Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 3. märts 2020, Tartu 3-17-1874
Haldusasi
D.K. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 5. septembri 2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/6374-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29. novembri 2018. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – D.K. Vastustaja/apellant – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 29. novembri 2018. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 5. septembri 2017. a otsus nr 15.3-3.4/2017/6374-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Jätta kaebus rahuldamata elamisloa kehtetuks tunnistamise osas.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 2. aprill 2020).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Elamisloa alusel Eestis elav Vene Föderatsiooni kodanik D.K. on karistatud neljal korral kriminaalkorras ning korduvalt väärteokorras. Politsei- ja Piirivalveameti 5. septembri 2017. a otsusega tunnistati tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, tehti talle lahkumisettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu. Otsuses juhinduti välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-st 2, mille järgi võib elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) 11 lg-st 31, mis sätestab elamisloa kehtetuks tunnistamise korral lahkumisettekirjutuse tegemise võimaluse. Sissesõidukeelu kohaldamisel tugineti VSS § 74 lg-le
2.D.K.. esitas kaebuse, milles palus otsus tühistada. Kaebuse kohaselt ei ole tal Venemaal sugulasi, tema töö ja elu on seotud Eestiga. Tema Eestis elav ema vajab abi. Kaebaja on kainena rahulik ja tasakaalukas inimene. Ta ei kujuta endast ühiskonnale ohtu.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 29. novembri 2018. a otsusega kaebuse ja tühistas vaidlustatud otsuse. Otsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Direktiiv 2003/109/EÜ eristab pikaajalise elaniku staatuse äravõtmist koos lahkumiskohustusega ja ilma selleta, Eesti õiguses sellist vahet ei tehta.
3.2.Vastustaja on otsuse tegemisel teinud kaalumisvigu. Vastustaja on tuginenud 12. veebruaril 2001 määratud, st kustunud karistusele, sellal kui VMS-i mitmed sätted näevad ette ainult kustumata karistuse arvessevõtmise. Samuti pole vastustaja põhjendanud kahtlust, et kaebaja võib toime panna uusi uimastikuritegusid. Sellest viimasest uimastialasest kuriteost on möödunud umbes 18 aastat ning riski, et ta paneb toime uue uimastikuriteo, ei saa pidada kuigi suureks.
3.3.Vastustaja on tuginenud ka teisele kuriteole (mitu episoodi abikaasa löömises), mille eest määratud karistus on kustunud.
3.4.Kehtivaid kaebajale määratud karistusi on kaks. Vastustaja võis lähtuda nende arvessevõtmisel valedest andmetest, sest vangla tehtud ettepanekus kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks on tsiteeritud kaebajale esitatud süüdistust ja väidetud, et kaebaja mõisteti süüdi kõigis neis tegudes, kuid tegelikult tunnistati ta süüdi vaid ühes episoodis.
3.5.Põhjendatud pole, miks pidas vastustaja kaebaja ohtlikkuse taset tema kehtivate karistuste tõttu (alkoholijoobes abikaasa löömine) niivõrd suureks, et proportsionaalne on kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine koos lahkumiskohustusega.
3.6.Seetõttu ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutus põhjendatud ja kuuluvad tühistamisele. Kuna ära langeb lahkumisettekirjutus, siis puudub alus kohaldada ka sissesõidukeeldu.
3.7.Lisaks on õigusvastaselt jäetud määramata kaebajale tähtaeg lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning jätta kaebus rahuldamata.
4.1.Vastustaja on kaebajast lähtuva ohu õigesti kindlaks teinud. Kaebaja on karistatud kriminaalkorras neljal korral ja kolmel korral on ta kandnud reaalset vangistust, väärteokorras on teda karistatud üksteist korda. Viru Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks.
4.2.Karistusregistri seaduse § 5 lg-test 1 ja 2 ning lg 2 p-st 1 ja § 20 lg 1 p-st 4 tuleneb koostoimes, et politseiasutusel on õigus saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid välismaalaste seaduses ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Ka kohtupraktika järgi on see lubatud (RKHKo 3-3-1-53-06, p 18). Antud juhul iseloomustab karistamise fakt kaebajat ning nende andmete väljatoomine oli vajalik.
4.3.Ekslik info Viru Vangla ettepanekus ei muuda vaidlustatud otsuses kajastatud lõpptulemust, et kaebaja mõisteti süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning kuritegu on toime pandud lähisuhtes ja isiku poolt, kes on tegu toime pannud korduvalt.
