XXXi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16. detsembri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/333-1 p-i 3 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XXX Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Juhannes Reisman
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XXXi kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada XXXi nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. septembril 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla tegi 29. juulil 2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) ettepaneku XXXi (kaebaja) suhtes elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks (dtl 40-44).
2.Kaebaja esitas 8. septembril 2020 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks (dtl 30-32). Kaebaja esitas 22. oktoobril 2020 täiendavalt tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse (dtl 38).
3-20-2509
3.PPA keeldus 7. detsembri 2020. a otsusega kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest (dtl 48-52). Kaebaja esitas elamisloa pikendamise keeldumise otsusele vastuväite (see registreeriti PPA-s 14. detsembril 2020, dtl 53-54) ja vaide (see registreeriti PPA-s 16. detsembril 2020, dtl 59-60).
4.PPA tunnistas 15. detsembri 2020. a otsusega nr 15.3-3.1/3680-3 tagasiulatuvalt alates
7.detsembrist 2020 kehtetuks PPA 7. detsembri 2020. a otsuse, millega jäeti kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus rahuldamata ning keelduti talle elamisloa väljastamisest (dtl 5557). PPA võttis sama otsusega kaebaja taotluse nr 1052634700 tähtajalise elamisloa pikendamiseks menetlusse. PPA leidis, et 7. detsembri 2020. a otsus oli õigusvastane, sest otsuses ei kaalutud isiku poolt esitatud arvamusi ja vastuväiteid elamisloa pikendamisest keeldumise, lahkumisettekirjutuse tegemise ning sissesõidukeelu kohaldamise suhtes.
5.PPA jättis 16. detsembri 2020. a otsusega nr 15.3-3.2/333-1 kaebaja taotluse nr 1052634700 tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks pikendamiseks rahuldamata ning keeldus tähtajalise elamisloa pikendamisest (resolutsiooni p 1); tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel (resolutsiooni p 2); kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu pikkusega 5 aastat alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3) (dtl 61-78).
6.Kaebaja esitas 10. detsembril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 7. detsembri 2020. a otsuse tühistamiseks ja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse rahuldamise kohustamiseks (dtl 1-4). Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
7.Tallinna Halduskohus andis 15. detsembri 2020. a määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule (dtl 15). Haldusasja toimik saabus Tartu Halduskohtusse 26. veebruari 2021.
8.Vastusena 8. märtsi 2021. a kohtunõudele, milles kohus soovis teada, milliste nõuete menetlemist kaebaja taotleb, teatas kaebaja 11. märtsil 2021, et soovib võimaluse korral kohtul ümber vaadata PPA 16. detsembri 2020. a. otsuse nr 15.3-3.2/333-1 p 3, millega kaebajale määrati viieaastane sissesõidukeeld Eesti Vabariiki (dtl 93). Kaebaja põhjendas, et soovib külastada oma ema, kes elab Eesti Vabariigis ja kes on ainuke kaebajale lähedane inimene.
9.Tartu Halduskohus võttis 15. märtsi 2021. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat esitama vastus kaebusele (dtl 95-97).
10.PPA esitas vastuse kaebusele 13. aprillil 2021 (dtl 106-110).
11.Tartu Halduskohus otsustas 24. mai määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 312-313).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2(8)
3-20-2509
12.Kaebaja on taotlenud PPA 16. detsembri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/333-1 p-i 3 tühistamist, väites järgmist:
12.1.PPA tugines ajas muutuvatele asjaoludele, jättes tähelepanuta olulised faktid, mida võib tõlgendada kaalutlusõiguse rikkumisena.
12.2.Kaebajal on ainult üks kehtiv karistus, millele viitab ka PPA oma otsuses, teised karistused on arhiveeritud/kustunud.
12.3.Kaebaja on karistuse ära kandnud. Vabaduses asub kaebaja alkoholiravile programmis „Kainem ja tervem Eesti“, samuti läheb kaebaja tööle. Viide avaliku korra ja rahva tervise ohule on absurdne ja põhjendamata. Vangistus täitis oma eesmärgi ja kaebaja elab edaspidi elu õiguskuulekalt. Vastupidiseid fakte ei ole menetluses tuvastatud ega esitatud.
