X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.11.2020 tähtajalise elamisloa menetluse lõpetamise otsuse ja 14.12.2020 tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Juhannes Reisman
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avalikustatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 12.05.2021 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X anti tähtajaline elamisluba 1051796461/TE töötamiseks XXXXXXX OÜ-s kehtivusajaga 03.09.2020 kuni 03.09.2021.
2.X esitas 21.09.2020 PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse VMS § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks elamisloa saamiseks.
3.Politsei- ja Piirivalveamet lõpetas 30.11.2020 otsusega nr 15.3-3.1/3615-2 X tähtajalise elamisloa taotluse menetluse. Otsuse kohaselt selgus menetluse käigus, et isiku tööandja XXXXXXX OÜ on temaga 02.11.2020 lõpetanud töölepingu ja taotlejal ei olnud täidetud VMS § 117 lg 1 p 3 elamisloa andmise üldtingimus – puudus piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks välismaalase ja tema perekonnaliikmete toimetuleku Eestis. Taotleja esitas sooviavalduse taotluse aluse muutmiseks VMS § 118 p 4 alusel töötamiseks ettevõttes XXXXXXX OÜ. Muudetud elamisloa taotluses esinesid puudused, mille kõrvaldamiseks määrati tööandjale tähtaeg. XXXXXXX OÜ teavitas 26.11.2020 PPA-d, et soovib elamisloa taotluse menetluse lõpetada. PPA informeeris isikut 27.11.2020 tööandjapoolsest soovist elamisloa taotluse menetluse lõpetamiseks. Taotleja esitas 30.11.2020 PPA-le info uuest tööandjast ja elamisloa taotlus lõpetati taotleja poolt. 1(8)
4.PPA tunnistas 14.12.2020 otsusega nr 15.3-3.1/3717-2 alates 13.01.2021 kehtetuks X antud tähtajalise elamisloa töötamiseks XXXXXXX OÜ-s. PPA-s 14.12.2020 registreeritud kirjas palub XXXXXXX OÜ isiku elamisloa kehtetuks tunnistada, kuna tööleping on lõpetatud. Kuna Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmete kohaselt lõpetati tööleping isikuga 02.11.2020, on elamisloa alus ära langenud ja PPA-l tuleb elamisluba kehtetuks tunnistada. Isiku ärakuulamiseks kaalukaid põhjusi ei esine. Menetlusosalise taotluses ja seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmete saamiseks (HMS § 40 lg 3 p 2). Kuivõrd töösuhe on lõpetatud, ei ole menetlusosalistel vastuväidete ega arvamuse avaldamisega võimalik otsuse sisu mõjutada. VMS § 135 lg 2 p 2 on imperatiivne kehtetuks tunnistamise alus ega eelda kaalutlusõiguse teostamist.
5.X esitas 28.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse 30.11.2020 tähtajalise elamisloa menetluse lõpetamise otsuse ja 14.12.2020 tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Kaebaja saabus Eestisse 01.06.2017 ja asus tööle ettevõttesse XXXXXX OÜ. Kaebaja elamisluba töötamiseks muudeti 03.09.2020 seoses ettevõttesse XXXXXXX OÜ tööle asumisega. Tööleping XXXXXXX OÜ-s lõpetati tööandja majanduslike raskuste tõttu.
2.Juba esimene tööandja rikkus töötasu suuruse nõuet ja töötajaid sellest rikkumisest ei teavitatud. Samas väljastas PPA veebruaris 2019 elamisloa 10-ks aastaks, kuid ka siis ei vastanud töötasu miinimumnõudele. Samamoodi ei leidnud PPA seoses ebapiisava sissetulekuga põhjust 03.09.2020 elamisloa muutmisel taotluse rahuldamata jätmiseks. Kaebaja esitas kõik palgalehed kogu töölepingu kehtivuse ajal, millest nähtub üheselt töötasu maksmine alla seaduses ettenähtud määra, kuid samaaegselt ka see, et kaebaja on kogu aja käinud tööl vähemalt seadusega ettenähtud normtundide ulatuses (va puhkuseperiood). Samuti esitas kaebaja soovituskirja XXXXXX OÜ-st, millega soovis tõendada, et on saanud oma tööga alati hakkama ja tööandjal pretensioone ei olnud ega olnud seega ka alust töötasu vähendada.
3.PPA on rikkunud ärakuulamisõigust. HMS § 40 lõikes 1 sätestatud ärakuulamisõigus on üldreegel, millest saab kõvale kalduda vaid kaalukatel põhjustel. Kuigi HMS § 40 lg 3 näeb ette erandi, tuleb üldreeglist lähtuda olukorras, milles kaasneb perekonnaelu riive. Tegemist on raske haldusõiguse põhimõtte rikkumisega.
