Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 30. jaanuar 2020, Tartu 3-19-2226 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tartu Halduskohtu 2. detsembri 2019. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja X esindaja v.adv Keijo Lindeberg Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. detsembri 2019. a määrus muutmata.
2.Määruse avaldamisel asendada määruskaebuse esitaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 29. novembril 2019 Tartu Halduskohtule taotluse Xi kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel. Taotluse kohaselt peeti X kinni 27. novembril 2019 kell 23:36 Võru maakonnas, Setomaa vallas, Pattina küla juures. Teda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Isik tuvastati Venemaa Föderatsiooni sisepassi nr 1113953006 alusel kui X, sündinud 29. juulil 1991 Venemaa Föderatsioonis, elukoht Primorskiy 26-21, Severodvinsk, Arhangelski oblast. Ta avaldas suuliselt soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks ja hiljem vormistati kirjalik taotlus nr 7001910277. Isik selgituste kohaselt soovis ta algselt minna Prantsusmaale Võõrleegionisse, kuid lähimaks piiriks osutus Eesti piir. Isiku sõnul oli tal Venemaalt liikuma hakates plaan tulla Eestisse ja taotleda siin rahvusvahelist kaitset. Ta lahkus kodumaalt, kuna teda kiusatakse taga usulistel põhjustel, sest Jehoova tunnistajad on Venemaa Föderatsioonis tunnistatud ekstremistlikuks liikumiseks ning on seadusega keelatud.
PPA leidis, et esineb isiku põgenemise oht ning teda on vaja kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Isiku vastuolulised väited, seavad kahtluse alla tema tegeliku kaitse taotluse ja Euroopasse saabumise eesmärgi. Isikuga oli kaasas teise isiku nimele välja antud pass. Asjaolud kogumis näitavad, et isik ei otsinud võimalusi seaduslikult Venemaa Föderatsioonist lahkumiseks ja on alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isiku kinnipidamine on vajalik ka riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise eesmärgil, arvestades isikuga kaasas olnud asju (taktikaline taskunuga, jahimehe nuga, käsisaag) ja tema selgitusi isiku sõjaväelise tausta osas. Vabaduses viibides ei pruugi isik Eesti ametivõimudele olla kättesaadav rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kuni ei ole välistatud isikust tulenev võimalik oht avalikule korrale või julgeolekule, ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.
2.Tartu Halduskohus rahuldas määrusega PPA taotluse ja andis loa Xi kinnipidamiseks ja paigutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse alates 29. novembrist 2019 kuni VKRS § 361 lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohus leidis, et isiku kinnipidamine on vajalik ja põhjendatud VRKS § 361 lg 2 punktides 4-6 sätestatud alused. Käesoleval juhul esineb isiku põgenemise oht, kuivõrd X on ületanud Eesti välispiiri ebaseaduslikult. Põgenemisohule viitab ka isiku eelnev käitumine, Eestiga majanduslike ja sotsiaalsete sidemete puudumine ning soov suunduda edasi sihtkohariiki Prantsusmaale, samuti teisele isikule kuulunud passi kaasas kandmine. Kohus pidas tõenäoliseks, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, kuna isik ei ole üritanud leida seaduslikku viisi Eestisse saabumiseks ning tema kinnipidamise ajal soovis ta esmalt varjuda (heitis maha). Arvestades isiku ütlusi Venemaa Föderatsiooni armees teenimise kohta ning temal kaasas olnud asju (noad, relvastusega seotud õppematerjalid jne), on isiku kinnipidamine vajalik ka avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks. Leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, arvestades asjaolusid kogumis. Isik ületas Eesti riigipiiri ebaseaduslikult, ta on rahvusvahelise kaitse soovi avaldanud alles pärast seda, kui ta peeti kinni, ning võib pidada tõenäoliseks, et ta püüab väljasaatmisest hoidumise eesmärgil põgeneda. Isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajaks tuleb tagada isiku küsitlemise võimalus ning isiku kättesaadavus. Seega on isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks proportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
3.X esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtul tühistada Tartu Halduskohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole PPA tõendanud põgenemisohu olemasolu. Ebaseaduslik piiriületus ei tähenda automaatselt põgenemisohtu. Määruskaebuse esitaja ei saanud seaduslikult piiri ületada, kuna oleks piiripunktis kinni peetud ning vangi pandud. Arusaamatuks jääb kohtu hinnang, et kaebaja soovib edasi liikuda Prantsusmaale. Määruskaebuse esitaja esialgne plaan oli minna Prantsusmaa Võõrleegionisse, kuid juba kuu aega enne Eestisse saabumist soovis ta rahvusvahelise kaitse taotluse esitada just Eestis. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja esitas suuliselt rahvusvahelise kaitse taotluse kohe kinnipidamisel ning on avaldanud selget tahet saada usulistel põhjustel tagakiusamise eest rahvusvahelist kaitset. Määruskaebuse esitajal ei ole ka mujal Euroopas sidemeid, seega ei eksisteeri kaebajal sellest tulenevat põgenemisohtu, kuna kaebajal puudub koht, kuhu põgeneda. Ta on selgitanud,
kuidas teise isiku pass tema kätte sai ning selgitused on eluliselt usutavad. Lisaks oli tal kaasas isikut tõendav dokument, seega ei ole ta üritanud oma isikut varjata või esitanud politseile valeandmeid. Määruskaebuse esitaja ei võtnud nuge ja saagi kaasa kellegi ründamiseks vaid, kuna ta ületas piiri piiripunkti väliselt. Ta on küll teeninud sõjaväes ning relvastusega seotud õppematerjalid on kaebajal sellest tulenevalt, kuid viimati töötas ta taksojuhina. Jääb arusaamatuks, milles väljendub tema puhul märkimisväärne oht avalikule korrale. Kohus ei ole põhjendanud, miks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine määruskaebuse esitaja suhtes ei ole tõhus ega välista tema põgenemist. Kohus ei ole riive suurust arvestades piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ei võiks kaebajat paigutada kinnipidamiskeskuse asemel varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kus kaebaja oleks samuti menetluse ajal kättesaadav.
