X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.03.2021 ettekirjutuse nr 1052240529 tühistamiseks sissesõidukeelu osas
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (sündinud XX XX XXXX, Ukraina kodanik), lepinguline esindaja Siim Mägi Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Juhannes Reisman
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 01.03.2021 ettekirjutusega nr 1052240529 määratud sissesõidukeeld.
2.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 495 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.06.2021. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ukraina kodanik X saabus esmakordselt Eestisse 12.05.2019. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) väljastas Xle viisa kehtivusega 15.06.2020–31.12.2020 viibimisajaga 100 päeva.
2.X pöördus 25.02.2021 uue viisa taotlemiseks PPA-sse.
2.PPA tegi 01.03.2021 Xle vabatahtliku täitmise tähtajaga ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052240529 (edaspidi ettekirjutus) 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 08.03.2021. Koos lahkumisettekirjutusega kohaldas PPA isiku suhtes kolme aasta pikkust sissesõidukeeldu
lahkumiskohustuse täitmise päevast alates ning hoiatas, et alates 30.05.2021 võib PPA ettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldada 640 euro suurust sunniraha. X täitis lahkumiskohustuse 05.03.2021, kui lahkus Eestist ja Schengeni ruumist läbi Poola Ukrainasse. PPA põhjendas oma otsust kokkuvõttes sellega, et X viisavaba viibimisõigus Eestis lõppes 23.02.2021, seega viibis isik alates 24.02.2021 Eestis seadusliku aluseta 2 päeva. Kogutud tõenditest nähtub, et X pole usaldusväärne välismaalane, kuna ta viibis ja töötas Eestis ebaseaduslikult. Isik töötas ebaseaduslikult Eestis edasi veel 01.03.2021 hommikul, kuigi ta oli teadlik enda viibimiseks seadusliku aluse puudumisest. Isiku väiteid oskamatuse kohta viisat lugeda ei saa pidada tõsiselt võetavaks. PPA-le teadaolevalt ei ela isikul Schengeni alal sugulasi ning Eestiga seovad teda vaid tööalased suhted. Puuduvad humaansed kaalutlused, mille alusel võiks sissesõidukeeldu lühendada või kohaldamata jätta.
3.X esitas 10.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA ettekirjutuse tühistamiseks osas, millega tema suhtes kohaldati kolme aasta pikkust sissesõidukeeldu Schengeni alale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.Ettekirjutusega kohaldatud kolme aasta pikkune sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ja oleks tulnud humaansetel kaalutluste jätta kohaldamata või kohaldada lühemaks ajaks. Kaebaja arvestas ekslikult temale väljastatud viisa kehtivusaja lõpuks 31.12.2020 ja mitte 100-päevasest piirangust tulenevalt 25.11.2020. Kaebaja arvestuse kohaselt oleks välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 44 lg-st 2 tulenev 90-päevane viibimisõigus alanud 01.01.2021 ja lõppenud 31.03.2021. Sellest tulenevalt ei kiirustanud kaebaja viisa taotlemisega ja pöördus PPA-sse alles 25.02.2021. Oma parima arusaamise kohaselt pöördus kaebaja PPA poole viisa taotlemiseks õigeaegselt. Vastustaja on eksinud 90-päevase viibimisõiguse arvutamisel. Ettekirjutuse kohaselt lõppes 100päevasest piirangust tulenevalt viisa kehtivusaeg 25.11.2021 ja viisavaba viibimisõigus lõppes 23.02.2021. Kaebaja on seisukohal, et kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 33 lg-ga 2 algas 90päevase viibimisõiguse tähtaja arvutamine 26.11.2021 ja lõppes 24.02.2021, mitte 23.02.2021 nagu väidetakse ettekirjutuses. Seega oli kaebaja pöördumisel PPA-sse viibinud Eestis õigusliku aluseta alla ühe päeva.
