Rahvastik › Pagulased

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.10.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-20-494 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-494 üksnes sellise teabe, mis toetas rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmist. 2018. a rahvastiku uuringust naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla kohta Albaanias nähtub, et naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivald ei ole Albaanias uus nähtus, see on suureks probleemiks. Enamus vägistamise ohvreid ei pöördu abi saamiseks ametivõimude poole. Ühiskonnas on kinnistunud arusaam, et vägistamisest rääkimine ning kaebamine on piinlik ja häbiväärne. Samuti oli põhjuseks soovimatus tekitada oma perekonnale häbi. Uuringust selgub, et vägivalda peetakse normaalseks, mistõttu abi otsimine on mõttetu. Levinud on jälitamine, mis võib seisneda ka online jälitamises (ähvardavate kirjade saatmise, postituste vms näol), seda peetakse omaette vägivalla vormiks, mis võib viia ka mõrvamiseni. Jääb arusaamatuks, mille põhjal loeb PPA XX antud ütlusi ebausaldusväärseks. Pelgalt paarist segamini aetud asjaolust närvilises situatsioonis ei piisa, et lugeda kaebajat ebausaldusväärseks isikuks. Kaebaja on esitanud kõikvõimalikke dokumente ja materjale, mis aitaksid kaasa tema taotluse menetlemisele ning pole kordagi seganud menetlusprotsessi. Lisaks tuleb kaebajat pidada piisavalt usaldusväärseks juba selle asjaolu tõttu, et kaebaja abikaasa lahkus tagasi koduriiki, kuid kaebaja viibib lastega Vao majutuskeskuses ega ürita kuhugi põgeneda. PPA seisukoht menetluse teadliku takistamise kohta on meelevaldne, kuna esimese vestluse ajal oli kaebaja viimast kuud rase ning 22.10.2019 toimuma pidanud vestluse ajal oli tegemist äsja sünnitanud naisega, kellel esines sünnitusjärgne depressioon, mistõttu oli ka mõistetav, et kaebaja palus vestlusele psühholoogi kaasamist ning naissoost menetlejat. Kaebajatel ei ole võimalik Albaaniasse naasta, kuna ametivõimud ei taga naiste kaitset. Kaebajal ja tema lastel on võimatu ohvriks sattumata pöörduda tagasi päritolumaale ning riigis ümber paikneda. Kuna koduriigis ähvardab kaebajat ja tema lapsi tõsine oht, ei saa ta tagasi pöörduda ja on valmis üksikemana toime tulema võimalike raskustega. Lahkumisettekirjutuse õigusvastasust pole vaja eraldi põhjendada, kui rahvusvahelisest kaitsest keeldumine on õigusvastane. Samas pole PPA piisavalt põhjendanud kaebajatele kohaldatud sissesõidukeeldu, mis tuleb teha kaalutlusotsusena. Kaebajad pole toime pannud ühtegi tegu, mis teeks neist ebasoovitavad välismaalased väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 6 mõistes. Laste parimates huvides on elada neile tuttavas riigis – Eestis, millega neil on piisavalt tugevad sidemed. Albaania erineb Eestist oluliselt.

