Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 26. märts 2020, Tartu
Haldusasi
Meeme Mallene kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks seoses kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 12. detsembri 2019. a määrus Meeme Mallene määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Meeme Mallene Vastustaja Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
3-19-868
RESOLUTSIOON
1.Jätta Meeme Mallene määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
12.detsembri 2019. a määrus muutmata.
2.Jätta rahuldamata Meeme Mallene taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks halduskohtumenetluse seadustiku § 133 lg 1 osas.
3.Jätta läbi vaatamata Meeme Mallene taotlus käesolevas haldusasjas esitatud kaebusest ja selle lisadest koopiate saamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Meeme Mallene esitas 27. jaanuaril 2019 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeriti 31. jaanuaril 2019), milles soovis Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamist ajavahemikul 19. mai 2015 kuni 3. jaanuar 2017 eest. M. Mallene nõudis mittevaralise kahju hüvitamist 14 328 euro ulatuses (1 euro tunnis) ja varalise kahju hüvitamist 1295 euro ulatuses (70 eurot kuus). Taotluse kohaselt hoiti M. Mallenet kogu Tallinna Vanglas viibimise aja tingimustes, mis ei taganud tema heaolu, seadsid ohtu tervise, alandasid inimväärikust, olid diskrimineerivad, seadsid ohtu peresuhted ning tõid kaasa vältimatud rahalised kulutused. Taotlejale põhjustati stressi ja hingelisi kannatusi. M. Mallene mõistis umbes aasta pärast vangistuse algust, et ebakohased kinnipidamistingimused kogumis alandavad teda.
Tallinna Vangla tagastas 28. märtsi 2019. a otsusega nr 5-37/19/14-2 kahju hüvitamise taotluse ajavahemiku 19. mai 2015 kuni 26. jaanuar 2016 osas läbivaatamatult ning jättis kahju hüvitamise taotluse muus osas rahuldamata. Otsuses leiti, et ajavahemiku 19. mai 2015 kuni 26. jaanuar 2016 osas on kahju hüvitamise taotlus esitatud tähtaja rikkumisega ning ei esine mõjuvaid põhjusi, mis tingiksid kahjunõude esitamise tähtaja ennistamise. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja alguseks ei ole vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine, vaid seda tuleb arvestama hakata hetkest, kui taotluse esitaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma hakkas, s.o Tallinna Vanglasse saabumisest
19.mail 2015, millest alates sai ta vanglale nõude esitada. Puudub mõistlik põhjus, miks ei saanud taotleja vangla poole pöörduda inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes varem kui 27. jaanuaril 2019. Mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas ajavahemikul 27. jaanuarist 2016 kuni
3.jaanuarini 2017 leidis vangla, et faktilised asjaolud ei viita intensiivsele põhiõiguste rikkumisele, mis tingiksid kahju hüvitamise seoses alandavate kinnipidamistingimustega. Vangla võttis seisukoha kõigi taotluses nimetatud puuduste osas, leides muuhulgas, et mitmed taotluse esitajale kohaldatud piirangud tulenesid kehtivast õigusest, mitmed nimetatud kinnipidamistingimused vastasid kehtinud normidele ning mitmete kinnipidamistingimuste puhul on tuvastatud erinevates kohtuasjades, et need ei saanud põhjustada rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui vangistusega tavapäraselt kaasneb. Varalise kahju hüvitamise taotluse osas nimetatud ajavahemikul asus vangla seisukohale, et vanglal puudub kohustus hüvitada kulutused, mida taotluse esitaja on teinud soovides kasutada teenuseid ja hüvesid, mida vangla võimaldas, kuid mille eest tuli tasuda isiklikest vahenditest. Taotlejal puudub subjektiivne õigus nõuda, et ta saaks lisaks kohustuslikele ülalpidamiskuludele vangistuses kõik tasuta.
