3-20-1270 XXi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.06.2020 otsuse nr 1.2-3/26-2 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju 1200 euro hüvitamiseks
Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kaebaja – XX Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler Kirjalik menetlus
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt XXi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis
(kakssada nelikümmend) eurot ning tasutud menetluskulu 7,20 eurot.
3.Politsei- ja Piirivalveametil kanda hüvitis XXi Tallinna Vangla vanglasisesele arveldusarvele viitenumbriga XXXXXXXXXX ning väljamõistetud riigilõiv 7,20 eurot M. T. (isikukoodXXXXXXXXX) arveldusarvele.
4.Jätta läbi vaatamata XXi tühistamisnõue Politsei- ja Piirivalveameti 12.06.2020 otsusele nr 1.2-3/26-2.
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD
1.XX esitas Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi: PPA) kahju nõude summas 950 eurot perioodil 27.03.2017-20.05.2017 ning 10.03.2018, PPA arestimajas, aaddressil Rahumäe tee 6 Tallinn (edaspidi: Rahumäe tee arestimajas) inimväärikust alandavates tingimustes viibimise eest.
2.PPA jättis 12.06.2020 otsusega nr 1.2-3/26-2 XXi taotluse rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohtule saabus 02.07.2020 XXi kaebus PPA-lt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 1200 eurot. Samuti soovis kaebaja PPA 12.06.2020 otsuse nr 1.2-3/26-2 tühistamist.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Vaatamata kaebaja korduvatele nõudmistele, ei võimaldatud kaebajal PPA arestimajas viibida vähemalt 1 tund päevas värskes õhus. Kaebaja sai värskes õhus viibida 20 päeval 52 päevast. Kahel päeval ei soovinud kaebaja ise värske õhu kätte minna. Üksnes asjaolust, et kaebaja ei pöördunud vastavate taotlustega PPA poole, ei saa teha järeldust, et kaebaja ei soovinud värskes õhus viibida. Värskes õhus viibimise tagamise kohustus tuleb vangistusseaduse (VangS) § 93 lg-st 5.
5.Kaebaja hinnangul on kambrist tooli puudumine õigusvastane tulenevalt Riigikohtu 22.03.2006 lahendist nr 3-3-1-2-06.
6.Kaebaja hinnangul puudus kambris piisav valgus. Kunstlik valgustus oli väike ning loomulik valgus peaaegu puudus. Vähene valgus kurnas silmi, arvestades, et kaebajal tuli kambris lugeda, kirjutada ja teha rõivaste hooldust. Kaebaja silmad hakkasid valutama ja kipitama.
7.Arestikambri tualett ei vastanud nõuetele. Kuigi õigusakidest ei tulene kohustust vältida arestikambris ebameeldiva lõhna levikut, siis ööpäevaringselt ebameeldiva lõhnaga kambris viibimine, sh süües, ületab karistuse kandmise seisukohast vältimatult vajaliku kannatuse VangS § 41 lg 1 mõttes. Sellises olukorras viibimine on õigusvastane.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
8.Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb 12.06.2020 otsuses nr 1.2-3/26-2 toodud seisukohtade juurde, kuid täpsustab, et kaebaja viibis Rahumäe tee arestimajas 2017. aastal kuni 15.05.2017 ning 12.06.2020 otsuse p-s 2.3 ja 2.8 on ekslikult märgitud periood 05.05.2017– 20.05.2017.
9.Kambris tooli puudumise osas ei ole vastustaja tegevus õigusvastane. Kambri sisustus vastas siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kinnitatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 13 lgs 1 sätestatud nõuetele. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile 3-3-1-2-06 on asjakohatu, sest asjaolud on erinevad. Kaebaja ei viibinud tingimustes, kus kohalduvad vangla sisekorraeeskirjad.
