Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. detsember 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-310
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 7. jaanuari 2020. a otsuse nr 7001910185-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. aprilli 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja v.adv Keijo Lindeberg Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete Raidma
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
18. november 2020
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22. aprilli 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-310 muutmata.
XX-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. jaanuaril 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-20-310 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Iraagi Vabariigi kodanik XX (sünd. XX.XX.XXXX) saabus koos teise Iraagi Vabariigi kodaniku YY-ga (sünd. XX.XX.XXXX) Venemaa Föderatsiooni kaudu 06.07.2019 Eestisse ning esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluse kohaselt vajab taotleja rahvusvahelist kaitset, sest tal on probleemid endise abikaasaga, kes käitub temaga halvasti, ähvardab teda ja üritas teda tappa, kuna taotlejal on suhe oma onuga, kellega ta koos Eestisse saabus. Iraagi politseist taotleja abi ei saanud, kuid tal õnnestus abielu lahutada. Venemaale lahkus taotleja koos onuga viisa alusel (kehtivusega 21.04.2019–06.07.2019), jättes oma kolm last vanemate hoolde. Venemaale ei saanud ta jääda, sest seal elab palju tema endise abikaasa tuttavaid. Taotleja soovib Euroopas turvaliselt elada ja tööd leida ning oma lapsed järele tuua.
2.Politsei- ja Piirivalveamet luges 07.01.2020 otsusega nr 7001910185-1 XX taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (p 1), tegi talle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmise aega määramata (p 2) ning kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Taotleja on väljendanud hirmu Iraaki tagasipöördumise ees, sest kardab oma endist abikaasat, kes teab taotleja ja tema onu vahelisest suhtest ning võib taotleja tappa. Täiendavalt mõistab ka islamiusk taotleja ja tema onu vahelised lähedased suhted hukka. Muid probleeme taotlejal Iraagis ei esinenud. Seega tuleb tagakiusukartust hinnata sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse alusel (Iraagist pärit lahutatud naine lastega), usu alusel (taotleja ja emapoolse onu vaheline suhe) ja riigi suutmatuse või soovimatuse alusel taotlejat mitteriikliku osapoole (endine abikaasa) eest kaitsta. Taotleja kirjeldused oma abielust ja koduvägivalla all kannatamisest ning lahutusest ja kultuurilis-religioossest taustast mõjutatud piiratud iseseisvusest on järjekindlad ja usutavad. Lahutus peab Iraagis toimuma šariaadi järgi. Meestel on võimalik naisest ühepoolselt lahutada, kuid naised saavad lahutuse algatada ainult kindlatel põhjustel. Taotleja endise abikaasa käitumisele kohaldus vähemalt kolm õigustatud lahutuse kriteeriumit: kui mees on kadunud ega tasu ülalpidamiskulusid (abikaasa lahkus 2016. a-l pooleks aastaks Venemaale, hüljates taotleja ja nende ühised lapsed), kui mehe mängurlus muudab edasise abielu võimatuks ning kui üks osapool teeb teisele liiga (sh lapsele). Selline käitumine ja perekonna hooletusse jätmine on islami ühiskonnas tugevalt taunitav ning taotleja lahutus seega õigustatud. Üksi elamine ei ole naisterahva puhul Iraagis üldjuhul aktsepteeritud. Taotleja elas pärast lahutust vanemate juures Iraagi Kurdistanis asuvas Erbilis, mis on tuntud konservatiivse piirkonnana, kus naiste üle on range kontroll. Üksikutel naistel ja leskedel on nii Iraagi Kurdistanis kui ka mujal riigis tihtipeale probleeme ligipääsul avalikele teenustele. Tava järgi pöörduvad lahutatud naised tagasi oma perede juurde ja sel juhul on meessugulane eestkostja rollis. Taotleja sõnul oli pere 2(10)