4.Otsustega riivatakse kaebaja perekonnaelu. Kaebaja emigreerus Ukrainast koos perega jäädavalt 2017. aastal. Tänaseks puudub igasugune varaline ja igapäevaeluline side Ukrainaga, v.a sugulussidemed. Kaebaja abikaasa töötab Eestis. Kaebaja ja kaebaja abikaasa on õppinud ja õppimas eesti keelt, Eestis on võetud varalisi kohustusi ja soovitakse soetada Pärnusse eluase. Kaebaja on ühinenud Eestis kogumispensioniga, omab elukindlustust ja haiguskindlustust, lapsel on säästude jaoks kogumiskonto ja elukindlustusfond. Avatud on väärtpaberikonto. Juhiload on vahetatud Eesti lubade vastu ja soetatud on sõiduk. Kaebaja läbib koolitust kõrgema kategooria juhtimisõiguse omandamiseks. Võetud finantskohustuste teenindamine muutuks Eestist lahkumise järel võimatuks. Kaebaja laps käib eestikeelses lasteaias. Laps on täielikult eestlastega lõimunud, valdab eesti keelt paremini kui oma emakeelt ja on kogu oma teadliku elu elanud Eestis. Kaebajal on pikaajaline rendileping ja eluase, mis ei ole Eestis viibimise ajal muutunud. VMS § 135 lg 2 p 2 ei kaalu üles sellega kaasnevat perekonnelu riivet. Perekonnaelu riive seisnebki praegusel juhul eeskätt lasteaiaealise lapse enda senisest, kodusest ja harjumuspärasest keskkonnast äraviimisega talle võõrasse ja harjumatusse keskkonda.
5.Kaebaja ja tema pere omavad piisavalt sissetulekuid selleks, et tagada Eestis nii enda kui enda lapse heaolu ning seda ilma riigilt toetusi küsimata. Vaatamata sissetulekunõude rikkumisele ei ole kaebaja seda rikkumist toime pannud ega ole saanud mingil moel ka rikkumist ära hoida.
6.Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused:
1.Kaebaja esitas taotluse VMS § 118 p 9 alusel Eestisse püsivalt elama asumiseks elamisloa saamiseks. Menetluse ajal selgus, et kaebajal ei olnud täidetud VMS § 117 lõike 1 punkti 3 alusel elamisloa andmise üldtingimus ehk isikul puudus piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks välis2(8)
maalasele ja tema perekonnaliikmetele toimetuleku Eestis. PPA teavitas kaebajat, et kaebaja poolt esitatud elamisloa taotlus ei vastanud VMS sätestatud tingimustele ning andis isikule võimaluse vormistada taotluse alus ümber. Isik esitas ka sellekohase sooviavalduse, kus soovis muuta taotluse VMS § 118 p 4 alusel töötamiseks ettevõttes XXXXXXX OÜ. Arvestades, et taotlusel esinesid täiendavad puudused täitis vastustaja oma selgitamiskohustust ning andis täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
2.Vastustaja möönab, et 30.11.2020 elamisloa taotluse menetluse lõpetamise otsuse tegemisel on kohaldatud valet õigusliku alust HMS § 43 lg 1 p 2, PPA oleks pidanud kohaldama sama sätte lõike 1 punkti 3 haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmist seoses puuduste esinemisega taotluses. Ekslikult vale õigusliku aluse kohaldamine aga ei mõjutanud kaebaja suhtes tehtud negatiivset otsust, kuna menetlus oleks sellest olenemata lõpetatud seoses puuduste esinemisega taotluses. Nimelt puudusid taotluses VMS § 177 alusel töötukassa nõusolek ning PPA-l esines kahtlusi tööandja usaldusväärsuses VMS § 180 kohaselt. PPA andis ettevõttele tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning ettevõtte soovil pikendas PPA täiendavalt ka puuduste kõrvaldamise tähtaega. Kutsuja puudusi ei kõrvaldanud ning teavitas PPA-d, et soovib kaebajale VMS § 118 p 4 alusel töötamiseks vajaliku elamisloa taotluse esitamisest loobuda. PPA tõlgendas seda kui tööandja poolt edastatud töötamiseks mõeldud kutsest loobumist.
