Ilia Oboznyi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.07.2020 ettekirjutuse nr 1051726307 (sissesõidukeelu kehtestamise osas) tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 12.07.2020 ettekirjutus nr 1051726307 sissesõidukeelu kehtestamise osas.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 415 eurot. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 4.01.2021. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Edasikaebamise kord
Kaebaja – Ilia Oboznyi, volitatud esindaja Mihhail Šerle Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Eve Kikkas
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) koostas 12.07.2020 ettekirjutuse nr 1051726307, millega kohustas Ilia Oboznyi lahkuma Eesti Vabariigi territooriumilt 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 19.07.2020 ja kohaldas I. Oboznyi suhtes sissesõidukeeldu 3-ks aastaks. Ettekirjutuse kohaselt ületas I. Oboznyi talle väljastatud viisaga nr FRA601274523 lubatud Schengeni riikide territooriumil viibimispäevade arvu 73 päeva võrra, millest Eestis ta viibis 4 päeva. Sellega rikkus I. Oboznyi välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 2.
2.I. Oboznyi esitas 17.07.2020 volitatud esindaja kaudu Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse, milles taotles PPA 12.07.2020 ettekirjutuse nr 1051726307 osaliselt (sissesõidukeelu
3-20-1359 kehtestamise osas) tühistamist. Kaebaja nõustus haldusasja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.
3.Tartu Halduskohus jättis 28.07.2020 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Nimelt tuli kaebajal esitada kohtule tõendid selle kohta, et kaebaja viibis Itaalias alates veebruarist 2020 kuni 29.06.2020, aga samuti tõendid selle kohta, et kaebuses märgitud kuupäevadel viibis kaebaja Šveitsis, Austrias, Saksamaal, jne. Kohus juhtis kaebaja tähelepanu ka sellele, et kaebaja väiteid seonduvalt suhtlemisega Itaalia Välisministeeriumiga ja Napoli migratsioonipolitseiga jäid samuti kinnitamata vastavate tõenditega. Kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks määras kohus kaebajale tähtaja 10 päeva alates kohtumääruse kättesaamisest.
4.Kaebaja esitas 7.08.2020 puuduste kõrvaldamise avalduse ja lisad.
5.Tartu Halduskohus võttis 11.08.2020 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Politsei- ja Piirivalveameti ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
6.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 31.08.2020.
7.Tartu Halduskohus otsustas 6.10.2020 määrusega läbi vaadata haldusasja kirjalikus menetluses ja ühtlasi kohustas kaebaja esindajat esitama kohtule hiljemalt 30.10.2020 Itaalia Välisministeeriumi või Napoli linna migratsioonipolitsei poolt väljastatud tõend, et kaebaja viibimisaeg Schengeni territooriumil oli automaatselt pikendatud kuni 31.08.2020.
8.Kaebaja vastas kohtunõudele 29.10.2020 ja esitas kohtule menetluskulude nimekirja.
9.Vastustaja esitas 31.10.2020 kohtule vastuväite kaebaja 29.10.2020 vastuse osas.
10.Kaebaja teatas, et 2020. a veebruaris viibis ta koos elukaaslasega Itaalias talle väljastatud viisa alusel. Kuna sellel ajal hakkas Itaalias COVID-19 epideemia, jäi tema isolatsiooni. Kaebajal oli keelatud kodust välja minna. Kaebaja viisa lõppes maikuus ning ta võttis ühendust Itaalia Välisministeeriumiga, kus talle kinnitati, et eriolukorra tõttu võib ta Itaalias viibida kuni tal tuleb võimalus koju naasta. Seejärel pöördus kaebaja Napoli linna migratsioonipolitseisse, kus samuti kinnitati, et viisa alusel kehtestatud viibimisaeg on automaatselt pikendatud kuni 31.08.2020. Kaebaja lahkus koos elukaaslasega Itaaliast 29.06.2020 ning samal päeval saabus Šveitsi. Seejärel 3.07.2020 sõitis ta läbi Austria ning Saksamaa ning saabus 8.07.2020 Kaunasesse ning 10.07.2020 öösel Tallinna, kus ööbis ning sõitis edasi Narva. Narvas kaebaja puhkas 1 päeva ja läks edasi Moskvasse. Kaebaja oli ainuke autojuht, kes oli võimeline sõitma ning sellest olid põhjustatud ka viiteajad tema reisiteekonnal. Kaebajal oli vaja puhata, et ohutult sõita. Kaebajal tekkis veendumus, et ta ei riku seadust. Kaebaja leiab, et tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ning PPA on vääralt teostanud kaalutlusõigust. Kaebajaga koos reisinud elukaaslase suhtes jäi sissesõidukeeld kohaldamata. Reisi jooksul ei sooritanud kaebaja mitte ühtegi õigusrikkumist. Täiendavas seisukohas selgitas kaebaja enda esindaja kaudu kohtule, et temal ei õnnestunud kätte saada tõendit viibimisaja pikendamise kohta. Samas kinnitas kaebaja kohtule, et avalike andmete järgi olid Prantsusmaa viisad pikendatud 90 päeva võrra seoses COVID-19 eriolukorraga. Kaebajal oli Prantsusmaa viisa.
