Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Taotluse esitaja: Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ege-Lii Luik Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist: XX (sündinud xx xx xxxx)
Kohtuistungi toimumise aeg
17.11.2020
Asja läbivaatamise viis
Lihtmenetlus
Muud selgitused
Sekretäril saata määrus XX ning Piirivalveametile (esindaja kaudu).
Politsei-
ja
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Tallinna Halduskohtu 28.05.2014 määrus nr 3-13-234.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirvalveameti taotlus ning anda luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17.01.2021 (kaasa arvatud).
3.Jätta XX taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5 ja § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 17.11.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel.
3-20-2250
2.Taotluse kohaselt saadeti 16.11.2020 Hollandi Kuningriigist Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodanik XX (sündinud xx xx xxxx Vietnamis), kes on PPA-le tuntud kui XX (sündinud xx xx xxxx Vietnamis) Dublini määruse aluse tagasi Eesti Vabariiki. Isikul puudub välismaalaste seaduse (VMS) § 43 kohane seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks ning sellest tulenevalt peeti ta VSS § 15 lg 2 punktide 1 ja 3 alusel 48 tunniks kinni. Isikule 04.02.2013. a koostatud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus nr 1023722627 on kehtiv ning kuulub täitmisele.
3.Taotlusest nähtuvad ka järgmised varasema menetlusega seotud asjaolud: -
03.02.2013 avastati Eesti Vabariigi sisemaal Võru maakonnas Vastseliina vallas Miikse-Viitka-Saarde külavahelisel ala kokku 28 isikut, keda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Isikute edasise kontrollimise käigus nimetas üks isik ennast Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodanikuks XX (sünd xx xx xxxx). Isikul puudusid isikut tõendavad dokumendid ning ta tuvastati tema enda ütluste järgi.
-
03.02.2013 peeti XX kinni ja 04.02.2013 vormistati ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1023722627. Isikul puudusid reisidokumendid, teda polnud võimalik koheselt saata tagasi kodakondsusjärgsesse riiki ega ka Venemaa Föderatsiooni.
-
20.02.2013 selgitas isik, et tema õige nimi on XX (sünd xx xx xxxx) ning täitis Vietnami tagasipöördumistunnistuse saamiseks vajaliku ankeedi.
-
07.05.2013 esitas isik varjupaigataotluse XX (sünd xx xx xxxx) nimele, mis 14.05.2013 tagasi lükati. Sel ajal viibis isik PPA väljasaatmiskeskuses.
-
Tallinna Halduskohus pikendas haldusasja nr 3-13-234 raames korduvalt isiku kinnipidamise tähtaega, kuid 18 kuu jooksul tema väljasaatmist täide viia ei õnnestunud. 28.07.2014 vabastamise otsusega nr 1023722627 vabastati isik VSS § 24 lg 11 alusel kinnipidamiskeskusest, kuna 18 kuu jooksul välismaalase kinnipidamiskeskusesse paigutamise otsuse tegemise päevast arvates ei ole väljasaatmist täide viidud.
4.12.10.2020 esitas Hollandi Migratsiooniamet taotluse nr 15.6-7/74-1 Dublini määruse artikkel 18 1 d alusel Vietnami kodaniku XX (sünd xx xx xxxx) tagasi võtmiseks. 23.10.2020 nõustus Eesti Hollandilt vastu võtma XX (s. xx xx xxxx), kes on PPA-le tuntud ka kui XX (s. xx xx xxxx
5.16.11.2020 saabus Tallinna lennujaama isik, kellele oli väljastatud ajutine reisidokument (Laissez-Passer) nr 0255488 XX nimele, kes on sündinud xx xx xxxx Thanh Hoa maakonnas. Sama päeva kella 13:45 ajal peeti isik VSS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel 48 tunniks kinni ning toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse.
6.PPA hinnangul esinevad isiku suhtes VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. On ilmne, et isiku suhtes esineb põgenemisoht. VSS § 68 p 5 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane ei ole järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. Isik vabanes kinnipidamiskeskusest ja ta käis seitsmel korral järelevalvemeetmetel, kuid sobiva võimaluse tekkimisel lahkus ta 2014. a omavoliliselt Eesti Vabariigist teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki, kus tal puudus sisenemiseks ja viibimiseks seaduslik alus. Isikule koostatud lahkumisettekirjutus pani talle kohustuse lahkuda päritoluriiki, mitte endale sobivasse
2(7)
3-20-2250 liikmesriiki. PPA-l ei ole alust arvata, et isik vabaduses viibides oleks seekordselt ametivõimudele kättesaadav kuni tema väljasaatmismenetluse lõpule viimiseni.
