M.M. kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kinnipidamisega perioodil 27.01.2016 – 03.01.2017
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja - M.M. Vastustaja - Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus läbi vaatamata kahju hüvitamise nõudes seoses talviste tingimustega jalutusboksis.
2.Tuvastada, et õigusvastased olid vastustaja korraldused 03.05.2016 nr 5-23/12043, 26.05.2016 nr 523/14184, 30.08.2016 nr 5-23/20425 ja 29.09.2016 nr 523/22595 osas, milles need nägid ette kohaldada kaebajale arsti vastuvõtule saatmisel käeraudu.
5.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 07.05.2021. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
6.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 37).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.M.M. (edaspidi kaebaja) esitas 31.01.2019 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (I kd tl 72-74). Kaebaja taotles kahju hüvitamist Tallinna vanglas viibitud aja ehk 19.05.2015 – 03.01.2017 eest. Kaebajal on tekkinud mittevaraline kahju 14 328 eurot (1 euro tunnis) ja varaline kahju 1 295 eurot (70 eurot kuus). Kaebajat hoiti kogu Tallinna vanglas viibimise aja tingimustes, mis ei taganud tema heaolu, seadsid ohtu tervise, alandasid inimväärikust, olid
diskrimineerivad, seadsid ohtu peresuhted ning tõid kaasa vältimatud rahalised kulutused. Kaebajale põhjustati stressi ja hingelisi kannatusi. Seda, et ebakohased kinnipidamistingimused kogumis alandavad teda, mõistis taotleja umbes aasta pärast vangistuse algust.
2.Tallinna Vangla tagastas 28.03.2019.a otsusega nr 5-37/19/14-2 (I kd tl 75-81) kahju hüvitamise taotluse perioodi 19.05.2015 – 26.01.2016 osas läbivaatamatult, kuna see oli esitatud tähtaja rikkumisega ning ei esinenud mõjuvaid põhjusi, mis tingiksid kahjunõude esitamise tähtaja ennistamise. Perioodi 27.01.2016 – 03.01.2017 osas jättis vangla kahju hüvitamise taotluse nii varalise kui mittevaralise kahju osas rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 03.05.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd tl 1-3, lisad tl 4-59) varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Pärast kaebuse osalist tagastamist (I kd tl 102-105) jäi halduskohtu menetlusse mittevaralise kahju hüvitamise nõue 8 208 eurot seoses otsuse punktis 3.1 nimetatud kinnipidamistingimustega perioodil 27.01.2016 – 03.01.2017 (343 päeva). Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna vanglas diskrimineerivates ja alandavates tingimustes, mis ei taganud tema heaolu ega tervise kaitset. Kaebaja hinnangul ületavad rikkumised kogumis kahjunõude esitamiseks ettenähtud lävendi ning kaebaja palus hinnata kõigi rikkumiste kumulatiivset mõju.
3.1.Kaebaja vastuväited vangla poolt kahju hüvitamise taotluse vastuses esitatud väidetele esitas kaebaja kaebuse lisades (kokku 78 lisa) ning kaebaja etteheited on järgnevad: − kaebajat hoiti 23 tundi ööpäevas suletud kambris ja võimaldati vaid 1 tund jalutuskäiku rusuva olekuga jalutusboksis (lisa 4, I kd tl 6). Vahistatute ja süüdimõistetute kohtlemine on põhjendamatult erinev, tegemist oli staatusest tuleneva diskrimineerimisega ning talle tuli võimaldada veeta väljaspool kambrit vähemalt 4 tundi päevas; − kambripind oli alla 4 m2 inimese kohta ning liikumiseks ei olnud piisavalt ruumi, arvestades kambrite sisustusega (lisad 5 ja 6, I kd tl 7-9). Vabaks liikumiseks jäi kitsas riba, mis oli enamasti hõivatud kehakultuuriga tegeleja poolt. Kaebaja hinnangul on vangla esitatud arvutused kambripinna kohta vigased. Siseriiklik regulatsioon diskrimineerib kinnipeetavaid, pidades vanglas piisavaks 3 m2 põrandapinda olukorras, kus tervisekaitsenõuetega näiteks hoolekandeasutuste ja asenduskodude magamistubades nähakse ühele isikule ette 8m2 põrandapinda. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud kambripinda alla 4 m2 inimese kohta ebapiisavaks; − jalutusboksi seinad ja põrand, eriti seinad, olid määrdunud ja neid ei puhastatud, tuhatoose ei tühjendatud, põrandad olid sageli katki ja talveperioodil lumised, liikumiseks ettenähtud ruum ühe kinnipeetava kohta oli vähene, enamasti kõrvuti jalutama ei mahtunud ja tegemist oli pigem õues viibimisega (lisa 11, I kd tl 10-11); − kambrid olid igati määrdunud ja ebahügieenilised, neis paiknev mööbel katki ja kulunud. Kaebaja hinnangul pidid kambri põrandad, seinad ja kraanikausi ümbrus olema kaetud niiskuskindla kergesti puhastatava materjaliga nagu haiglates, laste hoolekandeasutustes, laevadel, majutusettevõtetes jm. Puudused ei olnud kõrvaldatavad koristamise või puhastamisega, vaid kambrid vajasid kapitaalremonti ja mööbel väljavahetamist (lisad 1216, I kd tl 12-29); − elukambrite loomulik valgustus oli ebapiisav ja kunstlik valgus ei vastanud standarditele. Laua kohal puudus töövalgusti ja voodi peatsis suunatavad lugemisvalgustid. Aknaavad olid loomuliku valguse sissepääsemiseks liiga väikesed ning kunstlik valgus vähene ja valgustid paigutatud ebaõigesti. Võrreldes vangla administratsiooni ruumide valgustusega ja erinevate majutusasutustega kinnipeetavaid diskrimineeritakse, sest nõuded valgustugevusele puuduvad (lisa 24, I kd tl 30-31); − elukambri õhuvahetus oli ebapiisav, puudusid avatavad aknad, tuulutusluuk oli osaliselt
−
−
−
− −
−
−
−
− −
−
suletud. Kambris kolme inimese paiknemise korral oli õhupuudus tunda siis, kui üks neist trenni tegi, nelja inimese kambris paiknemise korral oli õhupuudus pidev. Kambrite õhutemperatuur oli suveperioodil pidevalt üle lubatud normi (26°C), akendel puudusid aknakatted, et takistada valguse ja soojuse tungimist kambritesse. Kinnipeetavaid diskrimineeritakse, kuna erinevalt majutus- ja koolieelsetest asutustest ning koolidest jm ei ole kinnipidamisasutustes lubatud aknakatted ega kehtestatud nõudeid temperatuurile ja õhu liikumise kiirusele (lisa 32, I kd tl 32-33); magamistingimused ei võimaldanud 8 tundi katkematut und - kambris põles kogu öö tuli, aknakatteid pimendamiseks ei olnud, silmaklapid ja kõrvatropid olid keelatud, kambris valitses müra (norskamine), puudus pikkusele vastav voodi ja kehakaalule vastav madrats, narivooditel puudusid redelid (lisa 43-46, I kd tl 34-38); ei väljastatud puhastusvahendeid isiklikuks hügieeniks ega nõude pesemiseks, vangla poolt kambri koristamiseks antud tarvikud ja WC puhastusvahend ei olnud piisavad (lisa 47, I kd tl 39); isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks puudus kambris soe vesi, kraanikauss asus kambri nurgas ja oli igast küljest nähtaval, dušši võimaldati vaid kord nädalas 20 minuti jooksul nõuetele mittevastavas (puudusid seebialused, käepidemed, vaheseinad jms) pesemis- ja riietusruumis. Riideid tuli pesta sama dušikorra ajal. Kinnipeetavaid diskrimineeritakse ja kehtestamata on samasugused nõuded sooja vee kättesaadavuse ning hügieeni tagamiseks nagu mitmetes laste hoolekande ja majutusettevõtetes ning laevades. Kinnipeetavatele on seadusega pandud kohustus hoolitseda oma hügieeni eest, kuid tingimusi selleks ei võimaldata (lisa 51, I kd tl 40-41); poest ostetud toiduainete säilitamiseks puudusid külmkapid ja tavakapid, jahutust vajavaid toiduaineid tuli hoida külma veega ämbrites (lisa 52, I kd tl 42); juurdepääs avalikule teabele oli puudulik: vangla ei väljastanud enda kulul kambritesse raadiot ja kvaliteetset, vähemalt 32’’ telerit, näidati ainult 15 telekanalit, elektri eest tuli tasuda rohkem kui reaalselt kasutati. Ei väljastatud kõiki paberlehe numbreid ega ajakirju, kirjavahetusele olid seatud piirangud (lisa 53 ja 66, I kd tl 43-46); vangla keeldus alusetult lühiajalisest kokkusaamisest vaid seetõttu, et kokkusaaja maines on alust kahelda, piirati eelvangistuses viibiva isiku ja vahistatu õigust kokkusaamistele, võimaldati vaid üks lühiajaline kokkusaamine kuus ja pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldatud üldse (lisa 70, I kd tl 47); isiklik voodipesu ja rätikud olid keelatud, vangla antud rätikuid ja voodiriideid vahetati alles 14 päeva tagant, märgi rätikuid tuli kuivatada kambrites, samuti tuli rätikuid kambris ise oma vahenditega vahepeal pesta. Kinnipeetavaid diskrimineeritakse, kuna erinevatele muudele asutustele on kehtestatud hügieeni tagamise nõuded, kuid kinnipeetavatele on tervisekaitse- ja hügieeninõuded kehtestamata (lisa 71, I kd tl 48-49); võimalused väljaspool kambrit kehaliste harjutuste tegemiseks olid ebapiisavad, kambrid olid harjutuste tegemiseks kitsad, võimlemismatid ja isiklikud spordivahendid olid keelatud, vangla spordivahendeid ei väljastanud. Kaebaja hinnangul ei järginud vangla Euroopa Vanglareeglistikus sätestatut ega selgitanud selle täitmata jätmist (lisa 72, I kd tl 50-51); tuli taluda pidevaid läbiotsimisi s.h jalutuskäigule minnes ja tulles, vanglast väljas arsti juurest tulles. Läbiotsija käitumisest järeldus, et isik ei olnud neutraalne (lisa 73, I kd tl 52); kambris oli vaid üks TV-antenni otsik ja üks seinakontakt, seega sai telerit vaadata vaid üks isik ja taluda tuli tema kanalivalikut. TV ja raadio üheaegne vaatamine/kuulamine ei olnud võimalik, õpiku lugemine oli mürakeskkonnas häiritud, kõrvaklapid ei olnud lubatud (lisa 74, I kd tl 53-54); väljaspool vanglat arsti visiidil paigaldati kolmel juhul neljast käe- ja jalarauad ega
võimaldatud arstiga privaatselt suhelda (lisa 75, I kd tl 55); − kohtusse pöördumist raskendasid rahateenimise ja toetuste saamise võimatus ja menetluses elektroonilise osalemise ja avaliku teabe piiramine. Menetlustes osalemine on vaid kirjalik, nõudes selleks vahendite olemasolu ja koopiate tegemine oli tasuline (lisa 76, I kd tl 5657). Kaebaja väited seoses tasulise vangistusega (lisa 77, I kd tl 58) on seotud varalise kahju hüvitamise nõudega. Kohus ei käsitle neid väiteid, kuna varalise kahju hüvitamise nõude tagastas kohus 12.12.2019.a määrusega, mis jõustus 18.04.2020.