12.4.Tähelepanuta on jäetud ka kaebajale kaasnevad tagajärjed.
13.Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuses kaebusele esitas vastustaja kokkuvõtvalt järgmised väited.
13.1.Vastavalt välismaalaste seaduse (VMS) § 131 lg-le 1 kohaldatakse tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise alustena tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseid. VMS § 124 lg 1 p 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Teisalt, VMS § 124 lg 2 p 9 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest.
13.2.PPA on oma otsuses tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsust analüüsinud piisava põhjalikkusega ja seetõttu neid põhjendusi kordama ei hakka. PPA analüüsis vaidlusaluses otsuses p-des 25 ja 26 kaebaja kriminaalset tausta, kaebaja poolt toimepandud kuritegusid, nende asjaolusid ja laadi ning leidis, et kaebaja kujutab endast reaalset ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Karistusregistri kohaselt on isikut karistatud 4 korral kriminaalkorras, millest üks karistus on veel kehtiv. Kaebaja on küll elanud Eestis pikaajaliselt, kuid pole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba, vaid on viibinud siin tähtajalise elaniku elamisloa alusel. Seega on kaebaja pidanud arvestama sellega, et tema elamisluba kehtib tähtajaliselt ning tähtaja lõppemisel ta peab arvestama võimalusega, et talle uut tähtajalist elamisluba ei anta, eelkõige põhjusel, et ta on korduvalt pannud toime tahtlikke kuritegusid, mille eest on määratud karistuseks vangistus.
13.3.Kaebajale oli antud tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 22. november 2017 kuni 22. november 2020 ning arvestades asjaolusid, et PPA 16. detsembri 2020. a otsusega keelduti kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest, puudus isikul ka peale vanglast vabanemist, s.o alates 17. detsembrist 2020 seaduslik alus Eestis viibimiseks. Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus ning välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) § 2 lg 1). Väljasõidukohustus on välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist. Välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida, on vahetult seadusest tulenevalt väljasõiduks kohustatud (VSS § 3 lg 2). VSS § 7 lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus).
13.4.PPA on analüüsinud vabatahtliku lahkumisettekirjutuse võimalikkust vaidlusaluse otsuse p-s 30, leides, et isikust lähtuv reaalne ja piisavalt tõsine oht ei võimalda isikule anda lahkumiseks vabatahtlikku tähtaega. PPA selgitas, et kuigi lahkumisettekirjutust ei ole kohustuslik sundtäita ning PPA-l on võimalus kohaldada ka vabatahtlikku lahkumisettekirjutust, on kaebaja puhul tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Seega tegi PPA 16. detsembril 2020 kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulus sundtäitmisele 3(8)
3-20-2509
kinnipidamisasutusest vabanemisel. VSS § 11 lg 31 sätestab, et välismaalasele, kellele keeldutakse elamisluba pikendamast võib teha lahkumisettekirjutuse vastavalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuses, kui välismaalasel ei ole kehtivat lahkumisettekirjutust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 1 p 1 kohaselt võib haldusakti kõrvaltingimuseks olla selle kehtivusaja piiramine kindlaksmääratud tähtpäevast või tulevikus aset leida võivast sündmusest. PPA analüüsis vaidlusaluse otsuse p-des 25 ja 26 kaebaja kriminaalset tausta, kaebaja poolt toimepandud kuritegusid ja väärtegusid, nende raskust ja laadi ning leidis, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb toimepandud varavastastes ja liikluskuritegudes. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ehk rikub põhiseaduslikku korda kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. Riigikohtu praktika kohaselt võib järeldada, et kui ohustatakse avalikku korda, siis seeläbi ohustatakse ka riigi julgeolekut (RKHKo 3-3-1-114 p 17). Riigi ehk avalik julgeolek hõlmab riigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning sisejulgeolek hõlmab avaliku korra kaitset ja võitlust kuritegevusega.
