25.jaanuari 2021. a ettekirjutuse nr 1052239110 tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamise osas
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Lii Mahlberg
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
3.Kaebajale menetlusabi korras osutatud tõlgikulud jätta Eesti Vabariigi kanda.
4.Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. märts 2021. a.
Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil. Otsus toimetatakse kaebajale kätte tõlgituna inglise keelde. Asjaolud ja menetluse käik
1.X viibis Eestis õppimiseks väljastatud tähtajalise elamisloa alusel, mille kehtivus lõppes 01.02.2020. a, mille järgselt oli tal õigus riigis viibida 270 päeva. Politsei- ja Piirivalveameti 22.01.2021. a otsusega nr 15.3-3.2/17-1 keelduti Xle tähtajalise elamisloa andmisest töötamise eesmärgil. Otsusega lõppes Xl Eesti riigis viibimisalus.
2.25.01.2021. a võeti X Lõuna Prefektuuris arvele ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna ning talle koostati Politsei- ja Piirivalveametis lahkumisettekirjutus nr 1052239110 vabatahtliku täitmistähtajaga 14 kalendripäeva ning kohaldati sissesõidukeeld Schengeni alale kehtivusega 3 (kolm) aastat.
Ettekirjutuse kohaselt viibib kaebaja Eesti Vabariigis ebaseaduslikult alates 22.01.2021. a. Ettekirjutusega anti kaebajale Eesti Vabariigist lahkumiseks 14 päeva, kuid mitte hiljem kui 08.02.2021. a, ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 09.02.2021. a.
3.X (kaebaja) esitas 29.01.2021. a Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 25.01.2021. a ettekirjutusele nr 1052239110. Kaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja PPA otsusega sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja ei teadnud, et ta elab Eestis ebaseaduslikult. Eestis ebaseaduslikult elamine ei olnud kaebaja kavatsus. Kaebajale 3-aastane keeld määrata on liiga karm ja pikk, sest kaebaja ei soovinud siin tahtlikult ebaseaduslikult viibida. Keelu tõttu ei saa kaebaja enam välismaale reisida. Kaebaja on alati tahtnud välismaal õppida, aga selle keeluga ei saa ta 3 aastat välismaale reisida ja see ei ole kaebaja vaimsele tervisele hea. Kaebaja naaseb oma riiki niipea, kui on oma reisidokumendi kätte saanud. Kaebaja ei saanud reisidokumenti teha, sest tema riigi saatkond ei vastanud e-kirjale. Seega ei ole see kaebaja süü. Kaebajal on olemas tõendid selle kohta, et ta püüdis uut passi taotleda.
4.Tartu Halduskohus võttis 02.02.2021. a määrusega X kaebuse halduskohtu menetlusse ja andis kaebajale menetlusabi kaebuse ja menetlusse võtmise määruse tõlkimiseks.
5.PPA esitas 05.02.2021. a vastuse kaebusele, taotledes kaebuse kui põhjendamatu rahuldamata jätmist. PPA 25.01.2021. a ettekirjutus nr 1052239110 on õiguspärane ning selle tühistamiseks sissesõidukeelu osas puudub alus. PPA pikendas 05.02.2021. a otsusega nr 1052239110 kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise tähtaega 30 kalendripäeva võrra kuni 10.03.2021. a. Kohtu seisukoht
6.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Poolte vahel ei ole vaidlust, et Nigeeria kodanikust kaebajal ei ole alates 22.01.2021. a Eestis viibimiseks seaduslikku alust, kuna PPA 22.01.2021. a otsusega nr 15.3-3.2/17-1 keelduti kaebajale töötamiseks tähtajalise elamisloa andmisest. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VVS) § 2 lõike 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VVS § 3 kohaselt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks VVS § 7 lõike 1 kohaselt.
7.Kaebaja on käesolevas kohtuasjas vaidlustanud lahkumisettekirjutuse sissesõidukeelu kehtivusaja suhtes.