3.14.12.2020 koostatud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on põhjendatud VMS § 135 lg 2 p 2 sätestatud imperatiivse kehtetuks tunnistamise aluse esinemisega, mis ei eelda kaalutlusõigust. Nimelt oli kaebajale antud elamisluba töötamiseks VMS § 118 p 4 alusel ettevõttes XXXXXXX OÜ kehtivusajaga 03.09.2020 kuni 03.09.2025. PPA-s 14.12.2020 registreeritud kirjas nr 15.3-31/3717-1 teavitas XXXXXXX OÜ kaebajaga töösuhte lõppemisest ning palus tunnistada kehtetuks kaebajale töötamiseks antud elamisloa. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ja XXXXXXX OÜ vaheline töösuhe lõppes, mis tähendab seda, et PPA-l tuli kaebajale väljastatud elamisluba kehtetuks tunnistada.
4.Vastustaja ei ole ärakuulamisõigust rikkunud.
4.1.Kaebaja ärakuulamata jätmine 30.11.2020 elamisloa menetluse lõpetamise otsuse tegemisel ei olnud õigusvastane. Vastustaja on korduvalt andnud kaebajale võimalusi kõrvaldada taotluses esinevad puudused ning korduvalt pikendanud menetlus tähtaegasid, sh andnud võimalusi leida uus tööandja. Sellest tulenevalt on põhjendatud ka seisukoht, et tähtajalise elamisloa taotluse menetluse lõpetamisega kaebajale täiendavate vastuväidete ja arvamuste esitamise võimaldamine oleks takistanud vastustajal õigustamatult järgimast HMS § 5 lg 2 sätestatud efektiivsuse põhimõtet viia haldusmenetlus läbi võimalikult lihtsalt ja kiirelt ning taotluse menetluses hoidmine ärakuulamisõiguse otstarbel ei ole lõplikult põhjendatud. Kuivõrd kaebajal ei olnud täidetud VMS § 118 sätestatud taotluse üldtingimus ehk piisava legaalse sissetuleku olemasolu, on PPA isikule andnud korduvalt puuduste parandamiseks täiendavalt aega. Sellest tulenevalt on PPA seisukohal, et kaebaja käitumises on eristatav tahtlik käitumine, mis on suunatud menetlustähtaja korduvale pikendamisele eesmärgil leida sobilik alus VMS § 118 alusel tähtajalise elamisloa saamiseks. Elamisloa saamise tingimused peavad olema täidetud taotluse esitamise hetkel ning HMS § 5 lg 2 sätestatud efektiivsuse põhimõttest tulenevalt ei ole õigustatud haldusorgani poolne taotluse lõputult menetluses hoidmine kaebaja ärakuulamisõiguse otstarbel, arvestades, et taotlejale on korduvalt antud võimalust muuta elamisloa taotluse alust või töötamiseks mõeldud tööandjat.
4.2.HMS § 40 lõike 3 punkti 2 kohaselt võib haldusorgan viia läbi haldusmenetlust menetlusosalise arvamust või vastuväidet kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. PPA-le on jäetud diskretsioon otsustamaks menetlusosalisele ärakuulamisõiguse mitte tagamisel. Kuivõrd kaebaja elamisluba oli antud töötamise eesmärgil ning kaebaja ja kutsuja (XXXXXXX OÜ) vaheline töösuhe oli lõppenud, ei esinenud PPA-l kaalukaid põhjuseid kaebaja ärakuulamiseks. Kaebaja võimalikud vastuväited või täiendavad arvamused ei oleks mõjutanud elamisloa kehtetuks tunnistamist VMS § 135 lg 2 p 2 imperatiivse kehtetuks tunnistamise aluse esinemisel. Lisaks ei kaldunud haldusorgan kõrvale isiku esialgsest elamisloa taotlusest 3(8)
ning puudus vajadus saada lisaandmeid. Kõik elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses tähendust omanud andmed oli kaebaja juba esitanud ning elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusest eelnev teadasaamine ja PPA poolt täiendavate arvamuste või vastuväidete esitamise võimaluse andmine kaebajale ei oleks muutnud haldusakti andmist.
4.3.Ärakuulamisõiguse rikkumine ei too kaasa haldusakti tühistamist, sest kaebaja pole suutnud kaebuses välja tuua asjaolusid, mis andnuks lõpptulemusena kaebaja jaoks teistsuguse tulemuse (HMS § 58).