4.Vastustaja palus 07.01.2020. a vastuses kaebusele (I kd tl 116-122) jätta kaebus rahuldamata. − Suhtlemisvõimalus ja värskes õhus viibimine: kaebaja oli 27.01.–30.10.2016 vahistatu staatuses ja 31.10.2016–03.01.2017 kinnipeetava staatuses, keda hoiti vastuvõtuosakonnas. Kaebajale ei võimaldatud ulatuslikumat liikumisõigust tulenevalt tema staatusest. Vangla on toiminud vastavalt õigusaktidele ja võimaldanud kaebajale ühe tunni viibimist värskes õhus. − Kambripind: kaebaja viibis ajavahemikul 27.01.2016–03.01.2017 kuues erinevas kambris. Olenevalt kambri täituvusest oli kambripind isiku kohta alati igal juhul rohkem kui 3 m2. Vaidlusalusest perioodist 230 päeval oli kaebaja kambris põrandapinda üle 4 m2 ja 113 päeval 3,13 – 3,92 m2 isiku kohta. − Jalutusboksid: Kaebaja ei ole selgitanud, mis põhjustel tal oli vajalik jalutushoovi seintele toetuda või neid puutuda ja kuidas see võimatus tekitas kaebajale kahju. Jalutusbokse koristati regulaarselt ja ei ole võimalik, et need oleksid niivõrd mustad, et alandada kaebaja eneseväärikust. Vastavalt Tallinna Vangla direktori 31.01.2013. a käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorrale“ (edaspidi kodukord) ei olegi kinnipeetaval võimalik jalutuskäigule kaasa võtta nii hulgaliselt esemeid (s. h suitsupakke või üle kolme sigareti), et nendest saaks tekkida inimväärikust alandav prügikogus. Kaebaja väited katkise põranda ja lumisuse kohta on lubamatud, kuna neid ei ole esitatud kahju hüvitamise taotluses vanglale, ka pole kaebaja neist asjaoludest vastustajat varasemalt teavitanud; − Pesuruumid ja kambrid: kaebaja võrdlused haiglate, hoolekandeasutuste ja laevadega ei ole asjakohased, kohtupraktika kohaselt ei ole kamber loetav eluruumiks, vaid ruumiks, mille osas kohalduvad eluruumi sätted üldiste ehitustehniliste nõuete osas, mis tagavad kinnipeetava tervise säilimise. Tallinna vangla kambrid vastasid eluruumidele seatud ehitustehnilistele nõuetele, tervise kaitse tagatakse julgeoleku järjepidevate tegevuste ja meditsiinilise personali ööpäevaringse olemasoluga. Kodukorra järgi on elukambri koristamine sinna paigutatud kinnipeetavate kohustus, mistõttu kodukorda järgides ei saanud tekkida olukord kus kamber oli koristamata. Kaebaja väidete ja esitatud fotode vahel on vastuolud, kuna fotodelt ei nähtu kaebaja kirjeldatud ruumipuudust asjade paigutamisel, nende hoidmist põrandatel, seinte rikutust ja aknalaudade puudumist. Üleliigsed esemed oli võimalik paigutada lattu. Kuna kaebajale võimaldati toitlustamine kolm korda päevas, puudus tal vajadus ladustada suures koguses toitu kambris. Teleri väljastamise kohustust vanglal ei ole ning alates septembrist 2016 oli kaebajal kambris teler. − Elukambrite valgustus: kambrites, kus kaebaja viibis, olid nii aken kui valgustid ning täidetud olid vangistusseadusest tulenevad ja kohtupraktikas kujunenud nõuded elukambrite valgustatuse tasemele. Näiteks kambris 314, kus kaebaja paiknes alates 15.04.2016, oli valgustugevuseks 360 luksi, mis on erialakirjanduse kohaselt piisav nii töö tegemiseks kui lugemiseks. Sama kambri valgustusega seoses on kaebaja algatanud ka kohtumenetluse (nr 3-16-1811), milles on peetud kambri nr 314 valgustust piisavaks. Kaebaja viited laste hoolekandeasutustes ja laevadel kehtivatele nõutele on ebatäpsed ning
−
−
−
−
−
−
−
ei arvesta erinevate asutuste eripärasid ega seda, mida kohus on seoses vangla valgustusega varasemalt leidnud. Õhuvahetus: Kaebaja leidis, et õhuvahetuse tase on inimväärikust alandav eelkõige liiga sooja kambri tõttu. Kaebaja paiknes alates 15.04.-07.11.2016 kambris 314, enamuse ajast kolmekesi, teatud perioodidel ka kahekesi või neljakesi. Kaebaja esitas mõõtmistulemused kambrist 439, kuid need pole samastatavad kaebaja kambriga. Praegu pole enam võimalik tuvastada, missugune oli kaebaja kambri temperatuur 2016. aasta suvel. Vangla on alates 2012 teinud pingutusi kambrites mõistliku temperatuuri tagamiseks (koridorides aknaklaaside eemaldamine, toiduluukide avamine, ventilaatorid kambritesse jne); Magamistingimused: Vaidlust ei saa olla enam selle üle, et ruloode kambris mittelubamine, silmaklappide, kõrvatroppide ning -klappide keelamine ja öövalguse kasutamine järelevalve teostamise eesmärgil saaksid olla õigusvastased, kuna nende osas on kohtumenetlus läbitud (nr 3-16-2125) ja tuvastatud, et õigusvastasust nendes asjaoludes ei esine. Vangla on 2016. a väljastanud kaebajale meditsiinilistel näidustustel lisamadratsi ja -padja ning teinud erisusi ka voodi osas. Amortiseerunud voodivarustusest tulnuks kaebajal vanglat teavitada. Arvestades täiendavaid pingutusi, mida kaebaja magamistingimuste lahendamiseks on tehtud, ei saa neid pidada inimväärikust alandavateks. Hügieenivahendid, -tingimused ja toiduainete säilitamine: pesuruumi tingimused ega duši all käimise kordade arv nädalas ei saa olla kaebajale tekitanud mittevaralist kahju. Kaebajal oli kambris veekeedukann, pesukauss ja jooksev külm vesi ning tal oli võimalik ennast kambris täiendavalt pesta. Soovi korral sai seda teha seinte ja uksega eraldatud WC-s. Vangla pesuruumide tingimusi üldiselt ei saa pidada privaatsust rikkuvaks, kuna need sarnanevad mitmete teiste asutuste pesuruumidega. Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses väitnud, et duši all tuli 20 minuti jooksul pesta ka pesu, mistõttu need väited on lubamatud. Pesu oli võimalik pesta kambris või kasutada raha olemasolul vanglas pakutavat pesumaja teenust. Kaebajal on olnud piisavalt vahendeid, et kasutada vastavat teenust või osta endale sobivaid puhastusvahendeid. Toiduainete säilitamise võimaluste puudumist ei saa samuti vanglale ette heita olukorras, kus kaebaja on ise soetanud tegelikke säilitamisvõimalusi arvestamata hulgaliselt kiirestiriknevaid toiduaineid; Juurdepääs avalikule teabele: arvestades, et kaebajal oli kambris nii raadio kui televiisor, ei saa talle olla tekkinud mittevaralist kahju seoses avalikule teabele juurdepääsu võimaldamisega tulenevalt asjaolust, et vangla ei võimaldanud talle raadiot ja telerit riigi kulul. Samuti pole kahju tekkinud seoses üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjadega, kuna kaebajal oli võimalik neid tellida või laenutada vangla raamatukogust. Seda on kaebaja ka teinud. Kohtupraktikas on selgitatud, et arvestades kinnipeetavate arvu, on mõistetav, et vangla ei suuda tagada kõigile päevalehtede lugemist selle ilmumise päeval. Voodipesu ja rätikud: vangla on taganud kinnipeetavatele puhta saunalina, käterätiku ja voodipesu, mida vahetati 14-päeva tagant. Seda on kinnitanud ka kaebaja. Kohtupraktikas on hinnatud 14-päevane intervall õiguspäraseks. Seega pole kaebajale kahju tekkinud. Kaebaja nõudmised ja soov saada paremaid tingimusi kui teistel kinnipeetavatel, ei anna õigust neid saada. Sportimisvõimalused: kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist meelepärases kohas või viisil. Kaebajale olid vaidlusalusel perioodil tulenevalt tema tervislikust seisundist näidustatud ergonoomilised harjutused, mida sai teha kambris ja jalutusboksis. Arvestades kaebaja liikumisvõimekust ja talle näidustatud harjutusi, ei ole vastustaja kaebaja võimalusi kehakultuuriga tegeleda kuidagi piiranud ja selleks olid tal samasugused tingimused kui väljaspool vanglat. Seega ei ole kaebajale mittevaralist kahju seoses kehakultuuri tegemise tingimustega tekkinud; Läbiotsimised: läbiotsimiste eesmärk on viia keelatud esemete liikumise võimalus nullilähedaseks ning vastav kohustus läbiotsimisi teha on kehtestatud justiitsministri
määrusega. Kaebaja seisukohad on üldised ja ta pole välja toonud ühtegi konkreetset läbiotsimist enda väidete kinnitamiseks. Vastustaja palus täiendavalt arvestada tema seisukohtadega kahju hüvitamise taotluse vastuses nr 5-37/19/14-2 (I kd tl 75-81). Kohtu seisukoht
5.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 7 lg 1 tähendab, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.