10.Valguse hulk kambris oli elutegevuseks piisav ning selle tagas vastustaja nii akna kui ka kunstliku valgustuse abil. Kaebaja esmase tervisekontrolli aktist ja ravikaardilt ei nähtu kaebusi silmade kipituse kohta, mistõttu puudub põhjuslik seos väidetava kahju ja väidetava õigusvastase tegevuse vahel ning kaebaja sellekohased väited on tagantjärele otsitud ja paljasõnalised. Kaebaja väide, et temale oli vajalik valgustus heledusega 400 luksi, on ainetu. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks kambris lugenud, kirjutanud ja teinud rõivaste hooldust, aga on siiski märkinud, et nimetatud väidetavad tegevused kurnasid tema silmi. Olukorras, kus kaebaja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele tegevusele, mida tal polnud võimalik väidetava puuduliku valguse tõttu teha, puudub alus kahelda üldise valgustatuse piisavuses.
11.WC puhtuse ja hügieeni tagamise kohustus on ASkE § 32 lg 1 p 5 kohaselt kaebajal. Kaebaja ei pöördunud vastustaja poole taotlusega eraldada kambrisse täiendavaid vahendeid kambri hügieeni eest hoolitsemiseks ega esitanud kaebuseid kambri puhtuse või WC privaatsuse tagamata jätmise kohta. VangS ega ASkE ei kehtesta mingeid nõudeid kambris asuva WC konstruktsioonile ega eraldatusele, seega ei saa vastustaja tegevus olla selles osas õigusvastane. Kaebaja väide pikaajaliselt ebameeldiva lõhnaga kambris viibimise kohta on ainetu. Kaebaja poolt viidatud lahendi 3-3-1-16-16 p-s 11 ei sisusta kohus mõistet „pikaajaline“. Riigikohus leiab lahendi 33-168-15 p-s 19, et ajavahemik järjestikku 465 päeva või 128 päeva on pikk. Eeltoodud põhjustel ei saa arestimajas 37 kalendripäeva vältavat viibimist pidada pikaajaliseks kinnipidamiseks. 2(9)
Ööpäevaringselt WC-st väga ebameeldiva lõhna mõjualas viibimise ja sellises olukorras söömise tingis kaebajale kambris asuva WC hügieeni eest hoolitsemise kohustuse täitmata jätmine. Seetõttu põhjustas nn vältimatult vajaliku kannatuste piiri ületamise kaebaja endale ise oma tegevusetusega. Puudub vastustaja õigusvastane tegu.
12.Kambri põrandapind oli perioodil 01.05.2017–02.05.2017 ning 09.05.2017–11.05.2017 kinnipeetu kohta 2,35 m2. Kuna perioodi osas kuni 05.05.2017 on kaebaja nõue aegunud, on kaebaja õiguste riive toimunud vaid perioodil 09.05.2017–11.05.2017 ehk 2 päeval jäi kambri pind 0,15 m2 alla ASkE § 12 lg-s 3 sätestatud minimaalse normi. Kahju hüvitamine eeldab mitte üksnes haldusorgani tegevuse õigusvastasust, vaid ka kahju kindlaks tegemist, st kas kaebajal on üldse kahju tekkinud ning kas esineb vältimatu põhjuslik seos väidetavalt tekitatud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. Osaliselt puudulikust isiklikust ruumist tulenevat negatiivset mõju ei ole kaebaja kaebuses välja toonud. Eeltoodust tulenevalt vastustaja leiab, et antud riive on kaebaja jaoks vähese intensiivsusega ning väheoluline, mistõttu ei ole õigustatud rahalise hüvitise määramine. Vastustaja seisukohti toetab kohtupraktika. Vastustaja tagas kaebajale lisaks värskes õhus viibimisele ka muu kambrivälise liikumise.