4.2.Ettekirjutuses heidetakse kaebajale ette, et ta töötas Eestis ebaseaduslikult edasi 01.03.2021 hommikul. PPA oli kaebajale andnud lühiajalise töötamise registreeringu (edaspidi LTR) perioodiks 17.02.2021–20.08.2021, 30.08.2021–22.12.2021 ja 02.02.2022–28.02.2022. Kaebaja sai pärast 25.02.2021 PPA teeninduse külastamist aru, et viibib Eestis seadusliku aluseta. Samas ei selgitatud kaebajale 25.02.2021 PPA esinduses ja kaebaja ei olnud ka ise teadlik VMS § 104 lg-s 3 sätestatud keelust ning kuna temale oli perioodiks 17.02.2021–20.08.2021 antud LTR ja vastustaja ei olnud seda temale teadaolevalt kehtetuks tunnistanud, siis uskus kaebaja, et tal on õigus kehtiva LTR-i alusel edasi töötada kuni illegaalimenetluse tulemuse selgumiseni. Seega ei olnud kaebaja töötamine 01.03.2021 hommikul pahatahtlik, vaid tingitud inimlikust eksimusest. Sellele viitavad ka kaebaja poolt vastustajale antud avameelsed ja ausad suulised selgitused illegaalimenetluses, mille alusel vastustaja tuvastaski kaebaja töötamise 01.03.2021 hommikul. Samuti tuleb kaebaja arvates arvestada, et ebaseadusliku töötamise episood on lühiajaline (mõned tunnid 01.03.2021 hommikul) ja esma- ning ühekordne.
2 (9)
4.3.Vastustaja on asjaolusid valesti tõlgendanud ja asunud vääralt seisukohale, et kaebaja ei ole usaldusväärne välismaalane. Vastustaja luges kaebaja väited eksimuse kohta viisa kehtivusajast arusaamisel mitteusutavaks seetõttu, et kaebaja on Eestis olnud ligi kaks aastat. Kaebaja on seisukohal, et kui viisa kehtivusajana on selgelt väljendatud 15.06.2020–31.12.2020, siis ei pruugi see küll olla vabandatav, kuid peaks olema vähemalt humaanselt arusaadav, kui isik ei suuda õigesti aru saada 100-päevasest kehtivusaja piirangust ja asub arvamusele, et viisa kehtib ja tal on seaduslik alus viisa alusel Eestis viibida kuni 31.12.2020. Seetõttu ei nõustu kaebaja vastustaja hinnanguga tema sellekohaste ütluse lugemisel mitte tõsiselt võetavateks. Nii seadusliku aluseta Eestis viibimine kui töötamine kestsid väga lühikese aja vältel ja tekkisid inimlikust eksitusest ja ei olnud tahtlikud või ettekavatsetud ning kaebaja esitas nende eksimuste tekkimise kohta loogilised ja usutavad selgitused.
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on kaebajale ettekirjutuse koos selles sisalduva kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
5.2.Sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud ja õiguspärane. Vabatahtliku lahkumisettekirjutusega kohaldatakse sissesõidukeeld kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Seega lähtus PPA sissesõidukeeldu kohaldades seadusest. Ettekirjutusest nähtub samuti, et PPA on tuvastanud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud, need sedastanud ning kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendanud. PPA väljastas kaebajale viisa kehtivusega 15.06.2020–31.12.2020 viibimisajaga 100 päeva ning kaebajal oli LTR Markalin Services OÜ-s (29.01.2020–17.07.2020 ja 01.11.2020–31.12.2020). Lisaks on kaebajale antud LTR töötamiseks ettevõttes Energy Pipe OÜ. Kaebaja on kaebuses välja toonud, et isik arvestas ekslikult temale väljastatud viisa viibimisaja lõpuks viisale märgitud viisa kehtivusaja lõppu 31.12.2020 ja mitte 100-päevasest viibimisajast tulenevat piirangut. Välismaalane, kes omab Eestis viibimiseks viisat või viibib siin muul seaduslikul alusel ei saa tugineda teadmatusele või tegevusetusele, kui vabandavale asjaolule riigis ebaseaduslikult viibimisel. Kaebaja tegevusetusele ja mitte usaldusväärsusele viitab ka isiku poolt 01.03.2021 PPA-s toimunud illegaalimenetluse küsitluse raames antud seletused. Küsitlusel tõi kaebaja välja, et ei lahkunud Eestist viibimisaluse lõppemisel, kuna luges viibimispäevasid valesti ning ei pööranud tähelepanu viisal märgitud 100 päeva viibimisaja perioodile. Kaebaja on Eestis viibinud ligi kaks aastat, mille jooksul on isikule antud kaks viisat, milles on lisaks viisa kehtivusajale ka täiendavalt märgitud maksimaalne viibimisaeg päevadena viisa kehtivuse perioodi jooksul. Sellest tulenevalt ei saa pidada kaebaja väiteid viisapäevade arvutamise oskamatuse osas vabandatavaks. Välismaalasel on VMS §-st 11 tulenev kohustus järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja Eestis kehtivaid õigusakte ning VSS § 2 kohaselt peab Eestis viibimiseks olema välismaalasel seaduslik alus. Välismaalasel on VMS-st tulenev kohustus tagada, et isikul on riigis viibimiseks seaduslik alus elik kaebajal on kohustus veenduda temale antud viibimisõigust omaval loal sätestatud tingimustes.