6.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja ja vastustaja on kohtueelses menetluses ja kohtus tuginenud sellele, et mittevaraline kahju on kaebajale tekitatud väärikuse alandamisega. Kaebaja ei tugine sellele, et kinnipidamistingimused põhjustasid talle arstlikult kindlaks tehtud haiguse või muu tervisehäire. Kuigi kaebaja viitab kaebuses mitmete tingimuste puhul, et need peavad tagama tema heaolu ja tervise, ei ole kaebaja ühegi tingimuse puhul toonud välja otseseid kahjustavaid mõjusid tervisele.
7.Kokkuvõttes lahendab kohus küsimust, kas kaebuses välja toodud kinnipidamistingimused või muud haldusaktid või toimingud olid õigusvastased, kas kaebajal on nende tõttu tekkinud mittevaraline kahju ja kas selline kahju tuleb hüvitada rahas. Kohus analüüsib esmalt kaebaja välja toodud puudusi kinnipidamistingimustes ja nende vastavust õigusaktidest tulenevatele nõuetele (I), seejärel muude kaebuse alusena välja toodud haldusaktide või toimingute õiguspärasust (II) ning eeltoodust lähtudes lahendab kahju hüvitamise nõude (III).
8.Kaebaja on mitmete väidete esitamisel tuginenud nõuetele, mis on õigusaktidega kehtestatud haiglatele, majutusettevõtetele, hoolekandeasutustele, koolieelsetele lasteasutustele jne. Kohus jätab kaebaja need väited tähelepanuta. Kaebaja on kinnipeetav ja viibib vanglas. Asjakohased on õigusnormid, mis reguleerivad kinnipidamistingimusi vanglas. See, kui kaebajal puuduvad tingimused, mis on olemas näiteks majutusasutustes, ei kujuta endast kaebaja diskrimineerimist, vaid vangistuse paratamatut tagajärge. I
9.Vastustaja esitatud andmed kaebaja paiknemise kohta erinevates kambrites vaidlusalusel perioodil on järgmised:
Pind ühe Kambri Pind ühe isiku kohta suurus WC- isiku kohta (m2) ta (m2) WC-ta (m2) 3,44 15,66 3,13 4,30 15,66 3,92 3,44 15,66 3,13 4,30 15,66 3,92 7,85 13,19 6,60 5,23 13,19 4,40 14,37 27,33 13,67 8,20 14,96 7,48 5,47 14,96 4,99 4,10 14,96 3,74 5,47 14,96 4,99 4,10 14,96 3,74 5,47 14,96 4,99 8,20 14,96 7,48 5,47 14,96 4,99 8,30 14,89 7,45 5,43 14,59 4,86
Väljaspool kambrit liikumise võimalus
10.Vaidlusalusest 343 päevast oli kaebaja vahistatu staatuses 278 päeval ja viibis kinnipeetava staatuses vastuvõtuosakonnas 65 päeval. Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Riigikohtu hinnangul on vahistatu staatusest tulenev liikumispiirang kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnev ebameeldivus (Riigikohtu 09.12.2915.a otsus asjas 3-3-1-42-15, p 19). VangS § 93 lg 5 järgi võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus, kaebuse põhjal oli kaebajale see võimalus tagatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg 1 sätestab, et väljapool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal ning sellist vaba aega peab olema vähemalt neli tundi päevas. VSkE § 8 lg 4 järgi ei ole eelnimetatud liikumisõigust muuhulgas kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Seega ei võimaldatud kaebajal õiguspäraselt liikuda väljaspool kambrit tulenevalt tema staatusest kas vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana. Kambripind
11.VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Normi kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonile on andnud hinnangu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas 3-4-1-9-14 ja leidnud, et norm on kinnipeetava isikliku ruumi osas põhiseaduspärane. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis kohtuasjas Muršić vs Horvaatia (p 136), et Euroopa Inimõiguste konventsiooni artiklist 3 tuleneva alandava kohtlemise või karistamise keelu järgimiseks peab kinnipeetavale mitmekohalises kambris ette nähtud põrandapind olema vähemalt 3 m2. Nii Euroopa kui Eesti kohtupraktikas on kinnistunud, et tualeti pinda ei arvestata kambri üldpinna sisse ja mööblialune pind arvatakse üldpinna hulka (EIK lahend Nikitin jt vs Eesti, p 163).
11.1.VSkE § 6 lõikest 6 tulenev nõue oli kaebaja puhul täidetud. Kaebaja paiknemise kohta
esitatud andmete (I kd tl 123-126) põhjal ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul ühelgi päeval kambri põrandapind ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2. Kuigi kaebaja väitel on vastustaja kambripinna arvutused vigased, on kohtu hinnangul vastustaja õigesti lähtunud põhimõttest, et WC pindala tuleb kambri pindalast välja arvata ning mööblialune põrandapind tuleb arvata kambri põrandapinna hulka, kui kinnipeetaval on võimalus kambris tavapäraselt liikuda (Muršič vs Horvaatia, p 114, Nikitin jt vs Eesti, p 160). Riigikohus on 09.12.2015.a otsuses kohtuasjas 3-3-1-42-15 (p 17) selgitanud, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Ka kaebuse lisas 5 viidatud kambri 314 kambripind on arvestatud kaebaja soovitud viisil: perioodil 28.0420.06.2016 ja 28.06.2016 - 29.06.2016 oli kambris neli kinnipeetavat ning perioodil 21.06.2016 - 27.06.2016 kolm kinnipeetavat, vastavalt sellele oli kinnipeetava kohta põrandapinda kas 3,74 m2 või 4,99 m2. Kambripinna arvutamisel ei tule arvestada mitte seda, mitmekohalise kambriga on tegemist, vaid seda, mitu kinnipeetavat ühte kambrisse oli paigutatud. Vastustaja on arvestanud kambrisse paigutatud kinnipeetavate arvuga.
11.2.Kaebaja ei tuginegi sellele, et tema puhul ei olnud täidetud VSkE nõuded. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud tagama iga kinnipeetava kohta 4 m2 põrandapinda. Niisugust nõuet ei tulene õigusnormidest, välislepingutest ega kohtupraktikast. Sel juhul ei ole tegemist õigusvastase tegevuse või tegevusetusega RVastS § 7 või § 9 tähenduses. Kohus märgib, et vaidlusalusest 343 päevast 113 päeval oli põrandapinda kambris viibiva kinnipeetava kohta alla 4 m2, sealhulgas 3,13 m2 33 päeval, 3,74 m2 56 päeval ja 3,92 m2 24 päeval. Nimetatud perioodidel oli kambrisse paigutatud 5 või 4 kinnipeetavat. 230 päeval oli kambripind kinnipeetava kohta vahemikus 4,40 - 13,67 m2 ja kambrisse oli paigutatud 3 või 2 kinnipeetavat.
11.3.Kaebaja tugines ka sellele, et tulenevalt mööbli paigutusest kambrites ei olnud kambris piisavalt ruumi vabaks liikumiseks. Kaebaja lisatud fotost kambri nr 314 kohta (I kd tl 9) nähtub, et mööbliesemed on paigutatud valdavalt seina äärde, magamiseks on kahekordsed narid, kapid on asetatud üksteise peale ja laud asetseb akna lähedal (mis muuhulgas võimaldab sinna langeda loomulikul valgusel). Mööbel on paigutatud nii, et see hõlmaks võimalikult vähe ruumi. Miski ei viita sellele, et mööbliesemete maht või paigutus takistaks ebamõistlikult kaebaja tavapärast liikumist kambris. Jalutusboks
12.Kohtuasja andmetel said vahistatud ja vastuvõtuosakonda paigutatud kinnipeetavad, sh kaebaja iga päev ühe tunni viibida värskes õhus. Kaebaja väitel ei olnud jalutusboksid piisavalt suured ja puhtad. Täidetud ei olnud Euroopa Vanglareeglistiku p 19.2 nõue, viidatud sätte kohaselt peavad kinnipeetavate vanglasse vastuvõtmisel kambrid või muud ruumid, kuhu nad paigutatakse, olema puhtad. Vangla kinnitas vastuses kahju hüvitamise taotlusele, et jalutusbokse koristati regulaarselt, hinnang puhtusele on subjektiivne ja jalutusboksid ei saanud olla sedavõrd määrdunud, et seda võiks pidada õigusvastaseks.