8.PPA 05.02.2021. a otsuse nr 1052239110 kohaselt on kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise tähtaega pikendatud 30 kalendripäeva võrra kuni 10.03.2021. a. VSS § 74 lõike 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega on kaebaja poolt vaidlustatud ettekirjutus kooskõlas kehtiva õigusega, sest tõendikogumi kohaselt on kaebaja välismaalseks, kellel ei ole Eestis viibimiseks seaduslikku alust, kuna PPA 22.01.2021. a otsusega nr 15.3-3.2/17-1 on keeldutud kaebajale töötamiseks tähtajalise
elamisloa andmisest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lõike 1 kohaselt on haldusakt kehtiv adressaadile teatavaks tegemisest. PPA on tõendanud, et kaebajale on tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus teatavaks tehtud, mille tõttu esines PPA-l seadusekohane kohustus kaebajale lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamiseks (VVS § 74 lõige 1).
9.VVS § 74 lõike 3 kohaselt võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt kaotas kaebaja kehtiva reisidokumendi 2017. aastal ja on politseid sellest informeerinud ning on 14.12.2020. a pöördunud uue reisidokumendi saamiseks Nigeeria saatkonda Austrias. Kaebaja poolt PPA-le antud seletuskirja kohaselt on kaebaja selgitanud, et ei soovi tagasi pöörduda, kuna talle meeldib Eestis ning ta soovib siin õpinguid jätkata. Samuti selgitas kaebaja, et ei soovi kodakondsusjärgsesse riiki lahkuda, sest seal on kehv majanduslik olukord ning riigi valitsus ei ole hea, tal puuduvad seal lähedased ning tal puuduvad kodakondsusjärgses riigis piisavad rahalised vahendid enda elatamiseks.
10.PPA on vastuses kaebusele selgitanud oma otsuse motiive, lisaks vaidlustatud ettekirjutuses arvestatud humaansete kaalutluste puudumisest sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks, järgnevalt. Isiku soov Eestis või mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis õppida on isiku erahuvi, mis PPA hinnangul ei ole piisav sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks või selle tühistamiseks. Samuti ei ole PPA hinnangul asjaolu, et isik ei teadnud, et ta pärast elamisloa andmisest keeldumise otsuse saamist ebaseaduslikult riigis viibib selline asjaolu, mis põhjendaks sissesõidukeelu kohaldamata jätmist. PPA rõhutab, et vaidlusalusest ettekirjutusest nähtuvad kõik põhjendused ning kaalutlused, millega PPA sai arvestada ettekirjutust tehes ning sissesõidukeelu pikkust määrates ning kaebaja ei esitanud ettekirjutuse tegemise ajal PPA-le selgitustena ja vastuväitena mitte midagi sellist, mis võinuks tingida ettekirjutuses määratava sissesõidukeelu lühendamist. PPA osundab, et kui kaebaja jaoks on mingid asjaolud muutunud, siis on tal alati võimalik taotleda sissesõidukeelu muutmist Siseministeeriumilt. Vaidlusaluse haldusakti õiguspärasust saab kohus hinnata üksnes nende asjaolude ja selgituste pinnalt, mis kaebaja ettekirjutuse koostamise käigus PPA-le teada andis.
11.Kohus on seisukohal, et arvestades kaebaja poolt PPA-le Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemise menetluses avaldatut ja vastustaja kaalutlusi, siis arvestades kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid kogumis, tuleb kaebaja suhtes rakendatud seadusekohane sissesõidukeelu kohaldamine kolmeks aastaks lugeda proportsionaalseks VVS § 74 lõigete 1 ja 3 mõttes.
12.VVS § 74 lõike 4 kohaselt võib sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Sissesõidukeelu kohaldamise kohtupraktikas on sedastatud, et sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja (s.o PPA), mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-2088/69, p 18). Seetõttu pole pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud olulised (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 1. oktoobri 2019. a kohtuotsus asjas nr 3-18-1891, punkt 18).
Halduskohus selgitab kaebajale, et viidatud kohtuasjas kaaluti, kas lapse sündi ja isiku abiellumist Eestis saab käsitleda humaansete kaalutlustena sissesõidu keelu kohaldamata jätmiseks ja kohtuid kohustati kontrollima, kas PPA sai nendest asjaoludel otsust tehes teadlik olla. Kaebaja on selgitanud, et tal ei ole Nigeerias perekonda, seega ei ole need kaasused sissesõidu kehtestamise õiguspärasuse aspektist sarnased.
13.Halduskohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole kaebaja poolt välja toodud asjaolusid, mis oleks käsitletavad humaansuse (inimlikkus, inimväärikust austav) riive valdkonda kuuluvatena. Seega ei ole tõendatud võimalus kaebajale sissesõidu keelu kohaldamata jätmiseks.
