Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. oktoober 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-24
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. detsembri 2020. a otsuse nr 7001910152-1 tühistamiseks ja rahvusvahelise kaitse andmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 2. juuni 2020. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Grete Raidma
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 2. juuni 2020. a otsus asjas nr 3-20-24 muutmata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. novembril 2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik XX saabus Eesti Vabariiki Ukrainast 27. mail 2019 viisa nr XXXXXXXXXXXX alusel. Isik omas Ukraina väljastatud täiendava kaitse saaja reisidokumenti nr YYYYYYYYYYY (kehtivusaeg 19. september 2016 – 21. juuni 2021). Isik taotles Eestilt rahvusvahelist kaitset 3. juunil 2019.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 3. detsembri 2020. a otsusega nr 7001910152-1 XX rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (resolutsiooni p 1). Sama otsusega kohustas PPA isikut Eestist lahkuma (resolutsiooni p 2) ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu kuus kuud (resolutsiooni p 3). PPA põhjendas oma otsust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) Soome Migratsiooniamet keeldus 13. juuni 2014. a otsusega isikule rahvusvahelist kaitset andmast. Otsuse põhjenduste kohaselt ei nähtunud, et taotleja oleks olnud opositsioonierakonnas kõrge profiiliga arvamusliider. Ütlused võimaldavad järeldada, et isiku roll koduriigis ei olnud sedavõrd suur. Kuigi isik ei saanud soovitud kohtades meeleavaldusi korraldada, pakuti selleks alternatiivseid kohti. Isiku karistusmäärad olid 700–1000 rubla. Isikut karistati selle eest, et ta viis meeleavalduse läbi keelatud kohas, mitte selle eest, et ta viis läbi poliitilise sisuga meeleavaldusi. Isik ei taotlenud uut asukohta oma meeleavalduse läbiviimiseks. Isik pole tõendanud seda, et tema suhtes oleks algatatud kriminaalmenetlus. Isiku sõnul pole teda kriminaalmenetluses üle kuulatud. Kuna isik on võimudele teada, pole usutav, et kriminaalmenetlust oleks edasi lükatud. Isik on pärast kinnipidamist alati probleemideta vabastatud. Isiku poliitiline tegevus on olnud väga piiratud. Isik on poliitiliselt aktiivne alates 2011. Samas väljastati talle pass 11. jaanuaril 2012 ja ta on koduriigist lahkunud seaduslikult. Asjaolud ei võimalda järeldada, et isik pakuks ametivõimudele erilist huvi. Kriminaalmenetluse algatamine ei oleks piisavaks aluseks, et anda isikule rahvusvahelist kaitset. Isikut ei ohusta Venemaal tõsine oht; 2) taotlejal esineb subjektiivne tagakiusukartus. Ta viibib väljaspool kodumaad ja ta väljendas hirmu tagasipöördumise ees. Ta on valitseva võimu vastane alates 2005. Ta hakkas aktiivsemalt tegutsema 2011 ja politsei pidas teda meeleavaldustel kinni. Ta kardab, et tema suhtes on ette valmistatud kriminaalsüüdistus; 3) isiku potentsiaalseteks tagakiusajateks on riigi võimuesindajad. Isik on erakonna RPR Parnas (Rahvavabaduse Partei) liige. Võimud on isikut sanktsioneerimata meeleavaldustel osalemise eest korduvalt kinni pidanud. Teda on halduskorras karistatud; 4) isiku sõnul on ta aktiivne opositsiooniliider alates 2005. Kuna tal tõendid selle perioodi kohta puuduvad, keskendub ta 2011. aastale järgnevale perioodile. PPA hinnangul on tegemist poliitiliselt aktiivse inimesega. Ta on aktiivselt võtnud osa protestiaktsioonidest ja korraldanud meeleavaldusi. Isiku meelsus on usutav. Tema selgitused poliitilise tegevuse ja meelsuse kohta on usutavad; 5) isikuga asetleidnud sündmused ja talle määratud karistused ei ole sellised, mida saaks lugeda tagakiusuks Venemaal. Tõendatud on, et isik on kandnud 10-päevast aresti ja talle on määratud trahve 3700 rubla (s.o