12.1.Õigusaktid ei sätesta nõudeid jalutusboksi mõõtmetele. Kaebaja hinnangul oli jalutusboksi suurus umbes 14,5 m2. Vangla vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele nähtub, et jalutusbokside pindala oli 14 m2 ja jalutamine toimus koos kambrikaaslastega. Kaebaja on vaidlusalusel perioodil olnud kambris maksimaalselt koos nelja kaaskinnipeetavaga, 33 päeval oli kambris 5 inimest, ülejäänud perioodil 2-4 inimest (vt otsuse punkti 9).
Kohtu hinnangul on 14 m2 suurune jalutusboks piisavalt suur, et seal saaks korraga viibida ja soovi korral jalutada ka viis isikut. Jalutamine ei pea toimuma kõrvuti. Isikud said liikumistrajektoori valida nii, et neil kõigil oli võimalus liikumiseks. Kaebaja ei ole muutnud usutavaks, et jalutusboksid olid sedavõrd mustad, et seda saaks pidada õigusvastaseks. Kohtul puudub põhjus kahelda vastustaja väites, et jalutusbokse koristati regulaarselt.
12.2.Kohus nõustub vastustajaga, et talvistele tingimustele jalutusboksides ei ole kaebaja kohtueelses menetluses tuginenud. VangS § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kuna kaebajal on eelmainitud väite osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, tuleb tema kaebus vastavas osas jätta läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel. Tingimused kambris
13.VangS § 45 lg 1 alusel peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS § 45 lg 2 alusel on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Eluruumile esitatavad nõuded kehtestati alates 06.07.2015 majandus- ja taristuministri 02.07.2015.a määrusega nr 85. Määrus nägi ette järgmist: - eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse; - eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse; - siseõhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele; - eluruum peab olema varustatud tualetiga või selle puudumisel tualeti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal; - eluruumis või samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal peab olema tagatud vähemalt külma vee saamise võimalus. Kohtu hinnangul on VangS § 45 lg 1 erinormiks eluruumile kehtestatud üldnõuete suhtes ehk kambrile laienevad eluruumi üldised nõuded juhul, kui vangistusseadus ruumi konkreetset omadust ei reguleeri. See tähendab muuhulgas, et kambris on nõutav akna olemasolu, kuid täidetud ei pea olema eluruumi aknale kehtestatud täpsemad nõuded. Samuti on kambris nõutav ruumi piisav valgustatus, kuid mitte standarditest tulenevad täpsemad nõuded valgustatusele.
13.1.Kaebaja on teinud mitmeid etteheiteid kinnipidamistingimustele, eelkõige olid kambrid kaebaja hinnangul määrdunud, ebahügieenilised, vajasid kapitaalremonti ja mööbel vajas väljavahetamist. Kaebaja esitas tõenditena kaaskinnipeetavate kirjeldused kambritest 129, 130 ja 314. Eelnimetatud tõenditest nähtub, et viidatud kambrites olid eluruumidele ette nähtud nõuded täidetud. Sh oli kambritel aken, millest tuli loomulikku valgust, ruumides oli toimiv ventilatsioon nii väljatõmbe- kui sissepuhkefunktsiooniga, veega tualett ja külma vee ööpäevaringse kasutamise võimalus. Kambrites oli VSkE § 7 lg 1 nimetatud sisustus, s.o ühe9
või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht ja võimaluse korral WC. See, kui kambrid olid kulunud ja oleksid vajanud remonti, ei tähenda nende mittevastavust eluruumi nõuetele. Nõude kuivatamise resti, riiuleid, s.h teleri jaoks, kaabli paigaldamise kohustust, seebidosaatori, peegli ja WC-paberi hoidja olemasolu kambrites kehtivad õigusaktid ette ei näe. Kaebusest ei nähtu eraldiseisvaid vastuväiteid kambrite 412, 402 ja 89 tingimustele ja kaebaja ei esitanud tõendeid, mis kirjeldaksid neis kambrites valitsevaid tingimusi. Kaebaja väited on üldsõnalised.
13.2.Kaebaja hinnangul oli kambrite valgustus ebapiisav nii loomuliku kui kunstliku valgustuse osas. Loomuliku valguse osas leidis kohus eespool, et kaebaja kambrites oli aken, mis võimaldas loomuliku valguse pääsu kambrisse. Tallinna Halduskohus hindas kaebaja kaebuse alusel haldusasjas 3-16-1811 Tallinna vangla kambri nr 314 valgustingimusi ajavahemikul 15.04.2016 - 08.11.2016. Kohus leidis, et kambri nr 314 valgustingimused kaebaja sealviibimise ajal õigusvastased ei olnud. Sealhulgas leidis kohus, et ebaõige on kaebaja arvamus, et kambri valgustingimused peaksid vastama töökohale kehtestatud standarditele. Otsus jõustus 12.08.2019. Vaidlusalusest 343 päevast on seega jõustunud kohtuotsusega hinnatud valgustustingimused õiguspäraseks 207 päeval. Valgustatuse ebapiisavuse tõendamiseks tuleks kindlaks teha, milline kunstlik valgustus oli muudes kambrites ajal, mil kaebaja seal viibis. Selle kindlakstegemine ei ole praegu enam reaalne. Vastustaja on kinnitanud, et üldjuhul oli iga kambri laes kaks (või kolm) 75W katmata pirni ning üks 75W pirn hügieeniruumides. Kambri nr 129 (milles kaebaja viibis 28 päeva) kohta esitatud kaebaja ja kaaskinnipeetava kirjelduses on märgitud, et arvatavasti jääb valgustihedus alla kohustusliku miinimumi 300 lx. Vangla edastatud mõõtmistulemuste (I kd tl 173) alusel oli kambris 219 mõõdetud kirjutuslaua kohal 198 lx ja kambri keskel 328 lx. Kehtivatest õigusaktidest ei tulene konkreetseid, arvuliselt määratletavaid nõudeid kinnipeetava elukambri valgustugevusele. Kohtupraktikas on asutud seisukohale (Tallinna Halduskohtu 22.08.2018. a otsus asjas 3-16-1811 ja seal viidatud kohtupraktika), et selleks, et elukambri valgustus ei kahjustaks kinnipeetava tervist, peaks olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kunstlik valgus kaebaja kambrites (väljaspool kohtuasjas 3-16-1811 käsitletud perioodi) oleks olnud ebapiisav. Pigem on usutav vastupidine, kuna tingimused kambrites olid sarnased ja kui kohtuasjas 3-16-1811 hinnati kinnipidamistingimused õiguspäraseks, siis tõenäoliselt olid need samasugused ka teistes kambrites. Seda kinnitavad mõõtmistulemused kambris 129. Õigust nõuda konkreetset liiki või arvu valgusteid kaebajal ei ole.
13.3.Kaebaja hinnangul oli kambrites ebapiisav ventilatsioon, kaaskinnipeetava kambris tehtava treeningu ajal tekkis õhupuudus ning kambrite temperatuur tõusis lubamatult kõrgele m.h seetõttu, et akendel puudusid aknakatted. Vastavalt eluruumidele kehtestatud nõuetele peab loomulik või mehaaniline ventilatsioon tagama inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Kaebaja väited ei viita sellele, et eeltoodud nõuet oleks rikutud. Vastupidi, kaebuse põhjal kambrite õhuvahetus toimis. Enamuses kambrites (412, 402, 314, 130, 129) oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik
ventilatsioon (tuulutusavaga aken). Kambris 89, milles kaebaja viibis 4 päeva, oli loomulik ventilatsioon. See, kui tuulutusaken on osaliselt kaetud, ei muuda teda kasutuskõlbmatuks. Sundventilatsioon tähendab, et kambris viibija ei saa seda ise reguleerida ning ka õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetav ise peaks saama kambrit oma eelistuste kohaselt ventileerida.
13.4.Seda, et suvel esineb perioode, mil kambri sisetemperatuur on tavapärasest kõrgem, ei saa pidada õigusvastaseks. Tegemist on ajutise ja mööduva nähtusega. Vastustaja kinnitusel on ta rakendanud palavust leevendavaid meetmeid. Seda, et vastustaja võimaldab palavuse korral täiendavaid ventilaatoreid, on kinnitanud ka kaebaja (I kd tl 28). Konditsioneeri olemasolu õigusaktid ette ei näe ning niisuguseid tingimusi ei ole ka valdavas osas eluruumides väljaspool vanglat. Magamistingimused
14.Kaebaja heitis magamistingimustele ette seda, et kambris põles öötuli, valitses müra, mille vaigistamiseks ei võimaldatud kõrvatroppe, akendel puudusid aknakatted ja keelatud olid silmaklapid. Lisaks oli kaebaja voodi lühike ja madrats mittesobiv.
14.1.Tallinna Halduskohus lahendas 20.10.2017.a otsusega haldusasjas 3-16-2125 kaebaja nõude tuvastada tema magamistingimuste õigusvastasus Tallinna vanglas perioodil 18.05.2015 – 03.01.2017. Kohtuasi hõlmas kogu käesolevas kaebuses vaidlustatud perioodi. Kaebaja väitis, et öörahu ajal puudus tal võimalus magada vaikuses ja pimeduses, keelatud olid aknakardinad ja ei võimaldatud silmaklappe ega kõrvatroppe. Kohtu hinnangul ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane ja kohus jättis kaebuse rahuldamata. Otsus jõustus 18.12.2017. Seega on jõustunud kohtuotsusega tunnistatud kaebaja magamistingimused koos sellega kaasneva esemete keeluga õiguspäraseks.