4.Vastuses määruskaebusele vaidleb PPA määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. PPA selgitab, et isiku kinnipidamiseks loa andmisel ei lähtunud halduskohus ainuüksi ebaseadusliku piiriületuse faktist, vaid asjaoludest kogumis. Neist ilmneb, et piisavate rahaliste vahendite olemasolul ei oleks isik Eestisse jäänud ega siin rahvusvahelist kaitset taotlenud. Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Ainuüksi Venemaa Föderatsiooni sisepassi omamine, mille alusel küll oli võimalik isikut tuvastada, kuid mis ei ole reisidokument, ei maanda isikust tulenevat põgenemisohtu. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isikul oli kaasas teise isiku pass, mida ta plaanis kasutada bussipileti ostmiseks. Ei ole välistatud, et isik plaanis sama passi kasutada ka Euroopas soovitud sihtriiki jõudmiseks. Olukorras, kus PPA peab kinni isiku, kellel on kaasas ohtlikud esemed, kellega kaasas olnud andmekandjatelt nähtub, et tegemist on militaarse taustaga isikuga, ning kelle enda ütlused kinnitavad ka sõjalist eriväljaõpet, on põhjendatud kahtlustada võimalikku ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sellise kahtluse tekkimiseks ei pea isik olema juba avalikku korda või riigi julgeolekut ohustavat tegu toime pannud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
6.Vaidlust ei ole, et määruskaebuse esitaja esitas PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse. VRKS § 361 lg 1 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui VRKS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. PPA taotles isiku kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel, milleks halduskohus andis loa. Ringkonnakohtu hinnangul ei väljunud halduskohus vaidluse eseme piiridest (HKMS § 2 lg 3) ega rikkunud seega ka HKMS §-i 157.
7.Määruskaebuse esitaja väitel ei ole halduskohus põgenemise ohtu piisavalt põhjendanud ja põgenemisohtu tegelikult ei esine. Ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et esineb põgenemise oht. Asjakohane on Riigikohtu seisukoht, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse ja antud loa puhul ei saa kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda, kasutades piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni. Igal juhul on tegemist prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse kinnipidamist (Riigikohtu 29. jaanuari 2015. a määrus nr 3-3-1-52-14, p 14).
8.Halduskohus on õigesti arvesse võtnud isiku riiki saabumise ja siin viibimisega seotud asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub, põgenemisohule viitavad asjaolud kogumis, muu hulgas see, et isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, omamata rahvusvahelist reisidokumenti ja samaaegselt omades lisaks enda nimele välja antud Vene Föderatsiooni sisepassile ka kolmanda isiku nimele välja antud sisepassi, tema algseks eesmärgiks oli jõuda Prantsusmaal, Eestisse saabumisel isik ise ei andnud endast teada ning otsijate märkamisel üritas ennast peita ja isikul puuduvad Eestis sotsiaalsed või muud sidemed. Arvestades määruskaebuse esitaja ütlusi oma viimase elukoha kohta Vene Föderatsioonis (s.o Severodvinski linn), siis ei ole tema käitumine kooskõlas eesmärgiga jõuda lähimasse turvalisse välisriiki, et pääseda usulisel põhjusel tagakiusamisest Vene Föderatsioonis. Nimelt on Severodvinskile lähim Vene Föderatsiooni maismaapiir hoopis Soome Vabariigiga. Määruskaebuse esitaja tegi aga olulisi jõupingutusi liikudes suunaga edelasse, et jõuda Pihkva oblastis Eesti Vabariigi piiriga külgnevale alale. Selline liikumissuund on enam kooskõlas kaebaja algse eesmärgiga jõuda Lääne-Euroopasse.
