A.A. kaebus Tallinna Perekonnaseisuameti 03.05.2019 toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tallinna Perekonnaseisuameti kohustamiseks rahvastikuregistris kande muutmiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – A.A., volitatud esindaja Katrin Kiisk Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Uve Jürgens Kolmas isik – B.B.B., volitatud esindaja Merilin Ojasaar Kaasatud haldusorgan – Siseministeerium, volitatud esindaja Merje Joll
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Tuvastada Tallinna Perekonnaseisuameti 03.05.2019 toimingu, millega muudeti C.C.C. rahvastikuregistri andmeid selliselt, et B.B.B. on tema suhtes täielik isiku- ja varahooldusõigus alates 15.04.2019, õigusvastasus.
3.Kaebaja kohustamisnõue jääb rahuldamata.
4.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1854 eurot.
5.Mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud summas 1004,17 eurot.
6.Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
7.Avaldada Riigi Teatajas kohtuotsuse resolutsioon ning otsuse põhjendused, asendades otsuses läbivalt kaebaja ja tema perekonnaliikmete nimed ning riikide nimed tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.01.2020. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, et kas vastustajal oli õigus teha rahvastikuregistri kanne apellatsioonikohtu1 jõustumata lahendi alusel või mitte. Vastustaja ja kolmas isik on seisukohal, et jõustumata lahendi alusel rahvastikuregistri kande muutmine oli õiguspärane. Kaebaja on aga seisukohal, et jõustumata lahendi alusel registrikande tegemine ei olnud õiguslikult lubatav.
14.HKMS § 202 lg 2 sätestab, et ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui HKMS 19. peatükist ei tulene teisiti (HKMS § 203 lg 2). Seetõttu on käesoleval juhul asja lahendamisel halduskohtule siduvad ringkonnakohtu 29.08.2019 määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
15.Tallinna Ringkonnakohus selgitas eelviidatud 29.08.2019 määruses järgmist: „18. Brüsseli IIa määrus eristab kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist. Määruse art 21 lg 1 järgi tunnustatakse ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata. Sama artikli lõikes 3 sätestatakse: ilma, et see piiraks III ptk 4. jao kohaldamist, võib iga huvitatud osapool III ptk 2. jaos sätestatud korras taotleda otsust, et kohtuotsust tunnustataks või ei tunnustataks. Määruse art 28 lg 1 sätestab, et lapse suhtes vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust, mis on tehtud liikmesriigis ja on selles liikmesriigis täitmisele pööratav ning kätte antud, täidetakse teises liikmesriigis siis, kui see on huvitatud poole taotlusel kuulutatud seal täitmisele pööratavaks. Eelnevast tuleneb, et ühes liikmesriigis tehtud vanemlikku vastutust puudutava kohtuotsuse tunnustamiseks teises liikmesriigis pole vaja läbida mingisugust erimenetlust, s.o esitada tunnustamise asukoha liikmesriigi kohtule otsuse tunnustamise avaldust. Küll aga on huvitatud isikul õigus taotleda tunnustamise või mittetunnustamise otsuse tegemist. Sellisel juhul tehakse tunnustamise kohta otsus samas korras nagu täitmisotsuse taotlemise puhul. Vanemlikku vastutust puudutava kohtuotsuse täitmiseks teises liikmesriigis on vaja see üldjuhul eelnevalt täitmise asukoha liikmesriigis täidetavaks tunnistada. Sellest reeglist on määruse III ptk 4. jaos sätestatud kaks erandit, milleks on suhtlusõigust ja lapse tagasitoomist puudutavad kohtuotsused (art 40). Määruse art 41 lg 1 ja art 42 lg 1 kohaselt selliseid kohtulahendeid tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tõendatud (on väljastatud tõend) art 41 lg-s 2 või art 42 lg-s 2 sätestatud korras.
