XX kaebus Vabariigi Valitsuse 07.08.2020 korralduse nr 274 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – XX (isikukood XXXXXXXXXX) Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja Monika Silvet
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Vabariigi Valitsuse 07.08.2020 korraldus nr 274 ja kohustada vastustajat vaatama kaebaja taotlus Eesti kodakondsuse saamiseks uuesti läbi.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõiv 15 eurot.
4.Lahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi ja isikukood tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 25.02.2021. a.
1.XX esitas taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks. Vabariigi Valitsuse 07.08.2020 korraldusega keelduti XXle kodakondsuse andmisest. Korralduse põhjendused: - Isikut on karistatud kriminaalkorras kolmel korral: 1998., 2001. ja 2003. aastal. 1998. aastal mõisteti taotleja süüdi selles, et ta koos kaaslasega nõudis teiselt inimeselt raha, röövis esemed ja proovis pangakaardiga raha välja võtta. Kohus arvestas kergendava asjaoluna taotleja alaealisust. 2001. aastal mõisteti taotleja süüdi selles, et ta varastas 2500 krooni väärtuses kaupa, müüs teise isiku varastatud vara ja osales grupiviisilises röövimises. 2003. aastal mõisteti taotleja süüdi selles, et ta vanglas omandas ja tarvitas alkoholi. Lisaks on teda 2009. aastal karistatud liiklusseaduses sätestatud väärteo eest. Kuritegude andmed kanti karistusregistri arhiivi 2016. aastal ja väärteo andmed 2010. aastal. - Tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse erandlikult andmiseks peavad kõnealused kuriteod võimaldama erandi tegemist ja kodakondsuse taotleja näitama selget soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Vabariigi Valitsus on 1(6)
arvestanud süütegude laadi, korduvust ja kriminaalkaristuste kustutamisest möödunud aega. Kodakondsuse andmisest keeldumine on proportsionaalne, kui tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud ja karistatusest ei ole möödunud piisavalt pikk aeg. Valitsus on arvesse võtnud, et taotleja on toime pannud kolm kuritegu, millest kahel korral kaasnes kuriteo toimepanemisega vägivald teiste inimeste vastu, samuti pani ta viimase kuriteo toime kinnipidamisasutuses viibides. Taotleja toimepandud kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas ei ole vähenenud ning karistatusest ei ole möödunud piisavalt pikk aeg. Süüteod ja nende toimepanemise asjaolud ei näita isiku soovi käituda õiguskuulekalt.
2.Kaebuse põhjendused:
1.Vastustaja ei ole olulisi asjaolusid ammendavalt uurinud ega selgitanud ning sel põhjusel on tehtud vale otsus. Ka taotluse vorm ei võimalda kirjeldada asjas tähtsust omavaid fakte, sest blanketis ei ole piisavalt ruumi.
2.Kaebajale kodakondsuse andmine oleks õiglane. Kaebaja sündis Eesti Vabariigi territooriumil, tema vanemad ja vanavanemad on kohalikud ning majanduslikult on kaebaja samuti seotud Eestiga. Kaebaja on Eesti ühiskonda integreerunud. Kaebaja on kodakondsuseta vanemate laps ning rahvusvahelises praktikas antakse sel juhul ka kodakondsus.
3.Kodakondsuse andmisest keeldumine ei ole proportsionaalne, sest viimase 15 aasta jooksul on kaebaja elu oluliselt muutnud. Kaebaja läks kuritegelikule teele lapsepõlves ning oli sellel ajal majanduslikult raskes olukorras vanemate alkoholisõltuvuse pärast. Kaebaja sai vangistuses viibides keskhariduse ning peale vanglast vabanemist kõrghariduse. Kaebajal on perekond, sh alaealised lapsed ja ta on abielus juba 10 aastat. Kaebajal on püsiv sissetulek, ta on oma valdkonna spetsialist ja tal on oma ettevõte. Kaebaja on muutunud ka vaimselt ja hingeliselt vastutustundlikuks ega kasuta oma eesmärkide saavutamiseks ähvardusi ega füüsilist jõudu.