3-20-310 tema abikaasa halvast käitumisest teadlik ja tal oli juba lahutamisel olemas perekonna toetus. Taotleja kinnitusel ei tea perekond tema ja onu vahelisest suhtest. Taotlejal on seega Iraaki naasmisel olemas toimetulekuks vajalik tugivõrgustik. Koraan (4. suura 23. värss) ja šariaat keelavad abielu naisterahva ja tema onu (ema vend) vahel. Abieluvälised suhted ja abielurikkumised ei ole Iraagi Kurdistanis aktsepteeritud. Selliste moraalinormide eiramisel võib osaks saada auvägivald. Taotleja pöördus oma onu poole 2016. a-l eelkõige rahalise abi saamiseks ning väidetavalt kiinduti teineteisesse hiljem. Taotleja onu viibis 2018. a-l pool aastat Venemaal ja elas naastes peamiselt Bagdadis, mistõttu ei saanud nad elada ja käituda suhtes oleva paarina. Nii taotleja kui ka tema onu on kinnitanud, et perekond ei tea nende suhtest. Taotleja vanemad teavad, et onu aitas tal lahkuda ja olla turvaliselt endisest abikaasast eemal. Taotleja viitab, et endine abikaasa levitab tema ja onu kohta kuulujutte, kuid PPA hinnangul ei ole usutav, et keegi seda tõsiselt võtaks. Päritoluriigi info kinnitab, et naistevastane vägivald on kultuurilistes, usulistes ja sotsiaalsetes normides tugevalt juurdunud. Taotleja ütluste põhjal olid suhted abikaasaga halvad juba enne, kui taotleja ja onu jäid 2018. a valentinipäeval talle suudlemisega vahele. Lahutuse käigus loobus taotleja endine abikaasa ka igasugustest õigustest lastele, mistõttu ei peaks taotleja kartma lastest ilma jäämist. Taotlejal on päritoluriigi info järgi õigus oma lastele nii hooldus- kui ka eestkosteõiguse aspektist. Taotleja ütluste põhjal ei ole endine abikaasa teinud pärast lahutust ühtegi katset lapsi meelevaldselt või ebaseaduslikult endale võtta (sh pärast taotleja ja tema onu Iraagist lahkumist), kuigi soovib neid väidetavalt mänguvõlgade katteks maha müüa. Arusaamatu on seegi, miks olukorras, kus endine abikaasa teadis taotleja suhtest onuga, asus ta taotlejat taga kiusama alles pärast lahutust. Taotleja ja tema onu 25.10.2018 kaebuste alusel võeti taotleja endiselt abikaasalt 10.12.2018 tunnistus seoses tapmisähvardustega ning ta vahistati 20.12.2018 ja vabastati 08.02.2019 kautsjoni vastu. Samas oli taotlejal viimane kontakt oma endise abikaasaga lahutuse ajal kohtus. Erinevalt muudest Iraagi piirkondadest usaldatakse politseid ja pöördutakse politseisse rohkem just Kurdistanis ning päritoluriigi info kohaselt on taotlejal võimalik saada kaitset oma koduriigis. Aumõrva kontseptsioon ei ole praegusel juhul rakendatav, sest taotleja on abikaasast lahutatud ning korduvalt kinnitanud, et oma perekonnas ei ole tal probleeme. Aumõrv võib saada inimesele osaks oma perekonna poolt ja oma perekonnale häbi toomise tõttu. Aumõrva puhul ei ole motivatsiooniks mitte kättemaks, vaid perekonna au päästmine. Perekonna toetust kinnitab seegi, et taotleja ema müüs maha oma kulla, et aidata taotlejal Iraagist lahkuda. Kokkuvõtlikult on taotleja saanud varasemalt politseilt abi ning ta ei ole oma endise abikaasa poolt sellises ohus, mis annaks Genfi 1951. a pagulasseisundi konventsiooni ja VRKS § 4 lg 1 järgi alust tunnustada teda pagulasena. Iraagis on taotlejal olemas toimetulekuks vajalik tugivõrgustik ja perekonna toetus. Taotleja ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks VRKS § 4 lg 3 alusel. Taotleja on sündinud ja elanud Kurdistanis asuvas Erbilis ja Iraagi rahvuspassi (kehtivusega 23.08.2017–21.08.2022) omades saab ta sinna seaduslikult naasta. Kuna taotleja lahkus Iraagist seaduslikult, siis on tema passis olemas ka nõutav lahkumistempel (27.04.2019). Julgeolekuoht Erbili provintsis on püsinud valdavalt madal. Mitte üheski Iraagi provintsis ei ole juhusliku vägivalla tase sedavõrd kõrge, et oleks põhjust arvata, et tsiviilisiku tagasipöördumisel mõnda regiooni saaks talle üksnes seal viibimise tõttu osaks suur kahju direktiivi 2011/95/EU art 15 punkti c tähenduses. Taotleja suhtes on põhjendatud teha VSS § 72 lg 2 p 2 alusel lahkumisettekirjutus ilma lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega määramata, sest temale rahvusvahelise kaitse andmisest on keeldutud VRKS § 20 lg-te 1 ja 2 alusel. Samuti esineb taotleja põgenemise oht VSS § 68 lg 6 kohaselt, sest ta on PPA-le 17.12.2019 vestlusel kinnitanud, et ei lahku Eestist vabatahtlikult. Taotlejal on lisaks Saksamaal onu ja kuigi taotleja temaga väidetavalt ei suhtle, esineb siiski alus arvata, et isik võib ebaseaduslikult ja omavoliliselt Eestist lahkuda või asuda 3(10)