4.4.Kaebajat on korduvalt karistatud isikuvastase vägivallakuriteo eest. See tähendab, et kaebaja ei ole võimeline end alkoholijoobe seisundis talitsema ning on valmis teise inimese tervist kahjustama. Ka Euroopa inimõiguste kohus on hinnanud isikuvastast vägivalda raskeks kuriteoks, mis on aluseks elamisloa kehtetuks tunnistamisele ja lahkumisettekirjutuse tegemisele.
4.5.Lisaks kuritegudele iseloomustavad kaebajat ka tema poolt toime pandud väärteod, näidates, et kaebaja ei ole seadusekuulekas.
5.D. D.K. vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole õige vastustaja arvamus, et kaebaja on riigile ja ühiskonnale ohtlik. Uimastikuriteo eest määratud karistuse on kaebaja ära kandnud. Teda on kolm korda karistatud KarS § 121 alusel, kuid kõik kaebaja teod olid provotseeritud tema endiste naiste käitumisega. Väärteokorras määratud karistusi kaebaja ei mäleta ega arva, et need oleksid tõsised asjad. Kaebaja elab Eestis 30 aastat ning peab seda oma kodumaaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, mille lõpptulemusena jääb kaebus rahuldamata elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, ent rahuldatakse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.
7.Sarnaselt varem niisugustes asjades tehtud otsustega nendib ringkonnakohus, et praeguseks ajaks on käesoleva haldusasjaga sarnastes asjades (välismaalasest kinnipeetava elamisloa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemine) teinud lahendeid ka Riigikohus. Kokkuvõtlikult on Riigikohtu olulisemad seisukohad, nii nagu ringkonnakohus neid mõistab, selliste vaidluste puhul järgmised.
7.1.Isikust lähtuva ohu korral võib elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu kohaldamiseks olla aluseks erineva tasemega oht. Elamisloa kehtetuks tunnistamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kuid kui PPA kavatseb koheselt teha Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumise tõttu VSS § 7 lg 1 ja § 74 lg 1 alusel lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, siis tuleb tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seda põhjusel, et Eesti asjakohase regulatsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb arvestada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-t 1, mille järgi võib liikmesriik pikaajalise elaniku välja saata üksnes siis, kui isik kujutab „tegelikku ja piisavalt tõsist“ ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (RKHKo 3-17-1545, p 19).
7.2.Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul peab haldusorgan esitama selged ja konkreetsed põhjendused, miks on eelnevalt nimetatud ohulävend – tegelik ja piisavalt tõsine oht – ületatud (samas, p 21).
7.3.Isiku käitumisest tuleneva ohtu peab kohus kontrollima kohtuotsuse tegemise aja seisuga, st võtma arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist (samas, p 22).
7.4.Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist (samas, p 33).
7.5.Kaalumiskohustus on ka sissesõidukeelu ja selle kestuse määramisel (samas, p 34).
7.6.Oluline on isiku ärakuulamine nii lahkumisettekirjutuse tegemisel kui sissesõidukeelu kohaldamisel (samas, p 32). Sarnaseid seisukohti kordas Riigikohus ka hiljem samasugust haldusasja lahendades (RKHKo 318-89).