2.M. Mallene esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks ülal mainitud asjaoludel ja ajavahemikul. Kaebaja heitis vanglale ette järgnevaid rikkumisi. Kaebajat hoiti 23 tundi ööpäevas suletud kambris; kambripind oli alla 4 m2 inimese kohta ning liikumiseks ei olnud piisavalt ruumi; jalutusboksi seinad ja põrand olid määrdunud ja neid ei puhastatud, põrandad olid sageli katki ja talveperioodil lumised, lisaks oli jalutamiseks ettenähtud ruum ühe kinnipeetava kohta vähene; kambrid olid igati määrdunud ja ebahügieenilised, neis paiknev mööbel katki ja kulunud, puudused ei olnud kõrvaldatavad koristamise või puhastamisega; elukambrite aknaavad olid loomuliku valguse sissepääsemiseks liiga väikesed ning kunstlik valgus vähene ja valgustid paigutatud ebaõigesti; elukambri õhuvahetus oli ebapiisav ja kambrite õhutemperatuur suveperioodil kõrge, akendel puudusid aknakatted; ei saanud magada 8 tundi katkematult – kambris põles tuli, aknakatteid pimendamiseks ei olnud, silmaklapid ja kõrvatropid olid keelatud, kambris valitses müra (norskamine), puudus pikkusele vastav voodi ja kehakaalule vastav madrats; ei väljastatud puhastusvahendeid isiklikuks hügieeniks ega nõude pesemiseks (lisa 47, tl 39); hügieeni eest hoolitsemiseks puudus kambris soe vesi, dušši võimaldati vaid kord nädalas nõuetele mittevastavas pesemis- ja riietusruumis; poest ostetud toiduainete säilitamiseks puudusid külmkapid ja tavakapid, toiduaineid tuli hoida ämbrites; kambrites puudusid vangla poolt väljastatud raadio ja teler, ei väljastatud kõiki paberlehe numbreid, kirjavahetusele olid seatud piirangud; vangla keeldus alusetult lühiajalisest kohtumisest vaid seetõttu, et kokkusaaja maines on alust kahelda, piirati eelvangistuses viibiva isiku ja vahistatu õigust kokkusaamistele; isiklik voodipesu ja rätikud olid keelatud, vangla antud rätikuid ja voodiriideid vahetati alles 14 päeva tagant, märgi rätikuid tuli kuivatada kambrites; võimalused väljaspool kambrit kehaliste harjutuste tegemiseks olid ebapiisavad, kambrid olid harjutuste tegemiseks kitsad, võimlemismatid ja isiklikud spordivahendid olid keelatud; tuli taluda pidevaid läbiotsimisi, sh
jalutuskäigule minnes ja tulles, vanglast väljas arsti juurest tulles. Läbiotsija käitumisest järeldus, et isik ei olnud neutraalne; taluda tuli kaaskinnipeetavate TV või raadiokanali valikut, TV ja raadio üheaegne vaatamine/kuulamine ei olnud võimalik, õpiku lugemine oli mürakeskkonnas häiritud; väljaspool vanglat arsti visiidil paigaldati kolmel juhul neljast käeja jalarauad ega võimaldatud arstiga privaatselt suhelda; kohtusse pöördumist raskendasid rahateenimise ja toetuste saamise võimatus ja menetluses elektroonilise osalemise ja avaliku teabe piiramine. Menetlustes osalemine on vaid kirjalik, nõudes vastavate vahendite olemasolu ja koopiate tegemine oli tasuline; vangistus oli tasuline, st mitmeid eluliselt vajalikke esemeid tuli soetada oma vahenditest.
3.Tartu Halduskohus tagastas 12. detsembri 2019. a määrusega M. Mallene kaebuse mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 19. mai 2015 kuni 26. jaanuar 2016 osas (resolutsiooni p 1). Lisaks tagastas halduskohus kaebuse ka varalise kahju nõudes ajavahemiku 27. jaanuar 2016 kuni 3. jaanuar 2017 osas (resolutsiooni p 2). Määruses leidis halduskohus järgnevat.
