X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.02.2021 ettekirjutuse nr 1052240284 tühistamiseks sissesõidukeelu osas
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (sündinud XX XX XXXX, Ukraina kodanik), lepinguline esindaja Jelena Karžetskaja Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 19.02.2021 ettekirjutusega nr 1052240284 määratud sissesõidukeeld.
2.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 165 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.06.2021. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ukraina kodanik X sisenes Schengenisse 08.08.2020 Ukraina biomeetrilise passi ja Poola Vabariigi pikaajalise viisaga ning viibis ja töötas kuni 2020. aasta oktoobrini Poolas. Isik saabus Eestisse 22.10.2020 töötamise eesmärgil. Isik leidis endale tööandja 2021. aasta veebruaris ning Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) andis talle loa töötamiseks ajavahemikul 08.02.2021– 30.09.2021.
2.X pöördus 19.02.2021 PPA-sse pikaajalise viisa taotlemiseks.
2.PPA tegi 19.02.2021 Xile vabatahtliku täitmise tähtajaga ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052240284 (edaspidi ettekirjutus) 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26.02.2021. Koos lahkumisettekirjutusega kohaldas PPA isiku suhtes kolme aasta pikkust sissesõidukeeldu lahkumiskohustuse täitmise päevast alates ning hoiatas, et alates 20.05.2021 võib PPA ettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldada 640 euro suurust sunniraha. X täitis lahkumiskohustuse 25.02.2021, kui lahkus Eestist ja Schengeni alalt. PPA põhjendas oma otsust kokkuvõttes sellega, et X on ületanud lubatud viibimisaega 31 päeva võrra ning on rikkunud välismaalaste seadust oma hoolimatuse tõttu. Isik jäi Eestisse seadusliku aluseta oma teadmatuse tõttu, kuid see ei anna talle õigust hoolimatuse tõttu rikkuda Eesti seadusi ning riiki edasi jääda. Isikul puuduvad sidemed Eestiga või muu Schengeni riigiga. Isik, kes ei järgi Eesti seadust, on Eesti jaoks ebasoovitav ning seetõttu kehtestab PPA isiku suhtes sissesõidukeelu kolmeks aastaks.
3.X esitas 01.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA ettekirjutuse tühistamiseks osas, millega tema suhtes kohaldati 3 aasta pikkust sissesõidukeeldu Schengeni alale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.PPA ettekirjutus ei ole sissesõidukeelu kohaldamise osas põhjendatud. Ettekirjutuse sisust pidi kaebaja aru saama, mis on tema rikkumine. Kuna PPA hinnangul rikkus kaebaja välismaalaste seadust ületades viisavabalt Eestis viibimise aega 31 päeva võrra, siis pidi vastustaja ettekirjutuses kirjeldama ka viibimisaja arvestust (millal lõppes Poola viisa alusel lubatud 90-päevane viibimine, millal algas ning lõppes viibimine viisavaba režiimi alusel). Ettekirjutuses puuduvad sellised andmed, mistõttu jäid kaebajale tema väidetava rikkumise asjaolud ebaselgeks. Kaebaja saabus Eestisse Poola pikaajalise viisa alusel, mis kehtis kuni 16.12.2020. Alates 17.12.2020 viibis kaebaja Eestis viisavaba režiimi alusel, mis kehtib 90 päeva ehk kuni 16.03.2021. Ettekirjutuses puuduvad selgitused, miks PPA tuli teisele järeldusele Eestis viibimisaluse küsimuses.
