljude riikidega, ta on advokaat ning tema ärid tegelevad õigusabi tarkvaraga. Asjaolu, et isik on oma äritegevusega seonduvalt teinud lühiajalisi reise erinevatesse maadesse, ei anna välja piisavat seost nende riikidega. Turvaline kolmas riik ei saa olla riik, kuhu taotleja on enne taotluse esitamist pelgalt lühiajaliselt reisinud või ettevõtlusega tegelenud või varem formaalseid viibimisaluseid omanud. Neid asjaolusid ja isiku seotust kolmanda riigiga tuleb hinnata ning kui seotus on suurem kui Eestiga (ja kui isik saabus Eestisse sellest riigist), saab muude VRKS §-de 8 ja 9 kriteeriumite täidetuse korral kaaluda kaitse taotluse VRKS § 9 lg 1 alusel läbi vaatamata jätmist. Kui seotus Eestiga on vähemalt sama tugev, oleks väär kolmandat riiki alternatiivina üldse kaaluda. On arusaamatu, miks omistas PPA enam tähtsust Lõuna-Koreas ja PõhjaMakedoonias registreeritud äriühingutele (mis kaebaja sõnutsi on reaalse tegevuseta), kui kaebajal on samas kolm äriühingut Eestis. Nõustuda ei saa PPA otsuse väitega, et kuna taotleja on varem viibinud nii Eestis kui ka Saksamaal, kuid kaitset ta taotlenud ei ole, siis esineb taotleja puhul täiendavalt VRKS § 201 lg-s 7 sätestatud selgelt põhjendamatu taotluse asjaolu ehk taotleja ei ole esimesel võimalusel esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust. Kaebajal tekkis rahvusvahelise kaitse vajadus seoses Eestis viibimisaluse äralangemisega ning tema reisidokumendi Türgi võimude poolt kehtetuks tunnistamisega. Kaebajalt ei saa eeldada, et ta taotleks rahvusvahelist kaitset olukorras, kus tal on parajasti muu seaduslik alus riigis viibimiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.PPA palub 11.01.2021 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata ning menetluskulud X kanda.
4(8)
3-20-2095 VRKS § 9 lg 1 sätestab kolmanda turvalise riigi määramiseks kaks tingimust: (1) rahvusvahelise kaitse taotlejal on selle riigiga side, mille alusel on põhjust eeldada, et taotleja taotleb kaitset nimetatud kolmandalt riigilt ja (2) on põhjust arvata, et taotlejal lubatakse siseneda sellesse riiki või ta võetakse sinna tagasi. Kuna teise tingimuse sõnastuses on kasutatud sõna „või“, siis nimetatud tingimus sätestab kaks võimalust: (1) kas kolmas riik lubab taotlejal siseneda sellesse riiki või (2) taotleja võetakse sinna tagasi. Seega on halduskohus valesti leidnud, et kolmandaks turvaliseks riigiks saab kvalifitseeruda üksnes riik, mille kaudu rahvusvahelise kaitse taotleja Eestisse saabub. Transiitriigi kohustus ei tulene ka Euroopa Liidu direktiivi 2013/32 art-st 38, mis käsitleb turvalise kolmanda riigi mõistet. PPA otsuses nr 7002010023 on art-s 38 nimetatud tingimusi põhjalikult kaalutud ning seega on otsus kooskõlas direktiivis sätestatud turvalise kolmanda riigi definitsiooniga. Turvalise kolmanda riigi kontseptsiooni eesmärgiks on olnud takistada varjupaiga taotlemisel nn pagulusturismi (forum shopping). Halduskohtu tõlgenduse järgi võiks rahvusvahelise kaitse taotleja aga vältida riike, millega on tal tugevad sidemed ning tegeleda pagulasturismiga. Seega läheks kohtu tõlgendus