5.3.Kaebaja eksib viibimisõiguse arvutamisel ning ettekirjutuses märgitud kuupäevad on õiged. Nimelt lõppes kaebaja viisa alusel Eestis viibimisaeg 100 päeva täitumisel ehk 25.11.2020. Sellest tulenevalt hakati isiku VMS § 44 lg 2 alusel Ukraina kodaniku biomeetrilise passi alusel 90 päevast viibimisõigust 180-päevase perioodi jooksul arvestama alates 26.11.2020 ning antud viibimisõiguse viimaseks päevaks oli 23.02.2021. Alates 24.02.2021 kuni 25.02.2021, kui isik pöördus PPA teenindusse, oli kaebaja Eestis viibinud 2 päeva ilma seadusliku aluseta.
3 (9)
5.4.Kaebaja töötas Eestis ebaseaduslikult teadlikult ning sellist käitumist saab pidada tahtlikuks arvestades, et PPA oli isikule juba teadvustanud, et isik viibib Eestis illegaalselt. Kaebaja väidab kaebuse punktis 2.11, et PPA ei teavitatud ega selgitatud isikule VMS § 104 lg 3 sätestatud keelust, mille kohaselt on välismaalasel, kes viibib Eestis ilma seadusliku aluseta keelatud Eestis töötamine. Teisalt toob kaebaja välja, et kuna isikule oli kehtiv LTR perioodiks 17.02.2021– 20.08.2021 ning vastustaja ei olnud seda temale teadaolevalt kehtetuks tunnistanud siis uskus isik, et tal on õigus kehtiva LTR-i alusel edasi töötada kuni illegaalimenetluse tulemuse selgumiseni. Vastustaja ei pea õigeks kaebaja väidet, et kaebaja töötamine kuni 01.03.2021 hommikuni ei olnud pahatahtlik vaid tingitud inimlikust eksimusest. Kaebaja pidanuks endale möönma, et kui isik viibib Eestis ilma seadusliku aluseta siis puudub isikul ka õigus Eestis töötada.
5.4.Ettekirjutuses kohaldatud kolmeaastane sissesõidukeeld oli proportsionaalne. Nimelt viibis isik Eestis ilma seadusliku aluseta ning olles sellest teadlik, tegi kaebaja teadlikult Eestis tööd ebaseaduslikult, mistõttu on kaebaja ebausaldusväärne välismaalane. Lisaks tuvastati, et kaebajal puuduvad Eestis ja Schengeni territooriumil perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed ning isikut seob Eestiga vaid töötamine. Vastustaja märgib, et sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) ning neid asjaolusid kaebaja välja ei toonud ning PPA hinnangul neid ka ei esinenud. Lisaks ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud asjaolusid, mida saaks käsitleda humaansete kaalutlustena. Vastustaja märgib, et õiguskirjanduses on humaanseks kaalutluseks peetud näiteks isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all.1 Eeltoodu tõttu on tõendatud, et kaebaja suhtes ei esinenud humaanseid kaalutlusi, mis võimaldaks jätta sissesõidukeelu kohaldamata. Seega on sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohtu menetluses on kaebaja nõue tühistada PPA 01.03.2021 ettekirjutuses sisalduv kolmeaastane sissesõidukeeld. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
7.Kaebaja on Ukraina kodanik, mistõttu tuleb VSS-s sätestatut tõlgendada, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel2 (edaspidi direktiiv 2008/115/EÜ). Direktiivi 2008/115/EÜ art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punktid 12 ja 13 ning seal viidatud kohtupraktika).