4.2.Vastustaja ei ole hinnanud sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. PPA-l on kaalutlemiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. PPA on lähtunud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 74 lg-s 1 sisalduvast juhisest, et lahkumisettekirjutuse tegemisel kohaldatakse sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Ettekirjutus on kaalutlusvigadega, kuna sissesõidukeelu kohaldamisel on PPA piirdunud vaid viitega õiguslikule alusele ning ettekirjutuses puuduvad arvesse võetud kaalutlused. PPA ettekirjutus piirab kaebaja õigusi kolme aasta jooksul, lisaks Eestis töötamise võimatusele, ei saa isik töötada ega reisida ka mujal Schengeni alal. PPA ei arvestanud sissesõidukeeldu kohaldades asjaolu, et kaebaja näol on tegemist noore välismaalasega, keda on tööandja poolt sisuliselt petetud ning tegemist on sellises olukorras kannatanuga. Kaebaja ei ole pannud tahtlikult toime rikkumist, vaid püüdis vastupidiselt teha kõike seadusele vastavalt. Sissesõidukeelu pikkuse määramisel ei võtnud vastustaja arvesse asjaolusid, et kaebaja ei ole Eestis ebaseaduslikult töötanud, ta pöördus ise PPA-sse töötamise ja viibimise legaliseerimiseks enne tööle asumist, kaebajal puuduvad rikkumised, kaebaja on välismaalane, kes ei valda eesti keelt ning kes usaldas tööandjat Eestis viibimisaluse taotlemise küsimuses ning sissesõidukeelu pikkus ei vasta rikkumise raskusele.
2 (7)
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud. Vabatahtliku lahkumisettekirjutusega kohaldatakse sissesõidukeeld kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Seega lähtus PPA sissesõidukeeldu kohaldades seadusest. Ettekirjutusest nähtub samuti, et PPA on tuvastanud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud, need sedastanud ning kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendanud. Kaebaja saabus Eestisse 22.10.2020 töötamise eesmärgil ning kaebajal oli registreeritud lühiajaline töötamine Eestis esmalt (alates 22.10.2020 kuni 21.10.2021) ettevõttes Sors OÜ ja alates 08.02.2021 ettevõttes BTW OÜ. Samas puuduvad töötamise registris kuni ettekirjutuse tegemiseni kaebaja töötamiste kohta registreeringud. Sellest järeldub, et kaebaja tegi Eestis tööd ebaseaduslikult, mistõttu on kaebaja ebausaldusväärne välismaalane. Lisaks tuvastati, et kaebajal puuduvad Eestis perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) ning neid asjaolusid kaebaja välja ei toonud ning PPA hinnangul neid ka ei esinenud. Lisaks ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud asjaolusid, mida saaks käsitleda humaansete kaalutlustena. Vastustaja märgib, et õiguskirjanduses on humaanseks kaalutluseks peetud näiteks isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all. Eeltoodu tõttu on tõendatud, et kaebaja suhtes ei esinenud humaanseid kaalutlusi, mis võimaldaks jätta sissesõidukeelu kohaldamata.
5.2.PPA andis küsitluse raames kaebajale võimaluse avaldada oma arvamusi/vastuväiteid tema suhtes kohaldatava kolme aasta pikkuse sissesõidukeelu osas. Kaebaja küll ütles, et ta ei ole kolmeaastase sissesõidukeeluga nõus, kuid ei toonud välja asjaolusid, mis tingiksid lühema sissesõidukeelu kohaldamise. Pelgalt asjaolud, et kaebaja ei peitnud ennast ja tuli ise politseisse, ei ole sellised, mis tingiksid lühemaajalise sissesõidukeelu kehtestamise. Välismaalasel, kes saabub Eestisse, on kohustus enda viibimisõigus selgeks teha vähemalt sellisel määral, mis välistaks tema ebaseaduslikult riiki jäämise. Küsitluse protokollis kinnitas kaebaja, et ta on teadlik, et ta tohib biomeetrilise passi alusel viibida Schengeni alal 90 päeva.