8.Neist seisukohtadest lähtudes andis ringkonnakohus 5. septembri 2019. a määrusega PPA-le võimaluse täiendavate selgituste andmiseks. PPA 26. septembri 2019. a selgitustes leiti, et kaebajast lähtuv oht ei ole vähenenud, vaid vastupidi, kaebaja suhtes on algatatud uus kriminaalasi KarS § 121 lg 2 p 2 alusel (kehaline väärkohtlemine) seetõttu, et pärast kinnipidamiskeskusest vabastamist, kui kaebaja asus elama ema juurde, haaras kaebaja 17. augustil 2019 tekkinud konflikti käigus oma emal kätest kinni ja pigistas kõvasti, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi (tl 149p). Vastustajale teadaolevalt oli kaebaja agressiivsus seotud alkoholi tarvitamisega. Vastustaja leidis, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, mis õigustas talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kehtestamist. Kaebaja on läbinud
alkoholisõltuvuse vastase ravi, kuid on jätkanud alkoholi tarbimist, ehkki teab, et alkohol paneb teda agressiivselt käituma. Kaebajast lähtuva ohu tegelikkust kinnitab see, et ta on natuke rohkem kui pool aastat pärast vabanemist pannud toime uue süüteo. Vastustaja möönis, et lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas kaebajat ära ei kuulatud ja et kaalutud ei olnud ka sissesõidukeelu kehtestamisel 5-aastasest sissesõidukeelust lühema perioodi kohaldamist, ent need on menetlusvead, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Samuti leitakse, et lahkumisettekirjutuse õigeks aluseks oli VSS § 72 lg 2 p 4, mille järgi võib jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
9.Ringkonnakohtu 5. septembri 2019. a määruses anti D. K. võimalus PPA seisukohtade osas oma arvamuse andmiseks kuni 17. oktoobrini. D. K. seda võimalust ei kasutanud, st oma arvamust PPA seisukohtade osas tähtaegselt ei andnud. Küll esitas D. K. 21. septembril 2019 aga taotluse, milles palus rahuldada vastustaja apellatsioonkaebus. Ta märkis, et tahab Eestist ära sõita ja siia enam mitte kunagi tagasi tulla. Seejärel andis ringkonnakohus 22. jaanuari 2020. a määrusega D. K. võimaluse selgitada, kas ta soovib esitada kaebusest loobumise avaldust. Sellele vastas D.K. 27. jaanuaril 2020, et tahab siiski elada Eestis ja et tema taotlus oli meeleheitlik žest, kuna tal on halvad suhted sugulastega ja neil on tihti vastuolusid. Lisaks on võimalik järeldada, et ta esitas seekord ka oma arvamuse PPA eelnevalt refereeritud seisukohtadele. Ta märgib, et tal polnud pärast vanglast vabanemist võimalik elada mujal kui ema juures, kes teda provotseeris. Võimalik on ka aru saada, et ema hakkas kaebajat lööma ja kaebaja haaras emal kätest, et ta teda ei lööks.
10.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kõigepealt sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutusega seonduvat (osa I), seejärel elamisloaga seonduvat (osa II) ning võtab viimasena kokku oma lõppseisukohad (osa III). I
11.Vaidlustatud otsuses (tl 24-27) on välja toodud, et kaebaja (sündinud 1975, Eestisse saabus 1989) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba Eestis elamiseks. Teda on karistatud kriminaalkorras neljal korral rahvatervisevastase ja isikuvastaste kuritegude eest. Lisaks on teda väärteokorras karistatud 11 korral. Ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, mistõttu otsustati tema elamisluba VMS § 241 lg 1 p 2 alusel (välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule) kehtetuks tunnistada. Viimati mõisteti ta süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (kehaline väärkohtlemine, mis pandi toime lähi- või sõltuvussuhtes või korduvalt) ning karistati kahe aasta ja kahekümne üheksa päeva pikkuse vangistusega. 2001. aastal mõisteti ta süüdi narkokuriteos ja karistati 3-aastase vangistusega. Nii uimastikuritegu kui isikuvastaseid kuritegusid (mille eest kaebajat on karistatud kolmel korral) on Euroopa inimõiguste kohtu poolt hinnatud raskemateks kuritegudeks. Kaebaja pikaajaline, korduv ja jätkuv Eesti õiguskorra eiramine näitab, millist ohtu kujutab võõra riigi tahtlikult mitteseaduskuulekas kodanik Eesti avalikule korrale. Tal puudub eesti keele oskus ja ta pole teinud püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel. Ta ei ole avaldanud soovi Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemiseks. Tal on Vene Föderatsiooni kodakondsus ja seega õiguslik side Venemaaga. Kaebajal on abikaasaga suhted konfliktsed, vangistuse ajal nad ei suhelnud, viimane kuritegu oli sooritatud abikaasa vastu. Lastega on tal suhted katkenud. Lisaks on lastel samuti Vene Föderatsiooni kodakondsus, mistõttu pole takistatud nende asumine Venemaale. Erakorralist sõltuvussuhet oma emaga kaebajal ei ole. Kaebaja tarvitas tihti alkoholi ja tunnistab ise, et alkoholi tarvitades muutus ta agressiivseks. Mitu järjestikust kuritegu on toime pandud alkoholijoobes, samuti rikkus ta mitmeid kordi kriminaalhoolduse all kohustust alkoholi mitte tarvitada, ei ilmunud kriminaalhooldusosakonda ja sooritas katseajal uue kuriteo. Ei ole alust uskuda, et kaebaja oma elustiili muudab ja siin rohkem kuritegusid toime ei pane. Eelnevast tulenevalt leidis PPA, et
kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ka pärast vanglast vabanemist.