4.Kaebaja ei ole ühiskonnareeglite suhtes ükskõikne. Kaebaja viimane juhuslik väärtegu oli toime pandud rohkem kui 10 aastat tagasi. Karistusregistrist on viimane karistus (väärteokaristus) kustunud 10 aastat tagasi ning kustunud andmeid ei tohi siduda isiku isiksusega, kui vahepeal ei ole toimunud retsidiive. Kuritegude toimepanemisest möödunud aega arvesse võttes ei saa kaebajat pidada ohtlikuks ega keelduda sel põhjusel kodakondsuse andmisest. 17 aastat on piisavalt pikk aeg.
5.PPA on kaebajat kontrollinud. Lisaks kontrolliti kaebajat ka enne Sisekaitseakadeemias keeleõppe programmis osalemist. Seega oli kaebaja tunnistatud Eesti kodakondsuse saamiseks kõlbulikuks ning tal tekkis õiguspärane ootus kõigi seaduslike eelduste täitmise korral saada erandkorras Eesti Vabariigi kodanikuks. Kuna kõik seaduslikud eeldused kodakondsuse saamiseks olid täidetud ning viimase väärteo karistuse karistusregistrist kustumisest on möödunud 10 aastat, siis tekkis kaebajal kindlustunne, et taotluse läbivaatamisel analüüsitakse ka pikaajalist õiguskuulekat käitumist ja isiksuse muutumist.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
1.Korralduse andmisel on järgitud nii uurimispõhimõtet (põhjalikult on kirjeldatud isiku süütegusid) kui ka tagatud kaebajale ärakuulamisõigus (isikult on küsitud arvamusi ja vastuväiteid). Korralduse andmist on kaalutud ja piisavalt põhjendatud nii, et oleks võimalik aru saada, mida on kaalutud ja millise järelduseni jõutud. Lisaks on korralduses selgelt välja toodud, et Vabariigi Valitsus soovib veenduda kaebaja õiguskuulekuses pikema aja jooksul, millest järeldub, et kodakondsuse saamine isiku jaoks ei ole lõplikult välistatud.
2.Menetluse käigus tuvastati, et kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlikult toimepandud kuritegude eest ja 2009. aastal on ta toime pannud ühe väärteo (sõidukiiruse ületamine). Vastustaja hindas otsuse tegemisel, et kaebaja on pannud toime kolm kuritegu, mida kogumis hinnates ei olnud kaebajale võimalik korralduse andmise ajal anda Eesti kodakondsust erandina kodakondsuse seaduse § 21 lõike 11 alusel, kuna toimepandud süüteod ja nende asjaolud ei näita isiku soovi käituda õiguskuulekalt, ning esineb vajadus veenduda tema õiguskuulekuses pikema aja jooksul. 2(6)
3.Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsus. Kodakondsuse andmisest keeldumine ei ole karistus, vaid see tuleneb seadusandja sätestatud piirangust, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega, arvestades toimepandud kuritegude laadi ja raskust, taotleja isikut ning on proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Rahvusvahelist praktikat silmas pidades ei ole Eesti kodakondsuse erandina andmise praktika range. Seadusandja tahe on siiski olnud, et üldjuhul kriminaalkorras korduvalt karistatud isikud kodakondsust ei saa, vaid see antaksegi erandina ainult neile, kelle kuritegude asjaolud ja isik seda võimaldavad. Ehkki kaebaja karistatus korduvalt toimepandud kuritegude eest on kustunud, hinnati lisaks kuritegudele ka süüdlase isikut, tema kõikide süütegude laadi ja korduvust. Süüdlase isikut arvesse võttes ei mõõda vastustaja