X.X. kaebus Politsei-ja Piirivalveameti 22.11.2019 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1049598763 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X.X. (sündinud xx xx xxxx, Ukraina kodanik), volitatud esindaja Y.Y. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Margus Parve
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X.X.i kaebus osaliselt.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 22.11.2019 ettekirjutus nr 1049598763 osas, millega kaebajat kohustati Eestist lahkuma 7 päeva jooksul ning tema suhtes kohaldati sissesõidukeeldu 6 kuuks.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 10 eurot. Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 24.02.2020. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.Ukraina kodanik X.X. saabus Eestisse 10.03.2019 Eesti pikaajalise viisa nr EST100069976 alusel. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) viis 21.11.2019 läbi kontrollkäigu, kus selgus, et X.X. töötab UÜ-s A7 Energy ilma seadusliku aluseta. Isikul on varasemalt PPA-s registreeritud lühiajaline töötamine kahes ettevõttes ning isik oli teadlik ja pidi veenduma, et tema lühiajaline töötamine UÜ-s A7 Energy oleks registreeritud. PPA hinnangul ei ole X.X. ütlused Eestis
töötamise kohta usaldusväärsed ning tema edasine Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. PPA leidis, et kogutud tõenditest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada.
2.PPA tunnistas 21.11.2019 teatisega nr 2403/2019 (edaspidi 21.11.2019 teatis) X.X.ile antud viisa kehtetuks ja lõpetas 22.11.2019 teatisega nr 2413/2019 (edaspidi 22.11.2019 teatis) ennetähtaegselt tema viisavaba lubatud viibimisaja ja lühendas seda ühekordselt. Alates 22.11.2019 viibis X.X. Eestis ilma seadusliku aluseta.
3.PPA tegi 22.11.2019 X.X.ile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 11 lg 1, § 7 lg 1, § 73 lg 1 ja § 10 lg 2 punkti 6 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1049598763 (edaspidi 22.11.2019 ettekirjutus) seitsme päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 29.11.2019. Ettekirjutus kuulus sundtäitmisele alates 30.11.2019. Koos lahkumisettekirjutusega kohaldas PPA X.X.i suhtes VSS § 74 lg 3 alusel 6 kuu pikkust sissesõidukeeldu lahkumiskohustuse täitmise päevast arvates ning hoiatas, et alates 27.02.2020 võib PPA ettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldada 600 euro suurust sunniraha. X.X. täitis ettekirjutuse ja lahkus Eestist vabatahtlikult 28.11.2019, millest alates hakkas kulgema 6 kuu pikkune sissesõidukeelu tähtaeg.
4.X.X. esitas 23.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 22.11.2019 ettekirjutuse tühistamiseks ning palus esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist. Kohus jättis 27.11.2019 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 09.12.2019 PPA-le vaide 21.11.2019 ja 22.11.2019 teatiste tühistamiseks. PPA jättis 09.01.2020 otsusega nr 15.5-4/391-2 vaide rahuldamata.
6.PPA tegi 18.12.2019 vastuses kaebusele kompromissettepaneku järgmistel tingimustel: a) Ettekirjutus Eestis lahkumiseks nr 1049598763 on koostatud õiguspäraselt ning haldusakt jääb kehtima; b) X.X.ile kohaldatud sissesõidukeeld kehtib kuni kompromissi jõustumiseni; c) Menetluskulud jäävad osapoolte enda kanda; d) Kompromissi sõlmimise ja selle täitmisega loevad pooled vaidluse antud haldusasjas lahendatuks. Pooled kinnitavad, et neil ei ole teineteise suhtes kompromissi kinnitamise järgselt mistahes nõudeid ega pretensioone.
7.Kaebaja teatas 18.12.2019 kohtule, et ta nõustub kompromissiga tingimustel, et PPA tunnistab kehtetuks kaebaja sissesõidukeelu ning kaebaja tähtajalise elamisloa andmise menetluses ei arvestata 22.11.2019 ettekirjutust. Osapooled mõlemaid pooli rahuldava kompromissini ei jõudnud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja seisukohad
8.1.Kaebaja saabus 10.03.2019 Eestisse Y.Y. juurde Eesti pikaajalise viisa alusel, et luua siin pere ja abielluda. Kaebaja töötas lühiajaliselt kolmes ettevõttes, milleks oli vormistatud PPA luba. Alates 31.10.2019 on töötamise registris registreeritud kaebaja töötamine A7 Energy UÜ-s. Tööandja tasus kaebajale avanssi kaebaja abikaasa pangakontole. Kaebaja veendumuse kohaselt oli töötamine vormistatud seaduse alusel. Kehtiva ID-kaardi puudumise tõttu ei saanud kaebaja ise oma viibimise seaduslikkust PPA-s üle kontrollida. Lisaks valmistus kaebaja sel ajal enda
2 (6)
pulmadeks, mis toimusid 14.11.2019. Kaebaja tunnistab oma viga ning põhjendab seda seaduste mitte tundmisega.