12.Ehkki otsuse põhjendustes ei ole PPA selgesõnaliselt viidanud direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-le 1, on otsusest ringkonnakohtu arvates siiski järeldatav, et selle regulatsiooniga on siiski arvestatud. Nimelt on PPA väljendanud otsuses selgelt seisukohta, et kaebaja kujutab endast „tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale“ ka pärast vanglast vabanemist (tl 26p). Tsiteeritud sõnastus langeb kokku direktiivi art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmise eeldusega, mis viitab sellele, et tegelikult on PPA seda regulatsiooni arvestanud. Ka kohtumenetluses on vastustaja kinnitanud seisukohta, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu (tl 149p). Seega on sisuliselt PPA-le võimalik ette heita küll vormiviga (et ta ei viidanud direktiivi art 12 lg-le 1 korrektselt), kuid pole alust arvata, et see mõjutas asja otsustamist.
13.Sõltumata sellest, kas vastustaja hindas juba haldusakti andmise ajal kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ning piisavalt tõsiseks, mis õigustas talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kehtestamist, ei näe ringkonnakohus võimalust vaadata mööda muudest puudustest vaidlustatud haldusakti andmisel. Ülal p-s 7 viidatud Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus ning vajalik on haldusakti põhjendustes sellekohaste kaalutluste esitamine. Samuti on sissesõidukeeluga seoses vaja kaaluda seda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ning milline on selle proportsionaalne kestus (vt ka RKHKo 3-18-89, p 10 alap 6). Nii lahkumisettekirjutuse tegemisel kui sissesõidukeelu kohaldamisel on oluline isiku ärakuulamine, sh ka isiku ärakuulamine seoses olukorraga, kus lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ei määrata. Vastustaja on 26. septembri 2019. a seisukohas nentinud, et kaebajat ei kuulatud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga seoses ära. Samuti on ta möönnud, et sissesõidukeelu kehtestamisel ei kaalunud ta 5-aastasest sissesõidukeelust lühema perioodi kehtestamist. Samas leiab vastustaja, et tegemist ei ole menetlusveaga, mis mõjutanuks asja otsustamist (tl 150). Ringkonnakohus märgib, et kaalutlusõiguse kasutamata jätmisest ei saa rääkida kui menetlusveast. Kaalutlusõiguse kasutamine ei ole haldusakti formaalse ehk vormilise õiguspärasuse eeldus, vaid haldusakti materiaalse ehk sisulise õiguspärasuse eeldus. See tuleneb haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54, mis eristab haldusakti õiguspärasuse eeldustena ühelt poolt haldusakti vorminõudeid ning teiselt poolt teisi, sisulisi nõudeid nagu õigusliku aluse olemasolu, kooskõla sellega, proportsionaalsus ning samuti kaalutlusvigade puudumine. Seega on haldusakti andmisel kaalutlusõiguse kasutamine (teisisõnu kaalutlusvigade puudumine) haldusakti sisulise õiguspärasuse eelduseks. Vastavalt on juhul, kui haldusorgan ei ole kaalutlusõigust kasutanud, haldusakt sisuliselt õigusvastane ning sellisel juhul ei saa seda haldusakti tühistamata jätta ning põhjendada seda HMS §-ga 58. See säte lubab analoogiliselt riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-ga 1 jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata üksnes siis, kui tegemist on menetlus- või vormiveaga, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nagu eelnevalt selgitatud, ei ole kaalutlusõiguse teostamata jätmine aga menetlus- või vormiviga, vaid kriteerium, millest sõltub haldusakti sisuline õiguspärasus. Seega on vaidlustatud otsus seoses sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle kestuse määramisel ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ja lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisel kaalutlusõiguse teostamata jätmise tõttu sisuliselt õigusvastane. Kaalutlusõiguse teostamata jätmise korral oleks võimalik tühistamiskaebus rahuldamata jätta üksnes siis, kui tegemist oleks olukorraga, kus vastustaja kaalutlusõigus oleks redutseerunud nullini. Ringkonnakohus ei näe asjaolusid, millele tuginedes saaks väita, et kõigis ülal nimetatud kaalutlusõigust nõudvates aspektides oleks vastustaja kaalumisruum ahenenud nullini ning vastustaja tehtud valikud oleksid olnud ainuvõimalikud. Seda ei ole väitnud ka vastustaja. Üksnes
asjaolu, et vastustaja hinnangul kujutab kaebaja endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, ei tingi vältimatult seda, et ta tuleb välja saata ilma vabatahtlikku lahkumistähtaega andmata ja et tema suhtes tuleb kohaldada sissesõidukeeldu ning seda maksimaalses viieaastases määras. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 seda ei tulene.