taotleja viibimise kestust riigis või eksamite sooritamist, vaid isiku seadusekuulekust ja tema süütegude kõiki asjaolusid. Kaebaja on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning sellisele välismaalasele üldjuhul ei anta naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust, sest viimane on privileeg, mitte subjektiivne õigus, ning niisuguse privileegi saamine peab olema välja teenitud. Olulisem, mida kodakondsuse erandina andmise kaalumisel hinnata tuleb, ei ole kuritegude toimepanemisest möödunud aeg või isiku käitumine praegu, vaid kuritegude toimepanemise asjaolud. Kodakondsuse andmisel on kohustus võtta arvesse kõiki toimepandud kuritegusid, sh karistusregistris arhiveeritud kuritegusid. Kuritegude toimepanemist alaealisena arvestab vastustaja taotleja kasuks eelkõige juhul, kui kõik kuriteod on toime pandud alaealisena. Kolmest korrast vaid ühel karistati kaebajat alaealisena, sealjuures ühel korral on temale mõistetud karistuseks 6 aasta ja 2 kuu pikkune vangistus, mis näitab, et ta ei olnud oma esimesest alaealisena toimepandud kuriteost teinud õigeid järeldusi ka täiskasvanueas, ja kohus hindas seda vastavalt, määrates pika vangistuse.
4.Kodakondsuse taotluse vorm võimaldab piisavalt kajastada kõiki asjas tähtsust omavaid fakte. Ankeedi vorm on üldine kõikide taotlejate jaoks ning juhul, kui taotleja soovib esitada andmeid lisaks, on tal alati võimalus seda teha ankeedi väliselt eraldi dokumendina.
5.Asjaolu, et kaebaja osales Sisekaitseakadeemia korraldatud keeleõppes, ei tähenda automaatselt, et ta peab saama ja saab Eesti kodakondsuse. Keeleõppelepingu sõlmimisel anti ühelt poolt isikule võimalus tasuta keeleõppele Eesti kodakondsuse taotlemiseks ning teiselt poolt võttis isik endale kohustuse esitada kodakondsuse saamise taotlus. Enne keeleõppelepingu sõlmimist kontrollis Politsei- ja Piirivalveamet isiku vastavust kodakondsuse saamise tingimustele. Keeleõppele eelnev taustauuring hõlmas kontrolli, kas isik on elanud Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt viis aastat, kas isik on viimase kahe aasta jooksul enne lepingu sõlmimist osalenud Eesti Vabariigi riigieelarvest rahastatud või kaasrahastatud soovitava taseme eesti keele õppes ning kas esineb kodakondsuse andmisest automaatset keeldumise alust. Arvestades, et kaebaja karistatus korduvate kriminaalkuritegude eest oli kustunud, antigi talle võimalus osaleda keeleõppes. Isiku poolt sooritatud eesti keele eksam ei aegu ning samade eksamitulemuste alusel saab kodakondsust taotleda korduvalt. Enne keeleõppelepingu sõlmimist tehtud taustakontrolli menetluses saadud materjale ei võeta arvesse kodakondsuse erandina andmise menetluses, kuna tegemist on kahe eraldiseisva menetlusega ning enne keeleõppelepingu sõlmimist läbiviidava taustakontroll ei oma tähtsust süüdlase isiku ja kuritegude toimepanemise asjaolude hindamisel.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.KodS § 21 lg 1 p 4 järgi keeldutakse kodakondsuse andmisest isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. KodS § 21 lg 11 alusel võib erandina anda Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut.
