Määruse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2020, Tallinn Haldusasja number
3-20-1695
Haldusasi
XX kaebus Politsei-ja Piirivalveameti 03.09.2020 otsuse tühistamiseks
Menetlusosalised ja
Kaebaja – XX, volitatud esindaja Reimo Mets
nende esindajad
Vastustaja 1 (eeldatav) – Politsei- ja Piirivalveamet Vastustaja 2 (eeldatav) – Vabariigi Valitsus
Menetlustoiming
Menetluse lõpetamine ja kaebuse osaline tagastamine
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada menetlusse võtmata haldusasja menetlus nõuetes tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 03.09.2020 otsus, alternatiivselt kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja 26.08.2020 taotlust uuesti läbi vaatama ja tuvastada Politsei- ja Piirivalveameti 03.09.2020 otsuse õigusvastasus.
2.Tagastada kaebus Vabariigi Valitsuse korralduse nr 169 õigusvastasuse tuvastamise nõudes kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
3.Jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
4.Määruse jõustumisel tagastada kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 7,50 eurot ning esialgse õiguskaitse taotluselt esitatud riigilõiv summas 15 eurot. Riigilõiv tagastatakse selle tasunud isiku pangakontole. Kui kaebaja soovib, et kohus tagastaks riigilõivu muule isikule, siis tuleb kohtule 10 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates edastada ülekande tegemiseks vajalikud andmed.
5.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 858 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ukraina Vabariigi kodanik XX esitas 26.08.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) erandlikel asjaoludel piiriületuse lubamise taotluse.
2.PPA keelas 03.09.2020 otsusega XX Eestisse siseneda, kuna isik ei kuulu Vabariigi Valitsuse 16.05.2020 korralduses nr 169 „Ajutiste piirangute kehtestamine riigipiiri ületamisel, et ära hoida koroonaviiruse SARS-CoV-2 uus puhang, mille on põhjustanud Covid-19 haigus“ (edaspidi korraldus nr 169) sätestatud erandi alla.
3.XX (edaspidi kaebaja) ja YY esitasid 10.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 03.09.2020 otsuse tühistamiseks või alternatiivselt PPA kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Lisaks taotles kaebaja, et kohus tuvastaks 03.09.2020 otsuse õigusvastasuse ja kaebaja põhiõiguste rikkumise ning kohustaks PPA-d hoiduma edasiselt kaebaja õiguste rikkumisest. Kui kohus peaks leidma, et tegemist on haldustoiminguga, siis palus kaebaja tuvastada toimingu õigusvastasus ning keelata kaebaja õiguste edasine rikkumine. Täiendavalt palus kaebaja tuvastada korralduse õigusvastasus samasooliste isikute perekonnaliikmete õiguste reguleerimata jätmisega ja tunnistada korraldus selles osas Põhiseaduse vastaseks.
4.Ühes kaebusega esitas XX kohtule taotluse tema eriloa alusel Eestisse lubamiseks esialgse õiguskaitse korras.
5.Kohus küsis 11.09.2020 kohtunõudega PPA-lt seisukohta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusele ning palus esitada kõik otsusega seotud haldusmenetluse materjalid.
6.Vastuseks kohtunõudele teatas PPA 21.09.2020, et PPA tegi 21.09.2020 uue otsuse nr 510/4099-1, millega tunnistas 03.09.2020 otsuse haldusmenetluse seaduse § 65 lg 2 alusel edasiulatuvalt kehtetuks ning rahuldas XX eriloa taotluse ja andis talle eriloa Eesti riigipiiri ületamiseks. PPA on seisukohal, et 03.09.2020 otsus on õiguspärane, kuivõrd kaebaja 26.08.2020 esitatud taotlusest ei nähtunud tõendeid, mis viitaks pereelu reaalsele elamisele ning kooselu ehtsusele, sellised asjaolud nähtuvad aga selgelt kohtumenetluses esitatud tõenditest. Seoses kaebajale piiriületuseks eriloa andmisega ei ole kaebaja suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik.
7.Kohus palus 21.09.2020 kohtunõudega kaebajal teatada, kas ta soovib asjas kohtumenetlust jätkata või kaebusest loobuda.
