Niwelco Group OÜ hagi OÜ Atlant VII vastu 20 000 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
20 000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Niwelco Group OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. november 2016
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Niwelco Group OÜ (rk: 11392411), esindaja Erki Casar Vastustaja (kostja): OÜ Atlant VII (rk: 10853554), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
esindajad
Tartu Maakohtu 13. juuni 2016 otsus
RESOLUTSIOON
1 Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 13. juuni 2016 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Niweco Group OÜ kanda.
3.Määrata OÜ Atlant VII menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 347,78 eurot.
4.Mõista Niwelco Group OÜ-lt OÜ Atlant VII kasuks välja menetluskuluna maa- ja ringkonnakohtus kokku 1150,78 eurot. OÜ-le Atlant VII hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse kohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Niwelco Group OÜ (hageja) esitas 06.05.2015 maakohtule OÜ Atlant VII (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 20 000 eurot ja viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates 06.05.2015 kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15.01.2015 notariaalselt tõestatud korteriomandite müügilepingu ja asjaõiguslepingud, mille alusel müüs kostja hagejale korteriomandi Tallinnas Herne tn 23/Magasini tn 14, mille reaalosaks on eluruum nr 14, üldpinnaga 59,9 m2 (registriosa nr 21226301), ja samal aadressil asuva mitteeluruumi nr 30, üldpinnaga 13,3 m2 (registriosa nr 21227501). Hageja seaduslik esindaja oli alates 01.08.2009 kasutanud lepingu esemeks olevat korterit üüripinnana. Lepingu p-s 2.1 märgiti lepingu esemete müügihinnaks kokku 120 000 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Korteriomandi maksumuseks oli 114 000 eurot ja mitteeluruumi maksumuseks 6000 eurot. Kostja esitas hagejale 15.01.2015 tasumiseks arve nr 1501023 summas 120 000 eurot, millest 20 000 eurot oli käibemaks. Hageja tasus arve samal päeval. 08.01.2015 broneerimislepingus oli märgitud müügihinnaks 100 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja käibemaksutagastust ei rahuldatud, sest Maksu- ja Tolliamet leidis, et tegemist ei ole käibemaksuga maksustatava käibega, kuna tegemist oli kasutuses olnud eluruumiga. Kostja ei ole hagejale alusetult saadud 20 000 eurot tagastanud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on pooled müügilepingu p-s 2.1 kokku leppinud, et korteriomandite ostuhind on 120 000 eurot (sh käibemaks). Müügileping on täidetud ja võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 1 alusel kohase täitmisega lõppenud. Asjaolu, et hageja ei saa oma maksuarvestuses sisendkäibemaksu tagasi arvestada, ei tähenda kostja alusetut rikastumist ega muuda müügilepingu p-i 2.1 osaliselt tühiseks. Tegemist on maksuõiguslike küsimustega ehk hageja ja riigi vahelise õigussuhte küsimustega, mis ei oma mõju hageja ja kostja vahel sõlmitud tsiviilõiguslikule lepingule.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 13. juuni 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus määras tsiviilasjas kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 803 eurot (lepingulise esindaja kulu) ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 803 eurot ja viivise menetluskuludelt 803 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nähtub müügilepingust poolte ühine tegelik tahe müüa ja osta korteriomandid ostuhinnaga 120 000 eurot (sh käibemaks). Tegemist on poolte notariaalselt tõestatud võlaõigusliku lepingulise kokkuleppega, mis on kehtiv, täitmisele kuuluv ja nõuetekohaselt täidetud. Ka Riigikohus on leidnud, et kui pooled on lepingus kokku leppinud asja hinna koos käibemaksuga, tuleb sellest ka lähtuda, sõltumata asjaolust, kas kostja tasub riigile käibemaksu või mitte (19.04.