Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15. jaanuaril 2015 notariaalselt tõestatud korteriomandite müügilepingu ja asjaõiguslepingud, mille alusel kostja müüs hagejale korteriomandi asukohaga XXX Tallinnas, mille reaalosaks on eluruum nr XXX, üldpinnaga 59,9 m2 ning mis on kantud kinnistusregistrisse registriosa nr XXX all ja samal aadressil asuva mitteeluruumi nr XXX, üldpinnaga 13,3 m2, mis on kantud kinnistusregistrisse registriosa nr XXX all. Hageja seaduslik esindaja oli alates 1. augustist 2009 kasutanud lepingu esemeks olevat korterit üüripinnana. Lepingu punktis 2.1 märgiti lepingu esemete müügihinnaks kokku 120 000 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Korteriomandi maksumuseks oli 114 000 eurot koos käibemaksuga ja mitteeluruumi 6000 eurot. Kostja poolt esitati 15. jaanuaril 2015 tasumiseks arve nr XXX summas 120 000 eurot, millest 20 000 eurot oli käibemaks. Hageja tasus arve samal päeval. Kostja poolt 8. jaanuaril 2015 edastatud broneerimislepingus oli märgitud müügihinnaks 100 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja käibemaksutagastust ei rahuldatud, sest Tolli- ja Maksuamet teatas, et tegemist ei ole käibemaksuga maksustatava käibega, sest tegemist oli kasutuses olnud eluruumiga. Hageja leiab, et tegemist on alusetult saadud rahaga, sest esemete müügihinnaks määrati 100 000 eurot. Kostja ei ole hagejale alusetult saadud summat tagastanud. Neil asjaoludel nõuab Niwelco Group OÜ hagis OÜ Atlant VII vastu VÕS §-de 29 lg 1; 1028 lg 1 ja 113 lg 1 alusel 20 000 euro ja põhinõudelt lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 6. maist 2015 kuni põhinõude tasumiseni väljamõistmist. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja lisas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad 15. jaanuari 2015 arvest nr XXX käibemaksuga, 15. jaanuari 2015 maksekorraldusest, 8. jaanuari 2015 broneerimislepingust, elektronkirjadest, 15. jaanuari 2015 arvest nr XXXkäibemaksuta, 6. aprilli 2015 nõudekirjast, 15. jaanuari 2015 korteriomandite müügilepingust ja kirjavahetusest Maksu- ja Tolliametiga (tl 7-20, 30-37). Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagejal kostja vastu VÕS § 1028 lg 1 kohane alusetu rikastumise nõue. Pooled on 15. jaanuaril 2015 sõlminud võlaõigusliku korteriomandite müügilepingu, mille p-s 2.1 on pooled kokku leppinud, et korteriomandite ostuhind on 120 000 eurot (sh käibemaks). Ostuhind oli kokku lepitud sellisena, nagu see nähtub müügilepingu p-st 2.1, mingeid muid kokkuleppeid poolte vahel pole. Arvestades, et seadusandja on näinud kinnisasjade võõrandamistehingutele ette kohustusliku vorminõude, ei saa pooled mistahes muus vormis ka oma tahet väljendada, kui üksnes notariaalselt tõestatud vormis. Poolte ühise tegeliku tahte ostuhinna osas on välja selgitanud ning müügilepingus fikseerinud notar. Pooled on nõuetekohaselt täitnud 15. jaanuari 2015 sõlmitud võlaõigusliku korteriomandite müügilepingu ja võlasuhe on VÕS § 186 p 1 alusel kohase täitmisega lõppenud, mistõttu pole kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Asjaolu, et hageja ei saa oma maksuarvestuses sisendkäibemaksu tagasi arvestada, ei tähenda kostja poolset alusetut rikastumist ega muuda müügilepingu p 2.1 osaliselt tühiseks. Tegemist on maksuõiguslike küsimustega ehk hageja ja riigi vahelise õigussuhte küsimustega, mis ei oma vähimatki mõju hageja ja kostja vahel sõlmitud tsiviilõiguslikule lepingule ja selles kokkulepitule. Kuna hagejal puudub kostja vastu alusetu rikastumise nõue, puudub hagejal kostja vastu ka viiviste ja lisanduvate viiviste tasumise nõue. Kohtu põhjendused

§ 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Vastavalt VÕS § 1032 lg 1 esimesele lausele võib üleandja VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu.

18) on ta teinud jaanuari käibedeklaratsiooni arve osas paranduse ja kirjendanud pooltevahelise tehingu oma raamatupidamises kooskõlas käibemaksuseadusega.

tehtud menetlustoimingute mahtu ja sisu võrrelduna arvel nr 340 märgitud ajakuluga (6 tundi 30 minutit), leiab, et kostja õigusabikulud taotletud suuruses on vajalikud ja põhjendatud TsMS § 175 lg 1 tähenduses, vastates käesoleva tsiviilasja keerukusele ja mahule. Arvel nr 446 märgitud menetlustoimingute kulu ei ole niivõrd ajamahukas ja kuulub vähendamisele. Kohus leiab, et 7. oktoobri 2015 kohtuistungi ettevalmistamise ja sellel osalemisega seotud õigusabikulu on põhjendatud ühe tunni ulatuses, arvestades, et kohtuistungil uusi seisukohti võrreldes kohtule esitatud menetlusdokumentidega ei esitatud ja kohtuistung ise kestis 25 minutit. Lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest teiselt menetlusosaliselt hüvitist välja ei mõisteta (vt Riigikohtu 3. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 17). Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole kostja õigusabikulu menetluskulude nimekirja koostamisele põhjendatud ja vajalik kulu TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 13; Riigikohtu 11. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Teiselt menetlusosaliselt saab esindajakuluna nõuda otsese sõidukulu, so transpordikulu hüvitamist. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus (vt Riigikohtu 3. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 17). Kuivõrd kostja ei ole kohtule esitanud kuludokumenti sõidukulu tekkimise kohta kütuse maksumuse näol ja välistatud ei ole sõidukulu tekkimine hoopis bussi(rongi)pileti maksumuse ulatuses, jätab kohus kostja taotluse hagejalt sõidukulu 32,31 eurot väljamõistmiseks rahuldamata.

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.