Yan Zhbanovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.12.2019 otsuse nr 15.3-3.2/470-2 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks väljastama kaebajale tähtajaline elamisluba
Menetlusosalised
Kaebaja – Yan Zhbanov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta Yan Zhbanovi taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.
2.Lõpetada haldusasja nr 3-20-81 menetlus.
3.Jätta Yan Zhbanovi menetlusabi taotlus tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule
päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 71 lg 6, § 155 lg 5, § 204 lg 1).
Muud selgitused
Määrus toimetada kätte kaebajale ning edastada teadmiseks Politsei- ja Piirivalveametile.
1.Yan Zhbanov esitas 09.01.2020 halduskohtule kaebuse, milles väljendus tahe saada Eesti Vabariigis elamiseks elamisluba. Kaebaja vaidlustas kaebuses Siseministeeriumi 2016. a otsust ning Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 2015. a otsust, mis puudutavad kaebajale kohaldatud sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja tähtajalise elamisloa mitteandmist.
2.Tartu Halduskohus tuvastas, et eelviidatud otsuste vaidlustamine ei ole lubatav ning lõpetas 10.03.2020 määrusega menetluse Siseministeeriumi 15.06.2016 otsuse nr 1-24/92 tühistamise nõudes ja tagastas kaebuse PPA 27.11.2015 otsuse nr 15.3-3/661-1 tühistamise nõudes. Samas määruses märkis kohus, et PPA on teinud 05.12.2019 kaebaja osas uue otsuse nr 15.3-3.2/470-2, millega on keeldunud kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kohus tõlgendas kaebust selliselt, et kaebaja on selles esitanud nõude PPA kohustamiseks väljastama talle tähtajaline elamisluba. Kohus jättis kaebuse 10.03.2020 määrusega käiguta ning palus kaebajal selgitada, kas ta soovib kaebuses esitada PPA 05.12.2019 otsuse nr 15.3-3.2/470-2 tühistamise nõude. Kaebaja pidi täpsustama, millal ta sai nimetatud otsuse kätte ja esitama vajadusel kaebetähtaja ennistamise taotluse. Ühtlasi tuli kaebuselt tasuda riigilõiv või esitada menetlusabi taotlus.
3.Kaebaja esitas 15.03.2020 kohtule avalduse, milles märkis järgnevat „Palun taastada
3-20-81 võimalus edasikaebamiseks minu avaldustele ja taotlustele elamisloa suhtes. 2016. aastal lasin ma mööda võimaluse protesteerida deporteerimise suhtes, sest mulle oli antud lühiajaline elamisluba ja vabastatud Tartu Vanglast 2016. aastal tingimistega 2 aastat“. Avalduse juurde oli kaebaja lisanud riigilõivust vabastamise taotluse.
4.Vastuseks kohtunõudele teatas PPA 08.06.2020 kohtule, et kaebaja sai PPA 05.12.2019 otsuse nr 15.3-3.2/470-2 kätte 11.12.2019. Vastuse juurde oli lisatud otsuse kättetoimetamist tõendav väljastusteade.
5.Kohus jättis kaebuse 09.06.2020 määrusega korduvalt käiguta ning palus kaebajal teatada, kas ta soovib kaebuses esitada PPA 05.12.2019 otsuse nr 15.3-3.2/470-2 tühistamise nõude. Kaebaja pidi ka selgitama, miks ta ei vaidlustanud viidatud otsust 10 päeva jooksul selle kättesaamisest ehk hiljemalt 23.12.2019.
6.Kaebaja esitas 14.06.2020 kohtule avalduse, milles märgib järgnevat „05. detsember dokumendile ma vastasin 10. päeva jooksul kõikidele küsimustele elamisloa pikendamise vastu“. Kaebaja palub vastuses tunnistada kehtetuks dokumendi nr 15.3-3.2/470-2 ja palub jätkata elamisloa pikendamise protsessi. Lisaks kirjeldab kaebaja, et tal ei ole sugulasi ning Venemaal ei ole tal kuskil elada ega kuhugi minna. Avalduse juurde on kaebaja lisanud PPA 05.12.2019 otsuse nr 15.3-3.2/470-2 ja Tallinna Halduskohtu 20.01.2020 määruse käesolevas asjas, millega anti kaebus vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.
KOHTU SEISUKOHT
7.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. HKMS § 152 lg-st 3 tulenevalt võib kohus kaebetähtaja järgimist kontrollida ja ennistamise taotluse lahendada ka enne kaebuse menetlusse võtmist.
8.Kaebaja on palunud kaebuses tunnistada kehtetuks PPA 05.12.2019 otsuse nr 15.3-3.2/470-2. Seda nõuet tuleb kohtumenetluses tõlgendada otsuse tühistamise nõudena (HKMS § 37 lg 2 p 1). Lisaks palub kaebaja jätkata elamisloa pikendamise protsessi, mida saab mõista juba halduskohtu varasemates kaebuse käiguta jätmise määrustes välja toodud kohustamisnõudena elamisloa väljastamiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2).