umbes 50 euro) ulatuses. Rahaliste trahvide määr ega 10 päevane arest ei viita sellele, et võimud sooviksid taotlejat taga kiusata ja sihilikult ülemääraselt karistada. Isik on samas kohas pannud lühikese ajavahega korduvalt toime samasisulisi rikkumisi. Isikule on pakutud võimalust avaldada meelt mitte taotletud asukohas (Nevski prospekt 35), vaid alternatiivses asukohas (Poljustrovski park). Teine asukoht asub 4 km kaugusel Nevski prospektist. Dokumendid ei võimalda järeldada, et isik oleks meelt avaldanud pakutud kohas. Kuigi isiku tegudel on poliitiline taust, on temale määratud karistused kooskõlas Venemaa 2(9)
3-20-24 üldise õiguskorraga ning karistusmäär ega rikkumise korduv iseloom ei luba eeldada, et isikule oleks määratud oma tegude eest poliitiliselt motiveeritud karistus. Peterburi Viiburi rajooni prokuratuuri ja Tveri rajoonidevahelise prokuratuuri vastustest järeldub, et tema kaebusi prokuratuuri ja politsei tegevuse peale on uuritud. Isikut on vahistatud koos teiste meeleavaldajatega. Alust ei ole arvata, et tema suhtes esineks võimude kõrgendatud huvi. Isikut pole kriminaalkorras karistatud. Isikut ei vangistatud, kui ta naasis Soomest 2015. aastal Venemaale. Isiku seletuste kohaselt pole teda kantud kriminaalkorras karistatavate isikute nimekirja. Isikuga seotud andmed ei võimalda järeldada, et tal oleks Venemaal elamine takistatud. Kuigi põhiseaduse järgi on Venemaal tagatud väljendusvabadus, on võimud seda järjest enam piiranud. Isiku käele on tätoveeritud kiri „Putin – varas“, mida on avalikkuses esitatud. Isik on avaldanud seisukohta, et Venemaa kui selline tuleks riigina likvideerida ja tükeldada väikesteks riikideks. Sellised seisukohad võivad kaasa tuua korrakaitseorganite kõrgendatud huvi isiku vastu. Kõrgemate riigivõimu esindajate solvamine ning riikliku terviklikkuse lammutamise ideed ei ole aktsepteeritavad ka üheski demokraatlikus riigis viisil nagu seda isik presenteerib. Isiku avalikud väljaütlemised ei ole kaasa toonud ülemääraseid karistusi. Isik väitis Soome Migratsiooniametile, et ülekuulamistel ei ole tema suhtes vägivalda kasutatud, kuid ta ise ähvardas politseinikke Nürnbergi protsessiga. Isiku profiil ei kinnita, et Venemaa võimud kiusaksid teda kui meeleavaldajat taga. Erakonda RPR Parnas pole Venemaal keelustatud. Erakond võtab osa valimistest. Isik pole erakonna juht, vaid poliitiliselt aktiivne liige. Isik on seisukohal, et tema poja surmas on süüdi võimud ja seeläbi püüti teda riiki tagasi meelitada. Kui isik lahkus Soomest Venemaale, ei vahistatud teda. Isik sai Venemaalt lahkuda Ukrainasse. 7) isik väitis Soome Migratsiooniametile, et Venemaal algatati tema suhtes kriminaalasi ekstremismis ja ta on tagaotsitav. Isiku väidete kohaselt tõendasid kriminaalasja algatamist dokumendid. Isik väitis Eestis, et tema suhtes ei ole kriminaalasja algatatud, vaid selleks oodatakse õiget momenti. Isik on seega erinevatel ajahetkedel andnud vastuolulist teavet. Võimud ei ole takistanud isikut taotlemast passi ka ajal, mil ta oli poliitiliselt aktiivne; 8) isikul on võimalik Venemaale tagasi pöörduda. Varem ei ole teistel isikutel tagaspöördumisel tekkinud probleeme seetõttu, et nad on taotlenud teises riigis rahvusvahelist kaitset. Isik on Venemaa kodanik, ta räägib vene keelt ja on enamuse oma elust elanud Venemaal; 9) Ukraina tunnistas isikut täiendava kaitse saajana. Seega on ta saanud kolmandas riigis rahvusvahelise kaitse. Kui isik 2015 Soomest Venemaale saadeti, viibis ta Venemaal sõbra suvilas kaks päeva. Pärast seda lahkus ta Ukrainasse ja taotles rahvusvahelist kaitset. Isik andis Ukrainas pressikonverentse ja intervjuusid. Ta võttis osa miitingutest ja protesteeris Vaba Venemaa maja vastu Kiievis. Isiku hinnangul oli tegemist KGB kontoriga. Isik ei tea, kes teda Ukrainas ähvardas, kuid teab, et