19.Xxxxx Apellatsioonikohtu 14.03.2019 otsusega määrati lapse hooldusõigus isale ning kohustati ema andma laps isale üle. Kohtuotsuse kohaselt on see päritoluliikmesriigis täitmisele pööratav. Otsuse teinud kohus väljastas 25.04.2019 Brüsseli IIa määruse art 42 lg-s 1 osutatud tõendi lapse tagasitoomise kohta (määruse IV lisa). Kaebaja arvates pole praegusel juhul tegemist Brüsseli IIa määruse art-s 42 sätestatud juhtumiga ning Xxxxx Apellatsioonikohtu 14.03.2019 otsuse täitmisele pööramiseks oleks lapse isa pidanud taotlema Eesti kohtult selle otsuse täidetavaks tunnistamist. Ringkonnakohus möönab, et arvestades Brüsseli IIa määruse art 11 lg-s 8 sätestatut (millele viidatakse art 40 lg 1 ps b), ei olnud praegusel juhul ilmselt tegemist määruse art 40 lg 1 p-s b ja art-s 42 kirjeldatud juhtumiga ehk lapserööviga. Nimelt peetakse nendes sätetes silmas olukorda, kus menetluse algatanud kohus määrab lapse tagasitoomise pärast tagasitoomisest keeldumise otsust1. Toimiku materjalidest ei nähtu, et praegusel juhul oleks enne Xxxxx Apellatsioonikohtu 14.03.2019 otsust tehtud lapse tagasitoomisest keeldumise otsus. Samas ei olegi kohtuotsuse kohta väljastatud tõend ise praeguses asjas määrava tähtsusega. Nimetatud tõendi eesmärk on tagada lapse tagasitoomise otsuse tõhus täitmine teises liikmesriigis. Vastustajal polnud küll alust sellise kohtu väljastatud tõendi õigsuses kahelda, kuid see tõend iseenesest ei kohustanud vastustajat muutma lapse
Kaebuse lisa 6 2 (5)
hooldusõigust puudutavat kannet. Vastustaja peab vajadusel ise välja selgitama, milliseid kandeid saab talle esitatud dokumentide alusel teha – PKTS § 6 lg 1 teise lause kohaselt võib perekonnaseisuametnik perekonnaseisukande tegemiseks vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada haldusmenetluse seaduses sätestatud uurimispõhimõtet.
20.PKTS § 6 lg 1 esimese lause kohaselt esitatakse perekonnaseisukande tegemiseks seaduses sätestatud nõuetele vastav avaldus ning seaduses sätestatud juhtudel dokument, mis tõendab registrisse kantavat asjaolu. Sama paragrahvi lõike 4 järgi peab perekonnaseisukande aluseks olev välisriigi kohtulahend olema tunnustatud vastavalt välislepingule või tsiviilkohtumenetluse seadustikule (TsMS). Brüsseli IIa määruse järgi pole Eestis vaja Xxxxx Apellatsioonikohtu 14.03.2019 otsuse tunnustamiseks spetsiaalset tunnustamise menetlust läbida. Sellest ei järeldu aga, et tunnustada saaks jõustumata lahendit. Ka Eestis tehtud kohtulahendi alusel saab perekonnaseisuasutus teha vanema hooldusõigust puudutava registrikande üksnes pärast lahendi jõustumist (TsMS § 5631). Seega poleks vastustaja 03.05.2019 tohtinud Xxxxxx Apellatsioonikohtu 14.03.2019 otsuse alusel lapse hooldusõigust puudutavat kannet teha, kuna otsus ei olnud kande tegemise ajal jõustunud. Mis puutub Xxxxxx Apellatsioonikohtu 14.03.2019 otsuse täitmisesse, siis arvestades seda, et Xxxxxx Apellatsioonikohtu väljastatud tõend ei puudutanud hooldusõigust, oleks 14.03.2019 otsuse Eestis täitmiseks tulnud läbida Brüsseli IIa määruses ette nähtud menetlus. Täidetavaks tunnistamise menetluse käigus hindab pädev kohus (maakohus) tunnustamisest keeldumise aluste esinemist (Brüsseli IIa määruse art 31 lg 2, art 23). Praegusel juhul ei ole seda menetlust läbitud.“.
16.Rahvastikuregistri kande aluseks oleva apellatsioonikohtu otsusega otsustati muu hulgas tühistada esimese astme kohtu otsus, lapse hooldusõigus määrati isale ning ema kohustati andma laps üle tema isale. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et apellatsioonikohtu otsus, mille alusel vastustaja rahvastikuregistri kande tegi, ei olnud kande tegemise ajal jõustunud. Kohtule teadaolevalt ei ole apellatsioonikohtu otsus jõustunud ka käesoleva otsuse tegemise ajaks. Samuti ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et apellatsioonikohus oli kohtulahendile esitanud Brüssel II bis määruse artikkel 42 tõendi.