PPA palus 04.05.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

PPA kohtles kaebajat kui haavatavasse gruppi kuuluvat isikut ning võimaldas ja täitis kõik nõudmised, mis kaebaja soovis, sh lükkas edasi vestlusi, võimaldas vestelda naissoost menetlejaga ning kaasas vestluse juurde psühholoogi. PPA on otsuses välja toonud päritoluriigi teabe, sh ka teabe, et võimud ei rakenda alati seadust tõhusalt. Seega ei ole PPA otsuse tegemisel toetunud päritoluriigi teabele valikuliselt ning ainult positiivsetele asjaoludele, vaid on võtnud arvesse kõiki asjaolusid koostoimes. Menetluse käigus PPA-le esitatud fotod relvast ja relvaga mehest ei ole usutavalt seotud kaebajaga juhtunud väidetava vägivalla toimepanemisega. Samuti on kaebaja ütlustele ebausutavust lisanud väited töötamise kohta, sest tegelikkuses hooldekodu ei sõlminud peale proovipäeva kaebajaga töölepingut ja kaebaja tegelikult hetkel ei tööta. Isegi kui pidada tõenäoliseks, et kaebaja suhtes toimus 15.05.2015 päritoluriigis vägivallajuhtum, siis on sellest möödunud väga palju aega. Kui kaebaja ei olnud varasemalt antud juhtumiga kaasuvaid probleeme välja toonud, ei saa neid praegu, 2020. a-l pidada usutavateks ega veenvateks. Kõik otsuses väljatoodud ebakõlad kahandavad taotleja usaldusväärsust, kuna need ei ole pelgalt paar segamini aetud asjaolu. PPA-l ei tekkinud menetluse käigus veendumust, et kaebajaga on reaalselt kunagi selline vägivallajuhtum toimunud. Lisatud dokumendid näitavad küll naiste 3(8)

3-20-494 olukorda päritoluriigis ja võimude suhtumist sellesse, kuid antud vaidlus käib asjaolu üle, mis puudutab usutavust just kaebaja suhtes väidetavalt toimepandud vägivallajuhtumi osas. Seega ei oma lisatud fotod ja dokumendid asja menetlemisel olulist kaalu. Väide menetluse teadliku takistamise kohta on asjakohane. Kaebaja väide, et psühholoog ei soovitanud tal PPA-ga suhelda, on paljasõnaline, kuna kaebaja ei olnud mitu kuud psühholoogi poole pöördunudki. Seega ei ole usutav, et psühholoog sellise soovituse andis. Naissoost menetleja nõudmine, kuigi varasemalt on vesteldud meessoost menetlejaga, ei näita kaebaja kaasaaitamiskohustuse täitmist. Kaebajal oli võimalus varasemalt e-kirja teel teavitada oma mitteilmumise põhjusest ja soovidest, mitte koormata PPA ressurssi ja lasta teha PPA menetlejal ettevalmistusi vestluse läbiviimiseks. Selline käitumine on teadlik menetluse takistamine. PPA ei heitnud kaebajale ette raseduse ajal tervise tõttu menetlusaja pikenemist. Samuti on põhjendatud kaebajatele tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja XX sissesõidukeeld, kuna peale rahvusvahelise kaitse staatuse lõppemist ei ole neil õigust Eestis viibida. Sissesõidukeelu kohaldamine XX osas kolmeks aastaks on õiguspärane ja proportsionaalne, et välistada rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamist.

3-20-494 menetluses kinnitanud, et tal ei ole muid (peale veritasu ohu) rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseid. Haldusmenetluses esitatud XX väited vägistamise toimumisest 2015. a mais on põhjust seada kahtluse alla. Need pole eluliselt usutavad. Kaebaja sooritas pärast väidetavat vägistamist ülikoolis edukalt eksamid, sai diplomi ning lahkus Saksamaale tööd otsima. Seejuures ei pöördunud kaebaja kui kõrgharidusega inimene haiglasse, et saada tõendid enda vägistamise kohta ega teinud kuriteoteadet politseile. Küll aga läks kaebaja enda väitel haiglasse pärast enesetapukatset. Kõik need sündmused toimusid ca 1 kuu vältel. Ühtegi tõendit haiglas viibimise kohta kaebajal ei ole. Kaebaja ei ole pöördunud Albaanias ka psühholoogi poole. Lisaks väidab kaebaja, et 4 aastat hiljem on tal neist sündmustest