13.Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole esitanud avaldusi, et vastustaja ei võimaldanud kaebajal viibida värskes õhus vähemalt ühte tundi päevas. Samuti puudub vaidlus, et arestimajas keelduti kaebajat jalutama lubamast. Kaebajale võimaldati värskes õhus viibimine ajavahemikul 10.03.2018–16.04.2018 järgmistel aegadel: 1) 10.03.2018 kell 14:40-15:15 suundusid kambri kinnipeetud jalutama, v.a X, kes keeldus jalutama minemast; 2) 11.03.2018 kell 15:15-15:45; 3) 13.03.2018 kell 16:15-16:45; 4) 16.03.2018 kell 15:00-15:30; 5) 17.03.2018 kell 08:35 – kõik kambri kinnipeetud, nende hulgas X, keeldusid jalutama minemast; 6) 18.03.2018 kell 13:3014:00; 7) 19.03.2018 kell 16:05-16:55: 8) 21.03.2018 kell 14:00-14:35; 9) 23.03.2018 kell 18:0518:30; 10) 24.03.2018 kell 18:45-19:30; 11) 26.03.2018 kell 16:00-17:00; 12) 28.03.2018 kell 14:20-14:59; 13) 30.03.2018 kell 15:45-16:20; 14) 31.03.2018 kell 18:05-18:35; 15) 02.04.2018 kell 14:55-15.30; 16) 04.04.2018 kell 15:15-15:45; 17) 06.04.2018 kell 15:05-15:35; 18) 07.04.2018 kell 15:35-16:10; 19) 10.04.2018 kell 14:30-15:00; 20) 11.04.2018 kell 15:50-16:20; 21) 13.04.2018 kell 14:50-15:20; 22) 14:04.2018 kell 11:30-12:00. Lisaks võimaldati kaebajale muu kambriväline liikumine.
14.Võttes arvesse isiku kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul kaebajat konkreetsetes tingimustes peeti, ei ole nimetatud keskkond ja tingimused, sh kinnipeetu piiratud võimalused värskes õhus viibimiseks, negatiivset mõju kaebaja organismile avaldanud. Värskes õhus jalutamise tingimuste osaline mittevastavus ei kujuta endast sedavõrd intensiivset riivet, mida on alust käsitada kaebaja inimväärikuse alandamisena. Kaebaja viibis arestimajas kokku 47 päeva (järjest 10 ja 37 päeva), samuti pole toimunud muid olulisi rikkumisi seoses arestikambrite tingimustega, seega ei saa 0,15 m2 põrandapinna puudujäägiga ning osaliselt jalutamistingimustega seotud riivet pidada sedavõrd intensiivseks, et see annaks aluse lugeda kinnipidamistingimused kaebaja inimväärikust alandavateks ja õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist.
15.12.06.2020 otsus nr 1.2-3/26-2 on õiguspärane, selge, üheselt mõistetav, kaalutletud ja põhjendatud, mistõttu alused selle tühistamiseks puuduvad. Isegi kui esinevad mingid minetused, siis need ei ole olulised ega anna alust otsuse tühistamiseks. Kaebaja viibis arestimajas lühiajaliselt ja episoodiliselt ning väidetavate rikkumiste osas ei esitanud vastustajale vahetult taotlusi ehk vastustajal ei olnud võimalik kohe kasutada või otsida muid meetmeid või teostada kohaseid toiminguid, et vältida kahjunõude esitamist, sh nõuet kahju rahaliseks hüvitamiseks. Kohtupraktika kohaselt on mõistetud kinnipeetu kasuks välja hüvitis üksnes pikaajalise kestva värskes õhus viibimise võimaluse puudumisel ja silmas pidades kinnipidamise tingimuste kumulatiivset mõju isikule ja tema tervisele. Kaebaja nõue on kantud pigem soovist alusetult rikastuda, kui et saada õiglast hüvitist. Kaebaja õiguste riive ei ole sedavõrd intensiivne, et oleks 3(9)
põhjendatud rahalise hüvitise määramine. Vastustaja palub kohtul kohaldada antud asjas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 3 sätteid.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Kaebaja jäi kohtus nõude juurde tühistada PPA 12.06.2020 otsus nr 1.2-3/26-2, millega PPA jättis rahuldamata kaebaja kahju hüvitamise nõude. RVastS § 18 lg 2 järgi võib kaebaja juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kuna kaebuse eesmärk on kaebajale mittevaralise kahju hüvitamine ning kohus lahendab järgnevalt kaebuse hüvitise väljamõistmiseks, ei ole täiendava tühistamisnõude esitamine vajalik (vt HKMS § 151 lg 2 p 1, HKMS § 121 lg 2 p 2). Kohus jätab kaebaja PPA 12.06.2020 otsuse nr 1.2-3/26-2 tühistamisnõude läbi vaatamata.