3-20-310 väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Kuna taotleja peeti kinni ebaseaduslikult Eestisse saabumise tõttu, esineb ka VSS § 68 p-s 8 nimetatud põgenemisohule viitav asjaolu. Taotleja on alates 05.09.2019 küll viibinud varjupaigataotlejate majutuskeskuses ja on teinud PPA-ga koostööd, kuid tema põgenemise oht on siiski reaalne. Kuna puudub mõni teine riik, kuhu teda oleks võimalik välja saata, tuleb isikul lahkuda Iraagi Vabariiki. Taotlejal on olemas perekonna tugi, ta suhtleb oma ema ja lastega igapäevaselt. Kuna taotleja ületas Eesti piiri ebaseaduslikult, siis peab PPA vajalikuks kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale. Kuivõrd taotlejal ei ole Eestis perekonnaliikmeid, siis ei kaasne lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu rakendamisega tagajärgi, mis võiksid mõjutada perekondlikke sidemeid. Samuti ei esine muid VSS § 31 lg-s 3 loetletud asjaolusid, mis võiksid välistada sissesõidukeelu kohaldamise. Pole alust jätta sissesõidukeeldu kohaldamata ka humaansetel kaalutlustel. Arvestades, et taotleja on pärast kinnipidamiskeskusest vabastamist viibinud majutuskeskuses ega ole Eestist lahkunud, samuti on ta teinud PPA-ga koostööd, siis oleks VSS § 74 lg-s 2 ettenähtud sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg (5 aastat) ebaproportsionaalne ja PPA kohaldab taotlejale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 17.01.2020 kaebuse PPA 07.01.2020 otsuse nr 7001910185-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. PPA tuvastas ebaõigesti vastuolud kaebaja ütlustes ja luges tema taotluse seetõttu alusetult põhjendamatuks, järelikult on otsus kaalutlusvigadega. Kaebaja kvalifitseerub pagulaseks, sest on väljendanud hirmu Iraaki tagasipöördumise ees ning andnud selgitusi selle kohta, et endine abikaasa soovib kaebajat tappa, kuna tal on suhe oma onuga. Varjupaigamenetluses tuleb kahtlused lahendada taotleja kasuks. Kaebaja põhiline lugu ei ole muutunud ega sisalda selliseid vastuolusid, mis annaksid alust kahelda tema usaldusväärsuses. Kaebaja on esitanud mitmeid tõendeid, mis kinnitavad tema endise abikaasa vägivaldsust. Kaebaja selgitas 17.12.2019 vestlusel, et ta ei saa Iraaki naasta, sest tema endisel abikaasal on võimudega sidemed ja ta tapaks tema kolm last. Iraagi politsei on korrumpeerunud ja isegi kui endisel abikaasal poleks politseiga sidemeid, saaks ta anda politseile altkäemaksu. Kaebaja vanemad ei tea hetkel tema ja onu vahelisest suhtest, kuid endine abikaasa on sellest teadlik ning levitab selle kohta kuulujutte. Kuigi kaebaja endine abikaasa on alkohoolik ja hasartmängusõltlane, on tal oma märtrist isa tõttu siiski hea maine. Kaebaja on lahutatud naine, kes on suhtes oma onuga, mistõttu on tõenäoline, et teda hakataks Iraagis taga kiusama ning tal ei ole võimalik saada politseilt piisavat kaitset. PPA on leidnud, et kaebaja endise abikaasa käitumine ei ole loogiline, kuid kaebajal ei ole võimalik selgitada teise inimese tegevuse või tegevusetuse põhjuseid. Pärast kaebaja Iraagist lahkumist on tema endine abikaasa püüdnud lapsi kaebaja emalt kohtu kaudu kätte saada ja kuna tal on suured mänguvõlad, siis on reaalne, et ta võib lapsed maha müüa (sh kaebajale kättemaksmise eesmärgil). Kui kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks, siis tuleb talle anda täiendav kaitse. Iraak ei ole turvaline riik ja sinna naastes on kaebaja automaatselt surmaohus, sest teda tappa soovival endisel abikaasal on palju mõjuvõimu ja politsei ei ole suuteline kaebajat kaitsma. PPA ei ole piisava põhjalikkusega toonud välja asjaolusid, mis annaks alust jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata. Kaebaja on märkinud, et kui ta rikub seadust, siis on ta valmis riigist lahkuma. PPA on ka ise märkinud, et kaebaja ei ole senini Eestist lahkunud ja on teinud PPA-ga koostööd. Seetõttu on sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine ja kolmeks aastaks sissesõidukeelu kohaldamine alusetu.