vastuollu turvalise kolmanda riigi kontseptsiooni eesmärgiga. X sai teada koduriigis Türgis olevast võimalikust tagakiusu ohust, olles ise Kongo Demokraatlikus Vabariigis (vastustaja lisa 4, 11.02.2020 rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse protokoll, lk 2). Seega tekkis kaebajal rahvusvahelise kaitse vajadus juba 2018. a-l Kongos ning mitte Eestis. Kaebaja omas sel hetkel elamislubasid nii Põhja-Makedoonias kui ka Lõuna-Koreas, kaebaja otsustas aga Saksamaa viisaga reisida Eesti Vabariiki äriliste huvide tõttu. Seega on põhjendatud alus arvata, et ka antud kaasuses esineb forum shopping’ut. X-l on piisav side Põhja-Makedoonia ja Lõuna-Koreaga, et pidada neid riike vastavalt VRKS § 9 lg-le 1 turvalisteks kolmandateks riikideks (vt vaidlustatud otsuse p-d 2.2 ja 2.5). PPA on esile toonud ka neis riikides olemasolevad tutvusringkonnad, äritegevused ja PõhjaMakedoonia puhul ka kultuurilise ning keelelise sarnasuse. Kaebaja on Eesti Vabariigis viibinud üksnes kahe järjestiku viisa alusel, kuid viisadele ei saa omistada olulisemat tähtsust kui elamislubadele. Elamisluba annab isikule suuremad õigused ja kohustused, kui seda annab viisa. Rahvusvahelise kaitse menetluses esitatud dokumentide põhjal selgus ka, et Eesti Vabariigi viisad olid kaebajale antud ekslikult. PPA tõi halduskohtu istungil välja, et rahvusvahelise kaitse menetluses esitatud dokumentide järgi on kaebaja Eesti Vabariigi viisad saanud kehtetute passide alusel. Halduskohus jättis nimetatud asjaolu kaebaja ja riikide sidususe hindamisel täielikult välja.
8.X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata ning menetluskulud apellandi kanda. Halduskohus leidis õigesti, et kuna kaebaja saabus Eestisse Kongo Demokraatlikust Vabariigist, ei saanud PPA määratleda Lõuna-Koread ja Põhja-Makedooniat turvaliste kolmandate riikidena. Kuigi kaebaja sai 2018. a-l Kongo Demokraatlikus Vabariigis viibides teada, et tema suhtes on algatatud kohtuasi, ei tähenda see, et tal tekkis sellest hetkest rahvusvahelise kaitse vajadus või ta oleks pidanud tol hetkel paluma rahvusvahelist kaitset. Kaebajal oli tol hetkel võimalik Türki naasmist vältida ka muid meetmeid kasutades. Nagu halduskohus leidis, tekkis kaebajal rahvusvahelise kaitse vajadus seoses Eestis viibimisaluse äralangemisega ning tema reisidokumendi Türgi võimude poolt kehtetuks tunnistamisega. Kaebajalt ei saa eeldada, et ta taotleks rahvusvahelist kaitset olukorras, kus tal on parajasti muu seaduslik alus riigis viibimiseks. Lisaks ei ole tegemist pagulusturismiga, kuna kaebaja viibis Eestis kaks aastat enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist. Seega ei olnud tema eesmärk Eestisse tulekuks rahvusvahelise kaitse taotlemine. Kaebaja omas ka Kongo DV-st 2018. a-l Eestisse tulles Eestis ettevõtet ehk tal oli side Eestiga juba 2018. a-l. See, et kaebaja omas 2018. a-l Põhja-Makedoonia ja Lõuna-Korea elamislubasid, ei oma tähtsust, kuna elamislubade
5(8)