17.Hüvitamiskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on järgmised.
18.Kaebaja viibis kahjunõude kohaselt perioodil 27.03.2017-20.05.2017 ning 10.03.2018 Rahumäe tee 6 arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebaja taotles PPA-lt 950 eurot mittevaralist kahju. Kohtus esitas kaebaja 1200 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kaebaja ei vaidlusta, et PPA hinnangul on möödunud RVastS § 17 lg-st 3 tulenev tähtaeg ajavahemiku 27.03.2017–04.05.2017 osas. PPA menetles kaebaja nõuet perioodi 05.05.2017– 20.05.2017 ning 10.03.2018–16.04.2018 osas. Vastustaja täpsustas kohtule, et kaebaja viibis Rahumäe tee arestimajas kuni 15.05.2017. Ka kohus hindab nimetatud perioodi osas kaebaja õiguste võimalikku rikkumist, s.o 47 päeva osas. Kaebaja hinnangul põhjustasid talle mittevaralist kahju järgmised Rahumäe tee arestimaja tingimused: 1) arestimajas ei võimaldatud viibida värskes õhus; 2) kambris puudus tool; 3) kambri valgustus oli nõrk, mistõttu ei saanud lugeda ega kirjutada; kambrit ei saanud tuulutada, puudus loomulik valgus; 4) tualett kambris oli lahtine, puudus eraldatus; WC kasutamisega kaasnes ebameeldiv lõhn; 5) puudus ruum pesu pesemiseks ja kuivatamiseks, mistõttu oli kambris niiske; 6) ventilatsioon kambris oli puudulik; 7) puudus võimalus käia internetis õigusakte vaatamas; puudus raadio kuulamise võimalus; 8) ei võimaldatud üleriigilisi ajalehti; 9) kambris puudus ruum enda liigutamiseks; 10) kambri nurkades olid ämblikuvõrgud; 11) akende trellide taga oli palju prügi, kamber oli antisanitaarne; 12) kambris puudus tops, millega kraanist vett võtta; vee joomine WC kõrvalt oli ebamugav; 13) kambriuks oli lukustatud, mistõttu ei olnud võimalik kambrit tuulutada.
19.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude võib esitada üksnes selles paragrahvis loetletud juhtudel. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse § 128 lg-st 5 tulenevad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks järgmised eeldused, mis peavad olema samaaegselt täidetud: haldusorgani tegevus peab olema olnud õigusvastane; haldusorgani tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (vt 15.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11).
20.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (eelvangistuse täideviimine). Lähtudes mittevaralise kahju hüvitamise eeldustest, hindab kohus esmalt, milliseid Rahumäe tee arestimaja kinnipidamistingimusi võib pidada õigusvastasteks. 4(9)
21.Nõuded arestimaja kinnipidamistingimustele tulenevad VangS-st ja selle § 156 lg 5 alusel kehtestatud ASkE-st. Jalutuskäik vabas õhus
22.Kaebaja viibis Rahumäe tee arestimajas vahistatuna. Vahistatuid hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris (VangS § 90 lg 3, § 156 lg 2). VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama tuleneb ka ASkE § 31 lg-st 2. Puudub vaidlus, et Rahumäe tee arestimajas oli võimalik jalutada värske õhu käes. Kaebaja ei vaidlusta, et talle võimaldati 22 päeval jalutamist värkse õhu käes, nendest 2 päeval ta keeldus jalutama minemast. Samas ülejäänud päevadel ei rahuldatud kaebaja kinnitusel suulisi palveid jalutama pääsemiseks. Kohtul puudub alus kahelda kaebaja väidetes, kuna vastustaja on välja toonud kindlad kuupäevad, millal kaebaja on jalutamise võimalusest keeldunud. Kuna menetlusosaliste väidetest ilmneb, et tavapärane praktika oli vahistatute suuline sooviavaldus jalutamiseks, puudus kaebajal kohtu hinnangul vajadus esitada vastav kirjalik taotlus. Kaebaja viibimine väljaspool kambrit ametnike, kaitsjaga või elukaaslasega kohtumiseks või helistamiseks 13 korral ei kompenseeri jalutamisvõimalust värskes õhus. Kambris puudus tool