3-20-1359 Eelnevat arvestades taotles kaebaja kohtult PPA 12.07.2020 ettekirjutuse nr 1051726307 sissesõidukeelu kehtestamise osas tühistamist.
11.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja leidis, et kaebajale tehtud ettekirjutus on vaidlustatavas osas õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaebaja on viibinud Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil 163 päeva, millega ta ületas talle väljastatud Prantsusmaa Vabariigi C-liigi mitmekordses viisas FRA601274523 (kehtivusega alates 10.01.2020 kuni 09.01.2021 so 90 päeva) lubatud viibimisaega 73 päeva võrra, millest ta viibis 4 päeva Eestis. Seega oli kaebaja 12.07.2020 seisuga väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1 mõistes viibimisaluseta Eestis viibiv välismaalane.
11.1.Sissesõidukeelu rakendamine lahkumisettekirjutuses tuleneb VSS § 74 lg-st 1, mille kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse päevast arvates. Seega on sissesõidukeeld seadusest otse tulenev. Menetluse ajal ei tunnistanud kaebaja enda viibimist Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil ilma seadusliku aluseta, vaid väitis, et viibib Eestis viisa alusel (seletuskirja vastus küsimusele nr 2). Viibimisaja pikendamist tõendavat dokumenti kaebajal esitada ei olnud, samuti puudusid andmed kaebaja viibimisaja pikendamise kohta PPA andmebaasides. Seega tuvastas vastustaja 12.07.2020, et kaebaja viibides Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta 73 kalendripäeva, millest 4 päeva Eestis, pani ta toime VMS § 298 järgi kvalifitseeritava rikkumise. Väärteomenetlust kaebaja suhtes läbi ei viidud, piirduti suulise hoiatusega. Vastustaja leiab, et kaebaja viibis seadusliku aluseta Schengeni konventsiooni liikmesriikides, läbides erinevaid Euroopa Liidu liikmesriike turismi ja puhkuse eesmärgil. Kuna kaebaja liikus Schengeni konventsiooni liikmesriikides ringi sõiduautoga, siis ei olnud tal takistatud veel viisa kehtivuse ajal kodumaale tagasipöördumine ja ta oleks pidanud arvestama, et läbides teisi Euroopa Liidu liikmesriike võib tal tekkida probleeme nende riikide läbimisel. Kaebajal oli võimalik kodumaale tagasipöördumiseks kasutada võimalikku lühemat teed, sõita juba Leedu Vabariigist Kaunasest kodulinna Moskvasse seeläbi Lätit ja Eestit läbimata. Seega leiab vastustaja, et kaebaja on tahtlikult viibinud Schengeni konventsiooni liikmesriikides, sealhulgas Eestis, ilma seadusliku aluseta.
11.2.Vastustaja võttis sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse asjaolu, et kaebaja ei tunnistanud lahkumisettekirjutuse menetluse käigus enda seadusliku aluseta viibimist Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil; arvestas tema Schengeni konventsiooni liikmesriikides seadusliku aluseta viibimise kestust ja seadusliku aluseta viibimisega seotud asjaolusid; sidemeid Eesti ja päritoluriigiga ning leidis, et 3-aastane sissesõidukeelu kohaldamine kaebajale on kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne ning kaebajale sissesõidukeelu rakendamine põhjendatud. Vastustaja hinnangul on lahkumisettekirjutuses kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine vahetult seadusest tulenev ning sissesõidukeelu kohaldamata jätmine või selle lühendamine on haldusorgani kaalutlusotsus. Asjaolusid kohaldamaks lühemat sissesõidukeelu tähtaega või humaanseid asjaolusid kaebajale sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks PPA ei tuvastanud.