3.1.Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada halduskohtule kaebus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on selle tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse, kui kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus tuleb kahju tekitanud haldusorganile esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Tallinna Vangla tagastas kaebaja kahju hüvitamise taotluse ajavahemiku 19. mai 2015 kuni 26. jaanuar 2016 osas RVastS § 17 lg 3 alusel, kuna kaebaja oli ületanud taotluse esitamiseks ette nähtud kolmeaastase tähtaja. Halduskohus nõustus nende põhjendustega, mis vangla oli oma otsuses taotluse osalise tagastamise kohta esitanud. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on viibinud erinevates Eesti kinnipidamisasutustes enne
19.mail 2015 Tallinna Vanglasse paigutamist, mistõttu võib eeldada, et kaebaja omas ettekujutust kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse osas. Tallinna Vanglas viibis kaebaja erinevates kambrites koos erineva hulga isikutega. Ei ole usutav, et tajutud ebakohastest tingimustest sai kaebaja aru alles kinnipidamise lõppedes. Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse alles 2019. aastal. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Halduskohus tagastas ülal nimetatud ajavahemiku osas esitatud kahju hüvitamise kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
3.2.Kaebaja esitas ka varalise kahju hüvitamise nõude ajavahemiku 27. jaanuar 2016 kuni 3. jaanuar 2017 osas, mil ta viibis Tallinna Vanglas ebakohastes kinnipidamistingimustes. Kaebaja soovis varalise kahju hüvitamist 70 eurot kuus. Väidetav varaline kahju tekkis kaebajale põhjusel, et ta pidi soetama enda raha eest inimväärsete tingimuste säilitamiseks täiendavalt esemeid (pesuaineid, veekeedukannu, teleri, kirjutuspaberit, riideid, jalanõusid jne). Halduskohus leidis, et kaebus tuleb nimetatud nõude osas tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 133 lg 1 kohaselt peetakse kaebusega kaitstava õiguse riivet väheintensiivseks, kui tegemist on varaliselt hinnatava hüvega ja hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue on kogusummas 770 eurot (70·11=770), seega on tegemist väheintensiivse õiguse riivega. Õiguse rikkumise olulisus sõltub ka sellest, millise kaaluga õigushüvesse ja kui intensiivselt on sellesse väidetavalt sekkutud. Kui kaebaja on pidanud enda heaolu saavutamiseks tegema kulutusi, ei saa seda pidada sisult oluliseks riiveks ja kaalukaks õigushüveks. Kulutusi tehes on kaebaja ise andnud
hinnangu, et tal on soetatud esemete abil võimalik kaitsta tema jaoks kaalukamaid õigushüvesid. Halduskohus pidas kaebuse rahuldamist ka ebatõenäoliseks. RVastS § 8 lg 1 ls 2 kohaselt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Halduskohus leidis, et nõude eeldused ei ole täidetud ning kaebuses toodud asjaolusid arvesse võttes on kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamine vähetõenäoline. Oluline on ka see, et kaebaja tegi kulutused vabatahtlikult ning sai raha eest vastu selle väärtusele vastava eseme.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.M. Mallene esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 12. detsembri 2019. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 tühistada. Määruskaebuses esitas kaebaja järgnevad põhjendused.
4.1.Kohus on valesti tõlgendanud RVastS § 17 lg 3. Kohus on alusetult viidanud sellele, et kaebaja oleks pidanud mittenõuetekohastest tingimustest teada saama juba 19. mail 2015 ning et sellest tulenevalt oli viimane päev kahju hüvitamise nõude esitamiseks 19. mail 2018. Oluline ei ole seegi, et kaebaja on varasemalt viibinud erinevates kinnipidamisasutustes. Kaebaja võis küll aru saada, et kõik ei ole kinnipidamistingimustega korras, kuid kaebeõiguse realiseerimist tegid keerukamaks EIKi lahendid ja siseriiklik regulatsioon, millest tulenevalt jäi kaebajale HKMS § 45 lg 2 alusel mulje, et ta peab enne kahju hüvitamise nõude esitamist saavutama vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise. Lisaks ei olnud kõik pisikesed rikkumised eraldiseisvalt sellised, et saavutada kaebuse menetlusse võtmine, mistõttu pidi kaebaja ootama rikkumiste kumuleerumist.
4.2.Kui kohus siiski leiab, et kahju hüvitamise nõuet saabki menetleda vaid kohtu nimetatud ulatuses, palub kaebaja tunnistada HKMS § 133 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja jaoks on 770 eurot selline summa, mis aitab tal aasta jooksul inimväärikust säilitada. Kaebaja jaoks ei ole tegemist väheintensiivse riivega.
