Tallinna Ringkonnakohus Janar Jäätma, Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
28.01.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2096
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.10.2020 otsuse nr 7002010075-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja XX, volitatud esindaja Markus Hallang Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Grete Raidma
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 05.01.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta Politsei-ja Piirivalveameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu 05.01.2021 määruse peale haldusasjas nr 3-20-2096 menetlusse.
2.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.01.2021 määrus haldusasjas nr 3-20-2096 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik XX lahkus Venemaalt 01.03.2020 ning ületas sõiduautoga ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Narva piiripunkti. Isikut karistati ebaseadusliku piiriületuse eest ning talle mõisteti 3-kuuline vanglakaristus.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) võttis 18.05.2020 vastu XX taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Taotluse kohaselt vajab XX kaitset, kuna ta ületas piiripunkti närvivapustusest tingitult, misjärel tundis ta end turvaliselt. XX täpsustas 19.05.2020 avalduses, et rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseks on tuleviku puudumine Venemaal ning võimalik kriminaalne jälgimine ja ebainimlik kohtlemine uurimisorganites seoses seisukohtade avaldamisega sotsiaalvõrgustikes.
3.PPA luges 16.10.2020 otsusega nr 7002010075-1 kaebaja taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Taotlejat kohustati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1 alusel 30 päeva jooksul lahkuma Venemaale. Taotlejale kohaldati VSS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel sissesõidukeeldu üheks aastaks.
4.XX esitas 26.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.10.2020 otsuse tühistamiseks. Taotlust ei vaadatud läbi erapooletult, objektiivselt ega tõendeid kontrollides. Vanglakaristus poliitilise meelsuse avaldamise eest on piisav, et lugeda see kaebaja tagakiusamiskes VRKS § 19 mõistes. Kaebaja ja tema endise äripartneri kirjavahetusest nähtub, et kaebajat ootab ees vanglakaristus, Venemaa võimuorganid jälgivad teda ning Venemaale naasmise esineb oht kaebaja elule. Võimuorganid on tundnud varasemalt huvi kaebaja tegevuse vastu ning kaebaja keeldus koostöö tegemisest. Seejuures on võimuorganid kaebajat hoiatanud ebameeldivate tagajärgede eest, kui ta koostööst keeldub. Seda ei muuda asjaolu, et kaebaja äritegevus on lõppenud. Venemaa ametivõimudele on teada kaebaja piiriületuse viis, koostöö tegemisest keeldumine ja sotsiaalmeediasse postitatu. Seejuures ootaks kaebajat ees kuni 6-aastane vanglakaristus, kuna piiriületus toimus masina jõudu kasutades ning piiril viibinud ametnikke ohtu seades. Kaebaja on liikumispuudega haavatav isik. Kuueaastane vangistus ja vangla tingimused on ebainimlikud. PPA ei ole otsuses analüüsinud Venemaa vanglate olukorda ning sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK).
5.Kaebaja esitas 10.12.2020 toimunud kohtuistungil esialgse õiguskaitse taotluse PPA otsuse kehtivuse peatamiseks kuni lõpliku lahendi jõustumiseni. Kui kaebaja peetakse Venemaal kinni, siis ei ole tal kinnipidamisasutuses võimalik apellatsioonkaebusega edasi tegeleda.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 05.01.2021 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas PPA 16.10.2020 otsuse nr 7002010075-1 resolutsiooni p 1, millega rahvusvahelise kaitse andmisest keelduti, kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumiseni. Halduskohus lubas PPA-l alustada kaebajale tagasisaatmiseks vajaliku dokumendi taotlemist päritoluriigist enne käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumist. VRKS § 31 lg 2 kohaselt lõpeb varjupaigamenetlus lõpliku otsuse tegemisega. Seega lõpeb kaebaja varjupaigataotleja staatus halduskohtu otsuse tegemisest ja lõpevad ka
2(6)
3-20-2096 varjupaigataotlejatele ettenähtud õigused (viibimine pagulaste majutuskeskuses, tasuta teenused, rahaline toetus). Esialge õiguskaitse kohaldamisel ja meetme valiku kohaldamise üle otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada, et tehtav valik oleks proportsionaalne kõigi protsessiosaliste suhtes. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 8 lg 1 paneb liikmesriigile kohustuse võtta tarvitusele kõik vajalikud meetmed tagasisaatmisotsuse täitmiseks juhul, kui ei ole määratud vabatahtliku lahkumise tähtaega. Haldusakti täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib teatud olukordades tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks, ning kohtu kohaldatav esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks (Riigikohtu 13.11.2020 määrus asjas nr 3-20-349, p 11). Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal väljasaatmise eest, kuid jätta PPA-le võimalus teha ettevalmistusi kaebaja väljasaatmiseks, piisab praeguses asjas lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest (vt HKMS § 251 lg 1 p 2). Kuna kaebaja viibib varjupaigataotlejate majutuskeskuses, kust ta oleks kohustatud lahkuma, siis peab kohus praegusel juhul põhjendatuks peatada PPA 16.10.2020 otsuse kehtivus osas, mis puudutab kaebajale rahvusvahelise kaitse andmata jätmist. Vältimatu sotsiaalabi (toit, riietus, ajutine majutus) andmise kohustust sätestava sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 8 on kohaldatav ka ajutiselt Eestis viibiva välismaalase suhtes (vt SHS § 5 lg 5). Kuna kaebaja ei tööta ning elab rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses, siis ei pea kohus põhjendatuks, et kaebajalt seoses staatuse muutumisega vastav õigus ära võetaks ning tal tuleks elada Eestis kas kodutute varjupaigas või muul viisil. Seejuures on kaebajal puue. PPA-l on õigus teha toiminguid kaebajale dokumentide hankimiseks, kuna kaebajal puuduvad reisidokumendid Venemaale naasmiseks. Kuigi kaebaja ei ole VRKS § 4 tähenduses rahvusvahelise kaitse saaja ning taotlus on esitatud Venemaale väljasaatmise vältimiseks, ei ole põhjendatud saata isikut Eestist välja enne kohtumenetluse lõppemist ning samuti muuta kaebaja elukorraldust.