8.VSS § 7 lg-s 2 on sätestatud lahkumisettekirjutusega reguleeritavad küsimused ning märgitud, et välismaalase suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu vajaduse korral. VSS § 74 reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega viitab VSS § 74 lg 1 sellele, et kui haldusorgan on otsustanud lahkumisettekirjutuse teha, siis samaaegselt tuleb isikule kehtestada ka kolmeaastane sissesõidukeeld. VSS § 74 lg-t 1
Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 5. Internetis kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/download/fd3f3141-ca38-4995-bf9e-aa748aab9f2f
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Kättesaadav: https://eurlex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32008L0115&from=ET (18.05.2021).
4 (9)
tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, mis sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle sootuks kohaldamata. Seal juures ei sätestata seadusega piiri, milleni võib sissesõidukeelu pikkust lühendada. Samasugune kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-s 4, mis sätestab, et sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta üldse kohaldamata. Seega tuleneb VSS §-st 74 see, et üldjuhul tuleb haldusorganil lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, kuid haldusorganil on võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui kolm aastat oleks ebaproportsionaalne või sissesõidukeelust üldse loobuda, kui seda välistavad humaansed asjaolud. Järelikult tuleb VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (seda on läbivalt rõhutatud ka kohtupraktikas, vt nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34; Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, punkt 16; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punkt 21). Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda tuleneb ka direktiivi 2008/115/EÜ artikli 11 lg-test 2 ja 3, kusjuures direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjendava osa punktidest 6 ja 14 nähtub samuti, et vastavalt Euroopa Liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigisviibimise asjaolu (punkt 6). Samuti tuleb sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat (punkt 14).
9.Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuleb põhjendada, arvestades VSS § 71 lg-s 1 sätestatud erandivõimalust (Riigikohtu 27.06.2019 nr 3-17-1927, punkt 15). VSS § 71 lg 1 kohaselt tuleb sissesõidukeeldu põhjendada ulatuses, mis ei ole vastuolus VSS § 336 lg-s 3 sätestatud eesmärkidega. VSS § 336 lg 3 kohaselt võib piirata isiku õigust saada teavet ja juurdepääsu tema kohta kogutud isikuandmetele juhul, kui see võib: 1) takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist, menetlemist või karistuse täideviimist; 2) kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi; 3) ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut; 4) ohustada avaliku korra kaitset, sealhulgas takistada välismaalase väljasaatmist. Kohtu hinnangul ei anna ükski kaebajaga seotud asjaolu põhjust arvata, et sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse valiku põhjendamine oleks vastuolus eelnimetatud eesmärkidega. Seda ei ole väitnud ka PPA oma vastuses kaebusele. Eelnevast tulenevalt oli PPA-l kohustus põhjendada nii sissesõidukeelu kohaldamist kui ka selle kestust, võttes arvesse kõiki asjaolusid kogumis. Sissesõidukeelu kohaldamise ja selle pikkuse kindlaks määramisel kaebajaga seotud asjaolude hoolika kaalumata jätmise3 ja kohase väärtustamata jätmise puhul on tegemist kaalutlusveaga, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise.
10.Kohtupraktika kohaselt peab sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks nähtuma haldusaktist lisaks õiguslikule alusele vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus (Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-171927, punkt 25). Haldusakti põhjendamiskohustuse eesmärgiks on otsuse kohtulik kontrollitavus. Haldusakti põhjendus tuleb esitada haldusaktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele haldusaktis viidatakse (haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1 teine lause).
Vt direktiivi 2008/115/EÜ põhjendus 14.
5 (9)
Vastustaja kohaldas kaebaja suhtes VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Ettekirjutuse õigusliku alusena on PPA lisaks nimetanud VSS § 7 lg 1, § 72 lg 11, § 72 lg 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1. Kaebaja suhtes tuvastatud faktiliste asjaoludena on PPA ettekirjutuses välja toonud, et kaebaja on lubatud viisavaba viibimisaega ületanud 2 päeva, ta ei ole usaldusväärne välismaalane, kuna viibis ja töötas Eestis ebaseaduslikult, ning PPA-le teadaolevalt ei ela kaebajal Schengeni territooriumil sugulasi ning Eestiga seovad teda vaid tööalased suhted. PPA leidis otsuses, et puudusid humaansed kaalutlused, mille alusel võiks sissesõidukeeldu lühendada või kohaldamata jätta. Seega on PPA küll asjaolud välja toonud ning leidnud, et puuduvad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Samas ei nähtu ettekirjutusest, millise kaalu on vastustaja neile asjaoludele sissesõidukeelu kestuse valikul omistanud. Et kaebaja oleks pannud toime õigusrikkumisi, ohustanud Eesti avalikku korda või julgeolekut, seda ettekirjutusest ei nähtu.