4.Politsei- ja Piirivalveamet palus 25.03.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata. PPA on kooskõlas päritoluriigi teabega põhjalikult selgitanud, miks kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset. Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ei ole pelgalt asjaolu, et kaebaja endine abikaasa võis olla vägivaldne. Kaebaja on esitanud tõendid, et ta pöördus Iraagi ametivõimude poole ja tema pöördumisele on reageeritud. Puudub põhjus, miks ei peaks Iraagi ametivõimud kaebajat 4(10)
3-20-310 vajaduse korral ka edaspidi aitama. Vastuolud kaebaja väidetes on välja toodud PPA otsuse p-s 1.3.2 (nt kas lahutuse algatas kaebaja või tema endine abikaasa; kas endine abikaasa tahab lapsi kätte saada ning kas selleks, et neid maha müüa või tappa; kas endine abikaasa jätkas kaebaja kiusamist ka pärast 12.02.2019 toimunud lahutamise istungit kohtus või mitte; kas kaebaja endise abikaasa isa suhtus kaebajasse ja tema onusse pärast lahutust halvasti või on ta surnud märtrina mingis lahingus). Kuna mängurlus, joomine ja perekonna hooletusse jätmine on islami ühiskonnas äärmiselt taunitav ning endine abikaasa vajab kaebaja sõnul pidevalt raha ja ei ole väidetavatele pingutustele vaatamata lapsi endale saanud, siis ei ole väited kaebaja endise abikaasa mõjuvõimust eluliselt usutavad. Kuna kaebaja ei ole pärast lahutust oma endise abikaasaga kontaktis olnud, on tema viidatud oht laste isa poolt hüpoteetiline. Päritolumaa info kohaselt lahutuste arv Iraagi Kurdistanis kasvab ja tegemist ei ole erandliku juhtumiga. Kuna kaebajal on olemas perekonna toetus, siis ei ole kaebaja olukorras, mille tõttu võiks ta vajada rahvusvahelist kaitset. Üldine julgeolekuolukord Iraagi Kurdistanis ei tingi kaebajale ka täiendava kaitse andmist. Kaebaja on möönnud, et peale oma endise abikaasa ei ole tal Iraagis midagi karta. PPA on põhjendanud, milliste asjaolude põhjal on tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Ehkki kaebaja 17.12.2019 vestlusel tõepoolest märkis, et ta on valmis riigist lahkuma, kui ta rikub seadust, ei ole ta samas nõustunud lahkuma Euroopast, vaid on soovinud enda saatmist mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. Kaebaja võib küll karta koduriiki naasmist, kuid olukorras, kus on tuvastatud, et tal on tegelikult piisavalt ohutu koduriiki tagasi pöörduda, siis saadetakse kaebaja tagasi. Rahvusvahelise kaitse menetluses peab subjektiivne hirm olema tõendatud objektiivsete asjaoludega. Lahkumisettekirjutuse tegemisel tulebki hinnata, kas isik saab aru, et tal tuleb rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamisel lahkuda päritoluriiki või transiitriiki, ning hinnata tema põgenemisohtu sellest aspektist. PPA hinnangul ei saa kaebaja piisavalt aru sellest, et ta ei pea Eestist lahkuma ükskõik kuhu, vaid nimelt oma päritoluriiki või transiitriiki. Lisaks tuvastati kaebaja illegaalne piiriületus ja Saksamaal elav onu, mis annavad alust pidada mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki lahkumise ohtu reaalseks. Kaebaja ei ole usaldusväärne, sest lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise vestlusel väitis ta, et nad on onuga otsustanud Eestis kokku jääda, kuid samas on tema onu PPA-le öelnud, et soovib naasta Iraaki oma naise juurde. Seejärel märkis kaebaja, et muidugi soovib, sest onu on ju veel abielus ja tema naisel on vähk, kuid kaebaja on lahutatud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 22.04.2020 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes PPA vaidlustatud otsuse põhjendustega ja pidamata vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja võis abielu ajal kannatada abikaasa poolt füüsilist vägivalda ja endine abikaasa on ähvardanud teda tappa. Tapmisähvardusega seoses algatati endise abikaasa suhtes kriminaalmenetlus ja ta viibis ligikaudu kaks kuud vahi all. Kaebaja abielu on lahutatud 19.11.2018 kohtuväliselt šariaadi ja abikaasade kokkuleppe alusel ning lahutus on kinnitatud Erbili apellatsioonikohtus 12.02.2019. Abielust on sündinud kolm last, kes elavad pärast kaebaja Iraagist lahkumist kaebaja ema hoole all. Kaebaja saabus Eestisse koos oma onuga, kellega oli tal väidetavalt abieluväline suhe, ning kaebaja onu on pärast rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist lahkunud Iraaki oma vähihaigust põdeva abikaasa juurde. PPA leidis õigesti, et kaebaja ei vasta rahvusvahelise kaitse (pagulasseisundi või täiendava kaitse) andmise eeldustele ning vastustaja põhjendustega nõustudes ei pea halduskohus HKMS § 165 lg 2 alusel vajalikuks kõiki haldusaktis esitatud põhjendusi korrata. Endise abikaasa vägivaldsus abielu ajal ei anna põhjust saada rahvusvahelist kaitset, sest kaebajal on võimalik saada päritoluriigilt kaitset tema elu ja tervist reaalselt ohustava vägivalla eest (VRKS § 19 lg 5(10)