8.2.PPA vaneminspektor Jelena Judina oli teadlik kaebaja abielu registreerimisest Eesti Vabariigi kodaniku Y.Y.ga. Seega eiras ametnik lahkumisettekirjutust tehes välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 46 lg 3 punkti 2, jättes kohaldamata viibimisaja pikenduse ning andmata kaebajale ja tema abikaasale võimalust edaspidi jätkata ühist elu. Kaebaja broneeris 18.11.2019 endale PPA-s Eestis tähtajalise elamisloa taotlemiseks aja 11.02.2020. Kaebajal on garanteeritud õigus saada tähtajaline elamisluba tulenevalt VMS § 118 punktist 1. 22.11.2019 tehtud ettekirjutusega kohaldatud 6 kuu pikkuse sissesõidukeelu tõttu ei ole kaebajal võimalik elamisluba taotleda ning see rikub kaebaja õigust elada koos oma perega, mis tuleneb põhiseaduse §-st 27. Arusaamatu on PPA otsuses esitatud väide, mille kohaselt ei nähtu kaebaja suhtes kogutud tõenditest ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada.
8.3.Kaebaja ei nõustu PPA vaneminspektor J. Judina hinnanguga, mille kohaselt ei ole kaebaja usaldusväärne ja tema edasine viibimine Eestis võib ohustada avalikku korda, leides, et see lause on šabloonne ning ei arvesta kaebaja isikut.
9.Vastustaja seisukohad
9.1.Vastustaja ei nõustu ettekirjutuse täieliku tühistamisega. Vastustaja hinnangul on ettekirjutus õiguspärane ja koostatud seadusi järgides. Kaebaja töötas ilma seadusliku aluseta A7 Energy UÜs, olles teadlik, et tal lühiajaline Eestis töötamise luba puudub. Sellest tulenevalt kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeld kuueks kuuks. Isiku ütlused ei olnud usaldusväärsed ning isiku edasine Eestis viibime võib ohustada avalikku korda.
9.2.Isik ei ole esitanud elamisloa taotlust, kuid kaebaja Eestis mitte viibime ei piira taotluse esitamist ja menetlemist. Pärast sissesõidukeelu kehtivuse lõppu on kaebajal võimalus taotleda viisa Eestisse pereliikme juurde naasmiseks. Asjaolu, et kaebaja on abielus Eesti kodanikuga, ei garanteeri tähtajalise elamisloa saamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohtu menetluses on kaebaja nõue 22.11.2019 ettekirjutuse tühistamiseks. Vaidlustatud ettekirjutus on haldusaktiga, millega kohustatakse Eestis viibimisaluseta viibivat välismaalast väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud juhtudel ja korras Eestist lahkuma või oma Eestis viibimist seadustama (VSS § 4 lg 1). VSS § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse talle kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Tulenevalt VSS § 13 lg-st 3 on välismaalasel õigus vaidlustada ettekirjutuse tegemist, ettekirjutuse täitmise tagamiseks tehtud otsust või ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeldu. Kaebaja on vaidlustanud 22.11.2019 ettekirjutuses sisalduva lahkumiskohustuse ja sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasuse ning taotlenud ettekirjutuse tühistamist tervikuna.
11.Kaebaja lahkus Eestist vabatahtlikult enne ettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse tähtaja möödumist. Lahkumiskohustuse täitmisega lõppes vaidlustatud ettekirjutuse kehtivus
3 (6)
lahkumiskohustuse osas ning haldusakt selles osas ammendus. Haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni haldusaktiga pandud kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Haldusakti peale, mille kehtivus on lõppenud, võib Riigikohtu praktika kohaselt tühistamiskaebuse esitamist lubada juhul, kui selle haldusakti mõju ja praktiline tähendus ei pruugi kaebaja jaoks olla vaatamata haldusakti kehtivuse lõppemisele veel täielikult ammendunud (nt Riigikohtu 04.12.2017 otsus nr 3-15-873, punkt 34; Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, punktid 11–12). Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. Kuna kaebaja on kaebuses selgitanud, et soovib taotleda Eestis tähtajalist elamisluba ning on astunud selleks ka vajalikke samme1, siis on võimalus, et ettekirjutust võetakse arvesse kaebaja tähtajalise elamisloa andmise menetluses. Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul kaebaja õiguste kaitseks jätkuvalt asjakohane ettekirjutuse tühistamise nõue ka lahkumiskohustust puudutavas osas ning kohus ei pea vajalikuks minna üle selle õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Seetõttu lahendab kohus käesolevas otsuses kaebaja nõude vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks tervikuna, kuigi see on kohtuotsuse tegemise aja seisuga lahkumiskohustust puudutavas osas ammendunud.