11.Vastuses kaebusele märkis vastustaja, et kaebaja suhtes kohaldatud kolmeaastane sissesõidukeeld on proportsionaalne ning toob seejärel vastuse punktis 10 välja, et kaebaja ei toonud välja asjaolusid, mis tingiksid humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. Vastustaja on vastuses kaebusele õigesti selgitanud, et humaanseks kaalutluseks saab pidada näiteks isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all, samuti perekonnaliikmega seotud tõsise ja ootamatu õnnetuse puhul.4 Kohus nõustub vastustajaga, et praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mille tõttu oleks tulnud sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta. Kaebaja ei toonud selliseid asjaolusid välja PPA-s ärakuulamisel ega ka kohtumenetluses. Pelgalt soovi töötada Eestis ei saa pidada selliseks kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks. Seega on ettekirjutus õiguspärane osas, millega kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu.
12.Küll aga ei nähtu kohtule ettekirjutusest ega PPA vastusest kaebusele, et vastustaja oleks hinnanud kohaldatava sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. Esmalt märgib kohus, et vastustaja leiab nii ettekirjutuses kui ka vastuses kaebusele (punkt 10) ekslikult, et sissesõidukeelu lühendamiseks peavad esinema humaansed kaalutlused. VSS § 74 lg 4 sätestab, et sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta üleüldse kohaldamata, kuid VSS § 74 lg 3 kohaselt võib sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kohaldada arvestades kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Seega ettekirjutuses viidatud humaansetel asjaoludel sissesõidukeelu kohaldamata jätmise võimalus ei ole samatähenduslik sissesõidukeelu pikkuse osas kaalutlusotsuse tegemisega.
13.Eelnevast tulenevalt on oluline ka see, et isikul võimaldataks illegaalimenetluses endaga seotud asjaolusid ja seisukohti piisavalt esitada ning talle selgitataks PPA kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse osas. Kohtule ei nähtu kaebaja ärakuulamise protokollist5, et kaebajalt oleks konkreetselt küsitud asjaolude kohta, mis võiksid mõjutada tema suhtes kohaldatava sissesõidukeelu pikkust. Ärakuulamisel selgitati kaebajale vaid seda, et PPA hinnangul ei ole kaebaja usaldusväärne välismaalane, PPA-le teadaolevalt ei ole tal Schengeni alal sugulasi ning Eestiga seovad teda vaid tööalased suhted. Seejärel konstateeris vastustaja ilma igasuguseid kaalumisel arvestatud põhjendusi lisamata, et soovib kaebajale kohaldada sissesõidukeelu kolmeks aastaks ning küsis, kas kaebajal on sissesõidukeelu kohaldamise osas taotlusi või vastuväiteid. Kaebaja vastuse kohaselt ta sissesõidukeelu pikkusega ei nõustunud, kuna viibis vaid kaks päeva ilma seadusliku aluseta. Täpsustavaid küsimusi vastustaja seepale
Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, lk 5. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/download/fd3f3141-ca38-4995-bf9e-aa748aab9f2f (18.05.2021).
kaebajale ei esitanud. Seega ei ole kohus veendunud, et kaebajale on ärakuulamisel tagatud piisav informatsioon ning antud võimalus endaga seotud asjaolude kirjeldamiseks.