3-20-310 5 p 3 ja lg 6). Seda kinnitab juba ainuüksi see, et kaebaja 25.10.2018 avaldust (s.o esitatud enne abielulahutust) abikaasa tapmisähvarduse kohta on võimud menetlenud ja hoidnud seejuures kaebaja endist abikaasat kaks kuud vahi all. Samuti on kaebaja saanud riigilt kaitset seeläbi, et tema abielu vägivaldsest abikaasast on lahutatud ning selle on eelnevalt heaks kiitnud ka islami vaimulikud. Kaebaja lahutas abikaasast kokkuleppel, mis viitab, et lahutus väga tõenäoliselt ei põhjusta endise abikaasa kättemaksu. Aumõrva kartust ei saa kaebajal olla ning kaebaja väited kättemaksuks laste tapmise kohta on tema muid seletusi arvestades eluliselt ebausutavad. Alles hiljem välja toodud ja ilmselt otsitud väited endise abikaasa mõjuvõimust on ebausutavad. Kohtuistungil antud selgituste kohaselt on kaebaja armusuhe oma onuga lõppenud juba Eestisse saabudes, sest kaebajale öeldi väidetavalt Eestis, et sellised suhted ei ole lubatud ja selle eest võidakse vangi panna. Kui kaebajal on võimalik n-ö keelatud suhtest hoiduda Eestis, siis on tal sellest võimalik hoiduda ka Iraagis. Kaebaja onu ei ole tema suhtes tehtud keelduvat otsust vaidlustanud, vaid naasis Iraaki. Kaebaja ei väitnud kohtuistungil, et neil oleks onuga plaan kusagil taas paarina kokku saada. Samuti ei olevat kaebaja endisel abikaasal mingeid tõendeid kaebaja keelatud armusuhte kohta ning kaebaja vanemad alkoholi- ja hasartmängusõltlasest endist abikaasat mingil juhul ei usuks. Seega pole alust uskuda kaebaja endise abikaasa või teiste lähikondsete vägivaldsust ning pärast abielu lahutamist ja onuga suhte lõppemist ei ole tõsine oht kaebajale reaalne ning tal on võimalik saada kaitset Iraagi ametivõimudelt. Lahutatud naise staatusega võib Iraagis kaasneda elulisi raskusi, kuid see ei kvalifitseeru tagakiusamiseks. Kaebajal on lisaks olemas perekonna tugi. PPA on vaidlustatud otsuses ja kohtumenetluses esitatud seisukohtades põhjendatult viidanud vastuoludele kaebaja ütlustes, mis on tinginud hinnangu, et teda ei saa pidada usaldusväärseks. Kuigi väiksemaid eksimusi võis tekitada tõlkimine läbi kahe tõlgi ning mõned asjaolud võisid kaebajale meenuda või olulised tunduda alles hiljem, ei ole siiski usutav, et kaebaja ei mäleta, kes algatas lahutuse või kas endine abikaasa soovis lapsi endale või mitte. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja endine abikaasa nõustus lahutusega teda halvustavatel põhjustel ega toonud välja kaebaja truudusetust, kuid pidas vajalikuks käia selle pärast kaebamas kaebaja vanematele ja rääkida truudusetusest oma perekonnale. Ka kohtuistungil esitas kaebaja mitmeid vastuolulisi väiteid ja vältis osadele küsimustele vastamist, kuna polnud ilmselt kindel, kes suudab vastata samamoodi nagu haldusmenetluses. See viitab, et kaebaja on osa asjaolusid välja mõelnud. Taotleja usutavaks pidamiseks ei piisa sellest, et tema loo peamised motiivid on olnud samad. Eluliselt ei ole ka usutav, et sedavõrd suur hulk vastuolusid detailides saaksid olla tingitud igatsusest laste järele ja sellega kaasnevatest emotsioonidest. Kaebaja ütlustes on mõistlikult põhjendamata vastuolud. Iraagi julgeolekuolukord ei ole PPA otsuse tegemise ajaga võrreldes halvenenud ning riigis elavatele tsiviilisikutele tulenev juhusliku vägivalla oht ei ole kõrge. COVID-19 pandeemia ei saa oma kodanike tagasipöördumist takistada. Rahvusvahelised pagulastega tegelevad organisatsioonid ei ole andnud üldist soovitust Iraaki tagasisaatmise peatamiseks. PPA on enne lahkumisettekirjutuse tegemist kaebaja ära kuulanud ja asjakohaselt leidnud, et tema puhul esineb põgenemisoht. Võib eeldada, et kaebaja on mõistnud, et tal ei ole alust jääda Eestisse, kuid samas on ta 17.12.2019 vestlusel selgelt väljendanud, et sellisel juhul tuleks tal võimaldada minna mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. Kaebaja ei ole väitnud, et lahkub Eestist, kui tal pole seaduslikku alust siia jääda. Põgenemisohu hindamisel tuleb arvestada, et isiku olukord muutub. Seega ei saa põgenemisohu puudumist järeldada sellest, et kaebaja ei ole majutuskeskusest lahkunud. Kuna kaebaja võis uskuda, et tal võib olla alust saada varjupaika, siis puudus tal motiiv lahkuda, kuid olukorra muutudes ei pruugi see nii jääda. Kaebaja ütluste põhjal on selge, et tal puudub soov Iraaki naasta, mida kinnitab seegi, et ta ei lahkunud koos onuga. Rahvusvahelise kaitse taotleja puhul ei ole põhimõtteliselt õige rõhuda asjaolule, et ta saabus riiki ebaseaduslikult, sest oma elu päästmiseks ebaseaduslikult turvalisse riiki 6(10)