23.ASkE § 13 lg-st 1 tuleneb, et kambris on istekoht igale kinnipeetavale üksnes võimaluse korral. PPA kinnitusel olid kambri sisustuse hulgas kahekordsed voodid, seina külge kinnitatud laud, pesemiskoht ja WC. Järelikult ei olnud vastustaja kohustatud kambrisse paigutama toole ning vastustaja tegevus ei olnud selles osas õigusvastane. Kaebaja viide Riigikohtu 22.03.2006 kohtuotsusele nr 3-3-1-2-06 ei ole kohane, kuna nimetatud lahend puudutas vangistuse tingimusi, millisel juhul tulevad nõuded justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirjast“. Kambri valgustus ja ventilatsioon
24.PPA vaidleb vastu kaebaja väitele, et kambris, kus kaebaja viibis, oli ebapiisav valgustus. VangS § 45 lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS kommenteeritud väljaandes § 45 kohta on täpsustatud: „Kamber peab vastama eluruumile kehtestatud nõuetele, mille eesmärk on inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine. Eluruumile esitatavad nõuded, eelkõige õhu, valguse ja temperatuuri osas peavad tagama inimesele võimaluse viibida selles ruumis ööpäevaringselt.“ (J.Sootak. Kommentaarid §-le 28. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne §-d 1-109. Teine, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn, Juura, 2014, § 45). Ka soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistik ei sätesta konkreetseid, arvuliselt väljendatavaid nõudeid valgustusele. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 kohaselt peavad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema aknad nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Samuti peab kunstlik valgus vastama tunnustatud tehnilistele standarditele. Seega kehtiv õigus ei reguleeri detailselt ja objektiivsete näitajate alusel (nt konkreetne valgustugevus), milline peab olema kambri loomulik ja kunstlik valgustus. Eluruumi küllaldast valgustust on võimalik hinnata nn olmetasandil.
25.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kohus arvestab tõendamiskoormuse jaotumisel, et kaebajal võib olla keeruline tõendada oma väiteid kinnipidamistingimuste mittevastavuse kohta konkreetsel ajahetkel. Kuna 5(9)
tagantjärele on keeruline tuvastada, kas kaebaja kambrites oli tagatud piisav ventilatsioon ja valgustus ning selles osas on kohtule esitatud vaid menetlusosaliste väited, arvestab kohus 22.01.2015 PPA Põhja prefektuuri arestimajas toimunud õiguskantsleri kontrollkäigu aruandega. Kontrollkäigul kontrollis õiguskantsler, kuidas on tagatud inimeste põhiõigused ja- vabadused. Kontrollkäigu vältel ei tuvastanud õiguskantsler valguse ega ventilatsiooni osas puuduseid, v.a kambris nr 7, kus ventilatsioonirest oli tolmune (vt https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/ files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_politsei-_ja_piirivalveameti_pohja_prefektuuri_ arestimajja.pdf, 29.10.2020). Seega kaebaja väited puuduliku valgustuse ning ventilatsiooni kohta ei ole tõendatud. Ka asjas esitatud tõenditest (kaebaja esmase tervisekontrolli akt ja ravikaart (vastustaja lisad 1 ja 2) ei nähtu kaebusi kaebaja silmade kipituse kohta. Vastustaja kinnitusel oli kambrites, milles kaebaja viibis, aken ja sundventilatsioon, mis tagas efektiivse õhuringluse. Lisaks hooldas Riigi Kinnisvara AS regulaarselt ventilatsioonisüsteeme. Tualett