7.VSS § 68 p 8 kohaselt välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Fakt on see, et isik peeti 2013.a kinni ebaseadusliku piiriületuse tõttu. Samuti selgus isiku ütlustest, et tema eesmärk oli tulla Euroopasse suvalisse riiki ja taotleda seal varjupaika, et oma majanduslikku olukorda parandada. XX väitis, et ta sai alles kolm kuud hiljem aru, et ta on Euroopa Liidus ja siis koheselt taotles varjupaika. PPA otsustas 2013, et tegemist on ilmselgelt põhjendamatu varjupaigataotlusega.
8.VSS 68 p 9 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Peale kinnipidamiskeskusest vabanemist ei langenud ära isiku suhtes koostatud lahkumisettekirjutus ning hoolimata kinnipidamise lõppemisest, kuulus ettekirjutus täitmisele. Vabaduses viibimine olukorras, kus isikul on kehtiv lahkumisettekirjutus, ei andnud isikule õigust lahkuda mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Isik ise ei taotlenud kordagi endale vajalikku dokumenti, et naasta Vietnami. Arvestades asjaolu, et isik saadeti tagasi 6 aastat hiljem Hollandi Kuningriigist, on ilmselge, et isik lahkus omavoliliselt teise Euroopa Liidu liikmesriiki. Isik sai aru, et ta viibib Euroopas ebaseaduslikult ja vajab dokumente või varjupaika selleks, et Euroopas seaduslikult reisida. Ta võttis endale isegi advokaadi, kes käskis tal oodata, kuni Saksamaa politsei võtab tema taotluse vastu, kuid sellest hoolimata läks ta Hollandisse lõbutsema. 9. PPA hinnangul esineb isiku suhtes ka VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus. Käesoleval ajal puuduvad isikul isikut tõendavad dokumendid, mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmine lõpule viia 48 tunni jooksul. PPA-le edastati foto tema Vietnami siseriiklikust isikutunnistusest, mis kiirendaks tema tuvastamist Vietnami suursaatkonna kaudu ning võimaldaks isiku Vietnami välja saata. Isik pole ajavahemikul 2013 kuni 2020 ise dokumendi taotlemiseks piisavaid pingutusi teinud. PPA ei saa arvestada 2013 esitatud valenime ja sünniaega selliseks tegevuseks. PPA-l puudub alus arvata, et isik iseseisvalt hakkaks endale dokumenti taotlema, kui ta pole seda seni teinud. Isikul puuduvad Eestis elu- ja töökoht, sotsiaalsed sidemed ja piisavad rahalised vahendid toimetulekuks. Antud punkti hindab PPA kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikega 1 (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-2417, p 11). Tulenevalt varasemast käitumisest on PPA-l alus arvata, et vabaduses viibides ja soodsamate tingimuste ilmnemisel, hakkab isik kõrvale hoiduma väljasaatmisest ega pruugi enam teha koostööd PPA-ga dokumentide hankimisel. Dokumendi puudumine ei ole varasemalt takistanud isikul erinevate riikide vahel reisimist. Kehtivate reisidokumentide puudumise tõttu ei ole tema väljasaatmismenetlust 48 tunni jooksul võimalik lõpule viia.
10.PPA on seisukohal, et VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed ei ole käesoleval juhul piisavad ega taga eesmärki, milleks on isiku kättesaadavuse tagamine kuni väljasaatmismenetluse lõpule viimiseni. Isik on ka varem eiranud järelevalvemeetmete täitmist ning lahkunud omavoliliselt Eestist teise Euroopa riiki.
