Rahvastik › Välismaalased

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.“X“ esitas 28.02.2020 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale lepingulise esindaja kaudu kaebuse. Kaebuse kohaselt tunnistas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 19.02.2020 otsusega nr 15.3-3.4/145-10 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks. Kaebaja leiab, et vaidlusalune otsus on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane, kuna PPA jättis täitmata ärakuulamise

3-20-391 kohustuse ja langetas põhjendamata otsuse. Vaidlusaluses otsuses esinevad kaalutlusvead ja otsus on ebaproportsionaalne. Vääralt on kohaldatud materiaalõigust ja tuvastatud, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vaidlusalune otsus on vastusolus ka põhiseadusega. Seoses sellega taotles kaebaja kohtult PPA 19.02.2020 otsuse nr 15.3-3.4/14510 kehtetuks tunnistamist, alternatiivselt PPA 19.02.2020 otsuse nr 15.3-3.4/145-10 õigusvastasuse kindlakstegemist ja kaebaja suhtes väljasaatmise toimingute keelamist. Kaebaja palus samuti jätta menetluskulud vastustaja kanda. Ühtlasi teatas kaebaja kohtule, et ta on nõus haldusasja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-20-391 neid menetlusse kaasata ja ära kuulata. Vastustaja leiab, et haldusorgani poolt tehtud otsus ei mõjuta kaebaja lähikondlaste olukorda (Tartu Ringkonnakohtu 22.05.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-79 p 17). Vastustaja peab vajalikuks märkida, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise piisavalt kaalutletud otsusega ei kaasnenud kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist, sissesõidukeelu kohaldamist ning eelnevast johtuvalt ei saadeta kaebajat Eesti Vabariigist välja. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise järgselt on kaebajal võimalik taotleda tähtajalist elamisluba, kuid vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja käesoleval ajal seda taotlenud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega ja on jätkuvalt seisukohal, et PPA 19.20.2020 otsus vastab VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldustele – kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. PPA ei ole haldusotsuses teinud diskretsioonivigu. Vastupidi PPA on selgitanud piisava põhjalikkusega asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile objektiivselt põhistatud ja õiglase hinnangu ning kaebaja poolt viidatud vaidlusalused kaalutlused nähtuvad vaidlusalusest haldusaktist. Otsuse tegemisel on haldusorgan analüüsinud VMS § 241 lg 1 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatut – kaalunud välismaalase toimepandud õigusrikkumisi, nende raskust ja laadi, kaebajaga seotud ohte, võttes arvesse isiku Eestis elamise kestust, vanust, tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Lisaks on PPA võtnud arvesse EIK ja Euroopa Kohtu (EK) praktikat. Vaidlusalune otsus on samuti kooskõlas Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel olema tuvastatud isikust lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule. PPA on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses analüüsinud kaebaja kriminaalkaristusi ning väärteokaristusi. Samuti on PPA rakendanud HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, analüüsinud toimepandud süütegude asjaolusid, süütegude koosseisulisi tunnuseid, kaebajale mõistetud karistusliike ning määrasid. Riigikohus on ka märkinud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toimepandud õigusrikkumiste ees vaid tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega (Riigikohtu 19.02.2019 otsus haldusasi nr 3-17-1545 p 21).

KOHTU SEISUKOHT

3-20-391 § 51 lg-s 1 sätestatud nõuetele peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus kui haldusakt vastama HMS § 4 lg-s 2 kehtestatud nõuetele. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamise kohta on olemas ka kohtupraktika. Nimelt leidis Riigikohtu Halduskolleegium, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.1 Riigikohtu Halduskolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest. 2 Seega, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine näeb esiteks ette, et tehakse kindlaks isikust lähtuv oht. Peale ohu tuvastamist kaalutletakse elamisloa poolt ja vastu kõnelevaid argumente vastavalt VMS § 241 lg-le 3. Seega Riigikohus on leidnud, et kui pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p-st 2 ja direktiivist 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel, et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes. Vt. RKHKo 3-3-1-2-16 p 14; RKHKo 3-18-89 p 10.