9.Kohus leiab, et kaebus on tühistamis- ja kohustamisnõudes kohtule esitatud kaebetähtaega ületades.
10.Üldjuhul tuleb tühistamiskaebus esitada halduskohtule 30 päeva jooksul arvates haldusakti teatavaks tegemisest (HKMS § 46 lg 1). Sama pikk tähtaeg on ette nähtud kohustamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 46 lg 2). Samas tuleneb HKMS § 46 lg-st 6, et seadus võib sätestada sama paragrahvi lõigetes 1–5 sätestatust erinevad kaebetähtajad. Praegusel juhul tuleb lähtuda välismaalaste seaduse regulatsioonist, mille § 222 lg 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmise, andmisest keeldumise, pikendamise, pikendamisest keeldumise, kehtetuks tunnistamise või taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse peale võib kümne päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates esitada kaebuse halduskohtule või vaide. Vaideotsuse võib vaidlustada sama tähtaja jooksul halduskohtus. Seega näeb eriregulatsioon käesoleval juhul ette lühema kaebetähtaja, milleks on 10 päeva otsuse teatavaks tegemisest arvates.
11.PPA on 08.06.2020 kohtule teatanud, et kaebaja sai vaidlusaluse otsuse kätte 11.12.2019. Seega oli kaebuse esitamise viimaseks päevaks 23.12.2019. Kaebaja on pöördunud kaebusega halduskohtu poole 09.01.2020 ehk üle kahe nädala hiljem ja seega on ta kaebetähtaega ületanud.
12.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida.
3-20-81
13.Kohus märgib, et on kahel korral (10.03.2020 ja 09.06.2020 määrused) kaebajale selgitanud, et kaebetähtaja ületamise korral tuleb esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus ning tuua välja põhjused, mis takistasid kaebuse tähtaegselt esitamist. Kaebaja 15.03.2020 avaldusest nähtub, et ta on mõistnud kaebetähtaja ennistamise olemust ning seda, et ta on kaebuse esitamisel kaebetähtaega ületanud. Kaebaja 15.03.2020 avaldust saab kohtu hinnangul käsitada kaebetähtaja ennistamise taotlusena. Samas ei nähtu sellest avaldusest põhjuseid, miks kaebaja lasi mööda PPA 05.12.2019 otsuse nr 15.3-3.2/470-2 vaidlustamise tähtaja. Kohus on seda kaebajalt täiendavalt 09.06.2020 määruses üle küsinud, kuid kaebaja ei ole kaebetähtaja ületamise põhjuseid selgitanud. Kaebaja 14.06.2020 vastuses märgitud lause „vastasin
10.päeva jooksul kõikidele küsimustele elamisloa pikendamise vastu“ jääb kohtule arusaamatuks. Samas on kaebaja selles vastuses suutnud vastata 09.06.2020 kohtumääruses esitatud teisele küsimusele ja on täpsustanud oma nõuet.
14.Eeltoodust teeb kohus järelduse, et kaebajal puudusid mõjuvad põhjused kaebetähtaja ületamiseks. Kaebaja on suutnud esitada iseseisvalt kohtule kaebuse 09.01.2020 ning ta pole toonud välja põhjuseid, miks ta ei saanud kaebust esitada varem ehk tähtaegselt. Vaidlusaluses PPA 05.12.2019 otsuses nr 15.3-3.2/470-2 sisaldub korrektne vaidlustamisviide, mistõttu pidi kaebaja olema teadlik kaebuse esitamise tähtajast. Lisaks nähtub kohtute infosüsteemist, et haldusasjas nr 3-19-1659, kus kaebaja soovis samuti vaidlustada PPA tegevust seonduvalt elamisloa taotlemisega, on talle asja lõpplahendis (11.12.2019 määruse põhjenduste punktis 19) selgitatud, et kui PPA jätab kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamata, on tal võimalik pöörduda sellise otsuse vaidlustamiseks uuesti kohtu poole. Kaebaja sai haldusasjas nr 3-19-1659 koostatud määruse kätte 12.12.2019 ehk üks päev pärast PPA keelduva otsuse nr 15.3-3.2/470-2 kättesaamist. Seega pidi kaebaja nii PPA 05.12.2019 otsusest kui ka talle haldusasjas nr 3-19-1659 antud selgitustest mõistma, et tal tuleb PPA otsusega mittenõustumisel see vaidlustada ja seda otsuses toodud tähtaja jooksul. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (vt Riigikohtu 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17).
15.Eeltoodust tulenevalt puuduvad kohtu hinnangul käesolevas asjas mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks, mistõttu jääb kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata.
16.HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tulenevalt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel käesoleva haldusasja menetluse. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
17.Kuna kohus lõpetab haldusasja menetluse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.