3-20-310 põgenemine ei saa olla varjupaigataotlejale etteheidetav. Küll aga võib see anda tunnistust, et taotleja võib proovida ebaseaduslikku piiriületamist uuesti. Kaebaja ei ole lisaks toonud välja, et tema puhul esineks mingeid arvestatavaid põhjuseid, miks tuleks talle anda tähtaeg täita lahkumisettekirjutus vabatahtlikult. Kaebaja ei soovi tema tagasisaatmist Venemaale ja puudub ka mõni teine riik, kuhu kaebajat oleks võimalik saata. Kaebajale on VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel kohaldatud sissesõidukeeldu kolmeks aastaks ehk tavalisest lühemaks ajaks. Sissesõidukeelu kohaldamist välistavad asjaolud (VSS § 31) puuduvad. Kaebaja ei ole toonud välja sisulisi põhjuseid, miks on sissesõidukeelu kohaldamine õigusvastane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 22.05.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja elu satuks Iraaki naastes ohtu, sest tema endine abikaasa on ähvardanud teda tappa ja kaebajal puudub võimalus saada riigilt kaitset. Tapmisähvarduse täideviimine endise abikaasa poolt on väga tõenäoline. Seega rikuks kaebaja Iraaki väljasaatmine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
3.Kaebaja kardab tagakiusamist, sest ta on lahutatud naine ja tal oli armusuhe oma onuga. Asjaolu, et kaebaja onu lahkus Iraaki oma vähki põdeva abikaasa juurde ning nende armusuhe on läbi, ei tähenda, et kaebaja elu ei oleks Iraaki naastes ohus, sest kaebajat ohustab tema endine abikaasa, kes teadis kaebaja ja tema onu vahelisest suhtest ning kelle vägivaldsuse tõttu on kaebaja juba varasemalt kannatanud. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks ei ole tema ütlusi peetud usaldusväärseteks. Kaebaja on rääkinud ausalt kõigist asjaoludest ning kaebajal puudub muu võimalus tõendada teda päritoluriigis ähvardavat tõsist ohtu. Varjupaigamenetluses tuleb kahtlused lahendada taotleja kasuks, sest tal ei ole üldjuhul võimalik tõendada oma juhtumi kõiki üksikasju. Kui kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks, siis kvalifitseerub kaebaja täiendava kaitse saajaks, sest esineb põhjendatud tõsine oht tema elule ja tervisele ning tal ei ole võimalik saada selle eest piisavat kaitset Iraagi politseilt. Kaebaja jääb lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ei ole põhjendatud ning halduskohtu seisukohad ei kinnita selle vajalikkust. Kaebaja puhul ei eksisteeri põgenemisohtu, ta ei ole majutuskeskusest lahkunud ja on teinud PPA-ga igakülgselt koostööd. Sissesõidukeelu kohaldamine ei ole asjakohane, sest nii rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumine kui ka lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane.
7.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb 25.06.2020 vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Üksnes asjaolu, et kaebaja võis abielu ajal kannatada füüsilist vägivalda abikaasa poolt, kes võis talle teha ka tapmisähvarduse, ei tähenda automaatselt, et taotleja vajab rahvusvahelist kaitset. Päritoluriigi teabest ja kaebaja esitatud dokumentidest nähtub, et kaebajal on võimalik saada teda reaalselt ähvardava ohu korral päritoluriigilt kaitset. Apellatsioonkaebuses ei ole selgitatud ühtegi halduskohtu ja PPA poolt välja toodud vastuolu ja elulist ebausutavust. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et päritoluriigi informatsioon oleks ebaõige. Kaebaja hinnang, et tema endine abikaasa viib tapmisähvarduse väga tõenäoliselt täide, on subjektiivne ja pole leidnud objektiivsete asjaoludega kinnitust. Kaebaja onu vabatahtlik soov naasta päritoluriiki oma abikaasa juurde üksnes kinnitab kahtlust, et väidetavat suhet tegelikult ei olnud ja kaebajat ei ähvarda Iraagis tagakiusamise oht. Kahtluse korral tuleb juhtum lahendada taotleja kasuks siis, kui taotleja selgitused näivad usutavad ja miski ei tõenda vastupidist. Praegusel juhul ei ole need tingimused täidetud. Üksnes asjaolu, et kaebaja on väljendanud hirmu Iraaki tagasipöördumise ees, ei ole piisav, et ta kvalifitseeruks täiendava kaitse saajaks. Väited tagasipöördumise korral ähvardavast ohust lähevad vastuollu päritoluriigi teabega. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeelu kohaldamine on õiguspärased.
7(10)
3-20-310
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
9.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) ei pidanud 07.01.2020 otsuses nr 7001910185-1 võimalikuks tunnustada XX pagulasena, sest apellant ei ole esitanud usutavaid põhjendusi, mille kohaselt võiks ta Iraaki naasmise korral sattuda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 4 lg 1 tähenduses tagakiusamise ohvriks. Halduskohus nõustus PPA hinnanguga ja leidis, et ka kohtumenetluses esitatud täiendavad tõendid ei lükka vastustaja järeldusi ümber. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Apellatsioonimenetluses ei ole ilmnenud selliseid uusi asjaolusid, mis seaksid PPA järelduste põhjendatuse kahtluse alla.
