Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 21. august 2020, Tallinn 3-20-1120
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla 5. mai 2020 käskkirja nr 51/20/610 tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: XX Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Irene Iskül
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord: Pooltel ja kolmandatel isikutel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 21. septembril 2020 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Kaebaja, kes on Tallinna Vangla kinnipeetav, esitas 5. aprillil 2020 vanglale taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks 26.-28. mail 2020, märkides väljasõidu eesmärgiks suhete hoidmise lastega, nende kasvatamisest osa saamise ning laste vanavanematega suhete taastamise.
2.Tallinna Vangla keeldus 5. mai 2020 käskkirjaga nr 5-1/20-610 (edaspidi „vaidlustatud käskkiri“) kaebajale lühiajalisele väljasõidule lubamisest, lähtudes justiitsministri 30. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 83 punktist 31 ning asjaolust, et kaebajal oli kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Käskkirjas leiti, et kaebajal on endiselt võimalus suhelda oma lähedastega telefoni ja kirja teel. Samuti on vaidlustatud käskkirjas märgitud, et COVID-19 leviku piiramiseks on vanglateenistuse üldkorralduste alusel peatatud kõik avavangla soodustuse korras järelevalveta liikumised väljaspool vanglat, sh ka lühiajalised väljasõidud.
3.Kaebaja esitas vangla eelnimetatud käskkirjale vaide, mille Tallinna Vangla 8. juuni 2020 vaideotsusega nr 5-15/20/109-2 rahuldamata jättis.
4.Kaebaja esitas 10. juunil 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Vangla 5. mai 2020 käskkirja nr 5-1/20/610 tühistamist. Kaebaja leiab sisuliselt, et lühiajalisele väljasõidule
-1-
mittelubamine on ebaproportsionaalne, arvestades, et avavanglas viibivale kinnipeetavale ei võimaldata ka pikaajalisi kokkusaamisi ning kaebaja laste vanust arvestades ei ole kaebajal võimalik temaga suhelda telefoni ega kirja teel. Kaebaja hinnangul on väljasõidule mittelubamise näol sisuliselt tegemist distsiplinaarsüütegude eest teistkordse karistamisega ning ta viitab ka sellele, et talle distsiplinaarkaristuste määramise kohta antud käskkirjad on ta vaidlustanud ja sellega seotud menetlused ei ole lõppenud. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et väljasõidule mittelubamine oleks tingitud tema poolt toime pandud kuriteo asjaoludest või et see oleks vastuolus individuaalse täitmiskava või vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud käskkirja näol tegemist järjekordse vanglateenistuse poolse kiusamisega tulenevalt sellest, et kaebaja on pidevalt vanglateenistuselt nõudnud õigusaktide järgimist. Kaebaja peab asjassepuutumatuks vastustaja kirjalikus seletuses viidatud asjaolu, mis puudutab nakkushaiguse tõkestamiseks kehtestatud eriolukorda.
5.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, leides, et kinnipeetav, kes seda soovib, ei pea igal juhul lühiajalisele väljasõidule pääsema, vaid väljasõit peab olema lähtuvalt vangistuse eesmärgist vajalik ning põhjendatud. Vastustaja selgitab, et lühiajalise väljasõidu lubamisel võtab vangla teatud riski ning seega on põhjendatud otsuse tegemisel analüüsida kinnipeetavat puudutavaid olulisi asjaolusid, sh tema käitumist vangistuses viibides. Vastustaja hinnangul peab isik, kellele on kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistus, arvestama võimalusega, et tal tuleb kogu vangistus kanda vanglas ilma sealt vahepeal väljumata. Vastustaja osutab sellele, et kaebajal oli vaidlustatud käskkirja