5.Perekonnaõiguse riivet ei esine, kuna välismaalastel ei ole erinevalt Eesti Vabariigi kodanikest põhiõigust riigis viibida ning sellest tulenevalt ei ole kaebajal ja tema perekonnaliikmetel Eesti kodanikega võrdseid õigusi. Kaebaja perekonnaliikmete Eestis viibimine oli seotud kaebaja tähtajalise elamisloaga. Kaebaja abikaasa Y omas elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks VMS § 137 lg 1 alusel ning kaebaja alaealine laps Z omas elamisluba lähedase sugulase juures elamiseks VMS § 150 lg 1 p 1 alusel. Alates 13.01.2021 kehtetuks tunnistati kehtetuks ka perekonnaliikmete elamisload. Sellest tulenevalt ei ole kaebaja ja tema perekond püsivalt seotud Eesti Vabariigiga, neil on alati võimalik pöörduda tagasi oma koduriiki Ukrainasse ning keegi ei takista neil elada perekonnaelu väljaspool Eesti Vabariiki. Kaebajal elab Ukrainas ka teine alaealine laps ja kaebaja Eestisse jäämisel ei ole sellel lapsel võimalik elada koos isaga.
6.Kaebaja ja tema perekond viibivad hetkel Eestis ajutiselt biomeetrilise passi alusel vastavalt VMS § 7 ehk neil puudub Eesti elamiseks elamisluba. Kaebajal ja tema perekonnal on sellest tulenevalt seaduslik alus viibida Eestis ning VMS § 216 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on neil kõik seadusest tulenevad võimalused leida endale sobiv seaduslik alus Eestisse jäämiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebajal ei ole kohtule loetavalt esitanud osa kaebusega koos esitatud tõenditest (loetletud 29.12.2020 määruse punktis 4), mistõttu ei ole kohtul võimalik nimetatud tõenditega otsuse tegemisel arvestada. Arvestades aga esitatud tõendite failinimesid, on loetamatute tõendite puhul tõenäoliselt tegemist kaebaja palgalehtede, endise tööandjaga (XXXXXX OÜ) sõlmitud lepingu ja soovituskirjaga. Kuivõrd kaebajale endiste tööandjate makstud töötasu suurus ega kaebaja tööteetika ei ole praegusel juhul asjas vaidluse all, ei pruugi tegemist olla asjakohaste tõenditega (HKMS § 62 lg 2) ja nende loetamatus ei takista asja lahendamist. Kohus rõhutas ka 18.01.2021 määruses, et kaebaja esitatud dokumendid ei avane ning kui kaebaja soovib neile tugineda, tuleb kohtule esitada loetavad dokumendid ja sealjuures nende tõlked. Võõrkeelseid dokumente kohus ei arvesta.
8.Kaebaja esitatud tähtajalise elamisloa taotluse nr 1052403467 menetlus lõpetati 30.11.2020 otsusega nr 15.3-3.1/3615-2 (vastustaja 18.01.2021 lisa 1) seetõttu, et taotleja võttis elamisloa taotluse tagasi (HMS § 43 lg 1 p 2). Kohus nõustub vastustajaga, et menetluse lõpetamise alus HMS § 43 lg 1 p 2 ei olnud käesoleval juhul õige. Elamisloa taotlust ei võtnud tagasi selle esitaja ehk kaebaja, vaid pärast taotluse esialgse aluse (tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS § 118 p 9) muutmist elamisloa saamiseks Eestis töötamiseks (VMS § 118 p 4), loobus tulevane tööandja kutsest. Tööandja kutsest loobumist ei saa käsitleda kaebaja tahteavaldusena elamisloa taotluse tagasivõtmiseks. Kuigi 30.11.2020 otsuses on märgitud, et tööandja kutsest loobumisest isikut teavitati ja isik esitas uue tööandja andmed, ei nähtu nende väidete tõele vastavus vastustaja poolt kohtule esitatud haldusmenetluse toimikutest.