kohtus Ukrainas ühe kriminaaliga, kes teda ähvardas. Isik teavitas sellest politseid. Isiku sõnul tunnevad Venemaa eriteenistused ennast Ukrainas koduselt. Isik väitis, et tal olid Ukrainas sotsiaalmajanduslikud probleemid, kuna tema pension oli 50 eurot. Isiku seletused ei luba järeldada, et Ukrainas oleks oht tema elule või et seal esineks tagakiusuoht. Isiku vaated olid Ukrainas soositud. Isik on Ukrainas elanud neli aastat. Isiku reisidokument ja sisepass kehtivad kuni 30. juunini 2021; 10) täiendava kaitse andmise alus puudub. Isiku seletused ei võimalda järeldada, et teda ootaks Venemaal ees surmanuhtlus, väärkohtlemine, piinamine või ebainimlik kohtlemine. Isikul on võimalik naasta Venemaale või Ukrainasse. 11) isikul tuleb Eestist lahkuda seitsme päva jooksul alates hetkest, mil tal pole enam õigust Eestis viibida. Sihtriik, kuhu lahkuda, on Ukraina; 12) isiku tervislik seisund ega vanus ei takista tal Eestist lahkuda. Isikul pole Eestis perekonnaliikmeid. Tal puuduvad Eestiga majanduslikud sidemed. Ta on viibinud Eestis lühikest aega. Ta pole toime pannud õigusrikkumisi ja on olnud kättesaadav. Isikule tuleb kohaldada sissesõidukeeldu kuus kuud.
3(9)
3-20-24
3.Isik esitas halduskohtule kaebuse, milles nõudis PPA 3. detsembri 2020. a otsuse tühistamist ning PPA kohustamist anda isikule rahvusvaheline kaitse kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) PPA uuris puudulikult isiku tausta. PPA põhjendused põhinevad aegunud andmetel. PPA ei võtnud arvesse kõiki seletusi ning ta on neid vääralt tõlgendanud. Isikule ei ole Venemaal tagatud põhiseaduslikud õigused. Isiku roll riigivastases tegevuses on suur. Venemaalt lahkumise päeval oli isik erakonna Sankt-Peterburi osakonna poliitnõukogu liige. Ta oli üks võtmetegelastest ja kuulus partei juhtkonda. Erakonna Peterburi osakond hõlmab kogu PõhjaLääne regiooni, s.o 14 miljonit inimest; 2) isikut kuulati üle tunde. Ülekuulamisel osales tõlk. Osa infot on tõlkega läinud kaduma või on moondunud. Otsuse punktis 1.5 on faktilisi asjaolusid moonutatud. Sündmused Bolotnaja väljakul ei toimunud 2011, vaid 2012. PPA ametnik ei ole andnud objektiivseid hinnanguid. Otsus on vastuoluline. Otsusest ei tulene asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et isiku elu ja tervis pole Venemaal ohus. Isikule anti Ukrainas täiendav kaitse. Ukrainas ei antud isikule rahvusvahelist kaitset, kuna Ukraina ei kuulu Euroopa liitu. Rahvusvahelise kaitsega tagatakse Euroopa Liidus elamisõigus, sotsiaalabi, vaba liikumise võimalus jne. Ukraina tagas ainult elamisõiguse. Kaebaja on pensionär ning elamispinda Ukrainas ei oma. Ta on nelja kuuga vahetanud 12 korda elukohta, elades tuttavate juures. Ukraina välja antud reisidokument pole siiamaani akrediteeritud ja teised riigid seda ei tunnusta; 3) karistamine selle eest, et isik võitleb põhiõiguste eest, ei ole seaduslik ega proportsionaalne. Isik on korduvalt soovinud vaidlustada Venemaa võimude otsuseid, millega keelati poliitilised aktsioonid. Kaebused on jäetud rahuldamata. Määratud karistused on poliitiliselt motiveeritud; 4) PPA pole arvestanud, et isik on Venemaal tuntud poliitik. PPA pole arvestanud ühiskondlike organisatsioonide avaldustega, mis toetavad isiku seisukohti. Isik on avaldanud oma arvamusi Venemaa ja Ukraina meedias, mida pole arvestatud; 5) isiku seletused on tõesed. Ebatäpsused võisid tekkida põhjusel, et ülekuulamised olid pikad. Eksida võisid nii tõlk kui ka protokollija. Isiku suhtes algatati Venemaal kriminaalmenetlus, kuid selle kohta puuduvad tõendid; 6) isik pole solvanud võime, vaid väljendas oma meelsust; 7) võimud koguvad algul informatsiooni ja teatud hulgal isiku kohta tehtud haldusõigusrikkumise otsuseid. Pärast seda võetakse isik kriminaalvastutusele; 8) isikule tuleks kohaldada non-refoulement printsiipi.