andmise ajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, kusjuures viimased kaks oli ta toime pannud hiljuti lühikese aja jooksul, mistõttu ei olnud vanglal veendumust, et kaebaja, lahkudes kolmeks päevaks, järgib ühiskonnas kehtivaid reegleid ega pane toime uusi väär- või kuritegusid. Vastustaja viitab ka sellele, et 5. aprillil 2020 esitatud taotluses ei nimetanud kaebaja väljasõidul külastatavate isikutena üldse oma lapsi. Samas märgib vastustaja, et oma laste ja nende vanavanematega sidemete hoidmiseks või taastamiseks on kaebajal võimalik kasutada muid suhtluskanaleid, eeskätt suhtlemist telefoni ja kirja teel, pidades silmas, et kaebaja lapsed on 7- ja 8-aastased. Vastustaja viitab viimaks ka sellele, et kaebajat ei olnud võimalik väljasõidule lubada ka koroonaviiruse leviku tõttu kehtestatud piirangute tõttu.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Vaadanud läbi poolte seisukohad, leian et kaebus tuleb rahuldamata jätta. Vangistusseaduse (edaspidi „VangS“) § 32 lõikest 1 tulenevalt võib avavanglas viibivale kinnipeetavale anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Sama paragrahvi lõikest 4 tulenevalt arvestatakse lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Justiitsministri 30. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi „VSkE“) § 83 punktis 31 on sätestatud, et väljasõiduloa andmisest võib keelduda, kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib. Eeltoodud sätetest tulenevalt peab vanglateenistus otsustama väljasõiduloa andmise või selle andmisest keeldumise kaalutlusõiguse alusel, võttes seejuures arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Vastustaja märgib õigesti, et vangistuse täideviimise eesmärk on eeskätt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. Selle saavutamiseks on vajalik motiveerida kinnipeetavat esiteks käituma õiguskuulekalt vanglas. Selleks on vangistust reguleerivates õigusaktides muuhulgas ette nähtud tavavangistusrežiimist teatud sooduskohtlemise ja teatud täiendavate piirangute seadmise võimalused. Üheks selliseks sooduskohtlemise võimaluseks on ka kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu võimaldamine. Ühelt poolt peab see tagama kinnipeetavale paremad võimalused hoida vanglas viibimise tõttu paratamatult nõrgenevaid suhteid lähedastega, teisalt on tegemist aga sooduskohtlemisega, mille saamise soov peab kinnipeetavat motiveerima vanglas õiguskuulekalt käituma. Eeltoodust tulenevalt ei ole vangistuse täideviimise eesmärkidega üldjuhul kooskõlas lühiajalise väljasõidu lubamine kinnipeetavale, kes vanglas nõuetekohaselt ja õiguskuulekalt ei käitu. Vanglas distsiplinaarsüüteo toime panemisega näitab kinnipeetav üles vähest lugupidamist õiguskorra vastu või suutmatust aru saada vajadusest kehtestatud reeglitest kinni pidada. Selliselt käitunud kinnipeetavale mingisuguse tavavangistusrežiimiga võrreldes soodsama kohtlemise kohaldamine annaks kinnipeetavale ilmselgelt vale signaali ning pigem vähendaks
-2-
tema motivatsiooni edaspidi õiguskuulekalt käituda veelgi. Kinnipeetav peab mõistma, et õigusvastase tegevuse tagajärjed võivad olla pelgalt määratud karistusest laiemad. Sellest tulenevalt ei ole VSkE § 83 punktis 31 sätestatud mingisugust täiendavat alust väljasõiduloa andmisest keeldumiseks, vaid selles sättes üksnes täpsustatakse VangS § 32 lõiget 4 selles osas, et üldjuhul ei saa vangistuse täideviimise eesmärkidega kooskõlas olevaks pidada väljasõiduloa andmist kinnipeetavale, kelle distsiplinaarkaristus kehtib. Kehtiv distsiplinaarkaristus on argument, mis õigustab väljasõiduloa andmata jätmist VangS § 32 lõikest 4 tulenevalt.