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 12). Kui pooled leppisid 15.01.2015 müügilepingus kokku käibemaksu tasumises, mida vastavalt seadusele ei pidanud tasuma, kohustus kostja käibemaksuseaduse (KMS) § 38 lg 1 II lause järgi antud käibemaksusumma riigile tasuma. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et müügileping on kokkulepitud käibemaksusumma osas tühine. Käibemaksuseaduses puudub õigusnorm, mis keelaks kauba müügihinnale poolte kokkuleppel käibemaksu lisamast. KMS § 16 lg 2 p 3 puhul ei ole tegemist keelunormiga, mis keelaks pooltel võlaõiguslikus müügilepingus kokku leppimast kinnisasja müügihinnas koos käibemaksuga. Asjaolu, et Maksu- ja Tolliamet on 13.03.2015 ekirjas hagejale kirjutanud, et kuna tegemist oli kasutuses olnud eluruumiga, mille müük on maksuvaba käive, siis ei olnud kostjal õigust lisada korteri müügile käibemaksu, ei tähenda, et 15.01.2015 võlaõiguslik müügileping oleks käibemaksusumma 20 000 euro osas seadusega vastuolus olev ja seetõttu tühine. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-79-08, p 15), et TsÜS § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Müügilepingu p-i 2.1 ei muuda käibemaksusumma osas alusetuks ka asjaolu, et hageja ei saa 20 000 eurot sisendkäibemaksuna oma maksustatavast käibest maha arvata. Tegemist on maksuõigusliku küsimusega, mis ei oma õiguslikku tähendust poolte vahel sõlmitud tsiviilõiguslikule lepingule. Kohtupraktika kohaselt on arved käsitletavad üksnes raamatupidamisdokumentidena, mis ei muuda, tekita ega lõpeta õiguslikke kohustusi. Õigused ja kohustused tulenevad üksnes lepingust. Nähtuvalt kostja 18.03.2015 arvest on ta teinud jaanuari käibedeklaratsiooni arve osas paranduse ning kirjendanud poolte tehingu oma raamatupidamises kooskõlas käibemaksuseadusega. Eelpooltoodu alusel ei ole kostja omandanud hagejalt 20 000 eurot aluseta, vaid 15.01.2015 müügilepingu alusel korteriomandite ostuhinnana 120 000 eurot, sh käibemaks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Niwelco Group OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 13. juuni 2016 otsuse tühistamist põhinõude 20 000 eurot väljamõistmata jätmise ja menetluskulude osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 20 000 eurot või saata asi maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole maakohtu tuginemine Riigikohtu 19.04.2006 lahendile asjakohane, sest ajal, kui pooled müügilepingu sõlmisid, st 15.01.2015, ei lubanud käibemaksuseadus lepingu esemeks olnud kinnisvara käibemaksustada ka poolte kokkuleppel; 2) leidis kohus ebaõigesti, et kui pooled leppisid müügilepingus kokku käibemaksu tasumises, mida vastavalt seadusele ei pidanud tasuma, kohustus kostja KMS § 38 lg 1 järgi antud käibemaksusumma riigile tasuma. Käibemaksu riigile tasumine on tõendamata. Kostja oli maksukohustuslasena registreeritud isik, kes ei oleks pidanud seda tasuma, mistõttu on ta alusetult rikastunud 20 000 euro võrra; 3) ei ole kohus andnud hinnangut hageja seisukohale, et kostja, tehes arve summalt 100 000 eurot + käibemaks ümber summale 120 000 eurot, tõendab, et viimane ei olnud nõus kokkuleppega, et ese maksustatakse käibemaksuga, mille ta kohustub riigile maksma. Kostja
muutis arvet siis, kui sai teada, et hageja ei saa käibemaksu tagasi ja et tehingut ei oleks pidanud maksustama käibemaksuga. Olukord, kus pool(t)e eksimuse tõttu rikastub üks pool 20 000 euro võrra, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Oluline on, et kui pooled oleksid teadnud, et tegemist ei ole müügiga, mis on käibemaksuga maksutatav, siis oleks ostja tasunud ja müüja saanud 100 000 eurot, nüüd aga sai kostja 120 000 eurot, milles pooled ei ole kokku leppinud.