3-20-2095 omamine ei tekita inimesel kohustust nendes riikides elada või ainult nendesse riikidesse reisida. Samuti ei keela see mujale reisimist või mujal elamist. Apellant ei ole väitnud, et kaebaja side Põhja-Makedoonia või Lõuna-Koreaga oleks suurem kui Eestiga. Samuti ei ole asjakohane PPA argument, et Eesti Vabariigi viisad olid kaebajale antud ekslikult. Seda, et PPA väljastas kaebajale kehtetute passide alusel viisad, ei saa tõlgendada kaebaja kahjuks, kuna passide kehtivuse kontrollimine on PPA vastutusala. Lisaks andis kaebaja ka kohtuistungil PPA-le teada, et teavitas viisasid taotledes PPA-d sellest, et tema passid on kehtetud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
10.PPA jättis kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel sisuliselt läbi vaatamata ning tegi VRKS § 21 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta, sest oli määranud VRKS § 9 lg 6 ja § 8 lg 2 alusel kaebaja suhtes turvaliseks kolmandaks riigiks LõunaKorea ning Põhja-Makedoonia. VRKS § 21 lg 1 p 3 järgi jäetakse taotlus läbi vaatamata, kui taotleja on saabunud Eestisse riigi kaudu, mida võib pidada turvaliseks kolmandaks riigiks. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja ei saabunud Eestisse Lõuna-Koreast ega PõhjaMakedooniast, määratles PPA juba sel põhjusel Lõuna-Korea ja Põhja-Makedoonia kolmandate turvaliste riikidena valesti. PPA selle halduskohtu järeldusega ei nõustu, sest VRKS § 9 lg-st 1 ja direktiivi 2013/32/EL art-st 38 ei tulene, et kolmandaks turvaliseks riigiks saab kvalifitseeruda üksnes riik, mille kaudu rahvusvahelise kaitse taotleja Eestisse saabub.
11.Direktiivi 2013/32/EL art 33 lg 2 p c kohaselt võivad liikmesriigid pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks juhul, kui vastavalt art-le 38 peetakse taotleja jaoks turvaliseks kolmandaks riigiks riiki, mis ei ole liikmesriik. Direktiivi 2013/32/EL art 38 lg 1 alusel saab riiki pidada turvaliseks, kui: a) riigis ei ole elu ja vabadus ohus rassi, usu, rahvuse, teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste tõekspidamiste tõttu; b) puudub direktiivis 2011/95/EL kindlaks määratud suure kahju oht; c) riigis austatakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet vastavalt Genfi konventsioonile; d) riigis austatakse rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud keeldu saata isikut tagasi, kui sellega rikutaks isiku õigust kaitsele piinamise või muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise eest ning e) isikul on võimalus taotleda pagulasseisundit ning pagulaseks tunnistamise korral saada kaitset vastavalt Genfi konventsioonile. Lisaks näeb art 38 lg 2 ette, et turvalise kolmanda riigi mõiste kohaldamise suhtes kohaldatakse siseriiklikes õiguses sätestatud eeskirju, k.a selliseid, mis nõuavad taotleja ja asjaomase kolmanda riigi vahelist sidet, mille alusel oleks isikul mõistlik minna asjaomasesse riiki, ning mis käsitlevad meetodeid, mille alusel pädevad ametiasutused veenduvad, et turvalise kolmanda riigi mõistet saab kohaldada konkreetse riigi või konkreetse taotleja suhtes. Nimetatud direktiivi sätetest ei tulene seega piirangut, et turvalise kolmanda riigina võib käsitada vaid riiki, mille kaudu rahvusvahelise kaitse taotleja saabus.