11.Riigikohus on leidnud haldusasjas nr 3-3-1-93-16, et VRKS alusel kinnipidamise 18kuuline tähtaeg võib uuesti alata ka juhul, kui isiku väljasaatmine pole enne seda reaalselt lõpule viidud. Kuigi nimetatud kohtuasjas on Riigikohus seisukoha võtnud VRKS alusel kinnipidamise tähtaja otsast algamise osas, on PPA hinnangul võimalik käesoleva kaasuse osas sama põhimõtet kohaldada ka VSS alusel kinnipidamisel. Kuigi isik oli varasemalt
3(7)
3-20-2250 PPA kinnipidamiskeskuses kinni peetud 05.02.2013 kuni 28.07.2014, st ligi 18 kuud, millest 14 päeva oli isik kinni peetud VRKS alusel, leiab PPA, et käesoleval juhul on põhjendatud kohaldada Riigikohtu seisukohta ka käesoleva kaasuse osas. Isiku suhtes esineb põgenemisoht ning tema varasem käitumine näitab, et põgenemisoht omavoliliselt riigist lahkumisel on reaalne. PPA möönab, et isikut ei õnnestunud esimese kinnipidamise vältel tuvastada, et väljasaatmine lõpule viia, kuivõrd Vietnami ametivõimud ei tuvastanud isikut PPA esitatud taotluse alusel. Arvestades, et isik vahetas korduvalt nime ka Eestis kinnipidamisekeskuses viibides, möönab PPA, et 2014. a isiku kõigi nimekujudega Vietnami saatkonnale päringut ei tehtud.
12.Käesoleval juhul on isik esitanud PPA-le koopia XX nimele välja antud isikutunnistusest, mida varasemalt esitatud ei ole ning PPA hinnangul on see piisavalt mõjuv muutuv asjaolu, millest tingituna oleks lubatav isiku kinnipidamine VSS alusel ka olukorras, kus 2014. aastal täitus isiku VSS alusel kinnipidamise 18-kuuline maksimaalne tähtaeg. Kuivõrd isiku tuvastamine ja dokumenteerimine väljasaatmise eesmärgil on muutunud varasemaga võrreldes tõenäolisemaks ning isiku suhtes esineb vägagi reaalne põgenemisoht, leiab PPA, et isiku teistkordne kinnipidamine kinnipidamiskeskuses VSS alusel kuni tema väljasaatmiseni on põhjendatud ning Riigikohtu seisukoht teistkordse tähtaja algamise osas analoogina kohaldatav.
13.Kohtuistungil selgitas PPA, et rahvusvahelise kaitse taotlejatelt võetakse sõrmejäljed. Hollandi Kuningriik tuvastas isiku, kelle suhtes käesoleval juhul luba taotletakse, sõrmjälgede alusel ning leidis, et Vietnami kodaniku XX (millise nime avaldas isik Hollandi ametivõimudele) puhul on tegemist sama isikuga, kes taotles Eestis 2013 varjupaika (XX). PPA lisas, et käesolevaks hetkeks veel Vietnami Suursaatkonnale päringuid tehtud ei ole. PPA täpsustas, et taotluses on ekslikult märgitud viimasel lehel, et taotletakse luba Maroko Kuningriigi kodaniku suhtes. PPA selgitas, et taotleb luba Vietnami kodaniku XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 23 lg 1 alusel.
14.XX avaldas istungil, et ta eelistaks vabadusse jääda, kuid kui ikka esineb vajadus kinnipidamiskeskuses viibida, siis on ta sellega nõus. Isik selgitas, et Eestis tal küll tuttavaid ei ole, aga vastuseks kohtu küsimusele, et kuhu ta läheks kui PPA vabastaks ta kinnipidamiskeskusest, teatas isik, et Tallinnas on kodutute varjupaigad, kuhu ta võiks minna. Samas soovib isik võimalikult kiiresti naasta päritoluriiki ning palus PPA-l esitada võimalikult palju päringuid Vietnami Suursaatkonnal, saamaks isikule kiiresti reisidokumendi. Ühtlasi märkis XX, et soovib advokaati.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.HKMS § 62 lg 2 alusel võtab kohus asja materjalide juurde Tallinna Halduskohtu 28.05.2014 määruse nr 3-13-234, millest nähtuvad asjaolud seoses XX (kes hiljem nimetas end XX) kinnipidamisega 03.02.2013 ning kinnipidamiskeskusesse paigutamise ja seal viibimise tähtaja pikendamisega.
16.Kohus leiab, et PPA taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
4(7)
3-20-2250
17.VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus ning välismaalase Eestis viibimine ilma seadusliku aluseta on keelatud. Vastavalt välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Sama paragrahv sätestab ka välismaalase ajutise Eestis viibimise seaduslikud alused.