8.Kaebaja teatas 28.09.2020 vastuses kohtule, et võtab tagasi esialgse õiguskaitse taotluse, kuna selle vajadus on PPA 21.09.2020 otsuse järgselt ära langenud. Kaebaja esitas taotluse menetluse jätkamiseks järgmistes nõuetes: 1) tuvastada PPA 03.09.2020 otsuse õigusvastasus; 2) tuvastada korralduse nr 169 punkti 13 õigusvastasus samasooliste isikute perekonnaliikmete õiguste reguleerimata jätmisega ja tunnistada selles osas korraldus Põhiseaduse vastaseks või kõrvaldada antud puudus läbi tõlgenduse kohtulahendi alusel, kus selgelt oleks antud juhised, et samasooliste isikute kooselupartner omab perekonnaõiguslikku kaitset analoogselt abikaasa staatusega.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus loeb kaebajaks XX, kuivõrd PPA otsus, millega keelduti XX Eestisse seisnemiseks erandkorraks loa andmine, puudutasid tema subjektiivseid õigusi. Et kaebajaks tuleb käesoleval juhul pidada üksnes XX ning mitte XX ja YY ühiselt nähtub ka kaebusest endast, kuna YY on kaebuses loetud puudutatud isikuks, mitte aga kaebajaks. Menetluse osaline lõpetamine
10.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 152 lg 1 punkt 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Sama paragrahvi lõige 3 täpsustab, et sellisel juhul lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. HKMS § 152 lg 2 kohaldamisel peavad olema täidetud mõlemad eeldused – kaebaja tahe menetluse jätkamiseks ning et see oleks ka kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
11.Asja ettevalmistava menetluse käigus on PPA oma 03.09.2020 otsuse edasiulatuvalt kehtetuks tunnistanud, kaebaja 26.08.2020 taotluse uuesti läbi vaadanud ja selle rahuldanud. Seega on kaebaja saavutanud oma esialgse kohtusse pöördumise eesmärgi, milleks oli eriloa saamine Eestisse elukaaslase juurde reisimiseks. Kaebaja on sellele vaatamata seisukohal, et 03.09.2020 otsus oli pealiskaudne ning kaebaja õigusi (eraelu puutumatus, perekonnapõhiõigus ja võrdsuspõhiõigus) riivav, mistõttu nõuab ta otsuse õigusvastasuse tuvastamist. Juba kehtetuks tunnistatud otsuse õigusvastasuse tuvastamisel on kaebaja jaoks põhimõtteline tähendus. Kaebaja on seisukohal, et PPA tühistas otsuse üksnes halduskohtusse kaebuse esitamise tõttu ning soovimatusest õigusvaidlust pidada.
12.HKMS § 152 lg 2 näeb ette võimaluse minna üle jätkutuvastamiskaebusele, mis erineb tavalisest tuvastamiskaebusest HKMS § 37 lg 2 punkti 6, § 38 lg 4 ja § 45 lg 2 mõttes ja mis ei kujuta endast kaebuse muutmist HKMS § 49 lg 1 mõttes. Õigusvastasuse tuvastamise nõudele ülemineku korral ei rakendu HKMS § 45 lg-st 2 tulenevad piirangud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt kontrollib kohus üksnes, kas üleminek on vajalik kaebaja õiguste kaitseks.
12.1.Kohus selgitab esmalt, et õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise ehk õigusliku kasu (HKMS § 38 lg 4). See tähendab, et õigusvastasuse tuvastamine peab aitama kaebajat edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Kaebusest ega kaebaja 28.09.2020 vastusest ei nähtu, milles võiks õigusvastasuse tuvastamise õiguslik kasu kaebaja jaoks seisneda. Pelgalt põhimõttelist soovi veenduda haldusakti õigusvastasuses ei saa lugeda põhjendatud huviks (Riigikohtu 02.04.2009 määrus nr 3-3-1-100-08, punkt 36). Riigikohus on pikalt olnud seisukohal, et kaebajal võib põhjendatud huvi olemas olla eeskätt siis, kui tal on rehabiliteerivad või preventiivsed eesmärgid (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.03.2002 kohtuotsus nr 3-3-1-11-02, punkt 15).