12.Ringkonnakohus ei nõustu siiski PPA seisukohaga, et VRKS § 21 lg 1 p 3 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata jätta ka juhul, kui on olemas turvaline kolmas riik, mille kaudu taotleja Eestisse ei saabunud. Direktiiv 2013/32/EL sätestab liikmesriikidele miinimumstandardid (vt direktiivi 2013/32/EL põhjenduste p 14 ja art 5). Liikmesriigid peaksid üldreeglina vaatama läbi kõikide taotluste sisu, st hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastavalt direktiivile 2011/95/EL (direktiivi 2013/32/EL põhjenduste p 43, vt ka kohtujuristi ettepanek Euroopa Kohtu asjas C-564/18, LH versus Bevándorlási és Menekültügyi Hivatal, p 51). Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (81 SE) eelnõu seletuskirjas (lk 29‒30) on selgitatud, et turvalise kolmanda riigi termin põhineb eeldusel, et isik tuli turvalise riigi kaudu, 6(8)
3-20-2095 kus ta oleks pidanud rahvusvahelise kaitse taotluse esitama, tal oli selleks võimalus, kuid ta ei teinud seda. VRKS § 21 lg 1 p 3 kohta on seletuskirjas (lk 30) märgitud, et selle kohaselt „võib taotluse läbi vaatamata jätta, kui taotleja saabus Eestisse riigi kaudu, mida võib pidada turvaliseks kolmandaks riigiks. See on tagasilükkamise alus ka kehtiva seaduse järgi ning turvalise kolmanda riigi määratlus kehtiva seadusega võrreldes ei muutu.“ Nende selgituste põhjal ei ole alust järeldada, et turvalise kolmanda riigi mõistet tuleks tõlgendada laiemalt, kui riigisisene õigus seda määratleb. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seega praegusel juhul lähtuda VRKS § 21 lg 1 p-st 3. Halduskohus on õigesti leidnud, et PPA ei saanud sel alusel Põhja-Makedooniat ja Lõuna-Koread turvalise kolmanda riigina käsitada.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et PPA on VRKS § 9 lg-st 1 lähtuvalt valesti tuvastanud, et kaebajal on piisav side Lõuna-Korea ja Põhja-Makedooniaga.
14.Direktiivi 2013/32/EL art 38 lg 2 p a kohaselt tuleb turvalise kolmanda riigi mõiste kohaldamise suhtes kohaldada siseriiklikus õiguses sätestatud eeskirju, mis nõuavad taotleja ja asjaomase kolmanda riigi vahelist sidet, mille alusel oleks isikul mõistlik minna asjaomasesse riiki. EASO analüüsis (lk 119) on selgitatud, et kuna see säte ei näe ette täiendavaid mõistlikkuse kindlaks määramise kriteeriume, on liikmesriikidel selle rakendamisel siseriiklikus õiguses suur kaalutlusruum. Sealjuures on liikmesriikide kohtupraktikas peetud sideme tuvastamiseks piisavaks nt varasemat elukohta, viibimist selles riigis, aga ka isiklike sidemete olemasolu nagu taotleja päritolu, emakeel, peresuhted.1 Euroopa Kohus on leidnud, et sellise sideme tuvastamiseks ei piisa kindlasti ainult sellest, et rahvusvahelise kaitse taotleja läbis vastavat kolmandat riiki (otsus asjas C-564/18, LH versus Bevándorlási és Menekültügyi Hivatal, p 50). VRKS § 9 lg 1 kohaselt arvestatakse ja hinnatakse turvalise kolmanda riigi määratlemisel, kas rahvusvahelise kaitse taotlejal on selle riigiga side, mille alusel on põhjust eeldada, et taotleja taotleb kaitset nimetatud kolmandalt riigilt, ning on põhjust arvata, et taotlejal lubatakse siseneda sellesse riiki või ta võetakse sinna tagasi. Eesti õigusaktides ei ole täpsemaid eeskirju rahvusvahelise kaitse taotleja ja turvalise kolmanda riigi vahelise sideme kindlaks määramise kohta kehtestatud. Kohtuistungil (istungi protokoll kell 11:13:12) selgitas PPA esindaja, et Euroopa Liidu liikmesriikides hinnatakse seda sidet erinevalt ning see on erineva täpsusega reguleeritud, aga eeskätt võetakse aluseks isiku pikaajaline riigis viibimine, perekonnaliikmete olemasolu, seaduslikud viibimisalused nagu elamisluba, mõnel juhul ka keele- ja kultuurisidemed.