17.PKTS § 6 lg 1 sätestab muu hulgas, et perekonnaseisukande (edaspidi kanne) tegemiseks esitatakse avaldus ning seaduses sätestatud juhtudel dokument, mis tõendab registrisse kantavat asjaolu. /.../ Perekonnaseisukande tegemiseks vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks võib perekonnaseisuametnik rakendada haldusmenetluse seaduses sätestatud uurimispõhimõtet. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kande aluseks olev välisriigi kohtulahend peab olema tunnustatud vastavalt välislepingule või tsiviilkohtumenetluse seadustikule. Praegusel juhul ei reguleeri kohtulahendi tunnustamist välisleping. Seega peab kohtulahend olema tunnustatud vastavalt TsMS-le. TsMS § 619 lg 1 punkt 2 sätestab, et tsiviilasjas tehtud Euroopa Liidu liikmesriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide tunnustamisele ja täitmisele Eestis kohaldatakse käesolevas seadustikus sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti Brüssel II bis määruses. Eelnevast sättest tulenevalt kohaldub Brüssel II bis määruse kõrval ka TsMS, ent seda osas, mida Brüssel II bis määrus ei reguleeri. Brüssel II bis artikkel 1 lg 1 sätestab, et määrust kohaldatakse muu hulgas vanemliku vastutuse tekkimise, teostamise, piinamise või äravõtmise (alapunkt b) suhtes. Sama artikli lõige 2 sätestab, et lg 1 punktis b osutatud küsimused võivad käsitleda eelkõige eestkosteõigust ja suhtlusõigust (alapunkt a); eestkostet, hooldust ja samalaadseid instituute (alapunkt b); sellise isiku või organi määramist ja ülesandeid, kes vastutab lapse isiku või tema vara eest või esindab või abistab last (alapunkt c); lapse paigutamist kasuperekonda või hooldeasutusse (alapunkt d); meetmeid lapse kaitseks, mis käsitlevad lapse vara haldamist, säilitamist või käsutamist (alapunkt e).
3 (5)
Brüssel II bis määruse artikkel 21 sätestab lg-s 1, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata. Sama artikli lg 2 lisab, et ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, ei nõuta erimenetluse järgimist liikmesriigi perekonnaseisuregistrite ajakohastamise puhul, mille aluseks on abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist käsitlev kohtuotsus, mis on tehtud teises liikmesriigis ja mida ei ole selle liikmesriigi õiguse kohaselt võimalik edasi kaevata. Brüssel II bis artikkel 28 sätestab, et lapse suhtes vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust, mis on tehtud liikmesriigis ja on selles liikmesriigis täitmisele pööratav ning kätte antud, täidetakse teises liikmesriigis siis, kui see on huvitatud poole taotlusel kuulutatud seal täitmisele pööratavaks.
18.Kohus nõustub menetlusosalistega, et Brüssel II bis määruse kohaselt tuleb teha vahet kohtuotsuse tunnustamisel ja kohtuotsuse täitmisel ning PKTS § 6 lg 4 alusel peab rahvastikuregistrisse kantud kohtulahend olema tunnustatud. Kohus märgib, et ühestki Brüssel II bis määruse sättest ei tulene, et tunnustada tuleks kohtulahendit, mis ei ole jõustunud. Halduskohus nõustub ringkonnakohtu 29.08.2019 määruse punktis 20 väljendatud seisukohaga, et hooldusõigust puudutavas küsimuses peab kohtulahend olema jõustunud (TsMS § 5631). Hinnates Siseministeeriumi seisukohti2 kande tegemisele eelnenud haldusmenetluses, siis nähtub sellest, et Siseministeeriumi hinnangu aluseks on asjaolu, et kohtulahend on jõustunud. Seega lähtusid ka vastustaja ja Siseministeerium oma kande tegemisel valest eeldusest. Kuna apellatsioonikohtu lahend ei olnud kande tegemise ajal jõustunud, siis oli Tallinna Perekonnaseisuameti 03.05.2019 kande tegemine õigusvastane.