5.OÜ Atlant VII vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) nähtub müügilepingust üheselt, et poolte kokkuleppel oli korteriomandite ostuhinnaks 120 000 eurot (sh käibemaks), mistõttu kohustus hageja müügilepingu p 2.1 alusel kostjale üle kandma 120 000 eurot. Tegemist on poolte notariaalselt tõestatud selge võlaõigusliku lepingulise kokkuleppega, mis on kehtiv ja kuulub täitmisele ning mis täidetigi nõuetekohaselt; 2) viitas maakohus õigesti Riigikohtu selgitustele lahendi nr 3-2-1-24-06 p-s 12, millest tuleneb, et kui pooled on lepingus kokku leppinud asja hinna koos käibemaksuga, siis tuleb sellest ka lähtuda, kuna poolte ühine tegelik tahte on olnud selline ja seda sõltumata asjaolust, kas kostja tasub riigile käibemaksu või mitte. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse väita, et müügileping on kokkulepitud käibemaksu osas tühine. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-79-08, p 15), et TsÜS § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Käibemaksuseaduses puudub norm, mis otseselt keelaks müügihinnale poolte kokkuleppel käibemaksu lisamast. Kui pooled leppisid müügilepingus kokku käibemaksu tasumises, mida vastavalt seadusele ei pidanud tasuma, kohustus kostja KMS § 38 lg 1 alusel antud käibemaksu riigile ära tasuma. Tegemist on kostja ja riigi vahelise maksuõigussuhtega, mis ei puutu käesolevasse tsiviilvaidlusesse. Seega kostja ei ole käibemaksu osas alusetult rikastunud; 3) leidis kohus õigesti, et müügilepingu p-i 2.1 ei muuda käibemaksusumma osas alusetuks ka asjaolu, et hageja ei saa 20 000 eurot sisendkäibemaksuna oma maksustatavast käibest maha arvata. Tegemist on maksuõigusliku küsimusega, mis ei oma õiguslikku tähtsust poolte vahel sõlmitud tsiviilõiguslikule lepingule; 4) leidis kohus põhjendatult, et arved on üksnes raamatupidamisdokumendid, mis ei muuda, tekita ega lõpetada õigusi ja kohustusi. Õigused ja kohustused tulenevad lepingust, mistõttu on ebaõiged apellatsioonkaebuse viited arvetega seonduvatele küsimustele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 13. juuni 2016 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti hinnanud esitatud tõendeid ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
7.1.Põhjendatud ja esitatud tõenditega kooskõlas on maakohtu järeldus, et 15.01.2015 müügileping ei ole ka kokkulepitud käibemaksusumma osas tühine. Sellekohase maakohtu järeldusega oli nõus hageja, kes kinnitas ringkonnakohtu istungil, et pooltevaheline leping ei ole tühine. Seetõttu on ebaõige hageja seisukoht, et kuna on ära langenud alus müügihinnale käibemaksu lisamiseks, peab kostja alusetult saadud 20 000 eurot talle VÕS § 1028 lg 1 järgi tagastama. Sellest, et pooled leppisid kokku korteriomandite hinnas koos käibemaksuga, s.o
erinevalt KMS § 16 lg 2 p-s 3 sätestatust, ei saa järeldada, et on ära langenud alus müügihinnale käibemaksu lisamiseks. Hageja sellekohane väide on põhjendamatu. Maakohus on õigesti märkinud, et KMS § 38 lg 1 alusel peab kostja tasuma vaidlusaluse käibemaksusumma riigile ning käesolev vaidlus ei ole sõltuvuses sellest, kuidas kostja kohustuse riigi ees täidab.
7.2.Õige on ka see maakohtu seisukoht, et pooltele tekivad õigused ja kohustused lepingust ning arved kui raamatupidamisdokumendid ei tekita kostjale kohustusi. Seetõttu ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks tähendust sellel, et kostja parandas 18.03.2015 2015. a jaanuarikuu käibedeklaratsiooni.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 3 kohaselt määrab ringkonnakohus kindlaks OÜ Atlant VII menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus leiab, et OÜ Atlant VII menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Taotluse kohaselt on OÜ Atlant VII esindajal kulunud apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks 4 tundi, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks 1,5 tundi ja ringkonnakohtu istungil osalemiseks 0,30 tundi. Ringkonnakohus leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Kuna apellatsioonkaebuse vastuses on korratud varasemas menetluses esitatud faktilisi ja õiguslikke seisukohti ning tegemist ei ole mahuka ja keeruka õigusvaidlusega, on põhjendatud ja vajalikuks kuluks apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest 220 eurot (2x110 eurot) ning ringkonnakohtu istungi ettevalmistamise ja istungil osalemise eest 110 eurot (1x110 eurot), kokku 330 eurot. Samuti on põhjendatud esindaja sõidukulu marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn eest 17,78 eurot (bensiini maksumus Neste Eesti AS tšeki alusel). Kokku on OÜ Atlant VII menetluskulud ringkonnakohtus põhjendatud ja vajalikud 347,78 euro ulatuses (330+17,78). Koos maakohtus kantud menetluskuludega tuleb Niwelco Group OÜ-lt OÜ Atlant VII kasuks välja mõista kokku 1150,78 eurot (803+347,78). /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.