4.PPA taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vaidlustatud otsus on põhjendatud. PPA kogus teavet nii Austriast kui ka Soomest. PPA töötas läbi isiku esitatud kõik materjalid; 2) PPA tugines 2017. a Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (BAMF) ja International Organization for Migration (IOM) raportile, mille kohaselt võivad tagasipöördujad saada Venemaa sotsiaalhoolekandesüsteemist kasu täpselt samamoodi nagu teised Venemaa kodanikud. PPA-l puudub informatsioon, et olukord oleks pärast 2017 muutunud. Ka kaebaja ise ei ole välja toonud põhjuseid või kinnitavaid tõendeid/allikad, mille kohaselt oleks nimetatud raport aegunud; 3) rahvusvahelise kaitse menetluse eesmärk on selgitada välja, kas taotlejat ohustab päritoluriigis tagakius või piisavalt tõsine oht 1951. a pagulasseisundi konventsiooni (1951. a Genfi konventsioon) mõttes. Poliitilised meeleavaldused ja demonstratsioonid toimuvad üle Venemaa ja need on võimalikud võimude loal; 4) PPA kajastas otsuse p-s 5.4.1 Soome Migratsiooniameti seisukohti. Ka PPA jõudis tulemuseni, et isiku roll pole nii suur, et olla Venemaa võimude huviorbiidis. Venemaa võimude tegevusest pole võimalik järeldada, et isikut ohustaks tagakius; 5) arusaamatuks jääb, et tõlke käigus on aastaarv moondunud. Otsuse p-s 1.5 on juhindutud isiku seletustest. Isik selgitas, et Venemaa duuma valimistega seotud protestid toimusid 2011 4(9)
3-20-24 ja 2012. PPA oleks võinud otsuses välja tuua ka asjaolu, et Bolotnaja väljakul olid ka 2012 protestid. See asjaolu aga ei muudaks hindamise tulemust; 6) asjaolu, et isik ei nõustu PPA hinnanguga, ei tähenda, et otsus oleks põhjendamata; 7) PPA ei hinda Ukraina võimude antud kaitse seaduslikkust. PPA hinnang ei mõjuta Ukraina võimude antud hinnangut. Isikul on võimalik elada Ukrainas, kuna talle on selles riigis pakutud kaitset. Isik on elanud Ukrainas neli aastat. Ukraina ratifitseeris 2002. a-l Genfi 1951. a konventsiooni ja seda täiendava 1967. a New Yorgi protokolli. Ukraina siseriiklik seadus tagab täiendava kaitse saajatele samad õigused ja vabadused, kui on tagatud Ukraina kodanikel, sh õiguse tööle, tervishoiule ja pensionile. Seega on Ukraina võtnud nii rahvusvaheliselt kui siseriiklikult endale kohustuse tagada rahvusvahelise kaitse saajate põhiõigused. Ukraina ametivõimud teevad pagulaste ja varjupaigataotlejate kaitsmise ja abistamise suutlikkuse suurendamiseks koostööd mitmete kohalike MTÜ-de ja rahvusvaheliste organisatsioonidega; 8) UNCHR juhendi kohaselt tuleb eristada, kas isik võetakse vastutusele poliitilise meelsuse või poliitiliselt motiveeritud tegude pärast; 9) kaebajal tuleb lahkuda Ukrainasse, kuna tal on selles riigis täiendava kaitse staatuses. Ukraina on ohutu riik.