5.3.Küsitluse protokollist nähtuvalt sai kaebaja sissesõidukeelu kohaldamisest aru, kuid väljendas oma mittenõustumist sellega. Samas ei toonud kaebaja ei ärakuulamise jooksul ega kohtumenetluses välja, millised asjaolud jättis PPA kaalumata sissesõidukeeldu kohaldades ning mida oleks PPA pidanud täiendavalt arvesse võtma. Kaebuses on kaebaja rõhutanud vaid seda, et ta on noor mees ja kolmeaastane sissesõidukeeld Schengeni alale takistab tal nii töötamise kui ka reisimise Schengeni alal. Kaebaja vanus ega tema subjektiivne soov Schengeni alal reisida ja töötada ei ole sellised erakorralised asjaolud, mis tingiksid kolmeaastasest sissesõidukeelust lühemaajalise sissesõidukeelu kohaldamise.
5.4.Vastuseks kaebusele selgitab vastustaja, et kaebaja passis oli poola viisakleebis, millega tal oli õigus viibida Poolas kuni 16.12.2020. Kaebaja saabus Eestisse 22.10.2020 Ukraina biomeetrilise passi omanikule kehtiva viisavabaduse alusel, kuna Poola viisa kehtis vaid Poola territooriumil, mitte kogu Schengenis. Seega hakkas kaebaja viisavaba perioodi arvestus alates 22.10.2020. Arusaamatu on kaebaja väide kaebuses, et kuna ta Eestis ei töötanud, ei pööranud tema viibimine Eestis viisavabaduse režiimile. Esiteks, ärakuulamisel väitis kaebaja, et ta tuli Eestisse just töötamise eesmärgil. Lisaks ei ole vastustaja hinnangul usutav, et kaebaja viibis Eestis neli kuud, väidetavalt tööd tegemata. Teiseks ei ole viisavabadus seotud töötamisega. Viisavabaduse alusel viibimine algas kaebaja puhul Poolast väljudes, mitte Eestis tööle asumisega. Kuna vastustajale ei ole täpselt teada, millal kaebaja Poolast lahkus, kuid kaebaja kinnitas, et ta saabus Eestisse 22.10.2020, siis hakkas kaebaja 90-päevane viisavaba periood kulgema 22.10.2020. Eestis on lühiajalise töötamise seadustamiseks ette nähtud lühiajalise
3 (7)
töötamise registreerimine. See tähendab, et välismaalane saabub Eestisse viisa või viisavabaduse alusel ja tööandja registreerib välismaalase töötamise PPA-s. Kaebaja lühiajaline töötamine oli PPA-s registreeritud, seega ei ole usutavad kaebaja väited, et ta Eestis tööd ei teinud ja viisavabaduse kehtivuse perioodi ei mõjuta Eestis töötamine.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohtu menetluses on kaebaja nõue tühistada PPA 19.02.2021 ettekirjutuses sisalduv kolmeaastane sissesõidukeeld. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuivõrd vaidlus käib kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu pikkuse proportsionaalsuse üle, siis käsitleb kohus põhjendustes üksnes sellega seotud poolte seisukohti.
7.Kaebaja on Ukraina kodanik, mistõttu tuleb VSS-s sätestatut tõlgendada, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel1 (edaspidi direktiiv 2008/115/EÜ). Direktiivi 2008/115/EÜ art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punktid 12 ja 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
8.VSS § 7 lg-s 2 on sätestatud lahkumisettekirjutusega reguleeritavad küsimused ning märgitud, et välismaalase suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu vajaduse korral. VSS § 74 reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega viitab VSS § 74 lg 1 sellele, et kui haldusorgan on otsustanud lahkumisettekirjutuse teha, siis samaaegselt tuleb isikule kehtestada ka kolmeaastane sissesõidukeeld. VSS § 74 lg-t 1 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, mis sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle sootuks kohaldamata. Seal juures ei sätestata seadusega piiri, milleni võib sissesõidukeelu pikkust lühendada. Samasugune kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-s 4, mis sätestab, et sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta üldse kohaldamata. Seega tuleneb VSS §-st 74 see, et üldjuhul tuleb haldusorganil lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, kuid haldusorganil on võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui kolm aastat oleks ebaproportsionaalne või sissesõidukeelust üldse loobuda, kui seda välistavad humaansed asjaolud. Järelikult tuleb VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (seda on läbivalt rõhutatud ka kohtupraktikas, vt nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34; Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, punkt 16; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punkt 21). Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda tuleneb ka direktiivi 2008/115/EÜ artikli 11 lg-test 2 ja 3, kusjuures direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjendava osa punktidest 6 ja 14 nähtub samuti, et vastavalt Euroopa Liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Kättesaadav: https://eurlex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32008L0115&from=ET (18.05.2021).