13.5.Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast lähtuvalt õigustavad rasked kuriteod ka väljasaatvas riigis sündinud isikute väljasaatmist (Kaya vs. Saksamaa). EIK on korduvalt märkinud, et EIÕK ei garanteeri välismaalasele konkreetsesse riiki sisenemise või jäämise õigust ning arvestades konventsiooniosaliste riikide kohustust avaliku korra tagamisel peab neil olema õigus kuritegudes süüdimõistetud välismaalased riigist välja saata olenemata sellest, kas isik sündis vastavas riigis või mitte (Üner vs. Holland, 18. oktoobri 2006. a otsus).
13.6.Tegemist on PPA kaalutlusotsusega HMS § 4 lg 1 alusel ning vaidlusaluses otsuses oli PPA tuvastanud kaebajast tuleneva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu Eesti Vabariigi avalikule korrale (vaidlusaluse otsuse p 25-26), täites seega VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused. Seega tuleb avaliku korra ja julgeoleku kaitsmise eesmärgil lahkumisettekirjutus koheselt sundtäita pärast kaebaja vanglast vabanemist, et oleks välistatud kaebaja poolt uute süütegude toime panemine. Eelnevast tulenevalt leiab vastustaja, et sundtäidetav lahkumisettekirjutus on õiguspäraselt koostatud ja selles ei esine kaalutlusvigu.
13.7.VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärgiks on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Kaebaja näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Karistusregistrist nähtub, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud neljal korral, millest üks karistus on kehtiv ja väärteokorras 22 korral, millest üks karistus on kehtiv. Kaebaja on toime pannud teise astme kuritegusid ning kahjustanud sellega teiste inimeste õigushüvesid.
13.8.Teisalt on PPA vaidlusaluses otsuses viidanud ning arvesse võtnud kaebaja alkoholiprobleeme, millest tulenevalt on isik rikkunud ka kriminaalhoolduse ajal korduvalt alkoholi tarbimise keeldu ning oluline on ka asjaolu, et enamus isiku poolt toimepandud kuritegude soodustavaks teguriks on olnud alkoholi tarvitamine.
13.9.Tartu Vangla on PPA-le 29. juulil 2020 tehtud ettepanekus, tunnistada kehtetuks kaebaja elamisluba, ja lahkumisettekirjutuse tegemises välja toonud, et vanglas läbiviidud riski hindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ja ametnikele ohtlikuks.
13.10.PPA on analüüsinud kaebaja karistusotsuseid (sh arhiveerituid) ja võtnud arvesse ka väärteokaristused, mis on küll väikesema kaaluga kui kuriteod, kuid näitavad samuti isiku käitumismustrit ja õiguskuulekust. Lähtuvalt eelnevatest asjaoludest on kaebajast tulenev oht varavastaste ja liikluskuritegude näol tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, sest kaebaja eelnevast kriminaalsest taustast nähtub, et ka varasemalt mõistetud karistused ei ole teda motiveerinud õiguskuulekale käitumisele asuma. Vastustaja hinnangul on PPA kohaldatud viie-aastane sissesõidukeeld Schengeni õigusruumi tagamaks Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse kaebajaga seotud asjaolusid arvestades proportsionaalne ning õiguspärane. 4(8)
3-20-2509
13.11.Kaebaja on välja toonud, et soovib vaidlustada PPA otsuse sissesõidukeelu tühistamise nõudes, tuues põhjendusena välja soovi külastada oma Eestis elavat ema, kes on kaebajale ainuke lähedane inimene. Nimelt olevat kaebaja ema isikule emotsionaalseks ja moraalseks toeks tulemaks toime tekkinud olukorraga. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse, sellega kaasneva lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu viieks aastaks kehtestamisel säilib kaebaja pereliikmetel, antud juhul Eestis elaval kaebaja emal, võimalus kaebajat Vene Föderatsioonis külastada või soovi korral sinna elama asuda. Võttes lisaks arvesse, et kaebaja ema näol on tegemist Vene Föderatsiooni kodanikuga ning kaebaja ei ole välja toonud ka asjaolusid, mis ei võimaldaks kaebaja emal kaebajat Vene Föderatsioonis külastada. Samuti saab kaebaja oma ema või teiste lähedastega ka edaspidi jätkata suhtlemist nii telefonitsi kui ka e-kirja teel. EIK on Joseph Grant vs. Ühendkuningriik otsuses samuti aktsepteerinud eri riigis elavate sugulaste suhtlust sellisel viisil (EIKo 32570/03, Joseph Grant vs. Ühendkuningriik, p 40.). Arvestades, et kaebaja ema puhul on tegemist Vene Föderatsiooni kodanikuga ning et PPA-le teadaolevalt ei nähtu, et kaebaja ja tema ema vahel oleks erakorraline sõltuvussuhe, siis ei ole tegemist ka perekonnaõiguse riivega.