5.Tallinna Halduskohus jättis 2. juuni 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) PPA eksis, kui leidis, et kaebajat ei ohusta tagakius. Kaebaja oli oma riigivõimukriitilise avaliku tegevuse ja väljaütlemiste tõttu Venemaal ametivõimude kõrgendatud tähelepanu all. Toimiku materjalides kajastatud kaebaja aktiivne poliitiline tegevus pärineb 2012. aastast. Selle kohta on ka hetkel internetis hulgaliselt kättesaadavat materjali, kus kaebaja esineb oma nimega ja on piltidel selgelt äratuntav. Arvestades poliitilist olukorda ja sõnavabaduse edasisi piiranguid, on kaebaja tegevus suure tõenäosusega hetkel Venemaa võimudele sedavõrd vastumeelne, et talle võib saada osaks tagakius. Kuna Ukraina andis kaebajale täiendava kaitse, on PPA otsus oma lõppjäreldustes õige; 2) PPA tugines otsuses paljuski Soome Migratsiooniameti 2014. a seisukohtadele. Soome tegi otsuse kuus aastat tagasi. Selle aja jooksul on Venemaal demokraatlik olukord märgatavalt halvenenud ning võim reageerib enda vastu suunatud kriitikale üha jõulisemalt. Riigivõimu repressiivne tegevus pole täna suunatud mitte üksnes opositsiooniliidrite, vaid ka aktiivsemate kodanike vastu. Päritoluriigi info põhjal ei saa väita, et erinevad vahistamised oleksid seotud vaid ebaseaduslike miitingutega, laialdaselt kasutatakse vahistamisi otsitud põhjendustel (https://www.hrw.org/world-report/2019/country-chapters/russia). Opositsiooni vastu kasutatakse ka majanduslikku survet, samas hoidutakse poliitiliselt motiveeritud karistuste määramisest (https://www.themoscowtimes.com/2019/10/30/how-putin-is-bankrupting-therussian-opposition-a67971); 3) käesoleval hetkel on alust järeldada tagakiusu ka siis, kui isik on olnud aktiivne opositsiooniline taustajõud. Kuigi isik pole opositsiooniliider, on ta piisavalt aktiivne. Tema kohta on internetis seniajani üle 40 kirje. Kaebaja oli 2012 paljude meeleavalduste eestvedaja. Fotod tõendavad kaebaja osalemist pikettidel. Rahvusvahelist kaitset ei tule anda mitte üksnes partei juhtidele; 4) kaebaja sõnul on teda alates 2011 kinni peetud 15 korral. Kaebaja vahistamiste arv enne Venemaalt lahkumist 2015 on siiski muljet avaldav. Isegi kui reaalne karistus on tühine, on selline lühiajaline kinnipidamine psühholoogiline heidutus oma riigivõimule sobimatu tegevuse lõpetamiseks, kuna ette pole teada, millega kinnipidamine võib lõppeda. Fotodelt nähtub, et kinnipidamisel on kasutatud jõuvõtteid. Usutav on kaebaja seletus kinnipidamistingimuste kohta (puudub kohane iste, WC kasutamine on raskendatud jne). Kogutud tõendid viitavad sellele, et kaebajat on kinni peetud poliitilise tegevuse tõttu. Usutav on kaebaja selgitus, et kuna reeglina ei saa kogunemisvabaduse realiseerimise eest määrata karistusi, leiab riigivõim karistamise aluseks midagi muud. Kaebaja meeleavalduste korraldamisega seotud reeglid on 5(9)
3-20-24 Venemaal olnud sellised, mis pisendaks oluliselt meeleavalduse kui ettevõtmise rolli (nt keeld korraldada see valitsushoonete läheduses ja soovitus korraldada see 4 kilomeetri kaugusel metsikus pargis). Seega ei ole PPA viide korrektne, et selline piirang on paratamatu ja seda peavad alamad tingimusteta aktsepteerima. Meedias on piisavalt viiteid sellele, et Venemaal piiratakse sõnavabadust aina jõulisemalt; 5) PPA hinnang kaebaja tätoveeringu kohta pole sobiv. Selline eneseväljendus on lubatud seni, kuni asjast puudutatud isik leiab, et talle on sellega kahju tekitatud ja ta kasutab selle vastu õiguskaitsevahendeid. Tätoveeringuga isiku survestamine ühel või teisel viisil ei ole aktsepteeritav; 6) PPA nõustus, et Bolotnaja platsi meeleavaldus leidis aset 06.05.2012 ning märge protokollis selle toimumise kohta oli ekslik. Igast vestlusest on olemas helisalvestis, millega kaebajal oleks olnud võimalus tutvuda; 7) kaebaja ei ole esitanud PPA-le ega kohtule Ukraina otsust anda kaebajale täiendav kaitse. Seetõttu ei saa kohus analüüsida otsuse andmise aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kaebajal on aga vastav täiendava kaitse saaja reisidokument YYYYYYYYYYY, millel on märgitud kaitse kestvuseks 5 aastat, s.o kuni 21.06.2021; 