4 (7)
võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigisviibimise asjaolu (punkt 6). Samuti tuleb sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat (punkt 14).
9.Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuleb põhjendada, arvestades VSS § 71 lg-s 1 sätestatud erandivõimalust (Riigikohtu 27.06.2019 nr 3-17-1927, punkt 15). VSS § 71 lg 1 kohaselt tuleb sissesõidukeeldu põhjendada ulatuses, mis ei ole vastuolus VSS § 336 lõikes 3 sätestatud eesmärkidega. VSS § 336 lg 3 kohaselt võib piirata isiku õigust saada teavet ja juurdepääsu tema kohta kogutud isikuandmetele juhul, kui see võib: 1) takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist, menetlemist või karistuse täideviimist; 2) kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi; 3) ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut; 4) ohustada avaliku korra kaitset, sealhulgas takistada välismaalase väljasaatmist. Kohtu hinnangul ei anna ükski kaebajaga seotud asjaolu põhjust arvata, et sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse valiku põhjendamine oleks vastuolus eelnimetatud eesmärkidega. Seda ei ole väitnud ka PPA oma vastuses kaebusele. Eelnevast tulenevalt oli PPA-l kohustus põhjendada nii sissesõidukeelu kohaldamist kui ka selle kestust, võttes arvesse kõiki asjaolusid kogumis. Sissesõidukeelu kohaldamise ja selle pikkuse kindlaks määramisel kaebajaga seotud asjaolude hoolika kaalumata jätmise2 ja kohase väärtustamata jätmise puhul on tegemist kaalutlusveaga, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise.
10.Kohtupraktika kohaselt peab sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks nähtuma haldusaktist lisaks õiguslikule alusele vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus (Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-171927, punkt 25). Haldusakti põhjendamiskohustuse eesmärgiks on otsuse kohtulik kontrollitavus. Haldusakti põhjendus tuleb esitada haldusaktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele haldusaktis viidatakse (haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1 teine lause). Vastustaja kohaldas kaebaja suhtes VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Ettekirjutuse õigusliku alusena on PPA nimetanud VSS § 7 lg 1, § 72 lg 11, § 72 lg 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1. Kaebaja suhtes tuvastatud faktiliste asjaoludena on PPA ettekirjutuses välja toonud, et kaebaja on lubatud viisavaba viibimisaega ületanud 31 päeva, ta on rikkunud oma hoolimatuse tõttu välismaalaste seadust, tal puuduvad sidemed Eesti või muu Schengeni riigiga. Ettekirjutusest ei nähtu, millise kaalu on vastustaja neile asjaoludele sissesõidukeelu kestuse valikul omistanud. Et kaebaja oleks pannud toime õigusrikkumisi, ohustanud Eesti avalikku korda või julgeolekut, seda ettekirjutusest ei nähtu.