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14.Kaebaja on esitanud kaebuse PPA 16. detsembri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/333-1 p-i 3 tühistamiseks. PPA kohaldas 16. detsembri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/333-1 resolutsiooni p-ga 3 kaebaja suhtes sissesõidukeeldu pikkusega 5 aastat alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3). Kaebaja peab seda õigusvastaseks. Ta soovib külastada oma ema, kes elab Eesti Vabariigis ja kes on ainuke kaebajale lähedane inimene. Kaebaja ei ole vaidlustanud PPA
16.detsembri 2020. a otsuse resolutsiooni p 1 ja 2, millega PPA jättis kaebaja taotluse tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumise pikendamiseks rahuldamata ja keeldus tähtajalise elamisloa pikendamisest ning tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel.
15.Hinnanud poolte väiteid ja kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
16.Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik (dtl 28), mistõttu tuleb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses (VSS) sätestatut tõlgendada, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (edaspidi direktiiv 2008/115/EÜ).
17.VSS § 7 lg-s 2 on sätestatud lahkumisettekirjutusega reguleeritavad küsimused ning märgitud, et välismaalase suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu vajaduse korral. VSS § 74 reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates.
18.VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (seda on läbivalt rõhutatud ka kohtupraktikas, vt nt Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsus asjas 5(8)
3-20-2509
nr 3-17-1545, p 34; Riigikohtu 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 16; 27. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, p 21). Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda tuleneb ka direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-test 2 ja 3, kusjuures direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjendava osa p-dest 6 ja 14 nähtub samuti, et vastavalt Euroopa Liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigisviibimise asjaolu (p 6). Samuti tuleb sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat (p 14).
19.Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuleb põhjendada, arvestades VSS § 71 lg-s 1 sätestatud erandivõimalust (Riigikohtu 27. juuni 2019. a otsus asjas nr 3-17-1927, p 15). VSS § 71 lg 1 kohaselt tuleb sissesõidukeeldu põhjendada ulatuses, mis ei ole vastuolus VSS § 336 lg-s 3 sätestatud eesmärkidega. VSS § 336 lg 3 kohaselt võib piirata isiku õigust saada teavet ja juurdepääsu tema kohta kogutud isikuandmetele juhul, kui see võib: 1) takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist, menetlemist või karistuse täideviimist; 2) kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi; 3) ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut; 4) ohustada avaliku korra kaitset, sealhulgas takistada välismaalase väljasaatmist.
20.Kohtu hinnangul ei anna ükski kaebajaga seotud asjaolu põhjust arvata, et sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse valiku põhjendamine oleks vastuolus eelnimetatud eesmärkidega. Seda ei ole väitnud ka PPA oma vastuses kaebusele. Eelnevast tulenevalt oli PPA-l kohustus põhjendada nii sissesõidukeelu kohaldamist kui ka selle kestust, võttes arvesse kõiki asjaolusid kogumis.
21.Kohtupraktika kohaselt peab sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks nähtuma haldusaktist lisaks õiguslikule alusele vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus (Riigikohtu 27. juuni 2019. a otsus nr 3-17-1927, p 25). Haldusakti põhjendamiskohustuse eesmärgiks on otsuse kohtulik kontrollitavus. Haldusakti põhjendus tuleb esitada haldusaktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele haldusaktis viidatakse (HMS § 56 lg 1 teine lause).