14.2.Viidatud haldusasi ei hõlmanud kaebaja etteheiteid lühikesele voodile ja ebasobivale madratsile. Vastustaja esitas koos vastusega kaebusele materjalid (I kd tl 133-139) millest nähtub, et kaebaja taotles kehakaalule ja tervislikule olukorrale vastava madratsi väljastamist 30.06.2016, arst näidustas talle kõvema madratsi 08.08.2016 (I kd tl 37) ja vastustaja taotles 15.08.2016. a vastuses sobiva madratsi väljaselgitamiseks lisaaega. Vastustaja kinnitas vastuses kaebusele, et kaebajale tehti erisusi voodi osas ning eemaldati voodi tugipostide vaheline toru. Samuti väljastati kaebajale lisapadi. Vastustaja vastusest ei selgu, kas ja millal kaebajale sobiv madrats väljastati. Kohtu hinnangul ei saa vangla tingimusi voodi ja madratsi osas pidada õigusvastaseks. Õigusaktidega ei ole kehtestatud nõudeid vanglas kasutatavale voodile või madratsile. Kohtuasjas puuduvad tõendid selle kohta, et Tallinna vanglas reeglina kasutusel olevad voodid või madratsid ei austa inimväärikust või ohustavad tervist. Kui kaebaja vajas erikohtlemist, siis tuli tal seda vanglalt taotleda. Kaebaja pöördus seoses madratsiga vangla poole 30.06.2016 ja pärast probleemi ilmnemist tegeles vangla selle lahendamisega. Pesemis- ja hügieenitingimused
15.VangS § 45 lg 1 ja eluruumile esitatavate nõuete põhjal peab kambris olema tagatud vähemalt külma vee saamise võimalus. VSkE § 7 lg 1 p 7 ja 8 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht ja WC. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse saun, vann või dušš vähemalt üks kord nädalas. Kohtu hinnangul vastasid kaebaja kambrite pesemistingimused õigusaktides sätestatud nõuetele. Kaebajale oli tagatud juurdepääs voolavale külmale veele ning tal oli võimalik
sooritada hügieenitoiminguid. Õigusaktidest ei tulene nõuet eraldada pesemiskoht ülejäänud kambrist. Ka duši kasutamise sagedus vastas õigusaktide nõuetele. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve lahendis sedastanud, et kuna VangS § 50 lõikest 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada, ei ole avaliku võimu kandja kohustatud sellesisulist toimingut tegema (Riigikohtu 31.12.2014. a lahend 3-4-1-50-14, p 34.1). Nimetatud lahendis on ka märgitud, et kaebaja viidatud Euroopa Vanglareeglistik (p 19.4) on soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda (p 32). Vastustaja on kohtueelses menetluses kaebajale selgitanud (I kd tl 182), et teatud juhtudel võimaldatakse duši kasutamist ka sagedamini, kuid kuna kaebajal vastavat vajadust või näidustust ei ole tuvastatud, võimaldatakse talle dušši tavapärases korras. Erinevate kaebaja viidatud mugavustarvikute olemasolu vangla duširuumides kehtivad õigusaktid ette ei näe.
16.Kaebaja heidab vanglale ette, et seadus paneb kinnipeetavale kohustuse hoida ruumid puhtana, kuid vahendeid selleks piisavalt ei väljastata. Kaebaja väitel väljastati talle kambri koristamiseks kaebaja hinnangul ebasobivast materjalist põrandalapp, tolmulapp, WC hari, 2 rulli WC paberit kuus, WC puhastusaine, kühvel ja väike hari ning vahetuskotita prügikast (I kd tl 39 pöördel). Kohtu hinnangul ei saa väljastatud vahendeid pidada õigusvastaselt ebapiisavaks keskmiselt 16 m2 suuruse kambri igapäevaseks korrashoiuks.
17.Kaebaja on ebakohaste kinnipidamistingimustena välja toonud ka selle, et isiklik voodipesu ja rätikud olid keelatud, vangla vahetas voodipesu ja rätikuid 14 päeva tagant ja vahepealsel ajal tuli rätikuid pesta ja kuivatada kambris. Kaebaja märkis, et vangla andis igale kinnipeetavale saunalina, nõuderätiku, kaks voodilina ja padjapüüri, mida vahetati 14 päeva tagant. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et kaebaja ei esitanud vangistuse ajal ühtegi pöördumist seoses voodipesu ja rätikute vahetamisega, millest saab järeldada, et kaebaja jaoks oli vahetuse sagedus piisav. Kohtu hinnangul olid kaebajale väljastatud voodipesu ja rätikud ning nende vahetamise sagedus piisavad. Kaebajal puudus kohustus neid esemeid pesta ning vangla korraldas nende pesemise ja kuivatamise kaebaja eest. 14-päevast voodipesu ja rätikute vahetamise intervalli ei saa pidada õigusvastaselt pikaks. Kaebajal oli võimalus anda pesuvahetuspäevadel pesemiseks ka tekke, patju ja madratsikatteid (I kd tl 133). Vanglale ei saa ette heita seda, kui kaebaja pidas vajalikuks pesta käterätti kahenädalase perioodi jooksul iseseisvalt. Toiduained
18.Kaebaja on seisukohal, et kui seadusandja võimaldab vangla poest osta toidukaupu iga 14 päeva tagant ja isikliku külmkapi omamine vanglas on keelatud, tuli kaebajale ostetud toiduainete külmkapis säilitamise võimalus riigi poolt tagada. Kaebaja märkis, et vangla poest ostetud riknevaid toidukaupu tuli säilitada külma veega ämbrites, kuid toidukaup riknes siiski. Kohtu hinnangul ei tule ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist vanglale kohustust võimaldada kinnipeetaval kasutada toiduainete säilitamiseks külmkappi. Kinnipeetavate toitlustamine korraldatakse VangS § 47 ja Sotsiaalministri 31.12.2002. a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ alusel ning kinnipeetav ei pea selle eest tasuma. Toit peab katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ja minimaalse mikrotoitainete vajaduse ning toitlustamine toimub vähemalt kolm korda päevas. Toitlustamise korraldusele ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud. VangS § 48 lg 1 sätestab võimaluse teha soovi korral vangla poest sisseoste, s.h osta
toidukaupu. Seega on kiirestiriknevate toidukaupade ostmine kinnipeetava vaba valik olukorras, kus talle on tagatud elutegevuseks vajalik toitlustamine, kuid puuduvad tingimused riknevate toidukaupade säilitamiseks. Kehakultuur
19.VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et eeltoodust tuleneb vanglale kohustus luua kaebajale sportimiseks võimalikult samasugused tingimused kui vabaduses. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist või kehakultuuriga tegelemist endale sobival ajal ja kohas. Kohus selgitas eespool, et kaebaja liikumine vangla territooriumil oli õiguspäraselt piiratud, kuna ta oli vahistatu ja hiljem paiknes vastuvõtuosakonnas. Sellega paratamatult kaasneb, et kaebaja ei saanud külastada spordisaali või kasutada vangla spordiinventari, kui selline võimalus olemas oli. Kaebajal oli võimalus tegelda kehakultuuriga jalutuskäigu ajal või kambris. Kaebusest võib mõista, et intensiivset treeningut ei saanud kaebaja niikuinii teha seljaprobleemide tõttu. Samas oli kaebajal kambris võimalik tegelda ravivõimlemise või joogaga ning Tallinna vanglas viibimise kestel väljastati talle võimlemismatt. Juurdepääs teabele
20.VangS § 30 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju. VangS § 93 lg 3 alusel peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vahistatul on lubatud tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust. VangS § 31 lg 1 alusel võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Selleks võib teatud kriteeriumite täidetuse puhul kinnipeetaval ametniku loal olla isiklik raadio või televiisor (VangS § 31 lg 2), mille kulud katab kinnipeetav (VangS § 31 lg 3).
20.1.Kohustus kinnipeetutele ajalehtede lugemise võimalust pakkuda ja televisiooni- ja/või raadiosaadete jälgimist võimaldada on peamiselt seotud igaühe põhiõigusega informatsioonile. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 44 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Kohtupraktikas on selgitatud, et kinnipeetavani peab ajaleht jõudma ebamõistliku viivituseta (Riigikohtu 17.11.2008. a otsus asjas 3-3-1-54-08, p 14). Kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavale igapäevaselt värskete ajalehtede lugemise võimalust. Kohtu hinnangul oleks selline nõue ka ebamõistlik, arvestades vanglas kinni peetavate isikute arvu. Kaebajale võimaldati ajalehti paari-kolmepäevase intervalliga (9-10 ajalehte kuus). Seda ei saa kohtu hinnangul pidada ebamõistlikuks viivituseks arvestades, et kaebaja sai uudistega kursis olla ka raadio ja teleri vahendusel.
20.2.Kaebuse põhjal oli kaebajal isiklik raadio ja teler. Kaebaja kinnitusel sai ta vaadata 15 telekanalit, kohtu hinnangul on see enam kui piisav. Kohtupraktikas ei ole õigusvastaseks peetud seda, et ühte kambrisse paigutatakse mitu isikut. Sellega paratamatult kaasneb, et kambrikaaslased peavad jõudma kokkuleppele, kas ja millist programmi raadiost või telerist jälgida. Kohtupraktikas on leitud, et kõrvaklappide olemasolu ei ole kinnipeetavale hädavajalik ning nende üldine ärakeelamine ei ole ebaproportsionaalne soovitud eesmärgi (vangla üldise julgeoleku) saavutamiseks (Tartu Ringkonnakohtu 16.11.2012. a otsus asjas 3-11-785).