8) kaebaja väitis, et Ukraina ei suuda teda Venemaa tagakiusu eest kaitsta. Kaebaja on toonud 21.06.2019 ja 08.10.2019 vestlusel ühe näite, kus üks meesterahvas teda tänaval kõnetas ja samal ajal oma liigendnuga sõrmitses. Kirjeldatud juhtum ei anna alust väita, et Ukraina ei suuda kaebajale kaitset tagada. Juhtumi seos kaebaja poliitilise tegevusega ei tule sellest välja. Kaebaja kinnitusel peeti isik kinni ja lasti hiljem vabaks ning hiljem midagi samalaadset juhtunud ei ole. Kaebaja väide, et 2017 tapeti Ukrainas rahvusvahelist kaitset saanud isik, on liialt ebamäärane. Kaebaja väide, et Venemaa eriteenistused tunnevad end Ukrainas nagu kodus, on paljasõnaline. PPA on otsuses viidanud, et 2019. a augustis allkirjastas Ukraina president seaduse, millega pakutakse kodakondsust venelastele, keda Venemaal poliitiliselt taga kiusatakse. Puudub põhjus arvata, et kaebaja elu oleks Ukrainas ohus; 9) PPA analüüsis informatsiooni Ukraina kohta. Kaebaja elu ei ole Ukrainas ohus. Sõjategevusest Ukraina teatud piirkondades ei järeldu ohtu kaebaja elule ja tervisele. Kaebaja väljendas pressikonverentsidel ja avalikel üritustel oma arvamust. Ta on elanud Ukrainas neli aastat (2015–2019). Istungil kinnitas kaebaja, et lennukipileti jaoks Eestisse sai ta raha Ukraina sõpradelt. Ka on ta korduvalt Ukrainas erinevate tuttavate juures elanud. Kaebaja palkas omale advokaadi, kuid ei esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust. Kaebajal on seega Ukrainas sotsiaalne tugivõrgustik. Rahvusvahelise kaitse taotlemise aluseks pole asjaolu, et Ukraina dokumentidega saab reisida piiratud ulatuses; 10) istungil rääkis kaebaja pigem väikesest pensionist ja suurtest kulutustest meditsiinile. Kaebaja ütles PPA-le 21.06.2019 vestluses, et ta oli Ukrainas isikliku humanitaarkatastroofi äärel. Kaebaja pöördus ÜRO pagulasesinduse poole, kuid ei saanud sealt positiivset vastust. Kaebaja ei ole seda kirja PPA-le ega kohtule esitanud. Kaebaja saab Ukrainas pensioni, mis on tema sõnul 50 eurot kuus. Ukraina peab tagama kaebajale samad elamistingimused, mis on tagatud Ukraina alalistele elanikele. Ukraina alalisel elanikul ei ole ebapiisavate elatusvahendite argumendiga võimalik teistes riikides täiendavat kaitset taotleda; 11) kaebaja eakohased terviseprobleemid (kõrge vererõhk, läbi elatud insult, probleemid selgrooga) ei nõua, et ka Eesti peaks kaebajale andma rahvusvahelise kaitse. Parem majanduslik ja sotsiaalne elu ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks; 12) kaebaja pole vastu vaielnud lahkumiskohustusele ega sissesõidukeelule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:
6(9)
3-20-24 1) kaebaja nõustub halduskohtu otsusega osas, milles halduskohus jaatas seda, et kaebajat ähvardab Venemaal tagakius. Kaebaja aga ei nõustu halduskohtu otsusega osas, et Ukrainas antud täiendava kaitse tõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata; 2) kaebajale Ukrainas antud ametlikku staatust ei saa pidada rahvusvaheliseks kaitseks. Ukraina ei kuulu Euroopa Liitu. Rahvusvaheline kaitse tagab elamisõiguse, sotsiaalõiguse, vaba liikumise. Ukraina tagas ainult elamisõiguse. Kaebaja on pensionär, tal puudub Ukrainas elamispind. Tal on nelja kuu jooksul olnud 12 elukohta ja ta elas tuttavate juures. Ukraina väljastatud reisidokumenti pole akrediteeritud ja teised riigid seda ei tunnusta. Ukrainas rikutakse kaebaja vaba liikumise õigust; 3) kaebajal pole Ukrainas kehtivat rahvusvahelist kaitset, kuna ta on Ukrainast olnud eemal rohkem kui üks aasta; 4) kaebajat ähvardab Venemaal tagakius. Kaebaja pole riigivõimu solvanud, vaid avaldas selle vastu teravat kriitikat. Tätoveeringu mõtteks oli juhtida tähelepanu ühiskonna probleemile, milleks oli asjaolu, et Venemaal on võimul ebaausad inimesed; 5) halduskohus pole piisavalt analüüsinud seda, miks kaebaja ei vasta pagulase staatusele; 6) kaebaja ei saanud PPA-le ega halduskohtule esitada Ukraina tehtud otsust täiendava kaitse kohta, kuna seda otsust pole kaebajale antud. Ukraina väljastas kaebajale üksnes reisidokumendi; 7) kaebaja ei kujuta Eestile ohtu. Kaebaja elule ja tervisele on oht Venemaal.