11.3.Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT
12.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
3-20-1359
13.Tuvastatud on, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, kellel on Prantsusmaa Vabariigi poolt väljastatud mitmekordne viisa FRA601274523 kehtivusega alates 10.01.2020 kuni 09.01.2021, mille alusel võib ta viibida Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil maksimaalselt 90 päeva 180 päeva jooksul. Vaidlusaluse otsuse kohaselt ületas kaebaja Schengeni territooriumil viisaga lubatud viibimisaega 73 päeva võrra, sh Eestis 4 päeva võrra, mistõttu rikkus ta VMS § 43 lg 1 p 2 ja talle kehtestati VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeld 3ks aastaks. Kohus märgib, et pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja poolt Schengeni territooriumil viibimisaja ületamiseks oli õiguslik alus ja kas vastustaja poolt kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine 3-ks aastaks on õiguspärane.
14.VMS § 43 lg1 p 2 kohaselt peab Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused on muu hulgas Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud viisa, kui viisa tingimused ei välista Eestis viibimise õigust. Vastavalt VMS § 44 lg-dele 1 ja 3 välismaalane võib Eestis viibida viisaga kindlaks määratud tingimustel. Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud elamisloa või pikaajalise viisa alusel võib Eestis viibida kuni 90 kalendripäeva 180 päeva jooksul.
15.Kaebaja väidab, et viibis 2020. a veebruaris koos elukaaslasega Itaalias. Sellel ajal hakkas Itaalias COVID-19 epideemia ja kaebaja jäi isolatsiooni. Schengeni territooriumil viibimiseks ette nähtud 90-päevane tähtaeg lõppes kaebajal maikuus 2020. Kaebaja võttis väidetavalt esmalt ühendust Itaalia Välisministeeriumiga, kus kinnitati, et eriolukorra tõttu võib kaebaja Itaalias viibida kuni tal tuleb võimalus koju naasta. Seejärel pöördus kaebaja Napoli linna migratsioonipolitseisse, kus samuti kinnitati, et viisaga lubatud viibimisaeg on automaatselt pikendatud kuni 31.08.2020. Kaebaja lahkus Itaalia riigi territooriumilt 29.06.2020, läbis Austria, Saksamaa, Läti ning saabus Eestisse.
15.1.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.
15.2.Kohus kohustas kaebajat 28.07.2020 ja 6.10.2020 määrustega esitama tõendid selle kohta, et ta suhtles Itaalia Välisministeeriumiga ja Napoli linna migratsioonipolitseiga ning tõendid selle kohta, et viisaga kaebajale lubatud aeg viibida Schengeni territooriumil on automaatselt pikendatud kuni 31.08.2020 Itaalia ametivõimude poolt. Kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi enda väiteid kinnitavat tõendit ja palus läbi vaadata haldusasja ilma vastavate tõenditeta. Kaebaja märkis, et avalike andmete järgi olid Prantsusmaa viisad pikendatud 90 päeva võrra seoses COVID-19 eriolukorraga.
15.3.Kohus on seisukohal, et kaebajal puudus õiguslik alus alates maikuust viibida Schengeni territooriumil. Kaebaja väidete kohaselt, mida ei seadnud kahtluse alla ka vastustaja, lõppes tal Prantsusmaa Vabariigi mitmekordse viisa alusel lubatud 90-päevane viibimisaeg Schengeni territooriumil maikuus 2020. Tõendid selle kohta, et kaebaja oleks saanud nimetatud viibimisaja pikendust Itaalia ametivõimudelt puuduvad. Eelnevat arvestades ei leidnud halduskohtumenetluse käigus kinnitust kaebaja väide, et Itaalia ametivõimud pikendasid nii tema kui ka teiste välismaalaste Itaalia riigi või Schengeni territooriumil viisaga lubatud viibimisaega kuni 31.08.2020. Kohus selgitab, et kaebajal Prantsusmaa Vabariigi viisa
3-20-1359 olemasolu ei andnud talle õigust viibida Schengeni alasse kuuluvate riikide territooriumidel üle 90 päeva. Kaebaja poolt kohtule esitatud ja avalikult kättesaadavatel andmetel pikendasid Prantsusmaa ametivõimud seoses kevadel tekkinud COVID-19 eriolukorraga viisade omanike viibimisaega 90 päeva võrra vaid Prantsusmaa territooriumil, kuid mitte Schengeni territooriumil tervikuna. Kuna kaebaja viibis sel hetkel Itaalias, ei puudutanud Prantsusmaal kehtestatud viibimisaja pikendamine teda. Kohus rõhutab, et kohtul puuduvad andmed selle kohta, et analoogne olukord leidis aset ka Itaalia riigis. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajal lõppes õigus viibida viisa FRA601274523 alusel Schengeni territooriumil maikuus 2020 ning kaebaja edaspidine viibimine Schengeni territooriumil kuni 12.07.2020 oli õigusliku aluseta ehk ebaseaduslik.