26.ASkE § 13 lg 1 p 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. Vaidlust ei ole selles, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli WC olemas. Kaebuses heidab kaebaja eelkõige ette WC-st tulenevat haisu. Kambris paiknev WC peab olema kambrist eraldatud viisil, mis tagab selle privaatse kasutamise ja hügieenilisuse (vt EIK 10. jaanuari 2012. a otsus asjas Ananyev jt vs Venemaa, p 157). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud kambri muust osast eraldamata ja söögikoha vahetus läheduses olevat WC-d mitmes lahendis raskendavaks asjaoluks (vt EIK 6. novembri 2012. a otsus asjas Longin vs Horvaatia, p 60; 13. septembri 2005. a otsus Ostrovar vs Moldova, p 87). Privaatsuse osas on puudulikuks peetud WC kambrist eraldamist üksnes eesriidega (vt EIK 10. märtsi 2015. a otsus asjas Varga jt vs Ungari, p 82) või 1-1,5 m kõrguse vaheseinaga (vt EIK 10. juuli 2014. a otsus asjas Buglov vs Ukraina, p 88.). WC ebapiisavat eraldatust on Euroopa Inimõiguste Kohus arvestanud ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamistingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (vt EIK 19. aprilli 2001. a otsus asjas Peers vs Kreeka). Avatud WC kasutamist ei ole Riigikohus pidanud inimväärikust alandavaks olukorras, kus kinnipeetav viibib kambris üksi (vt RKHKo nr 3-3-1-95-09, p 36). Kuna kaebaja ei viibinud kambris alati üksi, ei taganud selline WC eraldussüsteem talle alati WC täiesti privaatset kasutamist. Lisaks oli kaebaja sunnitud ajal, mil kambris oli ka teisi kinnipeetavaid, magama ja sööma WC vahetus läheduses. Kuigi eraldivõetuna ei ole WC ebapiisava eraldatusega kaasnev ebamugavus sellise raskusega õigusterikkumine, mille eest tuleks välja mõista rahaline hüvitis, tuleb seda arvestada kogumis teiste mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega. WC puhtuse eest tuli hoolitseda kaebajal endal. Kaebaja ei ole väitnud, et selleks ei võimaldatud puhastusvahendeid ning et seda ei oleks saanud teha. Pesu pesemise ruumi puudus
27.ASkE § 13 lg 1 p 6 järgi kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht. PPA-l puudub kohustus tagada ruumi pesupesemisks. Kaebaja ei eita, et kambris oli külm vesi ega seda, et tal oli võimalus kasutada kord nädalas dušši sooja veega, kus oli võimalus mh pesu pesta. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebajal oli võimalus anda riideid pesemiseks ka teda külastanud inimestele, millist võimalust kaebaja PPA kinnitusel ka kasutas. Interneti kasutamise ja raadio kuulamise, ajalehtede lugemise võimaluse puudus
28.Kuni 17.12.2019 kehtinud ASkE § 31 lg 3 sätestas, et arestialune ja vahialune võib kasutada järelevalve all selleks kohandatud arvutites riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. PPA ei eita, et arestimajas on/oli võimalik seda kasutada. Samas PPA kinnitusel ei avaldanud kaebaja interneti kasutamiseks soovi. Kaebaja ei too ka kaebuses välja, et ta soovis vaadeldaval ajal internetti kasutada. 6(9)
29.ASkE § 31 lg 1 p-st 12 tuleneb, et tehnilise võimaluse korral võib hoida arestimaja juhi loal kambris isiklikku raadiot või televiisorit, kui nende kasutamine ei häiri arestimaja tööd ja teisi isikuid. AskE § 31 lg-st 1 ei tulene, et arestimajas on kohustus anda kinni peetud inimestele lugemiseks ajalehti. Samas tõi PPA välja, et vahistatud inimesed said lehti lugeda juhul, kui nad ise neid tellisid või lähedased saatsid. PPA kinnitusel kaebaja vastavat taotlust ei esitanud. Kaebaja eelnevat ei vaidlusta. Kohus märgib sellegipoolest järgmist. Õiguskantsler on välja toonud, et kambrites televiisorit ja raadiot üldjuhul ei olnud. Samuti puudus võimalus lugeda ajalehti. Õiguskantsler on pidanud eelnevat õigusvastaseks ja tegi PPA-le ettepaneku tagada kinnipeetutele piisav juurdepääs avalikustatud informatsioonile (nt regulaarselt ja ebamõistliku viivituseta jagatavad