11.Vastuses kaebusele märkis vastustaja, et kaebaja ei toonud ärakuulamisel välja ühtki asjaolu, millise PPA oleks sissesõidukeeldu kohaldades jätnud kaalumata. Kohtule ei nähtu ärakuulamise protokollist3, et kaebajalt oleks konkreetselt selliste asjaolude kohta küsitud. PPA jättis selles osas vastamata ka kohtu 07.04.2021 määruses esitatud kohtunõudele. Ärakuulamisel küsiti kaebajalt vaid seda, kas kaebajal on vastuväiteid sissesõidukeelu kohaldamise osas, millele kaebaja vastas, et ta ei ole sellega nõus ning kolm aastat on liiga palju. Samuti tõi kaebaja välja, et ta tuli PPA-sse vabatahtlikult, keegi ei ole teda kinni pidanud. Vastustaja selgitas kaebajale ärakuulamise viimases küsimuses, et PPA määrab kaebajale sissesõidukeelu kolmeks aastaks, kuna ta on ületanud lubatud viibimisaja ning konstateeris, et ei esine ühtki asjaolu, mis tingiks sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätmise. Samas ei ole vastustaja kordagi
palunud kaebajal välja tuua asjaolusid, mis võiksid sissesõidukeelu kohaldamist ja selle pikkust mõjutada. Samuti ei selgitanud vastustaja kaebajale ärakuulamisel millistel kaalutlustel talle just kolme aasta pikkune sissesõidukeeld kohaldatakse. Otsuses viidatud humaansetel asjaoludel sissesõidukeelu kohaldamata jätmise võimalus ei ole samatähenduslik sissesõidukeelu pikkuse osas kaalutlusotsuse tegemisega.
12.Ärakuulamisel selgitas kaebaja, et ta luges viisavaba viibimisaja alguseks 17.12.2020, kuna Poola viisa kehtis kuni 16.12.2020. Seda kinnitas kaebajale väidetavalt isik, kelle juurde ta Eestisse saabudes tööle pidi asuma. Kaebaja oli arvamusel, et tal on olemas seaduslik alus Eestis viibimiseks. Samuti väitis kaebaja, et kui ta oleks olnud teadlik seadusliku aluse puudumisest, siis oleks ta varem Ukrainasse naasnud. PPA heidab ettekirjutuses kaebajale ette tema teadmatust ja hoolimatust ning leiab, et isiku käitumine ei ole seetõttu kooskõlas Eesti seadustega ning isik on ebasoovitav. Ettekirjutuses on mitmel korral rõhutatud, et hoolimatus ei ole Eesti seaduste rikkumist vabandav asjaolu. Haldusmenetluses ja kohtumenetluses esitatud kaebaja väidete kohaselt ületas ta lubatud viibimisaega teadmatusest, arvestades viibimisaja algust valesti. Sellest ei saa üheselt järeldada, et kaebaja oleks olnud Eesti seaduste osas hoolimatu, nagu vastustaja ettekirjutuses väidab. Küll aga saab kaebajale ette heita hooletust enda õiguste ja kohustuste selgeks tegemisel ja järgimisel. Hooletust võiks seejuures sissesõidukeelu pikkuse määramisel käsitleda ühena kergendavatest asjaoludest. Vaidlustatud ettekirjutusest ei selgu, millise kaalu ja tähenduse vastustaja sellele asjaolule sissesõidukeelu kestuse üle otsustades omistas. Tagasisaatmise käsiraamatus4 on selgitatud, et liikmesriik võib oma haldusasutustele üldiste juhiste andmiseks näha tüüpiliste juhtumite jaoks ette eri kestusega sisenemiskeelud, näiteks üldise eeskirjana kolmeaastane keeld, raskendavate asjaolude korral (korduv rändeõiguse rikkumine) viieaastane keeld ja leevendavate asjaolude korral (hooletusest tingitud rikkumine) aastane keeld, kuid tuleb tagada, et iga juhtumit hinnatakse individuaalselt kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Seega on käsiraamatu näite kohaselt hooletuse korral pigem põhjendatud kohaldada lühema kui 3-aastase kestusega sisenemiskeeldu. Kohtu pädevuses ei ole siiski vastustaja asemel kaaluda ja määratleda, milline oleks kaebaja puhul õige sissesõidukeelu kestus (vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus asjas nr 3-18-1891, punkt 18), vaid üksnes kontrollida vastustaja kaalutlusotsuse õiguspärasust (HKMS § 158 lg 3). Kontrolli tulemusel kaalutlusvea tuvastamise korral kuulub haldusakt tühistamisele ja haldusorgan saab seejärel vajaduse korral teha uue kaalutlusvigadeta otsuse.