7.PPA taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtu otsus on õiguspärane. Halduskohus on õigesti järeldanud, et kaebaja ei vaja Eestis rahvusvahelist kaitset; 2) Ukraina ja Eesti on ratifitseerinud 1951. a Genfi konventsiooni. Rahvusvahelist kaitset ei paku üksnes need riigid, kes on Euroopa Liidus. Ukraina andis kaebajale täiendava kaitse; 3) Ukraina riigisisene õigus tagab täiendava kaitse saajale samad õigused ja vabadused kui Ukraina kodanikele (selle kohta vt Ukraina seadus pagulaste ja täiendavat või ajutist kaitset vajavate isikute kohta, artiklid 14–15).1 4) kaebaja elas Ukrainas neli aastat. Ta saab Ukraina riigilt pensioni. Ta sai Ukraina dokumentidega sõita Eestisse. Kui Ukraina rikub kaebaja õigusi, on kaebajal õigus pöörduda kohtusse. Asjaolu, et kaebaja soovib paremaid toetusi ja sellel põhjusel küsib Eestist samuti rahvusvahelist kaitset, viitab asüüli kuritarvitamisele. Ukraina dokumendid kehtivad 30. juunini 2021. Seejuures ei lõppe rahvusvahelise kaitse staatus dokumentide kehtivusaja lõppemisega. Ukraina seaduste kohaselt uuendatakse dokumente, kui nende kehtivusaeg lõppeb. See on kooskõlas 1951. a Genfi konventsiooni lisa lõikega 6. Vastustajale pole teada, et kui kaebaja viibib Ukrainast eemal rohkem kui üks aasta, kaotaks rahvusvaheline kaitse oma kehtivuse; 5) halduskohus nõustus kaebajaga, et Venemaa pole ohutu riik ja seal võib teda ohustada tagakius.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas PPA ja halduskohus on õigesti leidnud, et kuna kaebajale on Ukrainas antud täiendav kaitse ja talle on väljastatud reisidokument Kättesaadav: https://iom.org.ua/en/legislation/migration-related-legislation/on-refugees-and-persons-in-needof-complementary-or-temporary-protection-in-ukraine.html).
7(9)
3-20-24 kehtivusega 30. juuni 2021, ei tule teda Eestis käsitada pagulase ega täiendava kaitse saajana VRKS § 4 lg 1 ja lg 3 mõttes.
9.Kaebaja etteheited, et halduskohtu otsus rahvusvahelise kaitse andmise aluste osas on põhjendamata, ei ole õige. Halduskohus ei nõustunud PPA hinnangutega, et kaebajat ei ähvarda Venemaal tagakius (vt käesolev otsus, p 5 alap-d 1–6). Halduskohtu seda seisukohta pole PPA vastuses apellatsioonkaebusele vaidlustanud. Kaebaja väited selle kohta, miks ähvardab teda Venemaal tagakius, pole seega praeguses asjas apellatsiooniastmes asja lahendamisel määrava tähendusega.
10.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et Ukraina riigi antud täiendav kaitse ei ole käsitatav rahvusvahelise kaitsena põhjusel, et Ukraina ei kuulu Euroopa Liitu. Ukraina riik on 1951. a Genfi konventsiooni ratifitseerinud. Kuna Ukraina pole Euroopa Liidu liikmesriik, ei ole ta kohustatud järgima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. a direktiivist 2011/95 (direktiiv 2011/95) tulenevaid norme rahvusvahelise kaitse andmisel. Samas on ta kohustatud järgima rahvusvahelist õigust rahvusvahelise kaitse andmisel. Ukrainas on selle kohta vastu võetud pagulaste ja täiendavat või ajutist kaitset vajavate isiku seadus.2 VRKS-ga on üle võetud direktiivis 2011/95 sätestatud rahvusvahelise kaitse regulatsioon. Euroopa Liidu ühine varjupaigasüsteem põhineb pagulaste seisundit käsitleval 1951. a Genfi konventsioonil ja seda täiendaval 31. jaanuari 1967. a New Yorgi protokollil (direktiiv 2011/95, põhjenduste p 3). Direktiivi 2011/95 tuleb tõlgendada muu hulgas kooskõlas 1951. a Genfi konventsiooniga (vt ka Euroopa Kohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas C-31/09, p-d 36–38; Euroopa Kohtu 13. septembri 2018. a otsus asjas nr C‐369/17, p 41). Rahvusvahelise kaitse eesmärgiks ei ole anda inimesele kaitset majanduslike riskide vastu ega suurendada seeläbi tema ainelist heaolu. Rahvusvahelise kaitse mõtteks on kaitsta inimest sellise tagakiusu vastu, mis on tingitud tema rassist, usust, rahvusest, poliitilisest veendumusest või sotsiaalsesse gruppi kuulumisest. Samuti kaitsta isikut surmanuhtluse, piinamise või elu ohtu asetamise vastu (selle kohta vt VRKS § 4 lg 1 ja lg 3; direktiiv 2011/95 art 2 punktid d ja f; 1951. a Genfi konventsioon art 1 jaotis A lõige 2; Ukraina pagulaste ja täiendavat või ajutist kaitset vajavate isiku seadus, art 1 p-d 1 ja 4).