4.3.Kaebaja on määruskaebuses palunud ta riigilõivu tasumisest vabastada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
6.Kaebaja on määruskaebuses esitanud taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9 kohaselt haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest riigilõivu ei võeta. Kaebuse osas, mille halduskohus 12. detsembri 2019. a määruse resolutsiooni p-ga 3 menetlusse võttis, on kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Kuna halduskohus tagastas osa kaebusest seetõttu, et kaebaja ei olnud korrektselt kohtueelset menetlust läbinud, ei olnud tarvilik tagastamisele kuulunud kaebuse osas kaebajat riigilõivu tasumisest vabastada. Alljärgnevalt analüüsibki ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud määruse õiguspärasust osas, milles kaebaja on halduskohtu määruse vaidlustanud.
7.Kaebaja kahju hüvitamise taotlus Tallinna Vanglas registreeriti 31. jaanuaril 2019. Taotluse kohaselt soovis kaebaja kahju hüvitamist ajavahemiku eest 19. maist 2015 kuni 3. jaanuarini 2017. Halduskohus leidis, et kaebaja nõuet ajavahemikul 19. maist 2015 kuni 26. jaanuarini 2016 ei saa tähtaegseks pidada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega. Kaebaja väidab, et halduskohtu arusaam RVastS § 17 lg 3 kohaldamisest on väär ning kaebaja ei pidanud vangla mittenõuetekohastest tingimustest aru saama juba alates 19. maist 2015, mil kaebaja
Tallinna Vanglasse paigutati. Halduskohus ja ka vangla on viidanud sellele, et kaebaja oli Tallinna Vanglas viibinud ka varasemalt ning seega ei saanud tema mõistmine sellest, kas tingimused rikuvad tema õigusi või mitte, saabuda pärast pikemalt vanglas viibimist. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, mil kaebaja ei pidanud tingimuste ebakohasust tajuma alates 19. maist 2015, oli kaebaja varasemat vanglas viibimise kogemust arvesse võttes siiski usutav, et arusaamine kaebaja õiguste rikkumisest pidi saabuma mõne kuu jooksul. Seda enam, et kaebaja heidab vanglale ette rikkumisi, millega ta igapäevaselt pidi hakkama saama. Lisaks viibis kaebaja vaieldaval ajavahemikul erinevates kambrites koos erineva arvu kinnipeetavatega. See tähendab, et tingimused ei olnud pidevalt ühetaolised ning nende muutumise tõttu pidi arusaamine tingimuste väidetavast mittenõuetekohasusest saabuma hiljemalt 2015. a lõpuks, mitte aastaid hiljem.
8.Kaebaja väited õigusliku regulatsiooni ja kohtupraktika keerukusest ei too samuti kaasa eelnevalt esitatud seisukoha ümbervaatamist. Kaebaja on osalenud väga erinevates haldus- ja kohtumenetlustes ning ei ole usutav, et ta ei ole kursis kahju hüvitamise regulatsiooniga. Õige ei ole ka kaebaja arusaam, et eelnevalt tuleks ilmtingimata saavutada vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ning et alles seejärel on kahju hüvitamist taotlevalt isikul võimalik esitada kohtule uus kaebus, sedakorda siis kahju hüvitamiseks. Lisaks ei ole mõistlik kaebaja arusaam, et eduka kohtumenetluse tarbeks tuleb ära oodata rikkumiste kuhjumine. On küll tõsi, et mida intensiivsem on isiku õiguste riive, seda suurema tõenäosusega võib ta saavutada enda jaoks tulemusliku lahendi, kuid isik peab paratamatult arvestama sellega, et ta peab kinni pidama kaebuse esitamise tähtajale kohalduvatest reeglitest. Seega lasub kaebajal endal vastutus, kui ta ootab rikkumiste kuhjumist, kuid samas minetab seetõttu kohtusse pöördumise võimaluse, kuna ta on rikkunud kaebetähtaega.