9.Vastustaja on kohtumenetluses põhjendanud, et tegelikult oleks tulnud elamisloa taotluse menetlus lõpetada HMS § 43 lg 1 p 3 alusel, kuna elamisloa taotlus oleks tulnud jätta selles esinevate puuduste tõttu läbi vaatamata. Samuti on vastustaja põhjendanud, et tegelikkuses olid vastustajal ka põhjenda4(8)
tud kahtlused tööandja maines ja selles, kas tööandja maksab kaebajale seadusega nõutud suuruses töötasu. Kuivõrd XXXXXXX OÜ vaatamata korduvale küsimisele töötukassa nõusolekut ei esitanud, oli vastustajal olemas alus elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Töötukassa loa olemasolu on VMS § 177 lõikest 1 tulenev töötamiseks antava tähtajalise elamisloa tingimus, ilma milleta ei saa üldjuhul töötamiseks tähtajalist elamisluba anda. Kohtule ei nähtu, et kaebaja puhul oleks olnud täidetud mõni VMS 181 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustest, mille esinemisel töötukassa nõusolek nõutav ei ole. Töötukassa nõusoleku puudumine on aga selline puudus, mis takistab töötamiseks antava elamisloa taotluse menetlust (HMS § 15 lg 2) ja välistab sellise elamisloa andmise. Samuti loobus kaebaja tulevane tööandja loobus kutsest, mis on VMS § 123 punktis 1 sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alus. Kohtule nähtub, et 30.11.2020 otsuse tegemise ajal olid vastustajal kahtlused tööandja võimekuses maksta kaebajale seaduses nõutud töötasu ja kahtlused tööandja maines (vastustaja 18.01.2021 lisa 2, vastustaja 18.02.2021 lisa 2 lk 23-27, 37-38), sh on neid väljendatud tööandjale (vastustaja ja XXXXXXX OÜ vaheline kirjavahetus 05.11.2020-26.11.2020, vastustaja 18.02.2021 lisa 2 lk 21-22, 31-33, 39-41). Seetõttu võis vastustajal olla ka alus elamisloa taotluse sisuliseks rahuldamata jätmiseks VMS § 123 p 1 ja § 180 lg 2 alusel. Kohus märgib, et läbi vaatamata jätmist ja keeldumist tuleb eristada. Läbi vaatamata jätmine tähendab siiski suuri menetluslikke või ilmselgeid puuduseid avalduses, näiteks võib selleks käesoleval juhul olla nii kutse kui ka Töötukassa loa puudumine; riigilõivu tasumata jätmine vms. Kui PPA asub sisuliselt hindama tööandja mainet, ei ole tegemist enam läbi vaatamata jätmisega. Töötasu suurus läbivaatamata jätmise või keeldumise alusena võib sõltuda konkreetsetest asjaoludest – kas tegemist on ilmselge asjaoluga, mis nähtub juba kutsest või taotlusest, mille korral võib olla lubatav jätta ka läbi vaatamata; või tegemist on asjaolude kogumis hindamisega, et kuigi paberil näidatakse töötasu maksmist, ei ole välismaalasele töötasu maksmine nõutavas summas tõenäoline, mis tähendab siiski sisulist põhjendamist ja vajadusel keeldumist.
10.PPA tunnistas kaebaja XXXXXXX OÜ-s töötamiseks antud elamisloa nr 1051796461/TE kehtetuks alates 13.01.2021 seetõttu, et elamisloa andmise alus oli ära langenud. Kuna töötamiseks antav tähtajaline elamisluba on seotud konkreetse tööandjaga (VMS § 185 lg 1, vastustaja 18.02.2021 lisa 1 dtl 154), samas kaebaja ei olnud asunud tööle ka teise tööandja juurde (VMS § 189 lg 2 p 2), ei olnud PPA-l kaalutlusõigust jätta elamisluba kehtetuks tunnistamata. Vastustajal tuli kaebaja XXXXXXX OÜ-s töötamiseks antud elamisluba VMS § 135 lg 2 p 2 lähtuvalt kehtetuks tunnistada. Kuigi kaebaja väitel lõppes tööleping XXXXXXX OÜ-ga tööandja majanduslike raskuste tõttu, nähtub kohtule esitatud töötamise registri väljavõttest, et tööleping lõpetati TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel (vastustaja 18.02.2021 lisa 2 lk 19-20), mistõttu ei tulnud vastustajal järgida ka VMS § 1892 sätestatud 90-päevast elamisloa kehtetuks tunnistamise keeldu, mis on sätestatud juhtudeks, kui tööandja ütleb välismaalase töölepingu üles erakorraliselt majanduslikel põhjustel TLS § 89 lg 1 ja 2 alusel. Töölepingu lõpetamise õige aluse jälgimine on ka töötaja kohustus, sh tuleb vajadusel valel alusel töölepingu lõpetamisest keelduda või lõpetamine vastavas korras vaidlustada. Lisaks ei näe VMS välismaalasele kaitset tööotsimise ajaks, v.a eelnevalt nimetatud majanduslikel põhjustel. Käesoleval juhul ei ole enam ka küsimus elamisloa kehtetuks tunnistamises päevade jooksul pärast töölepingu lõppu, vaid töölepingu lõpu ja elamisloa kehtetuks tunnistamise vahel oli 1,5 kuud. Sealjuures oli kaebajal veel kuu jooksul (kuni 13.01.2021) võimalik taotleda kehtiva elamisloa muutmist uue töökoha leidmisel või uut elamisluba. Kohus märgib, et elamisloa andmine välismaalasele peab olema kooskõlas avalike huvidega (VMS § 13 lg 1) ning pikaaegne tööotsimine ei ole avalikes huvides.