20.3.Kaebuse põhjal oli kaebajal võimalik kasutada raamatukogu teenuseid. Kaebaja ei saa
nõuda, et igale kinnipeetavale peaks raamatukogus jaguma soovitud ajakirja number vahetult pärast selle ilmumist.
20.4.Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust väljastada vahistatule või mittetöötavale kinnipeetavale teler ja raadio. Ka VSkE § 7 lg 1 alusel ei pea need esemed kuuluma kambri sisustuse hulka.
20.5.Vastustaja tegevus kaebajalt tasu nõudmisel seoses isikliku elektriseadme kasutamisega oli õiguspärane. Kulude kandmise kohustus ja tasumäärad tulenevad VangS § 31 lõikest 3 ja VSkE § 591 lõikest 1. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud (Riigikohtu 09.06.2010.a otsus asjas 3-31-32-10, p 19; 29.09.2010.a otsus asjas 3-3-1-49-10, p 11) ning õiguspärane on elektriseadme kasutamise tasu arvestamine võimsuspõhiselt, mitte keskmisest elektritarbimisest tulenevalt kulupõhiselt (Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2019. a määrus asjas 3-18-2428, p 13; Tartu Ringkonnakohtu 09.05.2018.a otsus asjas 3-17-2190, p 3; Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2016. a määrus asjas 3-15-1528, p 10).
21.Kokkuvõttes ei ole kaebaja etteheited tema kinnipidamistingimustele põhjendatud. Kaebaja kinnipidamistingimused olid üksikuna võttes õiguspärased. Sel juhul ei saanud need ka kogumis olla inimväärikust alandavad (Riigikohtu 08.12.2016.a otsus asjas 3-3-1-55-16, p 16). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on hinnanud eelvangistuses viibiva isiku kinnipidamistingimusi vanas Tallinna vanglas aastatel 2006-2009 kohtuasjas Tunis vs Eesti ja aastatel 20112013 kohtuasjas Nikitin jt vs Eesti. Viimati nimetatud otsuse punktis 191 märgiti, et Tallinna vangla kambrites loomuliku valguse ja õhu olemasolu, ventilatsiooni toimimise, kambri temperatuuri, hügieeni- ja tualeti kasutamisega seotud asjaolud olid riigisiseste kohtute otsuste kohaselt rahuldavad ja EIK ei näe põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja nõuded puudutavad perioodi 27.01.2016 – 03.01.2017. On ilmselge, et kohtute praktika kujunemise käigus tuli korrigeerida vastavalt võimalusele ka vanas Tallinna vanglas kinni peetavate isikute kinnipidamistingimusi. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja seisukohtadega tõendatud, et Tallinna vangla kinnipidamistingimused ei vastanud eluruumidele esitatavatele nõuetele sellisel määral, et kinnipidamistingimusi võiks käsitleda kaebaja väärikust alandavatena. II Läbiotsimised
22.VangS § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 alusel on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel (p 1) ning vanglasisesel saatmisel (p 5). Kaebuse kohaselt otsiti kaebajat läbi vähemalt kaks korda päevas - jalutuskäigule minnes ja sealt tulles - ning väljaspool vanglat arsti juurest tulles. Kaebaja hinnangul otsitakse isikuid läbi lihtsalt kohustusest, mitte vajadusest lähtuvalt. Mitmel korral oli kaebajal alust arvata, et teda läbiotsival ametnikul ei ole tavapärane seksuaalne orientatsioon.
22.1.Kohtule ei nähtu asjaolusid, mis võiksid tingida läbiotsimiste õigusvastasuse. Vastutaja täitis õigusaktidega talle pandud kohustust kinnipeetavaid läbi otsida. Igakordne läbiotsimine
vanglasisesel saatmisel on ette nähtud määrusega. Läbiotsimised võisid kaebajale põhjustada ebamugavustunnet, kuid sellest ei järeldu veel toimingu õigusvastasus. Seoses kaebaja väidetega läbiotsija seksuaalse orientatsiooni kohta märgib kohus, et kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetaval ei ole õigust valida, milline ametnik teda läbi otsib ega keelduda korralduse täitmisest põhjusel, ei mõni konkreetne ametnik talle ei meeldi. Kui konkreetne vanglaametnik mingil moel kaebaja õigusi rikub (näiteks ei toimeta läbiotsimist nõuetekohaselt), on kaebajal võimalik vastavad toimingud või haldusaktid vaidlustada (Tallinna Halduskohtu 30.05.2017.a otsus asjas 3-17-761, p 4.5). Lühiajalised kokkusaamised
23.VangS § 94 lg 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi. VSkE § 39 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatule kokkusaamisi vähemalt üks kord kuus ja kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi. VangS § 24 lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi.
23.1.Kaebaja väitel on vangla põhjendamatult keeldunud lühiajalisest kokkusaamisest põhjusel, et on alus kahelda kokkusaaja maines. Tallinna Halduskohtu 10.01.2017.a otsusega haldusasjas 3-16-1326 lahendati kaebaja kaebus tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus lühiajaliste kokkusaamiste keelamisel K.M. (ühel korral), K.N. (ühel korral) ja A.N. (neljal korral). Vangla keeldus kokkusaamistest 14.01.2016, 01.02.2016 ja 14.04.2016.a otsustega. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tuvastas K.M. ja K.N. kokkusaamise võimaldamisest keeldumise õigusvastasuse. Kohus leidis, et vangla on õiguspäraselt keelanud kaebajale kokkusaamised A.N., põhjendades seda kahtlusega tema maines. Kohus märkis, et kohtuasjas tuvastatud asjaolude põhjal ei saa järeldada, et vastustaja piiraks kaebaja lühiajalisi kokkusaamisi üleüldiselt või süsteemselt. Vangla teostas kaebaja taotluste lahendamisel talle seadusest tulenevat kaalutlusõigust. Otsus jõustus 18.01.2018. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud kahel korral lühiajalisest kokkusaamisest keeldumise õigusvastasus ja neljal korral õiguspärasus. Kaebaja ei ole praeguses kohtuasjas välja toonud muid lühiajalisest kokkusaamisest keeldumise juhtumeid.
23.2.VSkE § 39 lg 2 ja VangS § 24 lg 1 sõnastusest tuleneb, et lühiajalisi kokkusaamisi võimaldatakse vähemalt üks kord kuus. See tähendab, et lühiajalisi kokkusaamisi võidakse lubada ka tihedamini, kui kinnipeetav seda taotleb ja vangla hinnangul on põhjendatud taotlus rahuldada. Kaebaja ei ole välja toonud juhtumeid, kus vangla on keelanud kokkusaamise põhjendusel, et kaebajal on selles kuus juba üks kokkusaamine toimunud. Vastustaja on kinnitanud, et kaebajal on lühiajalised kokkusaamised toimunud regulaarselt ja erinevate isikutega. Haldusasjas 3-16-2136 avaldas kaebaja 10.05.2018 esitatud menetlusdokumendis, et Tallinna Vanglas viibides on tal aasta ja viie kuu vältel olnud 27 lühiajalist kokkusaamist. Pikaajalised kokkusaamised
24.VangS § 25 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega. VangS § 94 lg 5 kuni 11.06.2019 kehtinud redaktsioonis ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi vahistatule. VangS § 25 lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi muuhulgas vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale.
24.1.Kohtuasjas 3-16-2136 lahendati kaebaja nõuet tuvastada talle pikaajaliste kokkusaamiste keelamise õigusvastasus. Tallinna Halduskohus jättis 25.10.2017 kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24.05.2018 kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsused jõustusid 16.08.2018, kui Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse. Kohus käsitles kokku kümmet juhtumit, kus vangla ei rahuldanud kaebaja taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks ema ja/või täisealise pojaga. Käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevasse perioodi kuulub neist kaheksa taotlust: 07.02.2016, 21.03.2016, 29.05.2016, 07.07.2016 ja 29.08.2016.a taotlused, kui kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses, ning 20.10.2016, 20.11.2016 ja 22.12.2016.a taotlused, kui kaebaja viibis kinnipeetavana vastuvõtuosakonnas. Vastustaja ei võimaldanud kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi VangS § 94 lg 5 ja VangS § 25 lg 3 alusel, mis nägid imperatiivselt ette, et vahistatule või vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi.
24.2.Riigikohus tunnistas 11.06.2019.a otsusega asjas 5-18-8 VangS § 94 lõike 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Riigikohus leidis, et vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld piirab ebaproportsionaalselt mõnede vahistatute õigust perekonnaelu puutumatusele. Võimalik oleks kehtestada regulatsioon, mis aitaks saavutada pikaajalise kokkusaamise keeluga taotletavat eesmärki - kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimist - vahistatu perekonnapõhiõigust ülemäära riivamata ka ilma, et sellega seataks ohtu vahistuse kui tõkendi eesmärkide saavutamine. Näiteks oleksid ohud kriminaalmenetlusele välditavad, kui kriminaalasja menetlejal oleks võimalik kas juba vahistamismääruse tegemisel, selle pikendamisel või põhjendatuse kontrollil eraldi otsustada vahistatu pikaajalise kokkusaamise õiguse üle. Riigikohus tunnistas VangS § 94 lõike 5 kehtetuks edasiulatuvalt, kuid omistas otsusele tagasiulatuva mõju muuhulgas isikutele, kes otsuse jõustumise ajaks ehk 11.06.2019 on seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või seadusega ette nähtud korras taotlenud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist.