11.Vaidlust pole asjaolu üle, et Ukraina tunnistas kaebajat täiendava kaitse saajana ning kaebajale väljastati täiendava kaitse saaja reisidokument YYYYYYYYYYY kehtivusega 30. juuni 2021 (dtl 68–74). Ukraina riik on seega kaebajale taganud rahvusvahelise kaitse.
12.Ringkonnakohus jagab halduskohtu põhjendatud kahtlust, et kaebajat ajendas lisaks Ukrainalt saadud rahvusvahelisele kaitsele taotlema rahvusvahelist kaitset ka Eestilt eeskätt kaebaja aineline olukord (selle kohta vt käesolev otsus, p 5 alap-d 8–11). Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et ta on pensionär, tal puudub Ukrainas oma elamispind, Ukrainas pidi ta lühikese aja jooksul vahetama elukohta 12 korda, ta elas tuttavate juures, Ukraina riik tagas üksnes elamisõiguse, mitte aga sotsiaalabiõigust ega vaba liikumise õigust. Seega ka apellatsioonkaebuses märgitu lubab kinnitada halduskohtu järeldatud põhjendatud kahtlust selle kohta, et kaebaja ei lahkunud Ukrainast mitte tagakiusu kartuse ja tema elule lähtuva ohu, vaid esmajoones majanduslike kaalutluste tõttu.
13.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et tal puudub Ukrainas kehtiv rahvusvaheline kaitse põhjusel, et ta on Ukrainast eemal viibinud rohkem kui üks aasta. Kaebaja hinnangul on seetõttu kõik rahvusvahelise kaitsega seotud dokumendid kaotanud oma kehtivuse. Kaebaja pole oma seisukohta, et ta ei oma enam Ukrainas rahvusvahelist kaitset, tõendanud. Näiteks ei kinnita seda Ukraina riigi väljastatud dokument, millega oleks kaebaja rahvusvahelise kaitse staatus lõppenud või lõpetatud. Samuti pole kaebaja viidanud Ukraina kehtivale õigusele, mis tema väidet kinnitaks. PPA on vastuses apellatsioonkaebusele viidanud Ukraina pagulaste ja täiendavat või ajutist kaitset vajavate isiku seaduse art-tele 10 ja 11, mis ei kinnita kaebaja väidet, et pärast Ukrainast ühe aasta eemal viibimist kaotaks isik rahvusvahelise kaitse.3 Ukraina seaduse art 11 lg 1 näeb ette konkreetsed juhtumid, millal isikule antud rahvusvaheline kaitse lõppeb. Seejuures Ukrainast eemal viibimine selliseks aluseks pole. Õige pole rahvusvahelise kaitse staatust siduda kaebajale väljastatud reisidokumendi YYYYYYYYYYY kehtivusega. Tegemist on reisidokumendiga 1951. a Genfi konventsiooni art 28 mõttes ja see annab isikule õiguse reisida väljaspoole konventsiooni osalisriigi (s.o Ukraina) territooriumi. Selle dokumendi kehtivuse pikendamine või uue dokumendi väljastamine on Ukraina selle ameti pädevuses, kes algselt dokumendi väljastas (1951. a Genfi konventsioon lisa lõige 6). Üksnes reisidokumendi kehtivuse lõppemisest ei järelduks, et isiku rahvusvaheline kaitse oleks samuti lõppenud. Ukraina kehtiv õigus keelab isikut saata välja riiki, kus tema elu oleks ohus või teda ähvardaks piinamine või muu ebainimlik kohtlemine (Ukraina pagulaste ja täiendavat või ajutist kaitset vajavate isiku seadus, art 3).4
14.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.
15.Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).