11.Kaebaja väitel riivavad vaidlustatud otsused tema õigust perekonnaelule. Välismaalasel küll ei ole põhiõigust Eestis viibida, kuid talle tagatakse Eesti kodanikuga võrdsed õigused ja vabadused, kui 5(8)
põhiseaduses, välismaalaste seaduses või muus seaduses või Eestile siduvas välislepingus ei ole sätestatud teisiti (VMS § 10 lg 1). Seega on ka välismaalasel õigus perekonnaelule põhiseaduse § 26 ja § 27 lõike 1 tähenduses. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on välimaalane, ei tähenda, et tal ei ole õigust perekonnaelu kaitsele või et tema perekonnaelu ei ole võimalik riivata olukorras, kus talt võetakse Eestis elamise õigus. Praegusel juhul leiab kohus, et vaidlustatud haldusaktid ei riiva kaebaja perekonnaelu õigusvastaselt. Vastustaja selgituste kohaselt on nii kaebaja abikaasa kui ka Eestis elava alaealise lapse elamisload kaebaja elamisloaga samast kuupäevast (13.01.2021) alates kehtetuks tunnistatud. Seega ei ole kaebaja Eestis viibival perekonnal Eestis elamiseks elamisluba ja viibimisaja lõppemisel tuleb kogu perel Eestist lahkuda. Perekonnaelu riive esineks juhul, kui kaebaja mõnel pereliikmel oleks õigus Eestisse jääda ja suhtlus selle pereliikmega ning peresidemete hoidmine muutuks seetõttu keerulisemaks. Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Sealjuures ei tähenda mistahes riive, et isikule tuleb anda õigus Eestis jätkuvalt viibida. Üksnes ebaproportsionaalne riive on rikkumine. Samuti nähtub kohtule, et kaebaja sidemed Ukrainaga ei ole täielikult katkenud, sest kaebaja ise möönab, et Ukrainaga seovad teda sugulussidemed ning vastustaja andmetel elab Ukrainas ka kaebaja teine alaealine laps. Tänapäeval ei ole ka tavatu väikeste lastega kolimine, sh teise riiki, mistõttu ei saa asjaolu, et kaebaja lapsel tuleb Eestist lahkumisel ümber kohaneda ja hakata senisest enam kasutama oma emakeelt, pidada perekonnaelu õigusvastaseks riiveks. Kaebaja pidi töötamiseks tähtajalise elamisluba taotledes arvestama, et kui elamisloa alus kaob ning tal ei õnnestu saada elamisluba mõnel muul alusel, tuleb tal suure tõenäosusega Eestist lahkuda. Kaebaja selgitas ka, et nii tema kui tema perekonnaliikmed omavad Eestis erinevat vara ja võetud on ka finantskohustusi, mille teenindamine Eestist lahkumisel on võimatu. Varaliste või muude finantskohustuste olemasolu ei ole elamisloa andmise või pikendamise aluseks. Arvestades, et kaebajal ja tema pereliikmetel on vastustaja selgitustest tulenevalt õigus Eestis pärast elamisloa kehtivuse lõppu viisavabalt viibida, on kaebajal vajadusel võimalik korraldada perekonna lahkumine, sh vajadusel võõrandada vara ja tasuda finantskohustusi. Samuti ei ole Eestist eemal viibides võimatu finantskohustusi edasi tasuda või Eestis vara omada.
12.Vastustaja on nii 30.11.2020 kui ka 14.12.2020 otsuse tegemisel jätnud kaebaja ära kuulamata. 14.12.2020 otsuses on PPA märkinud, et PPA on veendunud, et kõik asjas mingit tähendust omada võivad andmed on menetlusosaline juba esitanud ja kavandatavast haldusotsusest eelnev teadasaamine ei muuda haldusakti andmist. Haldusorganil on õigus kaaluda võimalusi halduse efektiivsemaks läbiviimiseks jättes menetlusosaliste arvamused ja vastuväited ära kuulamata. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Esmalt selgitab kohus, et haldusmenetlus algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses menetlusosalise teavitamisega menetlusest või menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega (HMS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3). Jättes kõrvale erandlikud juhud, kus haldusmenetlusest teada saamine takistab haldusmenetluse eesmärgi saavutamist, ei saa haldusmenetlus isiku suhtes korraga alata ja lõppeda haldusakti andmisega. Isikul on õigus teada, et tema suhtes kaalutakse kindla otsuse vastuvõtmist, et isikul oleks võimalik tagada oma menetluslikud õigused – dokumentidega tutvumine, selgituste andmine jne. 14.12.2020 otsuseni viinud haldusmenetlus viidi haldusakti kohaselt läbi sisuliselt sama päeva jooksul (14.12.2020, eeltoimingud alates 10.12.2020, vastustaja 18.02.2021 vastuse lisa 1 lk 18), samas mistahes kiireloomulist vajadust isikut teavitamata tegutseda ei olnud.