12.VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Asjas puudub vaidlus selle üle, et ajavahemikul 31.10.2019-21.11.2019, mil kaebaja töötas A7 Energy UÜ-s ei olnud tema töötamine nõuetekohaselt PPA-s registreeritud. Seega kohaldus kaebaja suhtes VMS § 104 lg-s 2 sätestatud töötamise keeld. Kuna kaebaja viibimisaeg seetõttu lõpetati ja vastustaja sellekohane otsus on kehtiv2, siis puudus kaebajal Eestis viibimiseks alus ja vastustajal tuli teha talle lahkumisettekirjutus. Tegemist ei ole vastustaja kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega. Kui välismaalasel viibimisalust ei ole ja tegemist ei ole VSS § 9 lg-s 1 nimetatud isikuga, siis tuleb välismaalasele lahkumisettekirjutus teha. See tähendab, et vaidlustatud ettekirjutus ei pidanud sisaldama kaalutlusi ja põhjendusi selle kohta, miks kaebajale lahkumisettekirjutus tehti. Küll aga on vastustajal kaalumiskohustus lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramisel.
13.VSS § 7 lg-s 2 on sätestatud lahkumisettekirjutusega reguleeritavad küsimused ning märgitud, et välismaalase suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu vajaduse korral. VSS § 74 reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks
lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega viitab VSS § 7 lg 1 sellele, et kui haldusorgan on otsustanud lahkumisettekirjutuse teha, siis samaaegselt tuleb isikule kehtestada ka kolmeaastane sissesõidukeeld. VSS § 74 lg-id 1 ja 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, mis sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Samasugune kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-s 4, mis sätestab, et sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Seega tuleneb VSS §-st 74 see, et üldjuhul tuleb haldusorganil lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, kuid haldusorganil on võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui see oleks ebaproportsionaalne või sissesõidukeelust üldse loobuda, kui seda välistavad humaansed asjaolud. Järelikult tuleb VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades
Tõend PPA-st aja broneerimise kohta PPA 09.01.2020 otsus nr 15.5-4/391-2 viisa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 2403/2019 peale esitatud vaide osas
4 (6)
proportsionaalne (vt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34; Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, punkt 16).
14.Lahkumiskohustuse ja sissesõidukeelu kehtestamine on PPA pädevuses ning kohus ei saa PPA eest selliseid kaalutlusotsuseid teha. Halduskohtu pädevuses on aga kontrollida kaalutluseõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust (halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 158 lg 3). Kohtul tuleb kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kuid kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ja ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.
15.Nii lahkumiskohustuse kui sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb kohtul hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu 23.09.2019 otsus nr 3-162088, punkt 18). Kohtule esitatud haldusmenetluse materjalidest nähtub, et PPA oli lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise ajal teadlik, et kaebaja on abielus Eesti kodanikuga ning tema Eestisse saabumise üheks eesmärgiks oli elada siin pereelu.3 Lahkumisettekirjutusest ei nähtu, et vastustaja oleks selle vabatahtlikuks täitmiseks määratud tähtaja pikkust põhjendanud või sealjuures kaalunud selle mõju kaebaja perekonnaelule (sh kaebaja abielulist suhet Eesti kodanikuga) ja igapäevaelu korraldusele Eestis (nt üürikohustus, abikaasa majanduslik toetamine maksude tasumisel, Eestis registreeritud sõiduauto).
16.Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtestamisel pidi PPA samuti arvesse võtma kõiki asjaolusid kogumis ning võimalik oli ka sissesõidukeelu kehtestamisest loobuda. Vastustaja kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 6 kuuks, seega on vastustaja teostanud kaalutlusõigust, kuna sissesõidukeelu tähtaega on lühendatud lähtudes erinormist (VSS § 74 lg 3). Olenemata sellest, et kaalutlusõigust on teostatud, võib PPA tegevus olla õigusvastane ka juhul, kui kaalumisel on tehtud kaalutlusvigu. Kohtupraktika kohaselt peab sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks nähtuma haldusaktist lisaks õiguslikule alusele vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus (Riigikohtu 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, punkt 25).