15.PPA väitel on kaebajal piisav side Põhja-Makedoonia ja Lõuna-Koreaga neis riikides varem kehtinud elamislubade, olemasoleva tutvusringkonna, äritegevuse ja Põhja-Makedoonia puhul ka kultuurilise ning keelelise sarnasuse tõttu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ja PPA vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ei saa neid asjaolusid pidada piisavaks, leidmaks, et kaebajal on Põhja-Makedoonia ja LõunaKoreaga side, mille alusel on põhjust eeldada, et ta taotleb nimetatud riikidelt kaitset ja tal oleks mõistlik neisse minna. Kuigi asja materjalidest nähtuvalt (vt dtl 366, 382, 404, 417) ei ole poolte vahel vaidlust, et Põhja-Makedoonia ja Lõuna-Korea elamisload kehtisid a-tel 2017–2018 (mitte a-tel 2016–2017, nagu on väidetud halduskohtu otsuse p-s 25), on sellegipoolest õige järeldus, et rahvusvahelise kaitse taotlemise (31.01.2020) ja PPA otsuse tegemise (28.09.2020) ajaks olid need juba mõne aasta eest kehtivuse kaotanud. Lisaks tuleb arvestada, et kõnealustest elamislubadest hoolimata ei elanud kaebaja tegelikult nendes riikides püsivalt, vaid külastas neid lühiajaliselt seoses äritegevusega nagu ka paljusid teisi riike. Seega ei ole kaebaja nendes riikides pikaajaliselt viibinud ja tal puuduvad nendega nt perekondlikud sidemed. Samas on kaebajal Eestis mitu ettevõtet, millest esimese asutas ta juba 2017. a novembris (dtl 76) ning alates 18.05.2018 on ta siin ka elanud. Nendest asjaoludest tulenevalt ei ole alust järeldada, et
3-20-2095 kaebajal oleks Eestis kaitse taotlemise asemel olnud mõistlik ja eeldatav teha seda PõhjaMakedoonias või Lõuna-Koreas.
16.PPA on apellatsioonkaebuses selgitanud, et rahvusvahelise kaitse menetluses esitatud dokumentide põhjal selgus, et Eesti Vabariigi viisad olid kaebajale antud ekslikult ja ta on need saanud kehtetute passide alusel teadlikult. Kuigi PPA esitas selle väite ka kohtuistungil, ei ole halduskohus PPA arvates seda asjaolu kaebaja ja riikide sidususe hindamisel arvestanud.
17.Ringkonnakohus leiab, praegusel juhul ei mõjuta kaebaja võimalik Eestis viibimise ebaseaduslikkus hinnangut, et rahvusvahelise kaitse taotlemise ajal ei olnud täidetud tingimused, mille alusel saaks lugeda Lõuna-Koread ja Põhja-Makedooniat turvalisteks kolmandateks riikideks. VMS § 65 lg-st 2 tulenevalt on viisa andmisel taotleja reisidokumendi kehtivuse kontrollimine eeskätt riigi enda kohustus. Sealjuures taotles kaebaja Eestis elamiseks ka tähtajalist elamisluba, millest keelduti VMS § 123 p 4 alusel, sest tähtajaliste elamislubade piirarv oli täitunud. Arvestades, et kaebaja elab Eestis ja tegeleb siin ettevõtlusega, ei saa tema elamisloa taotlemist ja sel alusel oma Eestis viibimise seadustamise soovi kuidagi põhjendamatuks pidada (vt VMS § 117 ja 118 elamisloa andmise aluseid). Ebaseaduslikult riiki sisenemine või riigis viibimine ei välista iseenesest ka rahvusvahelise kaitse taotlemist ja saamist. Samuti ei ole isikule kaitse andmisel määrav see, kas ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse kohe esimesel võimalusel. Küll võib neil asjaoludel olla tähtsus kogumis teiste menetluse käigus tuvastatud asjaoludega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.2021 otsus asjas nr 3-20-1029, p 9). Ebaseaduslik riigis viibimine ja rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega viivitamine võivad viidata varjupaigasüsteemi kuritarvitamisele ning võib olla üks taotluse selgelt põhjendamatuks lugemise alustest (VRKS § 201 p 7). Ehkki PPA on vaidlusaluses otsuses (lk 18) sellise aluse esinemist maininud, ei ole PPA seda pikemalt analüüsinud ega kogumis muude tuvastatud asjaoludega hinnanud.
18.Eelnevast tulenevalt jääb PPA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
19.Kuna menetlusosalised ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.