10.Apellandiga võib iseenesest nõustuda selles, et tema põhiline lugu ei ole muutunud. XX on alates kinnipidamisest (08.07.2019 seletuskirjas) selgitanud, et lahkus Iraagist põhjusel, et tal oli probleeme oma endise abikaasaga, kes oli vägivaldne ja ähvardas teda tappa. Täiendavalt on apellant viidanud, et abikaasa poolse tapmiseni võib viia tema ja onu lähedane suhe, kuna see ei ole islamiusu järgi lubatud (vt 14.08.2019 protokoll, küsimus nr 45; 04.10.2019 protokoll nr 1, küsimused nr 16 ja 17). Eeltoodud asjaolud ei anna iseseisvalt siiski veel alust saada rahvusvahelist kaitset. Apellant ei ole väitnud, et tal oleks päritoluriigis olnud probleeme Iraagi ametivõimudega või muude isikutega (nt 14.08.2019 protokoll, küsimused nr 36, 39, 42 ja 44). VRKS § 19 lg 5 p 3 kohaselt käsitatakse mitteriiklikke ühendusi (või isikuid) tagakiusamise ja tõsise ohu allikana üksnes siis, kui riik, rahvusvahelised organisatsioonid või riiki või selle osa juhtivad erakonnad või organisatsioonid ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest. Praeguse vaidluse asjaolud ei kinnita, et Iraagi ametivõimud ei suudaks või ei sooviks pakkuda apellandile kaitset tema endise abikaasa tegevuse eest.
11.Tõenditest nähtuvalt esitasid apellant ja tema onu Iraagi Kurdistani politseile 25.10.2018 avaldused, mille kohaselt ähvardas QQ neid tappa. Kaebuse alusel apellandi endine abikaasa vahistati 10.12.2018 ja vabastati 6 000 000 Iraagi dinaari suuruse kautsjoni vastu 08.02.2019. Apellandi abielu lahutati kohtuväliselt šariaadi ja abikaasade kokkuleppe alusel 19.11.2018 ning Erbili apellatsioonikohus kinnitas abielulahutuse 12.02.2019 otsusega. Nende asjaolude pinnalt ei ole alust väita, et päritoluriigi ametivõimud oleksid jätnud apellandi tema endise abikaasa meelevalda ega pakuks talle mingit kaitset ähvardava tapmise või muu vägivalla eest. Apellandi väited endise abikaasa heast mainest ja mõjuvõimust ei ole usutavad, olenemata sellest, kas tema isa suri märtrina või mitte. Eelkõige ei ole vaidlust selle üle, et apellandi endine abikaasa on alkoholi- ja hasartmängusõltlane, kes hülgas 2016. a-l kuueks kuuks Venemaale minnes oma perekonna. Need kõik on islamiusu järgi äärmiselt taunitavad. Pole mõistlikku põhjust uskuda, et endise abikaasa isa võimalik märtrisurm oleks veel aastaid hiljem sedavõrd kaalukas, et annaks endisele abikaasale märkimisväärse mõjuvõimu. Apellant on selgitanud, et abielu lõpupoole endine abikaasa kas ei käinud üldse tööl, ei leidnud tööd või töötas mõnda aega taksojuhina. Seega ei ole tema ühiskondlik positsioon selline, mida ta saaks kasutada ära apellandi tagakiusamiseks, kartmata riigipoolset reaktsiooni (nt hindas apellant 04.10.2019 protokolli nr 1 küsimuse nr 21 juures isegi, et kui endise abikaasa tapmisähvardus olnuks kirjalik, siis oleks ta arreteeritud). Muu hulgas ei nähtu apellandi selgitustest, et tema endine abikaasa saaks või julgeks astuda üle abielulahutuse tingimusest, et lapsed jäävad apellandi juurde, vaid ta on väidetavalt püüdnud lapsi endale saada just kohtu kaudu. Väited 8(10)
3-20-310 korruptsioonist Iraagi politseis ja politseiametnike äraostetavusest ei ole määravad, kuna apellandi enda sõnul ei ole endisel abikaasal joomise ja hasartmängude tõttu üldse raha (nt 04.10.2019 protokoll nr 2, küsimus nr 10), vaid ta peab võtma pidevalt võlgu ja on püüdnud raha saamiseks maha müüa ka nende ühiseid lapsi.