17.Ettekirjutusest ja PPA vastusest kaebusele nähtub, et vaidlusalune sissesõidukeeld 6 kuuks põhineb üksnes riigis ebaseadusliku töötamise faktil perioodil 03.11.-21.11.2019 ning muud raskendavad asjaolud asjas puuduvad. PPA seisukoht, et kaebaja ütlused Eestis töötamise kohta ei ole usaldusväärsed, on põhistamata ning kohtule ei nähtu haldusmenetluse materjalidest, et miski kaebaja antud ütlustes viitaks nende ebausaldusväärsusele. Kaebaja on kohtule esitanud oma ütluste kinnitamiseks tõendid4 ning PPA-le ütluseid andes selgitanud, et temale teadaolevalt oli tööandja A7 Energy UÜ taotlenud PPA-st loa tema lühiajalise töötamise registreerimiseks5 ning tema ebaseaduslik töötamine eelnimetatud ajavahemikul ei olnud teadlik. Kohus peab kaebaja selgitusi usutavaks, võttes seal juures arvesse, et kaebaja oli eelnevalt töötanud teiste ettevõtete juures ning tööandjad olid taotlenud nõuetekohaselt PPA-lt loa tema lühiajaliseks töötamiseks. Selle asjaolu on ka PPA vaidlusaluse ettekirjutuse väljavõttes ära märkinud, kuid tõlgendanud seda kaebaja kahjuks. Kohtu hinnangul viitab kaebaja selgele huvile oma viibimise seaduslikkuse tagamiseks ka soov taotleda Eestis tähtajalist elamisluba, milleks ta on astunud samme, broneerides endale vahetult peale abielu registreerimist (s.o. 18.11.2019) selleks aja PPA-s.
22.11.2019 küsitluse protokoll, vastused nr 1 ja 2 Sh Maksu- ja Tolliameti teade kaebaja töötamise registreerimise kohta UÜ-s A7 Energy, maksekorraldus avansi saamise kohta, ärakiri abielu tõendist, PPA-s tähtajalise elamisloa taotlemiseks aja broneerimise kinnitus
22.11.2019 küsitluse protokoll, vastus nr 8
5 (6)
18.Ettekirjutusest ei nähtu ühtegi põhjendust ega selgitust, milliseid asjaolusid PPA sissesõidukeelu pikkuse kaalumisel ja määramisel arvesse võttis. PPA ei selgitanud ka kohtumenetluses, millistest asjaoludest otsust tehes lähtuti. Vastupidi, ettekirjutuse väljavõttes, kus on avaldatud ettekirjutuse ja selles kohaldatava sissesõidukeelu aluseks olevad põhjendused, ei ole PPA arvestanud kaebaja valmisolekuga vabatahtlikult lahkuda6, seotust Eestiga, sh abielu Eesti kodanikuga, ning Eestis viibimise eesmärgiga, milleks on siin pereelu elamine ja töötamine. Kohus möönab, et abielu Eesti kodanikuga ei ole iseenesest asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on sellegipoolest olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel, lahkumiskohustuse korra määramisel (sh selle vabatahtliku täitmise pikkus) ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta. Kaebaja abielu Eesti kodaniku Y.Y.ga oli PPAle teada juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal, seega tuli PPA-l selle asjaoluga kaalutlusotsust tehes arvestada.
19.Arvestades kõike eeltoodut kogumis, ei nähtu kohtule vaidlusalusest ettekirjutusest ega PPA vastustest kohtumenetluses, millised olid PPA kaalutlused kaebaja suhtes lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramisel ja sissesõidukeelu ja selle kestuse kehtestamisel. Kohtu hinnangul on sellise puuduliku põhjendamise puhul tegemist kaalutlusveaga, mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist ning riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 punkti 1 alusel ei ole võimalik jätta ettekirjutust vastavas osas tühistamata. Ka PPA ise on oma vastuses kaebusele möönnud sissesõidukeelu õigusvastasust, tehes kompromissina ettepaneku selle tühistamiseks.
20.Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja tühistab PPA 22.11.2019 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1049598763 vabatahtlikku lahkumistähtaega ja sissesõidukeeldu puudutavas osas. Menetluskulud
21.HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Menetluskulude väljamõistmise aluseks kohtule esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS 109 lg 1). Kaebuselt on tasutud riigilõiv summas 30 eurot, millest 15 eurot on tasutud kaebuse esitamise eest ning 15 eurot esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest. Kuna kohus rahuldab kaebuse osaliselt, siis tuleb kaebaja kasuks välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 10 eurot. Kaebaja esitatud esialgse õiguskaitse taotlus jäi rahuldamata ja seetõttu ei ole põhjendatud sellelt tasutud riigilõivu 15 eurot väljamõistmine vastustajalt.
22.Kaebaja taotles lisaks päevatasu hüvitist päevatasu määraga 54,58 eurot nende päevade eest, mil kaebaja oli ettekirjutusest tulenevalt töölt eemaldatud. Samuti esitas kaebaja bussipiletid suunal Tallinn-Sumy ning taotles nende eest hüvitis kokku 75 eurot. Kohus selgitab, et tegemist ei ole menetluskuludega HKMS § 101 lg 1 tähenduses, kuna kumbki kaebuses toodud kulu ei ole seotud menetlusega ning ei liigitu seetõttu ka kohtuväliste kulude alla HKMS § 103 mõttes. (allkirjastatud digitaalselt)
22.11.2019 küsitluse vastus 4
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.