7.Tallinna Halduskohus jättis 05.01.2021 otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.PPA taotleb määruskaebuses halduskohtu 05.01.2021 määruse tühistamist. VRKS § 31 ja § 251 lg 2 kohaselt on isikul Eestis viibimisalus kuni lõpliku otsuse tegemiseni. Seega ei ole näe seadus ette isiku viibimist Eesti Vabariigis peale lõplikku otsust. Vaidlustatavast määrusest ei nähtu, miks on kaebajal vaja jääda pärast lõplikku otsust Eesti Vabariiki. Kohus on põhjendanud PPA rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsuse kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatamist üksnes kaebaja majutuskeskusesse jäämise vajadusega. Kui kaebajal puudub põhjendatud alus jääda Eestisse, puudub tal ka vajadus jääda rahvusvahelise kaitse taotleja staatusesse, et elada Eesti varjupaigataotlejate majutuskeskuses. Kohus on sarnaselt PPA-ga leidnud, et kaebusel puuduvad eduväljavaated. Jättes isiku rahvusvahelise kaitse taotleja staatusesse üksnes seepärast, et isik saaks kuni kohtumenetluse
3(6)
3-20-2096 lõppemiseni elada rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses, võimaldab kohus kaebajal sisuliselt jätkata varjupaigasüsteemi kuritarvitamist rahvusvahelise kaitse taotlejatele ette nähtud hüvede kasutamise näol. Kohtumäärus läheb vastuollu HKMS § 249 lg-ga 3. Halduskohus on esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamisega ületanud Riigikohtu poolt asjas nr 3-20-349 välja toodud vajalikkuse tingimuse kriteeriumit ning ignoreerinud Riigikohtu selgitusi sotsiaalsete garantiide osas. PPA peab vajalikuks siinkohal märkida, et kui halduskohus peab vajalikuks tagada kaebaja viibimise Eestis kohtumenetluse ajal, võib ta sarnaselt Riigikohtu määrusest tuleneva lahendusega üksnes peatada lahkumisettekirjutuse sundtäitmise. Kohtu luba PPA-l pöörduda päritoluriigi poole dokumentide hankimiseks ajal, mil kaebaja on rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, on vastuolus rahvusvahelise õiguse põhiprintsiipidega rahvusvahelise kaitse menetluses ning seega on Tallina Halduskohtu resolutsioon õigusvastane. Rahvusvahelise tavaõiguse järgi ei jagata päritoluriigiga informatsiooni enne, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on lõplikult otsustatud jätta rahuldamata. ÜRO pagulasagentuur (UNHCR) on märkinud, et isikuandmete või mis tahes muu varjupaigataotlejatega seotud teabe jagamine päritoluriigi ametiasutustega kuni taotluse lõpliku tagasilükkamiseni varjupaigamenetluses on vastuolus 1951. a. pagulasseisundi konventsiooni eesmärgiga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 203 lg 1, § 204 lg 1, § 207 lg 1 ja § 252 lg 7).
10.Kaebaja taotles PPA otsuse kehtivuse peatamist kuni lõpliku lahendi jõustumiseni, tagamaks tema võimaluse osaleda kohtumenetluses.
11.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).
12.Esialgse õiguskaitse kohaldamise kontekstis on vaidlus selle üle, kas isikule, kes taotles rahvusvahelist kaitset, millest PPA keeldus, tuleb kohtumenetluse ajaks tagada rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ning sellega kaasnevad õigused ja kohustused eeskätt VRKS § 3 lg 1 ja §-de 10–131 mõttes.
13.VRKS § 251 lg 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel taotlejal kaebetähtajal ja kohtumenetluse ajal VRKS-s nimetatud õigused ja kohustused, sh õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt on lõplik otsus sama seaduse tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata (vt Riigikohtu 02.03.2017 määrus asjas nr 3-3-1-54-16, p 16). Pärast halduskohtu otsuse tegemist kaotas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse, kuid ta säilitas esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse tulemusena selle staatuse.