22.Vastustaja kohaldas kaebaja suhtes VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks. Ettekirjutuse õiguslike alustena on PPA lisaks nimetanud VSS § 6 ja § 74 lg 3. Kaebaja suhtes tuvastatud faktiliste asjaoludena on PPA ettekirjutuses välja toonud, et kaebaja näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Lähtuvalt asjaolust, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, on PPA hinnangul vajalik kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki, et tagada Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse. PPA hinnangul kujutab kaebaja ka vanglast vabanedes endast ohtu avalikule korrale, mis võib realiseerida alkoholijoobes süütegude toimepanemises, sh röövimistes ja joobes juhtimiste näol. PPA hinnangul ei esine humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks.
23.Humaanseks kaalutluseks saab pidada näiteks isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all, samuti perekonnaliikmega seotud tõsise või ootamatu õnnetuse puhul. Kohtule ei ole sellistest asjaoludest teada antud ega sellekohaseid tõendeid esitatud. Seega ei esine praegusel juhul selliseid asjaolusid, mille tõttu oleks tulnud sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta.
6(8)
3-20-2509
24.Kohtu hinnangul on vastustaja hinnanud ka kohaldatava sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. PPA on vaidlusaluses otsuses selgitanud, et VSS § 74 lg 2 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, kui välismaalasele ei anta vabatahtlikku lahkumise tähtaega. VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärgiks on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Antud juhul ei kohaldatud välismaalasele vabatahtliku lahkumise tähtaega, vaid kohaldati sundtäitmisele kuuluv lahkumisettekirjutus, seega võib kaebajale kohaldada sissesõidukeeldu viieks aastaks. VSS § 74 lg 3 kohaselt võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks kui viis aastat, kui viieaastane sissesõidukeeld on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Sellegipoolest on kaebajal võimalus Eesti Vabariiki tagasi pöörduda juhul kui temast tulenev oht avalikule korrale on vähenenud ning isik on edukalt taotlenud Eesti Vabariigi tähtajalist elamisluba. PPA on veendumusel, et arvestades kaebaja kuritegude iseloomu ja korduvust, on viieaastane sissesõidukeeld proportsionaalne.
25.PPA võttis kaebajast lähtuva tegeliku ohu tuvastamisel arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki ja raskusastet. Kaebajat on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud neljal korral (neist kolm on arhiveeritud), viimati Tartu Maakohtu 7. novembri 2018. a otsusega (dtl 66). Reaalseid vangistusi on kaebajal kolm (dtl 67). Väärteokorras on kaebajat karistatud 22 korda, millest üks karistus on kehtiv (dtl 109). Kohus nõustub PPA-ga, et kuigi tegemist on arhiveeritud karistustega, on nende analüüsimine antud olukorras vajalik ja proportsionaalne.
26.Kaebaja on viidanud sellele, et tal on ainult üks kehtiv karistus, millele viitab ka PPA oma otsuses, teised karistused on arhiveeritud/kustunud. Kohus selgitab kaebajale, et kustunud karistusi n-ö lõplikult ära kustutada ei ole võimalik. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 järgi karistusandmete kustutamine registrist tähendabki seda, et need kantakse üle arhiivi. KarRS § 24 lg 6 ls 2 sätestab, et väärteo eest mõistetud karistuse andmeid säilitatakse arhiveerituna 10 aastat, kuriteo eest mõistetud karistuse andmeid säilitatakse arhiveerituna 50 aastat arhiivi kandmise kuupäevast arvates. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 15. detsembri 2017. a otsuses asjas nr 3-16-2151 (p 10), et andmete pikaajaline säilitamine arhiivis on käsitatav isiku põhiõiguste riivena, kuid selleks esineb mõjuv põhjus – hoida riiki informeerituna teabe osas, mis puudutab isiku varasemat kuritegelikku käitumist, kui see omab tähtsust teatud teravdatud avaliku huviga õigussuhtes, nagu näiteks julgeolekuasutuste seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks, teatud ametitesse kandideerimisel jne (KarRS § 5 lg 2, § 20 lg 1). Asjaolu, et tegu pole praegusel ajal enam kuriteona karistatav, ei tähenda, et isiku varasema kriminaalkorras karistamise fakt on nüüdseks kaotanud igasuguse aktuaalsuse (ei iseloomusta enam üldse isikut). Isikut iseloomustava faktina saab seda teavet arvesse võtta siiski äärmiselt piiratud juhtudel ning arhiivi kantud karistusandmete kasutamine muul otstarbel on keelatud.