15.4.Kohus märgib, et vaidlusaluse haldusakti kohaselt viibis kaebaja viisa alusel Schengeni territooriumil järjest 163 päeva 180 päeva jooksul. Vastustaja ettekirjutusest ei nähtu küll, mis kuupäeval kaebaja sisenes Schengeni territooriumile, mistõttu on kohtul keeruline kontrollida vastustaja väidete õigsust. Võttes arvesse, et kaebaja ise väitis, et viibis Itaalias alates veebruarikuust ning ei vaielnud kaebuses vastustaja poolt tuvastatud viibimisajale vastu, lähtub kohus eeldusest, et vastustaja poolt tuvastatud viibimispäevade arv on õige. Seda kinnitavad ka kaebaja poolt kohtule esitatud tõendid (apartementide fotod koos seal viibimisaegadega). Seega, kui maha arvata 163 päevast viisaga lubatud 90 päeva, ületas kaebaja Schengeni territooriumil viibimisaega 73 päeva võrra. Vaidlusalusest otsusest on näha ka, et Eestis viibis kaebaja ebaseaduslikult 4 päeva. Kaebuses väitis kaebaja, et saabus Tallinna 10.07.2020 öösel. Kaebaja väide läheb vastuollu tema poolt esitatud tõenditega, kust on näha, et kaebaja saabus Eestisse juba 9.07.2020, kuna sellel kuupäeval tegi ta ostu-müügitehingu Tartus, Willy & Rudy restoranis. Võttes arvesse, et kaebaja lahkus Eestist 12.07.2020, peab kohus tõendatuks, et kaebaja viibis Eestis ajavahemikul 9.07.-12.07.2020 ehk kokku 4 päeva. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja viibis ka Eesti Vabariigi territooriumil alates 9.07.2020 kuni 12.07.20202 ilma õigusliku aluseta, millega rikkus VMS § 43 lg 1 p 2 ja § 44 lg 3. 16.Vaidlusaluse ettekirjutusega otsustas vastustaja kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 3-ks aastaks. Kaebaja arvas, et vastustaja on vääralt teostanud kaalutlusõigust, kehtestatud sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ning vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Vastustaja leidis, et antud juhul puudus tal valikuvõimalus, kuna sissesõidukeelu kohaldamise kohustus tuleneb otse seadusest.
16.1.Kohus ei nõustu vastustajaga, et vastustajal puudus võimalus kaaluda sissesõidukeelu kehtestamist (otsustusdiskretsioon) aga samuti võimalus otsustada sissesõidukeelu kestvuse üle (valikudiskretsioon). VSS § 7 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg-de 3 ja 4 kohaselt, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata.
3-20-1359
16.2.Riigikohtu Halduskolleegium on leidnud, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (esimene lause). Teavet faktiliste asjaolude kohta võib piirata, kui riigisiseste õigusaktide kohaselt on võimalik piirata teabe saamise õigust, eelkõige riigi julgeoleku, riigikaitse ja avaliku korra kaitseks ning kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks (teine lause).1
16.3.Vaidlusaluse ettekirjutuse faktilistest põhjendustest on võimalik aru saada, et sissesõidukeelu kohaldamise kolmeks aastaks tingis üksnes Schengeni territooriumil 73 päeva jooksul (sh 4 päeva Eestis) ebaseadusliku viibimise fakt, mitte muud avalikku korda või riigi julgeolekut ohustada võivad asjaolud. Rohkem faktilisi põhjendusi ettekirjutuses ei ole. Ettekirjutuses puuduvad üldse kaalutlused selle kohta, miks sissesõidukeeld kohaldati ja miks valiti selle kestvuseks maksimaalselt lubatud kolm aastat. Vastustaja on küll vastuses kaebusele esitanud põhjendused, miks tema arvates kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine kolmeks aastaks on põhjendatud, kuid tegemist ei ole kaalutlustega vaid tagantjärgi esitatud põhjendustega. Kohtumenetluses on vastustaja tagantjärele üldsõnaliselt selgitanud, et sissesõidukeeldu määrates võttis ta arvesse Schengeni konventsiooni liikmesriikides seadusliku aluseta viibimise kestust ja seadusliku aluseta viibimisega seotud asjaolusid, sidemeid Eesti ja päritoluriigiga, aga samuti kaebaja arvamust, et ta viibis Schengeni territooriumil õiguslikul alusel. Samas oli vastustaja kindlalt seisukohal, et sissesõidukeelu kohaldamiseks puudus tal seadusest tulenev kaalutlemiskohustus. Seega, kui isegi pidada vastuses kaebusele tagantjärgi esitatud põhjendusi lubatavaks, ei ole kohtu arvates võimalik asuda seisukohale, et vastustaja lähtus nendest põhjendustest 12.07.2020 lahkumisettekirjutuse nr 1051726307 tegemisel. Samuti pelgalt tagantjärgi põhjenduste esitamine ei tähenda kaalutlusreeglite järgimist. Kohus ei saa haldusakti õiguspärasust kontrollides omistada halduskohtumenetluses nimetatud asjaoludele kaalu ja teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei vasta vaidlusalune ettekirjutus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-s 2 ja § 56 lg-s 3 sätestatud nõuetele. Lisaks märgib kohus, et Riigikohtu Halduskolleegium on korduvalt juhtinud vastustaja tähelepanu sissesõidukeelu kehtestamisel põhjenduste esitamise kohustusele vastavalt HMS § 56 lg-tele 2 ja 3 vahetult haldusaktis, kuid vastustaja jätab jätkuvalt Riigikohtu juhised tähelepanuta ja HMS § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõudeid täitmata. Vastustaja väide, et kaebaja saab vaidlustada ettekirjutust, esitades vaide Siseministeeriumile, on kohtu hinnangul asjakohatu ning ei asenda mingil viisil Euroopa Liidu ja siseriiklikust õigusest sissesõidukeelu kohaldamisel põhjendamise kohustust.