14.Lisaks on lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel kaebaja ära kuulamata jäetud. Ehkki kaebajale anti võimalus seisukohtade andmiseks seoses elamisloa kehtetuks tunnistamise kavatsusega (tl 24p), ei saa seda samastada ärakuulamisega lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga seonduvalt. Riigikohtu arvates võivad elamisloa kehtetuks tunnistamisel ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisel riive intensiivsus ja nende meetmete vastu esitatavad argumendid oluliselt erineda ning sellel on oluline roll haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (RKHKo 3-17-1545, p 32). Seetõttu ei saa ringkonnakohus sellest menetlusveast mööda vaadata.
15.Seega on vaidlustatud otsus sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutuse osas kaalutlusõiguse kasutamata jätmise ja ärakuulamiskohustuse täitmata jätmise tõttu õigusvastane. Kuna kaalutlusõiguse kasutamata jätmine tingib niikuinii sellisel kujul sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutuse sisulise õigusvastasuse, mis on selles osas otsuse tühistamise piisavaks aluseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida seda, kas juhul, kui ärakuulamisviga oleks vaidlustatud otsuse ainus puudus, oleks siiski HMS § 58 järgi alust tühistamisnõude rahuldamata jätmiseks. II
16.Lisaks on asjas vaidlus elamisloa kehtetuks tunnistamise üle. Halduskohus on kaebuse rahuldanud täielikult, st ka elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. Halduskohus põhjendas seda kokkuvõtlikult sellega, et tugineda ei saanud kustunud karistustele ning kehtivaid karistusi oli kaebajal vaid kaks, mille arvessevõtmisel võis vastustaja teha kaalumisvigu ning samuti pole ta põhjendanud, miks on kaebaja kuriteod (alkoholijoobes olles abikaasa löömine) nii suur kuritegu, et proportsionaalne on elamisloa kehtetuks tunnistamine. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohtadega ei nõustu.
17.Seoses halduskohtu arvates kustunud karistuste arvessevõtmise lubamatusega on vastustaja põhjendatult välja toonud, et karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 4 järgi on karistusregistrist arhiivist õigus andmeid saada muuhulgas politseiasutusel ning seda muuhulgas välismaalaste seaduses ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukoeelus seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Sama seaduse § 5 lg 2 p-st 1 tulenevalt on neil juhtudel karistusregistri arhiivi kantud andmetel ka õiguslik tähendus. On ilmne, et isiku ohtlikkuse hindamisel on tema karistuste arv üks väga olulisi asjaolusid, mida tuleb otsuse tegemisel arvesse võtta, sest see iseloomustab isiku käitumist ajas ning võimaldab prognoosida tõenäosust uute kuritegude toimepanemiseks isiku poolt. Ringkonnakohtu arvates ei ole niisugustes olukordades karistusregistri arhiivi andmetele tuginemine kuidagi ebaproportsionaalne, sest sellel on legitiimne eesmärk (ohtlikust välismaalasest vabanemine ning sellega ohu vähendamine avalikule korrale), see meede on sobiv selle eesmärgi saavutamiseks, puuduvad leebemad meetmed ning seda pole alust pidada ebaproportsionaalseks ka kitsamas mõttes. Kaebajal puudus alus eeldada, et tema minevikus toimunud kuritegusid ei võeta üheski situatsioonis arvesse, sh iseäranis siis, kui asutakse hindama tema ohtlikkust. Ka Riigikohtu praktikast ei nähtu analoogilistes asjades, et kustunud karistustest ei saaks isiku ohtlikkusele hinnangu andmisel lähtuda.
18.Põhjendamatult kaugeleulatuv on halduskohtu seisukoht, et kuna Viru Vangla ettepanekus kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks on ühe kuriteoepisoodiga seoses refereeritud
süüdistust ning väidetud, et kaebaja mõisteti süüdi kõigis neljas episoodis, kuigi tegelikult mõisteti süüdi vaid ühes, siis võis vastustaja toime panna kaalumisvea. PPA antud vaidlusalusest haldusaktist ei nähtu kuidagi, et PPA oleks võtnud eelduseks ainult Viru Vangla ettepanekus sisalduva info. PPA otsuses ei ole selles osas Viru Vangla ettepanekut refereeritud, vaid on konstateeritud üksnes seda, milline karistus kaebajale lõppkokkuvõttes määrati. Seda arvestades pole põhjust arvata, et vastustaja pani toime kaalumisvea. Halduskohtu seisukoht on oletuslik.