RKHKo 3-17-1545, p 19. RKHKo 3-3-1-2-16, p-d 14, 22

3-20-391 Vastustaja on asunud õigele seisukohale, et kuna elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei kaasne lahkumiskohustust, sissesõidukeelu kohaldamist ning eelnevast johtuvalt ei saadeta kaebajat Eesti Vabariigist välja, siis on asjakohatud kõik kaebaja kaebuses toodud väited, mis puudutavad lähikondlastega läbikäimist, omandi kasutamist jne. Tuginedes Euroopa Liidu õiguse seisukohale on ärakuulamisõigus seotud isikuga, keda haldusorgani poolt vastuvõetav otsus otseselt puudutab ja ebasoodsalt mõjutab. Konkreetsel juhul PPA ei pidanud vajalikuks kolmandate isikute ärakuulamisõiguse võimaldamist, sest PPA-l puudus igasugune seadusest tulenev kohustust neid menetlusse kaasata ja ära kuulata. PPA poolt tehtud otsus ei mõjuta kaebaja lähikondlaste olukorda (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 22.05.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-79 p 17). See, et vastustaja PPA on leidnud, et kaebaja on oht avalikule korrale ning seetõttu ei vääri pikaajalise elaniku elamisluba, ei tähenda, et kaebajal ei oleks õigust taotleda tähtajalist elamisluba Eestis elamiseks. Eeltoodu on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu 19.02.2019 otsus haldusasi nr 3-17-1545 p 20). Vastustaja on märkinud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise järgselt on kaebajal võimalik taotleda tähtajalist elamisluba, kuid seda ei ole kaebaja käesoleval ajal taotlenud.

3-20-391

PPA on leidnud, et „X“ on loonud ohu avalikule korrale mitmel korral, mis realiseerus teise astme toimepandud kuritegudes: sisenes valdaja tahte vastaselt elamusse kasutades vägivalda ning süütamises, millega põhjustati oht inimese elule, tervisele ja varale. Kirjeldatud koosseisude sooritamine annab aimu „X“ kriminaalsetest ja avalikust korrast mittehoolivatest vaadetest. Tegemist on kuritegudega, mis on otseselt ohustanud avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet. PPA on seisukohal, et „X“ tulenev oht avalikule korrale seisneb avaliku rahu vastase (vägivallaga sissetungimine elamusse) ja üldohtliku (süütamises) süüteo toimepanemises ning materiaalse kahju tekitamises. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja puhul ei ole välistatud temast tulev oht avalikule korrale. Kohus märgib täiendavalt, et vangla poolt kaebaja kohta koostatud iseloomustusest on näha, et isik on motiveeritud vanglas töötama, et vabaneda oma nõuetest ja on töötanud vanglas majandustöödel koristajana. Sellest tulenevalt on näha, et vangistus mõjus kaebajale positiivselt, mistõttu hetkel puudub alus arvata, et peale vanglast vabanemist hakkab kaebaja suure tõenäosusega sooritama uusi kuritegusid. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja poolt varasemalt toime pandud rikkumiste arv ja loend, aga samuti käitumise viis vangistuse ajal on sarnane isiku poolt toime pandud kuritegudega ja käitumisega vangistuse ajal, kelle koha on Riigikohus haldusasjas nr 3-17-1545 öelnud, et isikust küll lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale, kuid arvestades tema käitumisega vanglas ja peale vanglast vabanemist, ei saa seda lugeda tegelikuks ohuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kokkuvõttes on kohus vastustajaga ühel seisukohal, et kaebajast lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale, kuid arvestades kaebaja käitumisega vangistuse ajal, ei ole siiski tegemist reaalse ohuga, kuna kaebajast tuleneva reaalse ohu lävend ei ole antud juhul ületatud. Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ „pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta“ artikli 9 lg 7 sätestab, kui pikaajalise elaniku staatuse tühistamine või kaotamine ei too kaasa riigist lahkumist, lubab liikmesriik asjaomasel isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Riigikohtu Halduskolleegium on leidnud, et olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega.3 Eelpoolnimetatust lähtudes on kohtu arvates võimalik aru saada, et juhul, kui kohus jätab tühistamata pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse, võib PPA anda sellele

RKHKo 3-17-1545, p 20.

3-20-391 isikule võimaluse taotleda tähtajalist elamisluba juhul, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused. Sellisel juhul ei kaota isik õigust viibida Eesti territooriumil. Hetkel ei näe kohus, et kaebajal esineks mingi takistus taotleda vastustajalt tähtajalist elamisluba ja, et selline menetlus ei oleks kaebaja suhtes edukas. Sealjuures on haldusorganil võimalik välismaalase suhtes kohaldada järelevalvemeetmeid VSS § 10 lg 1 kohaselt, tagamaks, et välismaalane ei lahku liikmesriigist. Järelevalvemeetmena võib haldusorgan ette näha VSS § 10 lg 2 p 2 kohaselt näiteks Politsei- ja Piirivalveametisse registreerimisele ilmumise, kus on võimalik jälgida, kas välismaalane soovib tähtajalist elamisluba taotleda, tema riigis viibimise üle elamisloa taotlemise ajal kontrolli omada ning olukorras, kus välismaalane ei soovi tähtajalist elamisluba taotleda, korraldada tema väljasaatmine. Seega puudub kohtu arvates vajadus analüüsida, kas vastustaja on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel õigesti arvestanud VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaoludega ja on neid õigesti kaalunud. Kohus jätab kaebuse rahuldamata PPA otsuse vaidlustamise osas, millega tunnistati kehtetuks pikaajalise elaniku elamisluba.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.