ajalehed). Vaatamata asjaolule, et kaebaja ei avaldanud soovi interneti kasutamiseks, raadio kuulamiseks või ajakirjandusega tutvumiseks, nõustub kohus õiguskantsleriga, et käsitletud võimaluste puudumine on vastuolus põhiseaduse § 44 lg-ga 1, mille järgi on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Samuti on arestimajas viibivad inimesed ebavõrdses olukorras võrreldes vanglas viibivate kinnipeetavatega (vt VangS § 31 lg 1, VanS § 90 lg 1). Kohus hindab eelnevat koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega. Kambri pindala
30.Kuni 01.08.2020 kehtinud ASkE § 12 lg 3 kohaselt on kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. PPA on vastuses taotlusele välja toonud kambrid, kus kaebaja viibis arestimajas. Välja on toodud viibimise aeg ning kinnipeetavate arv kambris. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja on viibinud kambris I-19 09.05.2017–11.05.2017 ning kinnipeetu kohta oli põrandapinda 2,35 m2. Seega viibis kaebaja kaks päeva tingimustes, kus kaebajal oli vähem põrandapinda kui 2,5 m2. Sanitaarsed tingimused
31.ASkE § 32 lg 5 p 1 järgi on kinnipeetu kohustatud hoidma puhtust kambris ja arestimaja teistes ruumides. Kuna kinnipeetud on kohustatud ise puhtust hoidma, on kaebaja sellekohased väited alusetud. ASkE ei kohusta tagama kinnipeetutele toidunõusid, mistõttu oli kaebajal võimalus kasutada toidunõusid, sh tassi söögikordade ajal.
32.Kaebaja väidet, et kambri akende trellide taga oli palju prügi, ei ole võimalik tagantjärele kontrollida. Isegi kui kaebaja väide on tõene, ei saa seda pidada selliseks rikkumiseks, mis tingiks kaebajale mittevaralise kahju tekkimise. Tekkinud kahju hüvitamine
33.Kaebusest tulenevalt alandasid Rahumäe tee arestimaja kinnipidamistingimused tema inimväärikust. Õigus inimväärikusele tuleneb PS §-dest 10 ja 18 ning õiguse rikkumisega kaasnev kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Osutades isiku isiklikule arusaamale enda õigustest ja kohustustest, on inimväärikus ühtaegu piiriks, mille ületamine toob tema jaoks kaasa valu või kannatuse. Sellisena ei ole inimväärikusel universaalset mõõdet, vaid see sõltub inimese vanusest, psühholoogilisest ja vaimsest seisundist. Hindamaks, kas kinnipidamistingimused riivasid kaebaja inimväärikust, mis tekitasid talle omakorda valu ja kannatusi, tuleb kohtul arvestada nii tingimuste kumulatiivset mõju, kaebaja etteheiteid konkreetsete tingimuste osas kui kinnipidamise kestust. Samas tuleb arvestada, et kinnipidamistingimused arestimajas ei saagi olla meeldivad, kuna kinnipidamistingimustel peab olema heidutav mõju. Isik peab taluma valu ja kannatusi, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Riigikohtu praktikas on inimväärikust alandavaks peetud isiku selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHKo 3-3-1-93-09, p 11). Samas tõdeb kohus, et mittevaralise kahju suurust on kannatanul võimatu tõendada. Nii saab kohus mittevaralise kahju tekkimist hinnata diskretsiooni alusel. 7(9)
34.Kõiki eelnevalt kirjeldatud asjaolusid kogumis arvestades (s.o värskes õhus jalatuskäikude mittevõimaldamine, eraldamata tualett, väiksem kambri pindala, kui on sätestatud ASkE § 12 lgs 3, ajakirjanduse mittevõimaldamine) olid Rahumäe tee arestimaja kinnipidamistingimused osaliselt õigusvastased ning ületasid piirangute läve, mis arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. EIK praktika kohaselt võib ka 22-tunnine kinnipidamine ebainimlikes tingimustes olla vastuolus konventsiooni artikliga 3 (otsus nr 5140/02: Fedotov/Venemaa). Kinnipidamise kestusel on määrav roll siis, kui hakatakse hindama hüvitise suurust.