14.Kaebajale väljastati 15.06.2020 viisa kehtivusajaga 15.06.2020–31.12.2020 viibimisaja piiranguga 100 päeva6. Kaebaja viibis nimetatud viisa alusel Eestis ajavahemikul 15.06.2020– 11.08.2020 ja seejärel alates 15.10.20207. Kohus nõustub vastustaja arvutustega, mille kohaselt täitus 100-päevane piirang 25.11.20208. Seega hakkas kaebaja lubatud viisavaba viibimisaeg kulgema 26.11.2020 ning selle perioodi viimane ehk 90. päev saabus 23.02.2021. Eelnevast tulenevalt on vastustaja arvutused kaebaja viibimisaja osas õiged ning 25.02.2021 viibis kaebaja teist päeva Eestis seadusliku aluseta. Ärakuulamisel selgitas kaebaja, et ta luges päevi valesti, kuna ei pööranud tähelepanu viisal olevale 100-päevasele viibimisaja piirangule ning arvas, et tal on veel õigus Eestis viibida Ukraina biomeetrilise passi alusel. Kaebaja tunnistab oma eksimust ka kaebuses ning leiab, et kui viisa kehtivusajana on selgelt väljendatud 15.06.2020–31.12.2020, siis ei pruugi see olla vabandatav, kuid peaks olema vähemalt humaanselt arusaadav. Vastustaja leiab ettekirjutuses, et kaebaja teadmatust ei saa pidada tõsiselt võetavaks ning vastuses kaebusele märgib täiendavalt, et kaebaja väiteid viisapäevade arvutamise oskamatuse osas ei saa pidada vabandatavaks. Samas on vastustaja jätnud arvesse võtmata, et tegemist on kaebajapoolse esmakordse eksimusega kahe aasta vältel ning samuti selle, et esimene viisa oli kaebajale väljastatud märksa pikemaks ajaks9, mis samuti võis tingida tähelepanematuse 100-päevase piirangu osas. Lisaks ei ole vastustaja üldse käsitlenud kaebaja selgitust, mille kohaselt viibis ta Eestis kauem, kuna pandeemia tõttu ei olnud võimalik leida transporti Ukrainasse10. Võttes arvesse kaebaja selgitusi, leiab kohus erinevalt vastustajast, et kaebaja tegevus ei ole olnud tahtlikult seadusevastane, kuid kaebajale saab ette heita hooletust enda õiguste ja kohustuste selgeks tegemisel ja järgimisel. Hooletust võiks seejuures sissesõidukeelu pikkuse määramisel käsitleda ühena kergendavatest asjaoludest. Tagasisaatmise käsiraamatus11 on selgitatud, et liikmesriik võib oma haldusasutustele üldiste juhiste andmiseks näha tüüpiliste juhtumite jaoks ette eri kestusega sisenemiskeelud, näiteks üldise eeskirjana kolmeaastane keeld, raskendavate asjaolude korral (korduv rändeõiguse rikkumine) viieaastane keeld ja leevendavate asjaolude korral (hooletusest tingitud rikkumine) aastane keeld, kuid tuleb tagada, et iga juhtumit hinnatakse individuaalselt kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Seega on käsiraamatu näite kohaselt hooletuse korral pigem põhjendatud kohaldada lühema kui 3-aastase kestusega sisenemiskeeldu. Kohtu pädevuses ei ole siiski vastustaja asemel kaaluda ja määratleda, milline oleks kaebaja puhul õige sissesõidukeelu kestus (vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus asjas nr 3-18-1891, punkt 18), vaid üksnes kontrollida vastustaja kaalutlusotsuse õiguspärasust (HKMS § 158 lg 3). Kontrolli tulemusel kaalutlusvea tuvastamise korral kuulub haldusakt tühistamisele ja haldusorgan saab seejärel vajaduse korral teha uue kaalutlusvigadeta otsuse.
15.Kaebajale sissesõidukeelu kestuse määramisel on olnud määravaks peaasjalikult lubatud viibimisaja ületamise fakt ning töötamine ühel päeval omamata seaduslikku alust riigis viibimiseks, mille tõttu peab vastustaja kaebajat ebausaldusväärseks välismaalaseks. Samal ajal
Vastustaja 05.03.2021 vastuse kaebusele lisa, lk 13. Vastustaja 05.03.2021 vastuse kaebusele lisa, lk 13 ja lk 19 ning viimase 21.04.2021 esitatud tõlge.
Vastustaja 05.03.2021 vastuse kaebusele lisa, lk 19 ja selle 21.04.2021 esitatud tõlge.
Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel. Kättesaadav: https://ec.europa.eu/home-affairs/sites/default/files/what-we-do/policies/european-agendamigration/proposal-implementation-package/docs/return_handbook_et.pdf, lk 59 (18.05.2021).
7 (9)
ei nähtu kohtule, et sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsuse kaalumisel oleks vastustaja võtnud kergendavate asjaoludena arvesse seda, et kaebaja pöördus ise PPA-sse oma riigis viibimise seadustamiseks ja töötamiseks vajaliku uue viisa taotlemiseks, ta oli selleks ajaks viisavaba viibimisaja ületanud vaid kahe päeva võrra tulenevalt eksimusest viisapäevade arvutamisel, tema eksimus oli kahe aasta jooksul esmakordne, talle teadaolevalt oli tal õigus töötada ning tema puhul ei esine raskendavaid asjaolusid, nagu õigusrikkumisi või ohtu Eesti avalikule korrale või julgeolekule. Kuigi sellega ei olnud võimalik sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada, siis näitab kaebaja soovi seadusekuulekalt käituda ka lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmine selleks ettenähtud tähtaja jooksul12.
16.Vaidlust ei saa olla, et Schengeni sissesõidukeeld kolmeks aastaks piirab kaebaja õigust väga laiaulatuslikult, sh välistab reisimise ja töötamise lisaks Eestile ka mõnes muus Schengeni viisaruumi liikmesriigis kolme aasta vältel. PPA on analüüsinud üksnes kaebaja sidemeid Eestiga, kuid teiste Schengeni viisaruumi liikmesriikide osas kaebajale küsimusi esitatud ei ole. Kohtu hinnangul peab sedavõrd laiaulatusliku ning isiku õigusi sedavõrd ulatuslikult piirava keelu kohaldamine olema selgelt põhjendatud ja vajalik ning selle eesmärgiks peaks olema tulevikus viisarežiimi reeglite rikkumise vältimine. Praegusel juhul ei nähtu, miks selle eesmärgi saavutamine ei ole võimalik lühema sissesõidukeelu kohaldamisega.
17.Arvestades eeltoodut on PPA kaalutlused sissesõidukeeldu puudutavas osas puudulikud, kuna ettekirjutusest ei selgu miks määrati kaebajale just valitud kestusega sissesõidukeeld ning seetõttu ei ole kohtul võimalik veenduda, et sissesõidukeelu kestuse määramine oli õiguspärane ja proportsionaalne. Samuti on kaalutlusveaga tegemist sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse üle kaalutlusõiguse alusel otsuse tegemisel kaebaja kasuks rääkivate ja vastustajale otsustamise hetkel teada olnud kergendavate asjaolude kohaselt väärtustamata jätmisega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2021 määrus 3-21-462, punkt 10). Vead kaalumisel võisid aga mõjutada asja sisulist otsustamist ning riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 punkti 1 alusel ei ole võimalik jätta ettekirjutust vastavas osas tühistamata. Sissesõidukeelu tühistamisel arvestab kohus asjaoluga, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld kohaldub kogu Schengeni viisaruumi üleselt ning tegemist on isiku õigusi väga tugevalt piirava otsusega, mistõttu peab see olema motiveeritud, isikule arusaadav ning selle eesmärgi suhtes proportsionaalne.
18.Eelnevast tulenevalt tühistab kohus PPA 01.03.2021 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks sissesõidukeeldu puudutavas osas. Menetluskulud
19.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas kaebuse, siis jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja esitas halduskohtule menetluskulude nimekirja ja arve, mille kohaselt osutati talle halduskohtumenetluses õigusabi 7 tunni ja 48 minuti ulatuses summas 936 eurot (sh käibemaks). Kaebuse esitamisel tasus kaebaja riigilõivu 15 eurot. Vastustaja vaidleb kaebaja menetluskulude nimekirjale ja esitatud arvele vastu, leides et kaebuse koostamiseks kulunud ajaks saab mõistlikult pidada maksimaalselt 4 tundi ning seega oleks põhjendatud menetluskulu kaebuse koostamise ja esitamise eest 480 eurot (koos käibemaksuga). Ka kohtu hinnangul on esitatud menetluskulude summa ülepaisutatud, kuna haldusasja materjalide maht oli väike ning vaidlus ei olnud õiguslikult keeruline. Kohus peab põhjendatuks