9.Vaidlustatud määruses leidis halduskohus, et tagastada tuleb ka kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue summas 770 eurot ajavahemiku 27. jaanuar 2016 kuni 3. jaanuar 2017 osas, mis on küll esitatud tähtaegselt, aga milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist seetõttu, et ta pidi vanglas olles tegema lisakulutusi erinevatele esmatarbe ja kaebaja jaoks inimväärsemat äraolemist tagavatele kaupadele. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest tuleneva põhimõtte kohaselt (VangS § 41 lg 1) tagatakse kinnipeetavatele vanglas inimväärsed tingimused, sh on isikutele garanteeritud kõikide esmavajaduste rahuldamine. Näiteks on VangS § 47 lg 1 alusel kinnipeetavatele tagatud toitlustamine. VangS § 46 lg 1 näeb kinnipeetavale reeglina ette kohustuse kanda vangla riietust. Seega ei ole kinnipeetavatel ilmtingimata vaja teha täiendavaid väljaminekuid, sest kõik hädavajalik on isikule tagatud. Vangla kaupluse vahendusel kauba ostmine ei ole seetõttu kinnipeetavale ilmtingimata hädavajalik ning võib olla kantud pigem soovist muuta oma elu piiratud tingimustes mugavamaks. Kui see soov siiski tekib, ei saa tehtud kulutuste hüvitamist nõuda, sest see on ikkagi kinnipeetava enda vabatahtlik otsus ning kulutatud summa eest on ta saanud vastu ka sellele vastava kauba. Järelikult on halduskohus õiguspäraselt nimetatud nõude osas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastanud. Seetõttu ei pea ringkonnakohus eelneva põhjal vajalikuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust HKMS § 133 lg 1 osas, mis sätestab, et kohus võib asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot.
10.Kaebaja esitas halduskohtule koos kaebusega taotluse koopiate saamiseks kaebuse lisadest. Tartu Halduskohus jättis 18. juuli 2019. a määrusega kaebaja taotluse käesolevas haldusasjas esitatud kaebusest ja selle lisadest koopiate saamiseks rahuldamata. Samas märkis halduskohus selgituseks, et kui kaebaja siiski soovib koopiate väljastamist, tuleb tal nende eest tasuda. RLS § 61 lg 1 järgi tasutakse kohtuotsuse või -määruse kordusärakirja väljastamise eest, kohtueelse
või kohtuvälise menetluse menetlusdokumendi või kohtumenetluse muu dokumendi, samuti elektroonilise dokumendi väljatrüki väljastamise eest riigilõivu iga väljastatud lehekülje eest alates 21. leheküljest 0,30 eurot. Kokku oli kaebaja esitanud dokumente 104 leheküljel (arvestamata tühjasid lehekülgi), mistõttu tuleb kaebajal enda esitatud kaebusest ja selle lisadest koopiate saamiseks tasuda 25,20 eurot, s.o 20 lehekülge väljastatakse riigilõivuvabalt, kuid alates 21. leheküljest tuleb tasuda riigilõivu 0,30 eurot iga väljastatud lehekülje eest.
11.Kaebaja esitas 10. veebruaril 2020 ringkonnakohtule avalduse, milles palub väljastada talle 15. juuli 2019. a avalduses nimetatud koopiad, kuna nõutav riigilõiv on tasutud. Haldusasja materjalidele on lisatud maksekorraldus, millest nähtub, et käesolevas haldusasjas on koopiate väljastamise eest 17. jaanuaril 2020 tasutud 13,20 eurot. Ringkonnakohtule arusaadavalt on kaebaja soovinud koopiaid nii kaebusest kui ka kõigist sellele lisatud dokumentidest. Halduskohus märkis, et kaebaja on esitanud dokumente kokku 104 leheküljel ning arvestades seda, et tasuda tuleb alates 21. leheküljest, on nõutav riigilõiv 25,20 eurot. Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtub, et tasutud on 13,20 eurot. Selle summa on kaebaja eest tasunud teine isik. Ühtlasi ei ole kaebaja põhjendanud, kas ta on tasunud ise puuduoleva summa või kas ta loobub teatud dokumentidest koopiate saamisest. Kuna haldusasja menetlus jätkub juba menetluses oleva kaebuse nõude osas nii või teisiti halduskohtus ning esialgne koopia taotlus on ikkagi suunatud halduskohtule, lahendab ja vajadusel täpsustab halduskohus ise kaebaja koopiate taotlusega seonduvat ning väljastab kaebajale soovitud koopiad.
12.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb M. Mallene määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 12. detsembri 2019. a määrus muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.