3(6)
KodS § 21 lg 11 vastuvõtmisel oli seletuskirjas1 selgitatud, et KodS § 21 lg 1 p 4 ei sätesta imperatiivse normina mingit ajalist piirangut karistuse ja karistatusega arvestamisel, kui oli tuvastatud tahtlike kuritegude eest korduv karistamine. Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele ja millistel tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsustus. Kodakondsuse andmine ei ole riigi kohustus, vaid õigus ning kodakondsuse saamise piirangu õigustatus tuleneb Eesti rahva julgeoleku, tervise ja avaliku korra kaitsmise vajadusest. Riigikohus on siiski 11.10.2011 otsuses nr 3-4-1-7-01 selgitanud, et piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja saadab isikut kogu elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust, võib olla ebaproportsionaalne soovitud eesmärgiga. KodS § 21 lg 1 p 4, mis välistab kodakondsuse andmise, võib kohaldamisel viia põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse nõude rikkumiseni. Vältimaks kaalutlusõiguse puudumise tõttu ebaproportsionaalseid otsuseid, nähakse ette kaalutlusõiguse teostamise õigus Vabariigi Valitsusele Eesti kodakondsuse andmisel ja taastamisel isikule, keda on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest ja kelle karistatus on kustunud. Kodakondsuse seaduse vastav muutmine välistaks proportsionaalsuse nõude rikkumise ohu, sest näiteks teatud tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud ja sellisel juhul kodakondsuse andmisest keeldumine võib olla ebaproportsionaalne. Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annaks võimaluse hinnata kuriteo ohtlikkust ja kriminaalseadusega kaitstavat väärtust.
5.Riigikohus on 20.10.2008 otsuses nr 3-3-1-42-08 selgitanud, et on üldtunnustatud, et kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (p 29). Kuna kodakondsus toob kaasa kohustusi mõlemale poolele, omab ka tähtsust veendumus naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja õiguskuulekusest, sest kodakondsus loob riigile ka kohustusi (p 30). Tallinna Ringkonnakohus on 23.08.2018 otsuses nr 3-17-1866 selgitanud analoogselt seletuskirjas ja Riigikohtu poolt märgitule, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum. Kohus saab selle otsuse õiguspärasust hinnates kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist Vabariigi Valitsuse poolt, kuid ei saa hinnata otsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Ilmselgelt õigusvastane ei ole valitsuse arusaam, et mida raskemaid kuritegusid on erandina kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistatuse kustumist oma õiguskuulekust demonstreerida. Kuigi seadus ei sätesta erandina kodakondsuse andmisel tähtaega, mille jooksul taotleja õiguskuulekust hinnata, ei saa pidada õigusvastaseks sedagi, kui vastustaja lähtub enda kujundatud halduspraktikast, tingimusel, et sellist tähtajalist piirangut ei kohaldata konkreetse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvesse võtmata.