12.2.Tuvastamisnõudele üleminek on preventiivsel eesmärgil lubatud vaid juhul, kui on alust arvata, et rikkumine võib toimuda sama vastustaja poolt sama kaebaja suhtes. Preventiivne eesmärk tuvastamiskaebuse esitamiseks on seega aktsepteeritav üksnes erandina ning eeldab, et vaidlusaluse olukorra kordumine on tõenäoline ja see kahjustaks oluliselt isiku õigusi ning samas poleks kaebajal hiljem kohase kaebuse esitamisega võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta. Need tingimused ei ole praegusel juhul täidetud, sest arvestades kujunenud olukorra erandlikkust, ei ole selle kordumine tõenäoline. Kaebajal ei saa olla preventiivset huvi vältida olukorda, kus PPA teeb tulevikus tema suhtes samasuguse otsuse, kuna kaebajale on juba antud
luba Eestisse sisenemiseks ning lisaks on PPA oma 21.09.2020 vastuses kaebusele kirjeldanud, et korralduse tõlgendamiseks on Siseministeerium andnud 16.09.2020 suunised, mille kohaselt on korralduse nr 169 punkti 13 alapunkti 1 sõnastust võimalik tõlgendada ka nii, et abikaasa mõistet laiendatakse ka elukaaslasele. Juhul kui PPA peaks edaspidi samal alusel tegema kaebajale keelduva otsuse Eestisse sisenemise eriloa taotluse osas, mis on äärmiselt ebatõenäoline, siis on kohaseks ja tõhusaks õiguskaitsevahendiks kaebus sellise otsuse tühistamiseks.
12.3.Kaebaja ei ole viidanud tuvastamisnõude rehabiliteerivale eesmärgile ja sellise põhjendatud huvi olemasolu ei ole ka kohtule äratuntav. Kohtu hinnangul on kaebaja saavutanud vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamisega ja uue lubava otsuse tegemisega kohtusse pöördumise eesmärgi. Kaebaja eesmärgiks oli saada eriluba Eestisse sisenemiseks ning see talle ka PPA 21.09.2020 otsusega anti. Seega ei tulene vaidlustatud otsusest kaebajale enam mingeid negatiivseid mõjutusi. Asjas pole ka ilmnenud, et otsuse kehtivuse ajal oleks kaebajale jõudnud negatiivseid tagajärgi tekkida, näiteks oleks ta ostnud lennupileteid, mis Eestisse sisenemist keelava otsuse tõttu kasutamata jäid (vähemalt ei ole kohtule esitatud sellekohaseid tõendeid).
12.4.Kaebaja õiguste kaitseks ja eesmärgi saavutamiseks oli kohane vahend vastustaja enda poolt otsuse kehtetuks tunnistamine ja taotluse uuesti läbi vaatamine, mille tulemuseks oli kaebajale Eestisse sisenemiseks eriloa andmine. Kohus on seisukohal, et kaebajal puudub PPA 03.09.2020 otsuse tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku vajadus ja vajadus menetluse jätkamise osas.
13.Eelnevat arvestades jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse PPA 03.09.2020 otsuse tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku osas ning lõpetab menetluse PPA 03.09.2020 otsust puudutavates nõuetes HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel.
14.Vastavalt HKMS § 43 lg 1 punktile 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas (sama nõudega samal alusel) halduskohtule uuesti kaebuse esitamine lubatud. Kaebuse osaline tagastamine
15.HKMS § 120 lg 1 punkti 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 punkti 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
16.Kaebaja nõuab lisaks ka korralduse nr 169 punkti 13 õigusvastasuse tuvastamist. Nimetatud punkt kehtestab, et erandina võib Politsei- ja Piirivalveamet lubada riigipiiri ületada Eestisse sisenemise eesmärgil välismaalasel: 1) kellel ei esine haigusnähte ning kelle otsejoones alaneja või üleneja sugulane või abikaasa on Eesti kodanik, Eesti elamisluba või elamisõigust omav isik; 2) kellel ei esine haigusnähte ning kelle riiki lubamine on põhjendatud eritaotluse alusel. Kaebaja põhjendas, et korralduse õigusvastasuse tuvastamisel on põhimõtteline tähendus samasooliste (kooselu)partnerite õigussuhete reguleerimisel.
17.Kohus selgitas juba eespool, et tuvastamiskaebuse aluseks on kaebaja õiguste rikkumine haldusakti või toiminguga ning pöördumise eelduseks on subjektiivsete õiguste kaitse vajadus.
Kuna tuvastamisnõue on väheefektiivne õiguskaitsevahend, siis näeb HKMS selle esitamisele ette täiendavad piirangud. Nimelt tuleb tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (HKMS § 38 lg 4) ja tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Seejuures ei anna HKMS § 45 lg 2 teise lause kohaselt õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus.
18.Kaebaja esitas kaebuses nõuded korralduse nr 169 alusel antud PPA otsuse tühistamiseks või alternatiivselt PPA kohustamiseks kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. Kaebuse esitamise järgselt tunnistas PPA oma 03.09.2020 otsuse uute asjaolude ilmnemise tõttu kehtetuks ja tegi kaebaja 26.08.2020 taotluse osas uue otsuse. Kaebaja on kaebuse eesmärgi saavutanud seeläbi, et talle on vaidlusaluse korralduse alusel antud eriluba Eestisse sisenemiseks. Seega kaebaja on juba tulemuslikult kasutanud enda õiguste kaitseks tõhusamat õiguskaitsevahendit (tühistamisnõue PPA 03.09.2020 otsuse osas) ning on selle kaudu oma eesmärgi saavutanud.