13.HMS § 40 lõikes 1 sätestatud õigus olla ärakuulatud on üks haldusmenetluse aluspõhimõtteid, mis kohaldub kõigile Eestis viibivatele isikutele, sh välismaalastele, kelle suhtes avalik võim haldusmenetlust läbi viib. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti ad6(8)
ressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga (Riigikohtu 28.04.2014 otsuse nr 3-3-1-52-13 p 34). 14.12.2020 algatatud ja lõpetatud menetluses puudus kaebaja poolt antud taotlus või selgitus, mille järgimisel on võimalik jätta isik HMS § 40 lg 3 p 2 alusel ära kuulamata. Seejuures võib ärakuulamisõiguse rikkumine tuua kaasa haldusakti tühistamise, kuivõrd ärakuulamata jätmise korral ei pruugi kohtul olla võimalik veenduda, et ka isiku ärakuulamisel oleks sama sisuga haldusakt välja antud. Haldusmenetluse efektiivsuse põhimõte ei ole üldjuhul kaalukam kui ärakuulamisõigus, s.t haldusmenetluse efektiivselt ja kiirelt läbiviimise eesmärk ei õigusta isiku ärakuulamata jätmist. Kohus peab vajalikuks rõhutada ka, et isiku ärakuulamiseks ei pea esinema kaalukaid põhjuseid; vaid isiku ärakuulamata jätmine saab toimuda üksnes kaalukatel ja seaduses nimetatud põhjustel. Ainuüksi võimalus, et HMS § 58 võib välistada haldusakti kehtetuks tunnistamise, ei tähenda seda, et haldusmenetlust võiks läbi viia isikut ära kuulamata ja teavitamata. Haldusorgan peab järgima hea halduse tava ja inimväärikuse põhimõtet ning neid ei kõrvalda ka haldusmenetluse vormivaba ja tõhus läbiviimine. Inimene peab olema partner riigile, mitte haldusmenetluse objekt.
14.Kohtule ei nähtu, et elamisloa taotluse menetlust oleks ebamõistlikult palju kaebaja soovi tõttu pikendatud või et kaebaja oleks pahatahtlikult proovinud elamisloa menetlust lõpmatult pikendada. Esimest korda pikendas vastustaja elamisloa taotluse menetlust omal algatusel (vastustaja 01.10.2020 e-kiri kaebajale, vastustaja 18.01.2021 lisa 4 lk 7-10). Enne 05.11.2020 esitatud elamisloa aluse muutmise soovi on kaebaja palunud PPA-lt tähtaja pikendamist ühel korral (kaebaja 13.10.2020 ekiri vastustajale, vastustaja 18.01.2021 lisa 5 lk 1-2), pärast 05.11.2020 on PPA suhelnud ainult kaebaja tulevase tööandjaga ja pikendamist on palunud tööandja (vastustaja ja XXXXXXX OÜ vaheline kirjavahetus 05.11.2020-26.11.2020, vastustaja 18.02.2021 lisa 2 lk 21-22, 31-33, 39-41). Kaebajale ei saa ette heita puuduste, mille kõrvaldamine ei ole kaebajalt nõutav, kõrvaldamata jätmist. Töötukassa nõusoleku hankimine ja oma maksekäitumise ning vastutava isiku tausta kohta selgituste jagamine on nõutav tööandjalt, mitte kaebajalt. Samuti nähtub kohtule, et kaebaja oli see, kes vaidlusaluses elamisloa menetluses vastustajale avaldas, et tema töösuhe XXXXXXXX OÜ-ga võib lõppeda (kaebaja 02.10.2020 e-kiri vastustajale, vastustaja 18.01.2021 lisa 5 lk 2-4). Vastustaja informeerimist sellest, et kaebajal võib lähitulevikus ära langeda talle antud elamisloa alus, ei saa pidada omaseks tegevuseks isikule, kes soovib käimasolevat menetlust pahatahtlikult pikendada.