6.Eeltoodust tulenevalt võtab kohus kokku, et kuigi kaebajal puudub subjektiivne õigus kodakondsuse saamiseks, on tal samas õigus, et tema taotlust kaalutaks igakülgselt ja õiguspäraselt. Kohus leiab, et vastustaja on asjaolude hindamisel teinud olulisi kaalutlusvigu. Kaalutlusvigadeks on nii oluliste asjaoludega arvestamata jätmine kui ka asjaolude ebaõige väärtustamine. Kohus märgib, et ei saa asuda vastustaja asemel ise kaaluma kaebajat soodustavate asjaolude vastukaaluna asjaolusid, mis räägivad kaebaja kahjuks ja millele vastustaja ei ole tuginenud. Kohus arvestab vastustaja kaalutlustena üksnes asjaolusid, mis on toodud otsuse õiguslike järelduste osas, kuivõrd kaalutlused ja põhjendused peavad olema omavahel sisuliselt seotud. Ainuüksi asjaolu kirjeldamine haldusakti esimeses osas ei tähenda seda, et vastustaja on asjaolule ka kaalumisel tuginenud. Käesoleval juhul on vastustaja teinud järgmised kaalutlusvead:
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/46c775c0-5fc5-3ca5-a8fe1b84078ad1e8/Kodakondsuse%20seaduse,%20karistusregistri%20seaduse%20ja%20sellest%20tulenevalt%20riigil%C3 %B5ivuseaduse%20muutmise%20seadus, algteksti lõpus
4(6)
- Vastustaja on märkinud, et kaebaja oli teo ajal, mille eest talle mõisteti karistus 1998. aasta kohtuotsusega, alaealine. Vastustaja esitatud 2001. aasta otsusest (vt 01.12.2020 vastus) nähtub, et ka selle otsuses toodud tegude toimepanemise ajal oli kaebaja kahe esimese teo (vargus ja müük) ajal alaealine. Kolmanda teo panid ta toime vähem kui kuu aega pärast täisealiseks saamist. Kohus on ka lugenud tegude toimepanemist alaealisena ja süü ülestunnistamisele ilmumist kergendavateks asjaoludeks (otsuse lk 5). Seega on olulises osas kuriteod toimepandud alaealisena (3 tegu) ning üks tegu vahetult pärast täisealiseks saamist. Seadus küll on tõmmanud range piiri ala- ja täisealisuse vahele, kuid käesoleval juhul tuleb tegude toimepanemise järgnevust arvestades hinnata ka, kas selle põhjuseks võis veel olla väljakujunemata isiksus. Kogumis nähtub, et vastustaja ei ole arvestanud siinkohal süütegude toimepanemise kõiki olulisi asjaolusid, sh kaebaja alaealisust kokku 3 teo osas. - Vaidlustatud korralduse põhjendavas osas on 2003. a kohtuotsuse kontekstis käsitletud üksnes alkohoolsete jookide omandamist ja tarvitamist (lk 2). Kokkuvõtlikult on vastustaja hinnanud, et kaebaja toimepandud kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas ei ole vähenenud (lk 3). Kaebaja mõisteti 2003. aastal süüdi KarS § 330 järgi, mis on tunnistatud 01.01.2015 jõustunud Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega kehtetuks. Eelnõu materjalidest nähtub2, et normi kehtetuks tunnistamise võimalik mõju turvalisusele ja sihtrühmale puudub ning õiguskaitse tegevusele on vähene mõju (seletuskirja lisa 2, süütegude tabel). Seletuskirja lisast (kuritegude statistika) nähtub, et KarS § 330 alusel toimepandud kuritegude arv on 2005. aastast kahanenud 72 juhult 2 juhuni 2012. aastani. Eelnõu seletuskirjas (lk 83) on selgitatud: Alkohoolse joogi käitlemine on VangS § 63 alusel karistatav distsiplinaarkorras. Selle teo kriminaliseerimine on vastuolus ne bis in idem-põhimõttega. Kuigi vanglas kehtivad julgeolekukaalutlustel karmimad käitumiseeskirjad kui vabaduses, on alkohoolse joogi (mis oma olemuselt ei ole reeglina ebaseaduslik või keelatud – vrd ka narkootiline aine) valdamise või tarvitamise lugemine kuriteoks ka ülekriminaliseerimine. Kuna alkohoolse joogi toimetamine vanglasse on tulenevalt selle olemusest ja kogusest (vrd ka narkootiline aine, mis oma väikese koguse tõttu on lihtsamini peidetav) tõhusa kontrolli käigus avastatav, ei kujuta selle teo dekriminaliseerimine ka ohtu vangla või kinnipeetavate julgeolekule.