19.Korralduse nr 169 punkti 13 alapunkt 1 ei riku mingil moel eraldiseisvalt kaebaja õigusi, kuna selle alusel on kaebaja taotlus saanud rahuldava otsuse. Lisaks on PPA selgitanud, et nimetatud punkti tõlgendatakse laiendavalt ning seda kohaldatakse ka elukaaslastele, mis oli samuti kaebaja üks eesmärk.
20.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et tuvastamisnõude esitamine ei ole vajalik kaebaja õiguste kaitseks ehk kaebajal puudub seetõttu ilmselgelt kaebeõigus korralduse nr 169 eraldiseisvaks vaidlustamiseks. Seepärast tagastab kohus kaebuse korralduse nr 169 punkti 13 õigusvastasuse tuvastamise nõudes kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel.
21.Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse nõuetekohase kaebusega oma õiguste kaitseks ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
22.Kaebaja väidab ka korralduse nr 169 punkti 13 alapunkti 1 põhiseadusvastasust. Kuna kohus tagastab praegusel juhul kaebuse menetlusnormidele tuginedes ega lahenda asja sisuliselt, siis puudub vajadus seda väidet sisuliselt käsitleda. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
23.HKMS § 104 lg 5 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKM § 121 lg 2 alusel (punkt 2) ning kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 2 või 4 alusel (punkt 4). Praegusel juhul lõpetab kohus haldusasja menetluse PPA 03.09.2020 otsuse tühistamise nõudes ja PPA kohustamise nõudes HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel ning ülejäänud osas HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel. Seega tuleb kaebajale tagastada riigilõiv ulatuses, mis puudutab 03.09.2020 otsuse tühistamist ja vastustaja kohustamist. Kaebajale tagastatava riigilõivu suurus on 7,50 eurot.
24.HKMS § 108 lg 6 järgi kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.
25.Kaebaja esitas 28.09.2020 kohtule menetluskulude nimekirja ning palub enda kasuks vastustajalt välja mõista menetluskulude kogusummas 1528,80 eurot (sh käibemaks). Kaebaja on kandnud õigusabi kulu järgnevalt: kliendiga kohtumine 42 minutit, 91 eurot; töökäsu saamine, õigusliku positsiooni loomine, tõendite kogumine ja analüüs 3 tundi ja 20 minutit, 455 eurot; kaebuse koostamine, lisade kokkupanek ja kaebuse kohtule edastamine 5 tundi ja 24 minutit, 702 eurot; menetluskulude nimekirja koostamine 12 minutit, 26 eurot. Menetluskulusid tõendava dokumendina on esitatud arve, millel märgitud summaks 1497,60 eurot (sh käibemaks).
26.HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtu hinnangul tuleb asjas põhjendatud menetluskuludeks lugeda kokku 5 tundi ja 30 minutit. Võttes arvesse, et asja materjalid ei ole mahukad ega õiguslikult keerulised ning kaebuse sisulised põhjendused on esitatud 3 leheküljel, peab kohus põhjendatuks kaebaja esitatud tõenditega tutvumisele, analüüsile ja kaebuse koostamisele kulunud aega kokku 5 tunni ulatuses. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja õigusabikulu summas 715 eurot (5,5x110), millele lisandub käibemaks 143 eurot.
27.Esialgse õiguskaitse taotluselt on tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Riigikohus leidis 21.03.2011 määruse nr 3-3-1-9-11 punktis 10, et riigilõivu regulatsiooni läbivaks põhimõtteks on lõivu tagastamine, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata. HKMS § 104 lg 5 punkt 3 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 punkti 2 või 3 või lg 2 alusel. Kohus leiab, et analoogia korras saab HKMS § 104 lg 5 punktis 3 sätestatud riigilõivu tagastamise alust kohaldada ka esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmisel. Kohus võib tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastada vajaduse korral ka omal algatusel (HKMS § 104 lg 8 ls 3–4). Kuna esialgse õiguskaitse taotlus jääb läbi vaatamata, tagastab kohus esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu summas 15 eurot.
28.Kaebaja ülejäänud menetluskulud, sh 28.09.2020 halduskohtule esitatud avalduse koostamisega seonduvad menetluskulud, jäävad kaebaja enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad vastustaja kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.