9.Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud põhjendused, miks ta vajab rahvusvahelist kaitset. Tema selgitused on vastuolulised ega ole veenvad. Isik väidab tagakiusamist usulistel põhjustel, s.o kuulumise tõttu Jehoova tunnistajate hulka, samas kinnitab ise, et lahkumise ajendiks oli süüdistus narkootilise aine omamises. Ringkonnakohus möönab, et tõepoolest on andmeid Vene Föderatsiooni tegevusest Jehoova tunnistajate õiguste ja vabaduste piiramisel, kuni selleni välja, et Jehoova tunnistajate hulka kuuluvaid isikuid on kinni peetud ja nende elu- ja tegevuskohtasid läbi otsitud. Kaebaja aga ei väida, et pärast Severodvinskisse elama asumist oleks aktiivselt osalenud Jehoova tunnistajate tegevuses või, et süüdistus narkootiliste ainete omamises oleks kuidagi seostatav Jehoova tunnistajate tegevuse või tegevuskohaga. Muu hulgas on kaebaja ise kinnitanud, et Jehoova tunnistajad mõistavad hukka inimese, kes võtab kätte relva, kuid samal ajal siiski möönnud, et soovis palgasõdurina liituda Võõrleegioniga. Seega ei saanud määruskaebuse esitaja suhted Jehoova tunnistajatega 2019. aasta sügisel tihed olla. Pidades seejuures silmas, et määruskaebuse esitaja väitel vabastati ta usulisel põhjusel palgateenistusest Vene Föderatsiooni armees 2018. aastal ja sellele ei järgnenud muid repressioone, siis asjaolude koostoimes on vähemalt kaheldav, et isiku kodulinnast ja Vene Föderatsioonist lahkumise põhjuseks on soov vältida tagakiusamist usulisel põhjusel. Seega ei ole halduskohus meelevaldne halduskohtu järeldus, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Olukorras, kus esineb kahtlus, et isikul tegelikkuses puudub rahvusvahelise kaitse vajadus, viitab see väljasaatmise edasilükkamise või nurjamise eesmärkidele, s.o sellele, et tema taotluse tagasilükkamise korral olla ei pruugi ta olla enam kättesaadav.
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuse esitaja ümber lükanud halduskohtu seisukohta põgenemise ohu esinemise kohta. Kohtupraktikas on ka sedastatud, et põgenemise ohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemise ohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes (Riigikohtu 29. jaanuari 2015. a määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik kaaluda VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamist, kui kinnipidamiskeskusesse paigutatava isiku puhul on tuvastatud põgenemise oht. Põgenemise ohu korral isiku paigutamine varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kus järelevalve teostamine ei ole niivõrd tõhus kui kinnipidamiskeskuses, ei tagaks eesmärki, mida käesoleval juhul taotletakse, s.o vältida isiku põgenemist. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuse esitaja kinnipidamine ja tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse käesolevas asjas nii kohane kui ka proportsionaalne meede.
11.Ringkonnakohus jagab PPA ja halduskohtu arusaama ka selles, et kaebaja puhul esineb kahtlus, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. Määruskaebuse esitaja pikaaegne teenistus Vene Föderatsiooni armees, temaga kaasas olnud andmekandjalt saadud info ja kaasas olnud asjad (kaks nuga ja käsisaag) koostoimes isiku Eesti Vabariiki saabumise ja
kinnipidamise asjaoludega viitavad võimalusele, et Prantsusmaale jõudmiseks võis ta kavandada enda varjamist ja toimetulekuks vajalike vahendite saamiseks panna toimeõigusrikkumisi. Määruskaebuse esitaja ei ole veenvalt selgitanud vajadust külmrelvade kaasas kandmiseks. Kui tema eesmärgiks oli taotleda varjupaika Eesti Vabariigis, siis puudus tal vajadus esemete järele, mida saab kasutada looduses hakkama saamiseks, enesekaitseks või ka teiste isikute ründamiseks. Seega on põhjendatud arvata, et isikust võib lähtuda oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Loetletud esemete omamisest ilmnev soov end varjata ja seega vältida kinnipidamist Eesti Vabariigis kinnitab täiendavalt ka seda, et leebemate meetmete kohaldamisel võib isik Eestist omavoliliselt lahkuda ja ei ole kättesaadav PPA-le menetlustoimingute tegemiseks ega vajadusel väljasaatmiseksEelnevaid seisukohti arvestades jätab ringkonnakohus Xi määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu määruse muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.