Eeltoodust tulenevalt on kuritegu, millele vastustaja on 2003. aasta kohtuotsusest tulenevas osas tuginenud, minetanud oma ohtlikkuse ja mõju tänapäeva ühiskonnas, kuna seadusandja on pidanud võimalikuks vastava teo dekriminaliseerida. Kohus möönab, et alkoholi kuritarvitamine on jätkuvalt Eesti ühiskonnas oluline probleem, kuid hetkel ei ole kaebajale etteheidetav alkoholi kuritarvitamine mistahes viisil, vaid korduvate kuritegude toimepanemine. Ka ei ole kaebaja liiklusalane väärtegu seotud alkoholi tarvitamisega. Vastustaja järeldus, et dekriminaliseeritud teo ohtlikkus ja mõju ühiskonnas ei ole vähenenud, on vastuolus esitatud statistika ning ka seadusandja tahtega tegu dekriminaliseerida. Seega on 2003. aasta kohtuotsusest tuleneva teo kaalukus nii kitsalt kaebajast tulenevalt kui ka ühiskonna silmis laiemalt aja jooksul oluliselt vähenenud ning vastustaja järeldus on selles osas ekslik. - Kaebaja on ärakuulamisel (otsuse lk 2 teine lõik) selgitanud, et oli kuritegude toimepanemise ajal noor, kahetseb toimepandut, on karistuse ära kandnud ja olnud edaspidi seaduskuulekas. Ta elu on muutunud, tal on pere ja kaks last, ta on omandanud kõrghariduse. Kokkuvõttes on ta sündinud, õppinud ja elanud Eesti Vabariigis ning ilma kodakondsuseta on raske elada. Vastustaja otsuse põhjendustest ei nähtu kaebaja põhjendustega arvestamist, sealjuures väljatoomist, miks need ei kaalu üles toimepandud kuritegusid. Ka siis, kui vastustaja isiku toodud põhjendustega ei nõustu, peab haldusaktist nähtuma nende kaalumine koos põhjendustega. Vastustaja halduspraktika kohaselt on reeglina võimalik kodakondsust erandina anda isikule, kes on toime pannud korduvalt raskeid kuritegusid, kui isiku karistatuse kustumisest on möödunud vähemalt viis aastat ja kõik muud asjaolud toetavad kodakondsuse andmist erandina. Nagu eelnevalt selgitatud, ei tohi halduspraktika ehk formaliseerimata halduseeskiri takistada kõigi asjakohaste kaalutluste arvestamist. Kokkuvõttes on kaalutlusvead sarnased või isegi määravamad (nt alaealisuse otsuses too2
mata ja KarS § 330 kehtetuks tunnistamise arvestamata jätmine), kui on kaalutud Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsuses nr 3-19-1747, kus nõustuti samuti halduskohtuga, et vastustaja korraldus tuleb tühistada ning kohustamisnõue rahuldada. Samas otsuses pidas ringkonnakohus oluliseks nii seda, et taotleja pani teod toime alaealiselt või napilt täisikka jõudmisel, samuti oli taotleja oma probleemid alkoholiga ületanud. Kohus märgib, et ka käesolevas asjas ei nähtu mistahes jätkuvaid probleeme alkoholi tarvitamisega. Vastav tegu on ka praeguseks dekriminaliseeritud. Vastustaja otsuses puuduvad põhjendused, miks peaks jätkuvalt kaalukaks pidama tegusid, mis on pandud toime alaealisena, kuu jooksul pärast täisealiseks saamist või mis on seadusandja poolt dekriminaliseeritud.
7.Kohus rahuldab kaebuse, tühistab vastustaja korralduse ja kohustab vastustajat vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi. Kohus selgitab, et kaebajal puudub põhiõigus kodakondsuse saamiseks, kuid vastustajal tuleb taotlust uuesti läbi vaadates kaaluda kõiki asjakohaseid asjaolusid, sh neid, mida kohus on välja toonud käesoleva otsuse punktis 6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja on tasunud kaebuselt riigilõivu 15 eurot. Muude menetluskulude väljamõistmist kaebaja taotlenud ei ole. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 15 eurot. Lahendi avaldamisel asendab kohus kaebaja nime ja isikukoodi tähemärkidega. Kohtuotsuses toodud aastaarvude ja tegude üldiste kirjelduste järgi ei ole kaebaja üheselt tuvastatav. Samas peab nii täidesaatva kui ka kohtuvõimu tegevus olema avalikult kontrollitav ning kohtumenetluste ja kohtupraktika avalikkus on oluline põhiseaduslik väärtus.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.