13.Kaebajale sissesõidukeelu kestuse määramisel on olnud määravaks peaasjalikult lubatud viibimisaja ületamise fakt. Lisaks eelnevale ei nähtu kohtule ka, et vastustaja oleks võtnud kergendavate asjaoludena arvesse seda, et kaebaja pöördus PPA-sse oma riigis viibimise seadustamiseks ja töötamiseks vajaliku viisa taotlemiseks ise, tema eksimus oli seotud kolmandalt isikult (võimalikult tööandjalt) saadud teabega ning ta oli selleks ajaks viisavaba viibimisaja 31 päeva võrra ületanud teadmatusest, arvates, et tema viisavaba periood lõppeb alles 16.03.2021. Kuigi sellega ei olnud võimalik sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada, siis näitab kaebaja soovi seadusekuulekalt käituda ka lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmine selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Samuti ei ole ettekirjutuses toodud ühtki sissesõidukeelu kestuse määramisel arvesse võetavat raskendavat asjaolu ning kohtule ei nähtu, et selliseid asjaolusid kaebaja puhul ka esineda võiks.
Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/home-affairs/sites/default/files/what-we-do/policies/european-agendamigration/proposal-implementation-package/docs/return_handbook_et.pdf, lk 59 (18.05.2021).
6 (7)
14.Vaidlust ei saa olla, et Schengeni sissesõidukeeld 3-aastaks piirab kaebaja õigust väga laiaulatuslikult, sh välistab reisimise ja töötamise lisaks Eestile ka mõnes muus Schengeni viisaruumi liikmesriigis 3 aasta vältel. PPA on analüüsinud üksnes kaebaja sidemeid Eestiga, kuid teiste Schengeni viisaruumi liikmesriikide osas kaebajale küsimusi esitatud ei ole. Kohtu hinnangul peab sedavõrd laiaulatusliku ning isiku õigusi sedavõrd ulatuslikult piirava keelu kohaldamine olema selgelt põhjendatud ja vajalik ning selle eesmärgiks peaks olema tulevikus viisarežiimi reeglite rikkumise vältimine. Praegusel juhul ei nähtu, miks selle eesmärgi saavutamine ei ole võimalik lühema sissesõidukeelu kohaldamisega.
15.Arvestades eeltoodut on PPA kaalutlused sissesõidukeeldu puudutavas osas puudulikud, kuna ettekirjutusest ei selgu miks määrati kaebajale just valitud kestusega sissesõidukeeld ning seetõttu ei ole kohtul võimalik veenduda, et sissesõidukeelu kestuse määramine oli õiguspärane ja proportsionaalne. Samuti on kaalutlusveaga tegemist sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse üle kaalutlusõiguse alusel otsuse tegemisel kaebaja kasuks rääkivate ja vastustajale otsustamise hetkel teada olnud kergendavate asjaolude kohaselt väärtustamata jätmisega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2021 määrus 3-21-462, punkt 10). Vead kaalumisel võisid aga mõjutada asja sisulist otsustamist ning riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 punkti 1 alusel ei ole võimalik jätta ettekirjutust vastavas osas tühistamata. Sissesõidukeelu tühistamisel arvestab kohus asjaoluga, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld kohaldub kogu Schengeni viisaruumi üleselt ning tegemist on isiku õigusi väga tugevalt piirava otsusega, mistõttu peab see olema motiveeritud, isikule arusaadav ning selle eesmärgi suhtes proportsionaalne.
16.Eelnevast tulenevalt tühistab kohus PPA 19.02.2021 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks sissesõidukeeldu puudutavas osas. Menetluskulud
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas kaebuse, siis jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja esitas halduskohtule menetluskulude nimekirja ja arve, mille kohaselt osutati talle halduskohtumenetluses õigusabi 1,5 tunni ulatuses summas 150 eurot. Kaebuse esitamisel tasus kaebaja riigilõivu 15 eurot. Kohus peab menetluskulusid põhjendatuks ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 165 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.