24.3.Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vastustajale 31.01.2019 ja kaebuse kohtule 03.05.2019. See tähendab, et kaebajale laieneb punktis 24.1 toodud otsuse tagasiulatuv mõju. Teiselt poolt ei olnud kohtuasjas 3-16-2136 kaebuse rahuldamata jätmise aluseks mitte üksi VangS § 94 lõikest 5 tulenev vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste keeld. Nii halduskohus kui ringkonnakohus analüüsisid sisuliselt küsimust, kas kaebajale oleks saanud pikaajalisi kokkusaamisi lubada. Kohtud leidsid, et arvestades kriminaalmenetluse staadiumi ning kaebajale esitatud süüdistust (korduv suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine), ei saanud vastustajalt eeldada VangS § 94 lg 5 kohaldamata jätmist, kuna piirangu kehtestamiseks esinesid kaalukad alused. Ringkonnakohus tõi välja, et kaebaja ja tema poeg on varem tegelenud koos suures koguses amfetamiini müügi ja vahendamisega ning kaebaja poja kuulumine asjassepuutuvasse kuritegelikku ringi tõstab oluliselt tõenäosust, et pikaajalisel kokkusaamisel võib kaebaja püüda kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada. Kaebaja ema puhul ei saa samuti välistada potentsiaalset rolli sellise teabe edastamisel, mis võib mõjutada kriminaalmenetluse käiku. Kui kahtlustatav või süüdistatav kasutaks kriminaalasjas õigusemõistmise takistamiseks oma lähedase abi, siis sellist isikut ei ole seaduslikult võimalik sundida menetluse ja õigusemõistmises tõe tuvastamise takistamist tunnistama. Kokkuvõttes järeldas ringkonnakohus, et ei esinenud asjaolusid, mis võimaldaksid pidada kaebajale pikaajalise kokkusaamise keelamist ilmselgelt põhjendamatuks ja põhiseaduse vastaseks. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtu hinnangul alust ümber hinnata kohtuasjas 3-16-2136 jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu, et kaebajale kui vahistatule pikaajaliste
kokkusaamiste keelamine oli õiguspärane. Riigikohus pidas VangS § 94 lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks eeskätt seetõttu, et puudus võimalus hinnata, kas piirang on konkreetse vahistatu puhul vajalik ja õigustatud. Kaebaja puhul on kohus asjas 3-16-2136 sellise hindamise sisuliselt teostanud. Kohtute infosüsteemi andmetel esitas kaebaja 13.12.2019 Riigikohtule haldusasjas 3-16-2136 teismisavalduse, mille Riigikohus tagastas 04.02.2020.a määrusega. Järelevalve eriarsti juures
25.VangS § 53 lg 2 ja VSkE § 9 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav vajadusel ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus. VangS § 70 lg 1 alusel võib ohjeldusmeetmeid kasutada kinnipeetava saatmisel. Ohjeldusmeetmed on nimetatud VangS § 701 lg 1 punktis 1. Kuni 28.02.2019 kehtinud justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 4 lg 4 sätestas, et kinnipeetavale lühiajalist väljaviimist lubades pöörab vangla direktor erilist tähelepanu julgeolekule ja arvestab järgmisi asjaolusid: kinnipeetava isikuomadused ja karistusaja pikkus, toimepandud kuriteo raskus ja laad, väljaviimise põhjused, muud asjaolud.
25.1.Kaebuse kohaselt viidi kaebaja neljal korral vanglast välja arsti juurde. Kolmel korral neist paigaldati kaebaja kätele käerauad. Kaebaja hinnangul ei olnud ohjeldusmeetmete kasutamine põhjendatud. Lisaks ei võimaldatud kaebajal arstiga privaatselt suhelda ning vangla töötajad ei lahkunud, kui kaebaja rääkis arstiga või viibis operatsioonil. Vastustaja esitas kohtule neli korraldust kaebaja vanglavälise saateülesande täitmise kohta, saatmised toimusid 04.05.2016, 30.05.2016, 01.09.2016 ja 03.10.2016 (I kd tl 188-194). Kaebaja viidi neurokirurgi konsultatsioonile, MRT uuringule lülisamba nimmeosast, valuravi arsti konsultatsioonile ja operatsioonile. Korralduste kohaselt kasutati saatmistel ohjeldusmeetmetena käeraudu ning vangla põhjendas nende kasutamist sellega, et vanglaväline saatmine kujutab endast suurt julgeolekuriski nii vanglale kui ka ühiskonna õiguskorrale. Vanglavälise saatmise puhul suureneb kinnipeetava võimalus põgenemiseks. Kaebajat saatsid kolmel korral ülem ja saatja ning ühel korral ülem ja 2 saatjat (lisaks liikus koos nendega autojuht). Ülem ja saatjad olid varustatud püstoli, kahe salve laskemoona, teleskoopnuia ja gaasipihustiga. Ühele korraldusele (01.09.2016 saatmine) on märgitud, et käeraudu ei saa kasutada, kuna kaebaja kasutab liikumiseks karku.
25.2.Riigikohus on selgitanud, et kinnipeetava saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (Riigikohtu 23.05.2013.a otsus asjas 3-3-1-19-13, p 12 ja seal viidatud kohtulahend). Otsus kohaldada ohjeldusmeetmeid on kaalutlusotsus. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
25.3.Vastustaja põhjendas korraldustes käeraudade kohaldamist põgenemisohuga. Vastuses kaebusele vastustaja täiendavaid põhjendusi käeraudade kasutamise kohta ei esitanud. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja põgenemisohu hindamisel ja ohjeldusmeetmete kasutamise
otsustamisel lähtunud kõikidest kohastest asjaoludest. Kaebaja on 1967. aastal sündinud mees, ta ei viibinud Tallinna Vanglas kahtlustatava ega süüdistatavana vägivallakuriteos, tervisekaardi väljavõtte kohaselt oli kaebaja liikumine seljaprobleemide tõttu raskendatud ja ta kasutas käimiseks karku, mistõttu vajas ka saatmisi eriarsti juurde. Kaebaja tervislikust seisundist tulenevale piiratud liikumisvõimele viitas ka vastustaja (I kd tl 121 ja pöördel). Kaebajat saatsid väljaspool vanglat mitu relvastatud isikut, kelle kehalise ettevalmistuse nõuded on keskmisest kõrgemad. Asjaoludest ei nähtu, et kaebajat oleks saadetud koos teiste kinnipeetavatega. Vastustaja ei ole konkreetselt kaebajat iseloomustavaid asjaolusid välja toonud ega kaalunud. Vastustaja põhjendus, et saatmisega väljaspool vanglat kaasneb põgenemise oht, jääb üldsõnaliseks. Prognoos, et kaebaja võib tõenäoliselt põgeneda, ei ole usutav ja ei ole konkreetsete asjaoludega seostatud ja põhjendatud. Vastustaja otsused kohaldada kaebajale eriarstide juurde saatmisel käeraudu ei olnud õiguspärased.