14.PPA 05.02.2021. a otsuse nr 1052239110 kohaselt on kaebaja esitanud PPA-le selle otsuse andmise menetluses tõendid Nigeeria saatkonna poole Rootsis ja Kiievis reisidokumendi saamiseks korduvalt pöördumise tõendamiseks. Kohus on seisukohal, et tegemist pole siiski piisava põhjusega asuda seisukohale vaidlustatud ettekirjutuse ebaproportsionaalsusest, sest kaebaja on 14.12.2020. a Nigeeria saatkonda saadetud e-kirjas selgitanud, et ta kaotas reisidokumendi juba 24.05.2017. a. Kaebaja on 27.01.2021. a Nigeeria saatkonda saadetud e-kirjas selgitanud, et uut reisidokumenti hakkas ta taotlema alles 2019. aastal, kuid ei ole vastust saanud. Kohus on seisukohal, et tavapäraseks ja normaalseks ei saa pidada ajutise elamisloa alusel välisriigis viibides kaotatud reisidokumendi asemel uue dokumendi oma riigi saatkonnast taotlema hakkamist rohkem kui aasta pärast reisidokumendi kaotamist. Kohus on neil asjaoludel seisukohal, et PPA on õiguspäraselt pikendanud lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult täitmise tähtaega. Kaebaja ei ole aga toonud PPA toimetatud haldusmenetluses välja asjaolusid, mis andnuks PPA-le aluse sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätmiseks ja kolmeks aastaks kohaldatud sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks lugemiseks ning reisikeelu kohaldamise aja lühendamiseks.
15.Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt tuleb sissesõidukeelu kohaldamisel igal üksikjuhtumil kaaluda, kas see kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades asjakohane. Lahkumisettekirjutuses ei ole sissesõidukeelu kestust küll sõnaselgelt põhjendatud, kuid PPA on juhtumi asjaolusid kaaludes võtnud ühese seisukoha, et puuduvad asjaolud sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Vastuses kaebusele on PPA põhjendanud ka sissesõidukeelu kestust (vt käesoleva otsuse p 10). Kohtul puudub alus kahtluseks, et PPA ei lähtunud samadest seisukohtadest vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel, sest mõlemad dokumendid on koostanud sama politseiametnik.
16.Kohtule esitatud tõendikogumist saab järeldada, et kaebaja tuli 2017. aastal Eestisse hariduse omandamiseks. Kaebajale õppimiseks väljastatud elamisluba kaotas kehtivuse 31.01.2020. a, pärast mida oli kaebajal õigus üheksa kuud Eestis viibida. Kaebaja on menetlusdokumentides avaldanud õppimise soovi Tartu Ülikoolis. Eestis praeguseks viibitud ca kolme aasta jooksul oleks kaebajal olnud seega võimalus ülikoolis läbida bakalauruseõpe, kui arvestada õppe kolmeaastast nominaalaega. Kaebaja ei ole apelleerinud õpingute lõpetamiseks riiki jäämise soovile käesoleval õppeaastal (2020/2021). Kohtule ei ole esitatud tõendeid kaebaja Tartu Ülikooli immatrikuleerimise kohta. PPA on 03.06.2020. a otsusega keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest seoses kaebaja poolt tingimuste mittetäitmisega. PPA 22.01.2021. a otsusega on keeldutud tähtajalise elamisloa andmisest seoses vastava aluse ära langemisega.
Kaebaja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentides esitatud asjaolusid kaaludes, koos eelpool nimetatud kehtivatest haldusaktidest tulenevate faktiliste asjaoludega, on kohus seisukohal, et kohtule esitatud tõendid ei anna alust vaidlustatud haldusakti pidada õigusvastaseks selle väidetava ebaproportsionaalsuse tõttu, kuna juhtumi asjaoludel puudub alus kolme aastase seadusest tuleneva sissesõidukeelu kaebaja suhtes kohaldamise ebaproportsionaalseks lugemiseks.
17.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
18.Kaebaja peab kandma menetluskulud seoses kaebuse kohtu poolt rahuldamata jätmisega (HKMS § 108 lg 1). Kaebajale tuleb jätkata menetlusabi andmist käesoleva kohtuotsuse inglise keelde tõlkimiseks. Kaebajale menetlusabi korras osutatud tõlgikulud tuleb jätta riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
19.Avaldatavas kohtuotsuses tuleb asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.