nii raske rääkida, et selliseid küsimusi ei peaks üldse vägistatud naisele esitama. Kaebaja on püüdnud sellega vältida küsimustele vastamist ehk uute valede väljamõtlemist. Kaebaja on PPA-s toimunud vestlustel täiendanud oma ütlusi kohe, kui on mõistnud, et tema öeldut ei peeta usutavaks, nt ei väitnud kaebaja alguses, et ründaja ähvardas teda relvaga või ründaja oleks narko- ja relvakaupmees. Seksuaalse rünnaku käigus relvaga ähvardamine ei ole asjaolu, mis võiks lihtsalt ununeda või millest võiks olla psühholoogiliselt ebamugav rääkida. Samuti on kaebaja väitnud, et tema ründaja jätkas pärast vägistamist tema ähvardamist ja ahistamist sotsiaalmeedia vahendusel, viimati 13.08.2019 (ehk ajal, kui kaebaja oli esitanud juba teise rahvusvahelise kaitse taotluse). Kaebaja ei ole selle kohta esitanud ühtegi tõendit, mistõttu on kaebaja väide paljasõnaline ja ebausutav. Kaebaja poolt haldusmenetluses esitatud fotod väidetava ründaja sotsiaalmeediakontolt, kus ta poseerib relvaga (kaebaja väitel illegaalse relvaga), ei tõenda kaebaja vägistamist selle isiku poolt ega kaebaja ähvardamist ja ahistamist tema poolt sotsiaalmeedia vahendusel. Need fotod ei tõenda isegi seda, et kaebaja võiks fotodel olevat isikut tunda. Asjaolust, et kaebaja pole varjupaigataotlejate majutuskeskusest imiku ja 4-aastase tütrega omavoliliselt (teatamata) lahkunud, ei saa teha järeldust tema usaldusväärsuse kohta. Mõlemas rahvusvahelise kaitse menetluses on nähtav kaebaja selge siht jääda Euroopa Liitu, mis võimaldaks taotleda seejärel perekonna ühinemist. Kaebaja on korduvalt rõhutanud, et tema abikaasal oleks Eestis olemas töökoht pagarina. Rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumisel ei oma olulist tähtsust asjaolu, kas kaebaja püüdis tahtlikult haldusmenetlust takistada või venitada erinevate menetluslike taotlustega. Ka mitmed taotluse selgelt põhjendamatuks lugemise asjaolud (VRKS § 201) juba iseenesest kannavad seda eesmärki, et menetlus venib. Samuti on kohus eelnevalt leidnud, et kaebajate poolt uue taotluse uuel alusel esitamisega sooviti vältida lahkumiskohustuse täitmist (VRKS § 201 p 6). PPA ei ole tuginenud Albaania meedias kajastatule, vaid rahvusvaheliste organisatsioonide poolt avaldatud päritoluriigi teabele (kaevatava haldusakti p-s 2.1.3, 2.1.4 toodud viited; lk 22– 23, 58–60 viited), mille usaldusväärsuses pole mõistlikku põhjust kahelda. Viidatud allikates toodu pole vastuolus kaebuses viidatud uuringuga. Sealjuures tugineb kaebaja viidatud uuring muu hulgas Albaania Statistikaameti andmetele. Samasugust soospetsiifilist vägivalda esineb kõigis riikides, mh EL-i liikmesriikides. Naiste- ja lastevastane vägivald pole kusagil uus nähtus, eriti ajalooliselt patriarhaalses ühiskonnas, mis iseenesest ei anna alust järelduseks, et riik ei suuda sellega tegeleda. Kaebaja ei väida ning viidatud uuringust ka ei nähtu, et Albaanias puuduks õiguslik baas naistevastase vägivallaga võitlemiseks. Albaania on ratifitseerinud ka Istanbuli konventsiooni (Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon). Riik tegeleb reaalselt erinevate programmide kaudu haavatavate gruppide olukorra parandamisega (uuringu lk 29–40). Uuringust ei nähtu, et väljaspool perekonda vägistamise ohvriks sattumine oleks laialdaselt levinud ning riigivõim oleks võimetu pakkuma või ei sooviks pakkuda kuriteoohvritele tuge ja kaitset. Seega pole kaevatavas otsuses 5(8)