16.4.Kuna lahkumisettekirjutuses on põhjendamisvead ja üldse puuduvad kaalutlused, ei ole halduskohtul võimalik kontrollida kohaldatud sissesõidukeelu proportsionaalsust. Kohus selgitab täiendavalt, kuna vaidlusalune ettekirjutus ei vasta sissesõidukeelu kehtestamise osas HMS § 56 lg-tele 2 ja 3, ei ole antud juhul kohaldatav HMS § 58. Kaalutlusotsuse langetamine ilma põhjendusteta on tõsine rikkumine, mis viib üldjuhul vaidlusaluse otsuse sisulise õigusvastasuseni ja sellisel juhul ei saa tugineda HMS §-le 58. Kohus ei saa nõustuda olukorraga, kus haldusakti põhjendusi (sh ka kaalutlusi) hakatakse reeglina esitama alles halduskohtumenetluses, mitte haldusmenetluses. Kohus selgitas, miks ei pea ta võimalikuks arvestada vastustaja poolt tagantjärgi halduskohtumenetluses esitatud põhjendustega. Kohtul puudub veendumus, et vastustaja kaalutlusruum oli vähendatud nullini ja igal juhul oleks kaebaja suhtes kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamine ainuvõimalik variant.
RKHKo 3-17-1927, p 17.
3-20-1359
16.5.Lisaks eelpoolnimetatule nõustub kohus kaebajaga, et tema suhtes kohaldatud kolmeaastane sissesõidukeeld on ilmselgelt vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada muu hulgas kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Üheks õiguse põhimõtteks on võrdse kohtlemise põhimõte. Põhiseaduse § 12 lg 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Sisuliselt tähendab see seda, et riigivõimu teostamisel käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt.2 Kaebaja poolt esitatud tõendi kohaselt on vastustaja teinud 12.07.2020 lahkumisettekirjutuse nr 1051726314 tema elukaaslasele, kes viibis ka koos kaebajaga Schengeni territooriumil ja ületas samuti viibimisaega 73 päeva võrra, kuid vastustaja ei kehtestanud üldse kaebaja elukaaslase suhtes sissesõidukeeldu. Põhjendusi selle kohta ei ole vastustaja esitanud ei vaidlusaluses ettekirjutuses ega ka vastuses kaebusele, kuigi kaebaja pööras sellele õiguslikule küsimusele tähelepanu. Seega jääb võrdses olukorras võrdsete isikute ebavõrdne kohtlemine täielikult põhjendamata ja seetõttu ka õigustamata. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kehtestades kaebajale sissesõidukeelu 3-ks aastaks, ei järginud vastustaja võrdse kohtlemise põhimõtet.
17.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et PPA 12.07.2020 ettekirjutus nr 1051726307 ei vasta sissesõidukeelu kehtestamise osas HMS § 4 lg-s 2, §-s 54 ja § 56 lg-tes 2 ja 3 kehtestatud nõuetele ja seetõttu on sisuliselt õigusvastane.
18.Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus kaebuse ja tühistab PPA 12.07.2020 ettekirjutuse nr 1051726307 sissesõidukeelu kehtestamise osas.
19.Menetluskulud Juhindudes HKMS § 108 lg-st 1, § 109 lg-test 1, 11, 2 ja 6, mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud summas 415 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/
RKHKo 3-3-1-61-01, p 5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.