18.XX on tehtud lahkumisettekirjutus, mida isik ei ole käesoleva ajani vabatahtlikult täitnud. Samuti ei ole lahkumisettekirjutus oma kehtivust kaotanud või muul viisil peatunud selle täitmine või õiguslik toime. Riigil on õigus väljasaadetavat isikut kinni pidada selleks, et tagada lahkumisettekirjutuse täitmine. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Eestist välja saadetava isiku kinnipidamiseks üle 48 tunni on vajalik halduskohtu luba (VSS § 23 lg 1), mille andmisel tuleb halduskohtul välismaalasega seotud olulisi asjaolusid arvestades hinnata muu hulgas kinnipidamisaluste esinemist, leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust ning kinnipidamise proportsionaalsust.
19.VSS § 15 lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada, kui muude seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.
20.XX seotud asjaolusid (sh reisidokumentide puudumist) arvestades on ilmne, et tema väljasaatmine 48 tunni jooksul võimalik ei ole. Kohus nõustub PPA-ga selles, et varasema olukorraga võrreldes võib sel korral isiku dokumenteerimist väljasaatmise eesmärgil pidada tõenäolisemaks, mistõttu ei esine asjaolusid, mis ilmselgelt muudaksid praeguses menetlusstaadiumis väljasaatmise võimatuks või perspektiivituks. Kohtu hinnangul saab pidada usutavaks ka seda, et PPA-le edastatud foto XX riigisisesest isikutunnistusest lihtsustab vajalike dokumentide hankimist. PPA on veenvalt põhistanud, et just mitmed alternatiivsed nimekujud (ja –variandid) võisid õigete dokumentide saamist takistada ning viia selleni, et väljasaatmine 18 kuu jooksul muutus varasemas menetluses võimatuks (vt haldusasi nr 3-13-234).
21.Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et käesoleval juhul esinevad isiku suhtes VSS § 15 lg 2 punktides 1 ja 3 sätestatud asjaolud.
22.VSS § 15 lg 2 p-s 1 nimetatakse isiku kinnipidamise alusena põgenemisohtu. VSS § 68 pst 5 tuleneb, et põgenemisohuna käsitatakse muuhulgas seda, kui välismaalane ei ole järginud tema suhtes lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid. Samuti esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist (VSS § 68 p 9). Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu punkti 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine. Käesoleval juhul esinevad eelloetletud asjaolud. Nimelt ei
5(7)
3-20-2250 ole isik vabatahtlikult täitnud 04.02.2013 lahkumisettekirjutust käesoleva ajani. PPA on õigesti märkinud, et lahkumisettekirjutuse täitmiseks ei saa lugeda seda, kui isik liigub mõnda teise Schengeni riiki, mitte oma päritoluriiki.
23.Lisaks nähtub 16.11.2020 isikuga läbi viidud küsitluse protokollist, et isikul puudub töökoht, seega sissetulek (taotluse lisa 4, lk-d 5 ja 9); Eestis tal perekonnaliikmeid või muid sotsiaalseid sidemeid ei ole (taotluse lisa 4, lk 9); puuduvad rahalised vahendid (taotluse lisa 4, lk 9) ning isikul puudub reisidokument ja ta ei ole seda endale alates ajast, mil ta Eesti kinnipidamiskeskusest vabastati (28.07.2014 (taotluse lk 3)) taotlenud (vt taotluse lisa 4, lk 6). Pidades silmas XX varasemat käitumist, sh leebemate järelevalvemeetmete täitmata jätmist ning Saksamaale lahkumist, viitab ka see välismaalase põgenemise ohu olemasolule. Tema senine käitumine viitab selgelt võimalusele, et vabadusse jätmisel ei ole lahkumisettekirjutuse täitmine tõenäoliselt võimalik. PPA on õigesti märkinud, et dokumendi puudumine ei ole takistanud isikul erinevate riikide vahel reisida, mistõttu ei ole välistatud, et vabaduses viibides võib isik uuesti liikuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades leiab kohus, et PPA kahtlus põgenemisohu esinemise osas on põhjendatud. 24. Kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmisest tuleks keelduda, kui isiku väljasaatmine näib perspektiivitu või kui väljasaatmise perspektiiv on küll olemas, kuid kinnipidamiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud vabaduspõhiõigusesse. Käesoleval juhul kohus selliseid põhjuseid ei näe (vt punkt 20).
25.PPA taotluse rahuldamist ei välista asjaolu, et varasemalt (2013-2014) on isik viibinud kinnipidamiskeskuses 18 kuud järjest.