3-20-494 PPA poolt käsitletud teave vastuolus kaebuses viidatud uuringuga. Kaebaja on aga viidatud uuringu põhjal teinud selgelt meelevaldseid järeldusi pereväliste vägistamiste leviku ning riigipoolse tolereerimise ja reaalse kaitse puudumise kohta. Kaebaja isegi ei püüdnud otsida abi ega pöörduda politseisse, meditsiiniasutusse, psühholoogi poole. Nn online jälitamist on võimalik edukalt vältida sotsiaalmeedia kasutamisest loobumisega. Kui kaebaja jätkuvalt postitab oma laste pilte ja väidab samal ajal, et kardab oma jälitajat, siis on kaebaja enda tegevus ja sõnad vastuolus. Lähedastele on võimalik laste pilte saata ka privaatsel viisil. PPA ei ole teinud otsust mõjutavaid menetlusvigu või haldusakti ebapiisavalt põhjendanud. XX koheldi menetluses haavatava isikuna VRKS § 151 mõttes. Kaebaja sai kohtuda psühholoogiga. Vestlusi lükati kaebaja tervisliku seisundi (komplitseeritud rasedusest ja rasedusjärgsest depressioonist tingitud) tõttu edasi. Kaebaja soovil vestles temaga 28.11.2019 naissoost menetleja. XX pole vaidlustanud seda, et laste huvides on jääda kokku oma vanematega. Lastel ei esine eraldi rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjusi, mis ei ole seotud nende emaga väidetavalt juhtunuga. Kaebajad pole esitanud lahkumisettekirjutuse vaidlustamiseks eraldiseisvaid põhjendusi, vaid on vaidlustanud selle põhjusel, et pidasid rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumist õigusvastaseks. Kaebaja laste suhtes ei ole sissesõidukeeldu kohaldatud, mistõttu ei saa kohus analüüsida kaebuse täienduses esitatud seisukohta, et sissesõidukeeld on laste suhtes õigusvastane. PPA on laste heaolu ja integreerumist Eestis käsitlenud nii lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka laste emale sissesõidukeelu kohaldamise kaalumisel ja põhjendamisel. XX esimene tütar on sündinud 2017. a-l Albaanias ning teine tütar 2019. a-l Eestis viibimise ajal. Seega ei saa rääkida tõsiseltvõetavast integreerumisest. Kõigile kaebajatele on tehtud lahkumisettekirjutus. Seega ei saa laste huvid ema suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel enam tähtsust omada, kuna lastel pole alust emast eraldi Eestisse jääda. VSS § 72 lg 5 alusel on laste huve põhjendatult kaalutud lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramisel. XX suhtes on kohaldatud kolme aasta pikkust sissesõidukeeldu vastavalt VSS § 74 lg-le 1. Otsusest nähtub sissesõidukeelu kohaldamise kaalumine ning otsust on põhjendatud (lk 21–23). Kuna kaebaja on kahel korral esitanud põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotluse (viimane taotlus on loetud VRKS § 201 p-de 2, 4 ja 6 alusel selgelt põhjendamatuks), siis on sissesõidukeeld eesmärgipärane ning seda pole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Haldusorgan on otsuses viidanud kaebaja eelmisele rahvusvahelise kaitse taotluse menetlusele, kus kohus leidis, et taotlejatel ei olnud tegelikku rahvusvahelise kaitse vajadust, vaid nad on tulnud EL-i otsima majanduslikult paremat elu, mh on kaebaja abikaasa püüdnud valida selleks meelepärast sihtriiki ehk rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitanud. Lisaks on leitud, et XX on ebausaldusväärne isik. Arvestatud on ka muid olulisi asjaolusid (kaebaja tervis, esmatasandi teenuste kättesaadavus, perekondlikud sidemed, sidemete puudumine Eestiga) lähtuvalt VSS § 29 lg-st 4 ja §-st 31. Sissesõidukeelu tühistamiseks ei ole alust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-494 põhjendatud kartus ka oma tütarde kasvamise suhtes riigis, kus talle sai osaks seksuaalne rünnak. Albaanias ei kaitsta naisi vägistamise eest, mistõttu on välistatud kaebaja kodumaal ametivõimude poole pöördumine. Reaalne olukord Albaanias on erinev sellest, mida meedias kajastatakse. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks kohus peab teda ebausaldusväärseks isikuks. Kaebaja on andnud ausaid ja võimalikult põhjalikke selgitusi toimunud seksuaalse rünnaku suhtes. Kohus on sisuliselt asunud kaebajat kui vägistamise ohvrit naeruvääristama, leides, et kaebaja kui kõrgharidusega isik oleks pidanud pöörduma vägistamise kohta tõendite saamiseks politseisse või esitama kuriteoteate politseisse. Seksuaalse rünnaku ohvriks sattunud inimesed reageerivad pärast juhtunut erinevalt. Teatud juhtudel ei pöördu inimesed ametivõimude või meedikute poole, kuna tunnevad häbi või alandust. Peale kaebaja esitatud ütluste ja tõendite puudub tal muu mõistlik võimalus tõendada tema päritoluriigis esinevat tagakiusamise ohtu. Lisaks kehtib varjupaigamenetluses põhimõte, mille kohaselt lahendatakse kahtlus taotleja kasuks. Praegusel juhul tuleb riski hinnata üldise olukorra alusel sihtriigis ning konkreetse isiku isiklikku olukorda arvestades. Kaebajal esineb põhjendatud tõsine oht elule ja tervisele. Kaebaja on selgelt väljendanud hirmu tagasipöördumise ees kodumaale. XX lahkumisettekirjutuse tegemine ei ole põhjendatud. Kaebaja puhul ei eksisteeri põgenemisohtu, ta viibib majutuskeskuses ning on teinud igakülgselt koostööd PPA-ga ja andnud tõeseid ütlusi. Samuti ei ole asjakohane kohaldada XX puhul sissesõidukeeldu, kuna nii rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumine kui lahkumisettekirjutus on õigusvastased.

PPA palub 14.07.2020 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

PPA jääb varem esitatud seisukoha juurde. Halduskohtu otsuses on kõik ebausutavused arusaadavalt välja toodud, otsus on seaduslik ja motiveeritud. Kohus ei ole kaebajat naeruvääristanud ega ebaõiglaselt kohelnud, haridusele viitamine ei ole naeruvääristamine. Kuna kaebaja üldine ebausutavus on PPA otsuses kindlaks tehtud ning kohus on sellega nõustunud, ei olnud kohtul põhjust lahendada juhtum pagulase kasuks. Vastustaja märgib täiendavalt, et kaebaja avaldas 20.05.2020 soovi ja esitas taotluse VARRE programmi raames Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni abil vabatahtlikult Albaaniasse naasmiseks. Seetõttu ei ole Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2020 määrusega esialgse õiguskaitse kohaldamine enam põhjendatud ja tuleb tühistada. Ka kaebaja abikaasa, kes viibis 2019. a-l Eestis lühiajalise töötamise loa alusel, on Eestist lahkunud. Kaebaja ei kvalifitseeru lähtuvalt VRKS §-st 4, Genfi konventsioonist ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist 2011/95/EL rahvusvahelise kaitse saajaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-494 esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse käigus läbiviidud kahel vestlusel (22.11.2017 ja 09.04.2018) ei maininud XX vägistamise kohta sõnagi. Arvestades, et vestlustel kinnitas kaebaja, et tal ei esine muid aluseid varjupaiga taotlemiseks kui üksnes tema abikaasast tulenev veritasu oht, ning kaebaja pole esitanud usutavaid põhjuseid, miks juba esimeses varjupaigamenetluses ei saanud vägistamise episoodist rääkida (kaebaja abikaasa oli vägistamisest väidetavalt teadlik), ei saa kaebaja ütlusi pidada usutavaks. Teiseks – vahetult pärast väidetavat vägistamise episoodi suundus kaebaja Saksamaale, kus ta aga ei taotlenud varjupaika, vaid naasis mõne aja pärast tagasi Albaaniasse. Kui kaebaja tagakiusukartus ei olnud vahetult pärast väidetavat vägistamist nii suur, et taotleda esimeses turvalises riigis varjupaika ja veelgi enam, kaebaja hoopis naasis Albaaniasse, on väga ebatõenäoline vägistamisepisoodi toimumine üldse. Ehkki ringkonnakohus nõustub XXga selles, et halduskohtu märkus kaebaja hariduse ja politseisse mittepöördumise seose kohta on kohatu, ei muuda see siiski halduskohtu otsuse lõppjäreldusi.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.