35.Hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju seisneb kehalises või hingelises valus ja kannatustes, mis isikule subjektiivse õiguse rikkumisega kaasnevad. Olukorras, kus kinnipidamistingimused kumulatiivselt kaebaja inimväärikust alandasid, peab kohus usutavaks, et kaebajale tekkis mittevaraline kahju. Tekkinud kahju on haldusorgani õigusvastase teo otsene tagajärg. Kui kinnipidamistingimused Rahumäe tee arestimajas vastaksid nõuetele, ei oleks kaebajale kahju tekkinud. Arvestades RVastS § 7 lg-s 1 sätestatut, peab kannatanu aktiivselt tegutsema, et kahju tekkimist vältida. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja vastustajale kinnipidamistingimusi ette heitnud. Kaebaja ei eita eelnevat. Kohtu hinnangul ei oleks ükski kohane õiguskaitsevahend aidanud kahju tekkimist vältida, kuna näiteks jalutamisnõude osas oli praktika, et taotlus esitatakse suuliselt. Ainus kohane õiguskaitsevahend, mis kinnipidamistingimuste mõju (puudustega tualett, alla normi kambripind) oleks vältida aidanud, oleks olnud nõue paigutada end ümber teise kambrisse, kuid ASkE ei sätesta seda kinnipeetu subjektiivse õigusena. Ümberpaigutamine toimub haldusorgani kaalutlustel, nagu julgeolek või otstarbekus, või kohtu või prokuratuuri määruse alusel (ASkE § 12 lg 2).
36.RVastS § 9 lg 1 kohaselt peab mittevaraline kahju olema tekkinud haldusorgani süülise käitumise tagajärjel. Vastutuse tekkimiseks peab avaliku võimu kandja olema seega vähemalt hooletu (VÕS § 104 lg 2). Kohus leiab, et vastustaja on kahju tekitamises süüdi. Asjaoludest ei nähtu, et vastustaja otseseks eesmärgiks oleks olnud kaebaja väärikust alandada, st et ta oleks soovinud kaebajale kahju tekitada. Samas täidab kohtu hinnangul süükoosseisu vastustaja nõusolek hoida kaebajat õigusvastastes tingimustes ja suutmatus täita enda positiivseid kohustusi, mistõttu ei kohaldu RVastS § 13 lg 3.
37.Kohus leidis, et Rahumäe tee arestimaja kinnipidamistingimused võisid kaebajas tekitada tundeid, mis küündisid tasemeni, mis on omakorda vastuolus PS §-des 10 ja 18 ja EIÕK artiklis 3 sätestatud põhimõttega. Kohus peab otsustama, kas taotletav summa 1200 eurot on kohane ja põhjendatud hüvitis. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, kusjuures arvestada tuleb RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 3-3-1-80-12, p 28). Hüvitise suuruse otsustab kohus oma siseveendumuse alusel kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (RKHKo 33-1-78-11, p 15).
38.HKMS § 167 lg 1 järgi juhul, kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kõiki eelnevalt kirjeldatud asjaolusid kogumis arvestades (s.o värskes õhus jalatuskäikude mittevõimaldamine, eraldamata tualett, väiksem kambri pindala, kui on sätestatud ASkE § 12 lg-s 3, uudiste mittevõimaldamine) leiab kohus, et kohane hüvitis inimväärikuse alandamise eest on praeguses asjas 240 eurot. Seega kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt.
39.Kohus rahuldas kaebuse osaliselt. HKMS § 108 lg 2 alusel jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on tasunud riigilõivu 36 eurot. Kuna kohus leidis, et kaebus kuulub rahuldamisele 20% ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 7,20 eurot riigilõivu. Vastustaja menetluskulud jäävad vastustaja enda kanda. 8(9)
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.