27.KarRS-is on sätestatud konkreetne regulatsioon, kellele, kuidas ja millal karistusregistrist andmeid väljastatakse. Seda tehakse üksnes seaduses konkreetselt sätestatud juhtudel (vt KarRS § 20 ja § 21). KarRS § 20 lg 1 p 4 kohaselt on karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada Vabariigi Valitsusel, Siseministeeriumil, politseiasutusel ning Kaitsepolitseiametil kodakondsuse seaduses, välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Seega oli PPA õigustatud käesolevas menetluses kasutama karistusregistri arhiivi andmeid.
28.Kaebaja on selgitanud, et vabaduses asub ta alkoholiravile programmis „Kainem ja tervem Eesti“, samuti läheb kaebaja tööle. Viide avaliku korra ja rahva tervise ohule on kaebaja arvates
7(8)
3-20-2509
absurdne ja põhjendamata. Vangistus täitis kaebaja hinnangul oma eesmärgi ja kaebaja elab edaspidi elu õiguskuulekalt. Vastupidiseid fakte ei ole menetluses tuvastatud ega esitatud.
29.Kaebaja on ka varasemalt lubanud käituda õiguskuulekalt, kuid see ei ole olnud tulemuslik. Kaebaja rikkus kriminaalhooldusel olles korduvalt alkoholi tarvitamise keeldu (dtl 41-42). Alkoholi keelu rikkumisi põhjendas kaebaja stressiga ja isiklike probleemidega (dtl 67).Enne viimast vangistust käis kaebaja esmasel hindamisel „Kainem ja tervem Eesti“ programmi raames, kuid oma sõltuvust ei tunnistanud ega olnud nõus programmis osalema (dtl 67). Samuti läbis kaebaja 2. märtsil 2019 A-Kliinik OÜ-s alkoholivastase ravi, kuid sellele vaatamata tarvitas 2,5 kuu pärast alkoholi (dtl 67), Kohus on seisukohal, et kaebaja jagab lubadusi vaid selleks, et saavutada olukorras parem positsioon, mitte selleks, et tal oleks siiras tahe muutuda.
30.Ka vanglas läbi viidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ja ametnikele ohtlikuks: „Ohustatud võivad olla vara omavad isikud (jalgratta rööv); asutuste töötajad, kes üritavad takistada varguste sooritamist (turvatöötaja, baari töötaja). Oht seisneb füüsilise valu tekitamises, pommiähvardusega seadis ohtu inimeste turvatunde ning tekitas põhjendamatu riigi ressursi raiskamise. Mootorsõiduki juhtimisel alkoholi joobes võib isik põhjustada autoavarii, milles võib saada viga ise või kahjustada teisi kaasliiklejaid (tagajärjeks – rasked kehavigastused või surm). Oht on kõige tõenäolisem, kui kinnipeetav on alkoholijoobes ning kui näeb sobivat võimalust majandusliku kasu saamiseks.“ (dtl 41). Nii tegi Tartu Vangla PPA-le ettepaneku kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ning talle lahkumisettekirjutuse tegemiseks (dtl 42). Kohtule esitatud tõendid ei anna alust vangla ohuhinnangut kahtluse alla seada.
31.Eelnevat silmas pidades leiab kohus, et tuvastatud asjaoludest ning kaebaja varasemast käitumisest ei ilmne midagi sellist, mis tekitaks lootuse, et kaebaja enam kuritegusid toime ei pane. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale on niivõrd suur, et tema soov suhelda emaga ei kaalu seda üles. Kui emal peaks tekkima soov suhelda kaebajaga, on seda võimalik teha ka siis, kui kaebaja on Venemaal.
32.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse PPA 16. detsembri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/333-1 p-i 3 tühistamiseks.
33.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 15. märtsi 2021. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.
34.HKMS § 175 lg 3 alusel ja senist kohtupraktikat arvestades asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.