25.4.Seoses kaebaja väidetega, et saatemeeskond viibis kogu aeg tema kõrval, märgib kohus järgmist. Eespool viidatud määruses „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja kord“ sisaldub § 26 pealkirjaga „Tervishoiuteenuse osutaja juurde saatmine“ ja § 28 pealkirjaga „Saatmine lühiajalisel väljaviimisel“. § 26 lg 4 alusel hoiavad saatemeeskonna liikmed tervishoiuteenuse osutaja juures ära saadetava kontaktid teiste haigete ja kõrvaliste isikutega ning tema ravimisega mitteseotud raviasutuse personaliga. § 28 lg 4 näeb ette, et kogu saatmise ajal peab vähemalt ühel saatemeeskonna liikmel olema visuaalne kontakt saadetavaga. Kohtu hinnangul on vaieldav, kas korra § 28 lg 4 kohaldub ka saatmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde. Korra § 26 lg 4 ja § 28 lg 4 võib koosmõjus mõista nii, et kui üldjuhul on visuaalne kontakt saatemeeskonna ja kinnipeetava vahel kohustuslik, siis tervishoiuteenuse osutamisel on lubatud ka olukord, kus kinnipeetavaga ühes ruumis viibivad üksnes tervishoiutöötajad ning saatemeeskonnal visuaalne kontakt kinnipeetavaga puudub. Samas ei tulene eeltoodud sätetest, et tervishoiuteenuse osutamisel on saatemeeskonnal kohustus jätta tervishoiuteenuse osutaja ja kinnipeetav omavahele. Kohus leiab, et tervishoiuteenuse osutaja juures tuleb vanglaametnikel otsustada, kuidas täita oma põhiülesannet ehk saadetava järele valvamist, sh kas tuleb säilitada visuaalne kontakt kinnipeetavaga. Ka see otsustus on kaalutlusotsus ning selle tegemisel tulevad arvesse üldjoontes samad asjaolud kui ohjeldusmeetmete kohaldamisel (sh kinnipeetava ohtlikkus). Lisaks võib tähendust omada see, millist liiki tervishoiuteenusega on tegemist ja milliseid protseduure läbi viiakse. Kohtu hinnangul on praeguse kohtuasja asjaoludel saatemeeskonna otsus säilitada visuaalne kontakt kaebajaga põhjendatud ega riivanud ülemäära kaebaja privaatsust. Usutav ei ole kaebaja väide, et saatemeeskond viibis ka operatsiooni juures. Kaebaja tervisekaardis on 28.09.2016.a märge, et anestesioloogi konsultatsioon tehakse haiglas operatsioonipäeva hommikul. Kaebaja viidi operatsioonile 03.10.2016. Seega viibis kaebaja operatsiooni ajal narkoosis ning ei saa tõsikindlalt saatemeeskonna juuresviibimist väita. Usutavam on see, et kõrvalistel isikutel paluti operatsiooni ajaks ruumist lahkuda. Õigusvastaseks ei saa pidada, et saatjad ei lahkunud arsti vastuvõttude ajaks kabinetist. Osalemine kohtumenetluses
26.Kaebuse kohaselt on kaebaja kohtusse pöördumine takistatud, kuna tal puuduvad võimalused raha teenimiseks ja ta saa üheski menetluses osaleda elektrooniliselt, erandiks juurdepääs kohtulahenditele ja õigusaktidele. Ametiasutuste ja kohtuga tuleb suhelda kirja teel ning selleks vajalike vahendite eest tuleb tasuda ise. Põhiseaduse § 15 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste
rikkumise korral kohtusse. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et vastustaja on õigusvastaselt takistanud kaebajal kohtu poole pöörduda. Vaidlusalusel perioodil on kaebaja kaebuste alusel registreeritud kaheksa haldusasja, neist mitut on lahendatud ka apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. Lisaks sellele on kaebaja osalenud kriminaalmenetluses. Kohtu hinnangul ei takista sissetulekute puudumine Eestis kohtumenetluses osalemist. Kaebuse esitamisel tuleb küll tasuda riigilõiv, kuid vajadusel on võimalik taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist, samuti on võimalik taotleda riigi õigusabi või menetlusabi muude menetlustoimingute tegemisel. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kohtumenetluses saab efektiivselt osaleda ainult elektrooniliselt. Ka väljaspool vanglat puudub paljudel inimestel võimalus kasutada e-toimikut, kuid see ei ole takistuseks kohtu poole pöördumisel. Kohus võtab vastu ja edastab menetlusosalistele dokumente ka paberkandjal. Kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal kehtinud VangS § 311 võimaldas kinnipeetavatele juurdepääsu õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile, praeguseks on lisandunud juurdepääsu võimalus Riigikogu ja õiguskantseri veebilehtedele. Vahistatule selles osas erisusi kehtestatud ei ole. Kohtupraktikas on selgitatud, et erinevatele veebilehtedele juurdepääsu piiramisel on legitiimne eesmärk välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ning ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat (Riigikohtu 15.12.2017.a otsus asjas 3-13-2425, p 20). Seega on peetud õiguspäraseks, et kinnipeetavatel puudub võimalus kasutada suurel hulgal erinevaid veebilehti. Kirjaliku menetluse puhul tuleb ka isikutel väljaspool vanglat tasuda endal kirjalikus menetluses kuluvate materjalide (paber, ümbrikud, pastapliiatsid, koopiad, saatmiskulud) eest. Erinevalt neist võimaldatakse kinnipeetaval saata mitmele ametiasutusele, muuhulgas kohtule adresseeritud kirju VSkE § 47 alusel vangla kulul. III
27.Kohus leidis eespool, et õigusvastased olid vastustaja neli otsust kohaldada kaebajale käeraudu tema saatmistel arsti juurde. Kohtuasjas 3-16-1326 tehti kindlaks kaebajale kahe lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumise õigusvastasus. Nende nõuete osas saab kohus kahju hüvitamise nõude lahendamisega nii-öelda edasi liikuda. Muude kaebuse aluste osas leidis kohus, et kaebaja kinnipidamistingimused või kahju tekkimise alusena välja toodud vastustaja haldusaktid ja toimingud olid õiguspärased. Kuna see välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise, siis ei ole nende nõuete osas vaja käsitleda muude kahju hüvitamise eelduste täidetust.
28.EIK on mitmetes lahendites leidnud, et käeraudade kohaldamine kinnipeetava toimetamisel haiglasse või meditsiiniste protseduuride ajal võib kujutada endast kinnipeetava väärikuse alandamist, kui see oli kinnipeetava tervislikku seisundit arvestades ebaproportsionaalne või puudusid piisavad põhjendused kinnipeetava ohtlikkuse kohta, näiteks isiku toimetamiseks psühhiaatriakliinikusse nelja politseiniku saatel tema vanemate nähes - 4938/16, Pranjić-MLukić vs Bosnia ja Hertsegoviina, ajuoperatsioonist taastuvale kinnipeetavale palatis 61582/10, Solodnikov vs Venemaa, pärast infarkti neli päeva haiglas käeraudades viibimisel, kuigi juures olid kaks vanglaametnikku - 42110/17, Jeret vs Eesti, vaimselt ebastabiilsele isikule transpordi ajal politseinike juuresolekul - 20136/11, Ilievaska vs Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, leukeemiahaigele kinnipeetavale kemoteraapiaravile viimisel ja selle ajal - 67263/01 Mouisel vs Prantsusmaa. Viimati nimetatud otsuse punktis 47 märkis kohus, et käeraudade kasutamine iseenesest ei tähenda väärikuse alandamist, kui meedet on rakendatud
seoses õiguspärase kinnipidamisega ja see ei hõlma jõu kasutamist või privaatsuse puudumist, mis ületab mõistlikult vajalikuks peetavat. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja tervislik seisund kaebuse asjaoludel selline, et väärikuse alandamine võiks tuleneda kaebaja tervislikust seisundist käeraudade kohaldamise ajal. Kaebaja oli küll piiratud liikumisvõimega, samas puudub kohtul alus kahelda saateülesande täitmise korraldusele märgitus (I kd tl 192), et kui kaebaja kasutas liikumiseks karku, siis käeradu ei kasutatud. Kohtu hinnangul on käeraudade kohaldamine saatmisel käsitletav väärikuse alandamisena seetõttu, et puudusid põhjendused kaebaja ohtlikkuse kohta, sh olukorras, kus teda saatis mitu relvastatud isikut. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist kõrge intensiivsusega riivega. Vastustaja märkis vastuses kahju hüvitamise taotlusele, et kaebaja ei ole vangla poole pöördunud seoses sellega, et saatmisi teostanud vanglaametnikud oleksid teda saatmise ajal inimväärikust alandavalt kohelnud. Seega ei tajunud kaebaja käeraudade kasutamist sellise riivena, mis oleks nõudnud kohest reageerimist. Riive vähest intensiivsust näitab ka see, et kaebaja pöördus seoses 2016. aastal juhtunuga vangla poole alles 2019. aastal.
29.Kohus märkis eespool, et pooled on kohtueelses menetluses ja kohtus tuginenud mittevaralise kahju tekkimisele väärikuse alandamise tõttu. Kohus ei ole poolte eeltoodud seisukohaga seotud, kuna hinnang sellele, millisel alusel on kaebuse asjaoludel mittevaraline kahju tekkinud, on õiguslik. See, et kaebajale õigusvastaselt ei võimaldatud kaht lühiajalist kokkusaamist, ei saanud kohtu hinnangul põhjustada kaebajale selliseid kannatusi, mida saaks käsitleda väärikuse alandamisena. Selline piirang on käsitletav eraelu puutumatuse riivena. Toimunud riivet ei saa ka siin pidada intensiivseks. Ära jäi kaks kokkusaamist. Kohus märkis eespool, et vastustaja ei ole piiranud kaebaja lühiajalisi kokkusaamisi üleüldiselt või süsteemselt ning kaebajal on toimunud arvukalt lühiajalisi kokkusaamisi (vt otsuse punkti 23.2).
30.Kohtu hinnangul ei saa kaebajale ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kohus ei pea usutavaks, et vastustaja oleks vastuväite esitamise korral muutnud oma seisukohta, et kaebajale tuleb vanglavälisel saatmisel kohaldada käeraudu. Lühiajaliste kokkusaamiste puhul ei saanud nende toimumata jäämist tagantjärele olematuks teha. Keeldumiste õiguspärasuse vaidlustas kaebaja 04.07.2016 esitatud kaebusega.
31.Kaebuse alused, mille puhul esines vastustaja õigusvastane tegu (käeraudade kohaldamine saatmisel ja lühiajaliste kokkusaamiste keelamine) on oma olemuselt erinevad ja ei ole omavahel kumuleeruvad.
32.RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Mittevaralise kahju puhul ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha, kas ja kui suur kahju on
kaebajale tekkinud. Kohus saab lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud teo või tegevusetuse asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.
33.HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohtu hinnangul on kahe lühiajalise kokkusaamise ärajäämise ja vanglavälisel saatmisel käeraudade kohaldamise puhul mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud, kuid need juhtumid ei saanud põhjustada kaebajale sellise intensiivsusega üleelamisi, et põhjendatud oleks rahalise hüvitise määramine. Lühiajaliste kokkusaamiste toimumata jäämise õigusvastasus on kohtuotsusega juba tuvastatud. Kohus tuvastab praeguses asjas saatmisel käeraudade kohaldamise kohta tehtud otsuste õigusvastasuse ning peab seda kaebajal tekkinud kahju hüvitamiseks piisavaks.
34.Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse läbi vaatamata seoses talviste tingimustega jalutusboksis. Kohus rahuldab osaliselt kahju hüvitamise nõude seoses ohjeldusmeetmete kasutamisega eriarsti vastuvõtule saatmisel ning tuvastab tehtud toimingute õigusvastasuse. Ülejäänud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata.
Menetluskulud ja selgitused
35.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
36.Kohus vabastas kaebaja 12.12.2019.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
37.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.