4(6)
3-20-2096
14.Riigikohtu 13.11.2020 määrusest asjas nr 3-20-349 võib järeldada, et pärast halduskohtu otsuse tegemist puudub vajadus säilitada kaebajale rahvusvahelise kaitse taotleja staatus. Ringkonnakohus mõistab seda küsimust teisiti.
14.1.Riigikohus lahendas 13.11.2020 määrusega esialgse õiguskaitse küsimuse asjas nr 3-20349, mitte praeguses asjas (HKMS § 233 lg 1).
14.2.Kaebajal ei pruugi esineda kohtumenetluse ajal mitte üksnes vajadus saada kaitset väljasaatmise vastu, vaid tal võib esineda vajadus saada kaitset ka selle vastu, et riik ei jagaks kohtumenetluse ajal teiste riikidega kaebaja kohta kogutud teavet. Ühtlasi on tegemist isikuga, kes on eelduslikult haavatavas positsioonis ja ta võib vajada suuremaid tugiteenuseid, mida pakutakse majutuskeskuses. Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumist ei saa õigustada pelgalt asjaoluga, et haldus- või ringkonnakohus on jätnud kaebaja kaebuse või apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kõrgema astme kohus võib juhtumi asjaoludest saada teisiti aru ja anda neile teistsuguse õigusliku hinnangu kui madalama astme kohus (vt nt Riigikohtu 05.11.2020 otsus asjas nr 3-19-990 ja 09.09.2020 määrus asjas nr 3-19-990). Seega esineb isikul, kes on taotlenud rahvusvahelist kaitset, mille andmisest on keeldutu, üldjuhul ka kohtumenetluse ajal vajadus säilitada rahvusvahelise kaitse taotleja staatus. Kohtumenetluse esemeks ongi vaidlus selle küsimuse üle. Eristada tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadust kaebuse perspektiivist, mis võib õigustada rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse mitte omistamist kohtumenetluse ajaks.
15.Vaidlustatud PPA otsuse kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatamine pole põhjendatud olukorras, kus on ilmne, et kaebuses esitatud väited on kas otsitud või ei too kaasa kaebuse rahuldamist. Kui kaebuses esitatud väited võivad omada eduväljavaateid, tuleb üldjuhul esialgse õiguskaitse korras PPA otsuse kehtivus peatada. Kaebaja olukorda halvendaks märgatavalt see, kui kohtumenetluse ajal isikul kord on rahvusvahelise kaitse taotleja staatus, siis mingi menetlusetapp pole, kuid eduka kohtuotsuse korral tuleks see uuesti taastada. Kui peatada üksnes kaebaja väljasaatmine, võib see kaasa tuua olukorra, kus riik võib olla kohaldanud isiku õigusi jäädavalt kahjustanud abinõusid.
16.Asjaolust, et halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, ei järeldu kaebuse ilmselge perspektiivitus. Kõrgema astme kohus võib asjaolusid teisiti mõista ja anda neile teistsuguse õigusliku hinnangu (vt nt Riigikohtu 05.11.2020 otsus asjas nr 3-19-990 ja 09.09.2020 määrus asjas nr 3-19-990). Kuna PPA pole määruskaebuses muid kaebuse perspektiivitust puudutavaid väiteid esitanud, ringkonnakohus enamat praeguses menetlusetapis ei hinda. Apellatsioonkaebuse esitamise korral lahendab kohus asja sisuliselt.
17.Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu praeguses asjas seda, et esialgse õiguskaitse kohaldamine kahjustaks ülemääraselt avalikke huve või kolmandate isikute õigusi. Ringkonnakohtul puudub teave selle kohta, et kaebajale rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse omistamine kohtumenetluse ajaks ohustaks kuidagimoodi nt riigi julgeolekut või kolmandate isikute õigusi. PPA ei ole märkinud, et esialgse õiguskaitse tõttu võib isiku väljasaatmine osutuda PPA jaoks oluliselt keerulisemaks ja võimatuks või viidanud muudele pöördumatutele negatiivsetele tagajärgedele riigi jaoks. Halduskohus on arvestanud esialgse õiguskaitse kohaldamisel seejuure kaebaja puuet.
5(6)
3-20-2096
18.Kuigi halduskohus lubas PPA-l asuda ette valmistama kaebaja riigist väljasaatmist, saab PPA seda teha üksnes ulatuses, milles väljasaatmise ettevalmistamine ei riku kaebaja kui rahvusvahelise kaitse taotleja õigusi. Halduskohtu määrus ei kohusta PPA-d Venemaa võimude poole pöörduma.
19.Kaebaja õiguste kaitseks ja tema kohtumenetluse ajal Eestist väljasaatmise vältimiseks oli kohane peatada esialgse õiguskaitse korras kaebaja suhtes tehtud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse kehtivus kuni praeguses asjas kohtulahendi jõustumiseni.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus PPA määruskaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 05.01.2021 määruse muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.