26.Asjakohane on PPA viide haldusasjas nr 3-3-1-93-16 tehtud Riigikohtu lahendile, sõltumata tõigast, et viidatud haldusasi puudutas välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel kinnipidamist. Ka praegusel juhul puuduks korduva kinnipidamise keelu jaatamise korral isiku väljasaatmist tagav mehhanism. Vabadusõiguse riive intensiivsust vähendab (ja PPA seisukohta kinnipidamistähtaja uue arvestamise kohta toetab) ka eelmise kinnipidamise lõpust möödunud aeg (rohkem kui kuus aastat). Seda ajavahemikku ei saa pidada viidatud Riigikohtu lahendis (Riigikohtu määruse p 8) märgitud „igasuguseks vahepealseks vabaduses viibimiseks“, mis kinnipidamistähtaja uut arvestust käivitada ei saaks.
27.Muutunud asjaolusid (fotod isikutunnistusest, isiku väidetav koostöövalmidus jms) arvestades on tõenäoline, et isiku dokumenteerimine ning väljasaatmine toimub varasemast kiiremini. Seega ei ole põhjust eeldada, et isiku teistkordne kinnipidamine ebaproportsionaalselt pikaks kujuneks. Isiku varasemat käitumist ning sellega seotud põgenemisohtu arvestades ei saa leebemaid järelevalvemeetmeid tulemuslikuks pidada. VSS § 10 lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmed ei oleks piisavad ka seetõttu, et isikul puudub Eestis igasugune viibimiskoht. Kuigi asjaolu, et isikul ei oleks Eestis kuhugi minna, ei saa olla temalt vabaduse võtmise aluseks, takistaks see ilmselgelt järelevalvemeetmete kohaldamist, kuna VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed oma iseloomult üldjuhul eeldavad püsiva elukoha olemasolu Eestis. Kohus selgitab, et aktiivne koostöö PPA-ga võimaldab eelduslikult ka kinnipidamiskeskuses viibimise ning päritoluriiki naasmise aega lühendada.
6(7)
3-20-2250
28.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et XX paigutamine kinnipidamiskeskusesse on proportsionaalne meede. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes HKMS § 264 lg-st 1 ja § 265 lg-st 1, annab kohus VSS § 23 lg 11 alusel loa paigutada XX kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, s.o kuni 17.01.2021 (kaasa arvatud). Kinnipidamise aluse äralangemisel tuleb isik viivitamatult vabastada.
29.Kohus rõhutab, et PPA-l tuleb aktiivselt isiku dokumenteerimisega tegeleda ning menetluse ebaproportsionaalset kestust ei saa edaspidi põhjendada näiteks sellega, et „kõigi nimekujudega Vietnami saatkonnale päringut ei tehtud“ (vrd PPA taotluse lk 6).
30.XX avaldas 17.11.2020 istungil soovi advokaadi saamiseks. Kohus mõistab taotlust viisil, et XX taotleb riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seadus (RÕS) § 4 lg 3 p 5).
31.Kahtlust ei ole selles, et XX oma majanduslikust seisundist tulenevalt ei suudaks riigi õigusabi eest tasuda (RÕS § 6 lg 1). Samas ei ole isiku majanduslik seisund ainuke kriteerium otsustamaks riigi õigusabi andmise üle. Nimelt esineb käesoleval juhul riigi õigusabi andmisest keeldumiseks RÕS § 7 lg 1 punktis 1 sätestatud alus. Viidatud normi kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Käesoleval juhul oli isik võimeline 17.11.2020 toimunud istungil arusaadavalt oma seisukohti selgitama ja arvamust avaldama. Seejuures selgitas kohus ka istungil, et halduskohtumenetluses kehtivad selgitamiskohustus ning uurimispõhimõte. HKMS § 2 lõigetes 4-6 sätestatud põhimõtetest tulenevalt on halduskohtul kohustus tagada asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamine ning tagada kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid. Samuti peab halduskohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega tagama, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata menetlusosalise õigusliku kogenematuse tõttu. Seega aitavad halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgitamiskohustus kompenseerida menetlusosalise õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist ning kohtul on haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Seetõttu ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Vähem tähtis ei ole ka asjaolu, et riigi õigusabi taotlus esitati alles istungil ning tegemist on kiireloomulise haldusasjaga, mis tuleb kohtul lahendada viivitamata (HKMS § 264 lg 4). Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus XX riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Küll aga selgitab kohus, et juhul, kui XX soovib riigi õigusabi käesolevas haldusasjas tehtava määruse edasikaebamisel, on tal võimalik seda kirjalikult taotleda koos määruskaebusega.
(allkirjastatud digitaalselt) Anu Maria Brenner kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.