15.Kuigi vastustaja on rikkunud ärakuulamisõigust, oleks kaebaja elamisloa taotluse suhtes tulnud siiski teha negatiivne otsus ja ka olemasolev elamisluba töötamiseks XXXXXXX OÜ-s kehtetuks tunnistada. Kaebaja tulevane tööandja ei esitanud vastustajale töötukassa nõusolekut ja võttis kaebajale esitatud kutse tagasi, samuti oli vastustajal kahtlus selles, et tööandja ei maksa kaebajale seadusega nõutud summas töötasu. Ka juhul, kui kaebaja oleks kohtumenetluses esitatud vastuväited (tööl käimine, tööandjate rikkumised töötasu maksmisel, piisava sissetuleku olemasolu, perekonnaõiguse riive), esitanud juba haldusmenetluses, ei oleks vastustajal olnud võimalik kaebajale elamisluba töötamiseks XXXXXXX OÜ-s anda, kuivõrd tööandja võttis kutse tagasi. Kuigi kaebaja on kohtumenetluses väitnud, et tal on võimalik leida uus töö, ei ole kaebaja esitanud kohtule ühtki väidet ega tõendit, et tal oleks elamisloa taotluse menetluse lõpetamise või elamisloa kehtetuks tunnistamise ajal olnud olemas muu töökoht ja seega alus VMS § 118 p 4 alusel elamisluba saada. Märkida tuleb, et kaebaja tööleping lõppes juba 02.11.2020, samas kui töökoha puudumise tõttu tunnistati elamisluba kehtetuks alles 14.12.2020.
7(8)
Kaebaja ärakuulamine ei oleks saanud mõjutada ka elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kuivõrd kaebaja elamisluba tunnistati kehtetuks seetõttu, et kaebaja tööleping oli lõppenud ja tähtajalise elamisloa tingimus oli ära langenud (VMS § 135 lg 2 p 2, § 123 p 1), oleks kehtetuks tunnistamise tulemust saanud mõjutada ainult see, kui kaebajal oleks ajal, mil teda oleks pidanud ära kuulama, olnud teine töökoht (VMS § 189 lg 2 p 2). Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud või esitanud tõendeid, et tal oli teine töökoht olemas, vaid on üksnes väitnud, et tal on võimalik teine töökoht leida. Isikul töötamiseks elamisloa olemasolu ei ole põhjendatud, kui isik Eestis ei tööta.
16.Eelnevale tuginedes leiab kohus, et kuigi nii 30.11.2020 otsus elamisloa taotluse menetluse lõpetamise kohta kui ka 14.12.2020 otsus elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta on formaalselt õigusvastased kaebaja ärakuulamata jätmise tõttu, ei saanud kaebaja ärakuulamine praegusel juhul kumbagi otsust mõjutada ja vastustajal oleks tulnud kaebajale sama mõju avaldavad otsused siiski vastu võtta (HMS § 58). Kaebajal ei ole tööandjat, kelle juures töötamiseks oleks tal hetkel elamisluba vaja. Seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.
17.Kohus märgib, et kaebaja võib uue töökoha leidmisel taotleda uuesti elamisluba. Kuigi kaebaja legaalse sissetuleku piisavus ei ole praeguses kohtuasjas arutluse all seetõttu, et kaebaja muutis algset elamisloa taotlemise alust, vaidlustatavate otsuste vastuvõtmine oli seotud tulevase tööandja poolt taotluse kutse tagasivõtmise ja olemasoleva tööandjaga lepingu lõpetamisega, peab kohus vajalikuks selgitada järgmist. Kaebaja esitas algselt taotluse Eestisse püsivalt elama asumiseks tähtajalise elamisloa saamiseks. PPA leidis menetluses, et kaebajal puudub VMS § 117 lg 1 p 3 mõttes piisav sissetulek , mistõttu lepiti kaebajaga 12.10.2020 PPA-s toimunud vestlusel kokku, et kaebaja teavitab, kas soovib elamisloa alust muuta (vastustaja 18.01.2021 lisa 2). Samas nähtub kaebusest, et kaebaja hinnangul on tal ja tema perekonnal piisav legaalne sissetulek olemas ning kaebaja muutis elamisloa taotluse alust vastustaja soovitusel (vt kaebuse p 35). Seega võib kaebajal olla uuesti võimalik taotleda elamisluba ka püsivalt Eestisse elama asumiseks, esitades menetluse jooksul soovi korral ka vastuväited vastustaja järeldustele.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis kaebuse rahuldamata ja vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.