12.PPA ja halduskohus on juhtinud põhjendatult tähelepanu mitmetele vastuoludele apellandi seletustes. Näiteks väitis apellant 14.08.2019 protokollis vastuseks küsimusele nr 31, et endise abikaasa isa suhtus temasse halvasti, kuid 04.10.2019 protokollis nr 1 selgitas vastuseks küsimusele nr 18, et endise abikaasa isa suri märtrina mingis lahingus ja seetõttu on endisel abikaasal hea maine (17.12.2019 protokollis märgitud vastustest küsimustele nr 7 ja 9 nähtub hoopis, et endise abikaasa isa oli märter ZZ või on vabadusvõitleja NN). Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2020 istungil esitas apellant täiendavalt Erbili kohtu 04.07.1987 väljastatud surmatunnistuse, mille kohaselt oli QQ (väidetavalt apellandi endise abikaasa isa) surnud juba 04.11.1980 (surma asjaolusid tunnistus ei kajasta). Pidades silmas, et 14.08.2019 vestlusel selgitas apellant, et endine abikaasa oli temast üksnes 6 aastat vanem (vt küsimus nr 24), siis peaks QQ olema sündinud 1988. a-l ning tema isa ei saanud kuidagi olla surnud juba 1980. a-l. Isegi kui tegemist võis olla üksnes tõlkeveaga (kuna vestlused toimusid läbi kahe tõlgi) ning arvestades, et nimekuju põhjal näib usutav, et tegemist on tõepoolest endise abikaasa isa surmatunnistusega, ning apellandi seletuste kohaselt oli endine abikaasa tema ema onupoeg ja apellandi Saksamaal elava onu (1967. a-l sündinud YY venna) parim sõber ehk ilmselt pigem apellandi vanemate ealine (st oluliselt rohkem kui kuus aastat apellandist vanem), tuleb eelmises punktis esitatud põhjustel nõustuda PPA ja halduskohtu järeldustega, et apellandi kartus endise abikaasa poolse tagakiusamise eest, mille vastu ei oleks tal võimalik saada Iraagi ametivõimudelt kaitset, ei ole eluliselt usutav. Põhimõttest, et kõrvaldamata kahtlused lahendatakse rahvusvahelise kaitse menetluses taotleja kasuks, ei tulene menetlejale kohustust eeldada taotleja ütluste õigsust ka olukorras, kus selles esinevad vastuolud või ebakõlad (sh lahknevused usaldusväärsest päritoluriigi teabest), mille kohta isik ei ole andnud rahuldavat selgitust (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23.08.2016 otsus nr 59166/12, J.K. jt vs Rootsi, p-d 91–98; ÜRO Pagulasagentuuri käsiraamat „Handbook and Guidelines on Procedures and Criteria for Determining Refugee Status“, 2019, p-d 203–204).
13.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga ka selles, et kuivõrd apellandi endine abikaasa oli apellandi ja tema onu lähedastest suhetest teadlik juba alates 14.02.2018 (tabades nad valentinipäeval suudlemas), kuid kuni apellandi ja tema onu Iraagist lahkumiseni 2019. a aprillis (ega ka hiljem) pole apellandi perekond võtnud tõsiselt endise abikaasa levitatavaid jutte nende abielurikkumisest ning apellandil on jätkuvalt olemas perekonna toetus, ei ole põhjust arvata, et Iraaki naasmise korral puuduks apellandil lahutatud naisena toimetulekuks vajalik tugivõrgustik. Apellant on kinnitanud, et tema lähedane suhe onuga on lõppenud ja nad on üksnes sõbrad, mida toetab ka asjaolu, et YY ei ole tema suhtes tehtud keelduvat otsust vaidlustanud, vaid on lahkumiskohustuse täitnud ja naasnud oma abikaasa juurde.
14.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et apellandi seletused ja muud tõendid ei võimalda järeldada, et apellant võiks Iraaki naasmisel sattuda tagakiusamise ohvriks, mistõttu ei ole alust tunnustada teda pagulasena. Apellant ei vaja ka täiendavat kaitset VRKS § 4 lg 3 tähenduses, sest teda ei ähvarda koduriigis surmanuhtlus ega piinamine või ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine. Samuti ei toimu Iraagi Kurdistanis relvakonflikti, mis võiks tingida konkreetselt apellandi või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või nende kallal vägivalla kasutamise.
15.Apellandile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise ning temale VSS § 74 lg-te 2 ja 3 9(10)
3-20-310 alusel 3-aastase tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamise osas on PPA 07.01.2020 otsus samuti õiguspärane. Apellant on enne lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist ära kuulatud (vt 04.10.2019 protokoll nr 2 ja 17.12.2019 protokoll) ning vastustaja on oma põhjendused esitanud 07.01.2020 otsuse lk-l 24–30. Ringkonnakohus nõustub, et kuigi apellant on täitnud kaasaaitamiskohustust ja ei ole seni Eestist lahkunud, ei veena 17.12.2019 protokollis märgitud selgitus „kui ma rikun seadust, siis ma lahkun vabatahtlikult“ (vt vastuseid küsimusele nr 10), et XX oleks tegelikult valmis Iraaki naasma, vaid ta oleks valmis lahkuma üksnes Eestist mõnda teise Euroopa riiki (v.a Venemaa). Seega ei saa PPA hinnangut apellandi põgenemise ohu kohta pidada alusetuks. Sissesõidukeeldu on kohaldatud seaduses sätestatud tavapärasest tähtajast (5 aastat) lühemaks perioodiks ja apellant ei ole toonud välja põhjuseid, mis annaksid aluse pidada seda ebaproportsionaalseks.
16.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.04.2020 otsus muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Tallinna Halduskohtu 10.02.2020 määrusega nr 3-20-256 on XX-le antud PPA 07.01.2020 otsuse nr 7001910185-1 vaidlustamiseks riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Tallinna Ringkonnakohus vabastas 25.05.2020 määrusega XX menetlusabi korras apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest ning Tallinna Halduskohus vabastas 09.03.2020 määrusega apellandi ka kohtuistungi ja kohtuotsuse (resolutsiooni ja põhjendava osa) tõlkimise kulude kandmisest. Menetlusabi jätkuvuse põhimõttest (HKMS § 114 lg 2) tulenevalt on XX ka apellatsiooniastmes olnud tõlkekulude kandmise kohustusest vabastatud ning teda on esindanud riigi õigusabi korras määratud advokaat. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad XX-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Apellandi muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Riigi õigusabi osutaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.