7.Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebajal oli vaidlustatud käskkirja andmise ajal mitu kehtivat distsiplinaarkaristust. Seejuures kaks neist oli talle määratud umbes kuu aja jooksul enne vaidlustatud käskkirja andmist. Kaebaja on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad küll vaidlustanud, ent nende kehtivust ei ole peatatud. Seega on väljasõiduloa andmisest keeldumise otsustamisel õigesti tuvastatud, et kaebaja distsiplinaarkaristused kehtisid. Arvestades, et kaks neist karistustest olid kaebajale määratud lühikese ajavahemiku jooksul vahetult enne väljasõiduloa andmise üle otsustamist, võis vanglateenistus otsustada väljasõiduloa andmisest keeldumise. Kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu oli asjakohane kaalutlus ning kaebuses esitatud väidetest ja vastustaja esitatud dokumentidest ei saa järeldada, et vaidlustatud keelduva otsuse tegemisel oleks kaebaja oluliste huvidega arvestama jäetud või kaalumisel neile põhimõtteliselt väära kaalu omistatud. Vaidlustatud käskkirjas on arvesse võetud seda, et kaebaja soovis väljasõidule minna selleks, et säilitada suhteid oma laste ja nende vanavanematega ehk oma lähedastega. Siinkohal tuleb asjassepuutumatuks pidada vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väidet, et kaebaja taotluse pinnalt jääb arusaamatuks, milliste lastega kaebaja kohtuda soovis. Nimelt nähtub vaidlustatud käskkirjast, et väljasõiduloa andmisest keeldumisel on vangla lähtunud sellest, et kaebaja soovib kohtuda oma lastega. Teisisõnu ei olnud vaidlustatud käskkirja aluseks ei see, et taotlusest ei ole aru saada, kellega kaebaja kohtuda soovib ega see, et inimesed, kellega ta kohtuda soovib, ei oleks tema lähedased. Samuti on vaidlustatud käskkirjas leitud, et suhteid lähedastega saab kaebaja hoida või tugevdada ka telefoni ja kirja teel. Ka 7- ja 8-aastase lapsega on võimalik suhete säilitamiseks minimaalsel vajalikul määral suhelda telefoni ja kirja teel. Iseenesest on kaebajal õigus selles, et telefoni või kirja teel suhtlemise võimalus ei ole samaväärne vahetu kontaktiga vabas õhkkonnas, mida pakuks kinnipeetava lühiajaline väljasõit, ent vangistuse põhisisuks ongi kinnipeetava vabaduse piiramine viisil, mis üldjuhul sellised kontaktid välistab ning selliste kontaktide võimaldamine on käsitatav sooduskohtlemisena, mis peab olema õigustatud. Vanglas distsipliinirikkumisi toime pannud kinnipeetava puhul see üldjuhul vangistuse täideviimise eesmärke silmas pidades õigustatud ei ole. Põhjalikumalt peaks vanglateenistus sellises olukorras keeldumist kaaluma juhul kui kinnipeetava taotlusest nähtuksid mingisugused tavalisest kaalukamad põhjused, miks kinnipeetav väljasõitu vajab. Käesoleval juhul kaebaja selliseid asjaolusid esile ei toonud.
8.Ekslik on kaebaja seisukoht, et väljasõiduloa andmisest keeldumise näol on tegemist teistkordse karistamisega. Tegemist ei ole karistusega, vaid karistuse määramisega seaduse kohaselt kaasneda võiva täiendava negatiivse tagajärjega, millega kinnipeetav vanglas kehtestatud eeskirju rikkudes arvestama peab. Samamoodi ei piirdu ka vabaduses toime pandud õigusrikkumiste negatiivsed tagajärjed üksnes karistusega, vaid karistatus võib seaduses sätestatud juhtudel tuua kaasa ka muid piiranguid.
9.Asjaolu, et COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks oli vanglateenistus kehtestanud üldised liikumispiirangud, oli vaidlustatud käskkirjas esitatud täiendava põhjendusena, mis ilmselgelt ei mänginud otsustamisel olulist rolli. Siinkohal tasub siiski tähele panna, et vastustaja poolt osundatud üldkorraldustes kehtestati piirangud vajaduse äralangemiseni, mis tähendab seda, et vaidlustatud käskkirja andmise ajal ei teadnud vanglateenistus tegelikult seda, kas ajal, mil kaebaja väljasõidule minna soovis, need piirangud veel kehtivad või mitte. Neist üldkorraldustest tulenevad piirangud ei oleks iseenesest takistanud väljasõiduloa tingimuslikku andmist. Antud juhul nähtub vaidlustatud käskkirjast aga selgelt, et väljasõiduloa andmisest keeldumise põhjuseks ei olnud mitte viiruse leviku tõkestamiseks üldkorraldusega seatud piiranguid, vaid asjaolu, et kaebaja distsiplinaarkaristused kehtisid. Viimati nimetatud põhjus oli keeldumiseks asjakohane ja piisav.
-3-
10.Kuna kaebus jääb rahuldamata ent vastutaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
-4-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.