19.Halduskohtu hinnangul pole vastustaja piisavalt põhjendanud, miks hindas ta kahes kuriteos abikaasa löömise eest kaebaja süüdimõistmise tõttu temast lähtuvat ohtlikkuse taset sedavõrd suureks, et põhjendatud oli elamisloa kehtetuks tunnistamine. Halduskohtu arvates puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks olnud ohtlik muudele isikutele. Halduskohtu arutlusest on keeruline mõista, miks luges kohus seetõttu, et nende kuritegude tõttu said kannatada vaid kaebaja abikaasad, kaebajat avalikule korrale vähem ohtlikuks. Riigikohus on viitega Euroopa Kohtu praktikale selgitanud, et ühiskondlikku korda häirib mis tahes seaduserikkumine ning et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab lisaks sellisele seaduserikkumisele ka seda, et esineks tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (RKHKo 3-17-1545, p 23). Ringkonnakohtu arvates ei ole lähisuhtes abikaasa vastu toime pandud isikuvastane kuritegu kuidagi vähemtähtis kui muu isiku suhtes toime pandud isikuvastane kuritegu. Isegi kui lähtuda eeldusest, et kaebaja on ohtlik vaid lähisuhtepartnerile, on nt kaebaja iga arvestades (sündinud 1975) tema poolt uute lähisuhete loomine võimalik ning ringkonnakohus ei näe põhjust, miks ei võiks arvesse võtta kaebaja ohtlikkust potentsiaalsetele partneritele. Selliste isikute suhtes kuritegude ärahoidmiseks ning seega avaliku korra kaitseks laiemalt ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamine ebaproportsionaalne. Ei nähtu muid võimalusi, kuidas saaks sellist ohtu vähendada.
20.Lisaks kinnitab kaebaja ohtlikkust väga veenvalt tema käitumine pärast halduskohtu otsust. PPA on välja toonud, et kaebaja suhtes on algatatud uus kriminaalmenetlus KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 alusel selles, et ta tekitas 17. augustil 2019 oma emale füüsilist valu ja kehavigastusi. Kaebaja oli sealjuures alkoholijoobes (tl 149p). Riigikohus on viidanud, et niisugustes vaidlustes tuleb lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal esinevatest asjaoludest ja tõenditest (vt ülal p 7.3). Ka kaebaja ise ei eita kirjeldatud sündmust oma 27. jaanuari 2020. a vastuses, ta üksnes põhjendab seda järjekordselt sellega, et teda provotseeriti (sarnaste põhjendustega on kaebaja vabandanud ka oma varasemaid kuritegusid, vt tl 24p). Ringkonnakohtu arvates tõendab see asjaolu ilmekalt, et PPA on vastustaja ohtlikkust hinnanud õigesti ning see on tõepoolest selline, mis õigustab tema suhtes elamisloa kehtetuks tunnistamise. Kaebaja kujutab endast ilmselgelt ohtu avalikule korrale, st inimeste julgeolekule.
21.Mis puudutab halduskohtu väidet, pole lõpuni kindlaks tehtud kaebaja õiguslikku seisundit laste suhtes, siis vastuses apellatsioonkaebusele on kaebaja ise nentinud, et temalt on vanemlikud õigused ära võetud (tl 123p) ning seega ei nähtu, et vastustaja oleks kuidagi eksinud. III
22.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane, kuid elamisloa kehtetuks tunnistamine õiguspärane. Sarnaseid asju on samasuguselt lahendanud ka Riigikohus (nt RKHKo 3-17-1545 ja 3-18-89). Ringkonnakohus ei pea võimalikuks käesolevas asjas kohtupraktikas kujundatud lähenemisest kõrvale kalduda.
23.Seega on PPA apellatsioonkaebus põhjendatud osaliselt, elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. Halduskohus rahuldas selles osas kaebuse alusetult. Ülejäänud osas (sissesõidukeelu
kohaldamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine) ei olnud vaidlustatud PPA otsus õiguspärane. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni selguse huvides ning arvestades ka seda, et ehkki ringkonnakohus nõustub halduskohtu resolutsiooniga lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas, juhindub ringkonnakohus teistsugustest põhjendustest, tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse tervikuna ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab PPA otsuse sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutuse osas, ent jätab kaebuse rahuldamata elamisloa kehtetuks tunnistamise osas.
24.Menetluskuludega seonduvaid taotlusi ei ole asjas esitatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.