19.Kohus märgib, et nõustub kaebajaga ka selles, et kooskõlas PKTS § 6 lg-ga 1 oleks vastustaja pidanud kaasama ta rahvastikuregistri kande tegemise menetlusse, et välja selgitada asjas tähtsust omavad asjaolud välistamaks õigusvastase kande tegemist. Vastustaja pöördus küll päringuga Siseministeeriumisse, kuid objektiivseid põhjuseid, miks kaebaja menetlusse kaasamata jäeti, vastustaja välja ei toonud.
20.Kaebaja esitas kohtule ka kohustamisnõude, et kohus kohustaks vastustajat ennistama rahvastikuregistris 03.05.2019 kande tegemisele eelnenud olukorra. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid tema ainuhooldusõigust lapse suhtes. Haldusasjas esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja ainuhooldusõigus lõppes 07.04.20173, kuna ajutise meetme kohaldamise määrus kehtestab, et ajutiselt, kuni avalduse kohtuliku arutamiseni 07.04.2017 omistatakse käesoleva avalduse esitajale menetluspoolte alaealise lapse /.../ ajutine hooldusõigus. Et kaebajale antud ajutist hooldusõigust oleks pikendatud või muudetud, seda kohtule esitatud tõenditest ei nähtu4. Seda ei kinnita esimese astme kohtuotsus5 (kus kohus märgib, et 27.01.2017 ajutise meetme määrusega anti kaebajale ajutine lapse hooldusõigus kuni ajutise kaitsemeetme rakendamise arutamiseni), apellatsioonikohtu otsus ning seda ei saa järeldada ka kuni 03.05.2019 kehtinud rahvastikuregistri kandest. Ka apellatsioonikohtu otsusest nähtub, et esimese astme kohtu esimehe ajutise määrusega omistati lapse hooldusõigus ajutiselt kaebajale kuni 07.04.2017 nõuete arutamiseni6. Kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks väita, et pärast nimetatud kuupäeva ei taastunud vanemate ühine hooldusõigus lapse üle, siis ei saa kohus kohustada vastustajat taastama rahvastikuregistri kannet selliselt, et kaebajal on
Vt Lisa 18, Siseministeeriumi 27.05.2019 kiri kaebajale; lisa 19; vastustaja 08.08.2019 lisa e-kiri pealkirjaga „RE B.B.B taotlus“
Vt kaebuse lisa 4; kolmanda isiku 23.07.2019 menetlusdokumendi lisa 1, lk 5
Sh vt ka kolmanda isiku 23.07.2019 menetlusdokumendi lisa 7
Kaebuse lisa 5
Lisa 6, lk 6 4 (5)
lapse ainuhooldusõigus. Seega kohtule esitatud tõendite alusel saab järeldada, et pärast 07.04.2017 taastus kaebaja ja kolmanda isiku ühine hooldusõigus. Sel põhjusel jääb kaebaja kohustamisnõue rahuldamata. Kaebajal on õigus esitada vastustajale taotlus rahvastikuregistri kande muutmiseks.
21.Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning tuvastab Tallinna Perekonnaseisuameti 03.05.2019 toimingu, millega tehti rahvastikuregistris C.C.C. tema hooldusõigust puudutav kanne, mille kohaselt on B.B. B.’el C.C.C. isiku- ja varahooldusõigus alates 15.04.2019. Kohustamisnõudes jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud
22.Kaebaja esitas kohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 2781 eurot, millest 45 eurot on riigilõiv ja 456 eurot käibemaks. Kolmas isik taotleb menetluskulude hüvitamist kogusummas 3 012,50. Kolmanda isiku taotletud summa ei sisalda käibemaksu. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt (HKMS § 108 lg 2). Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8). Kohus rahuldas kaebuse tuvastamisnõude osas, kuid jättis kaebuse rahuldamata kohustamisnõude osas. Kohtu hinnangul moodustab tuvastamisnõue vähemalt 2/3 kogu kaebusest. Seega tuleb vastustajal hüvitada kaebaja menetluskuludest 2/3 ning kaebajal tuleb hüvitada kolmanda isiku menetluskuludest 1/3.
23.Eelnevast tulenevalt tuleb vastustajal hüvitada kaebaja menetluskulud summas 1854 eurot ning kaebaja on kohustatud hüvitama kolmanda isiku menetluskulud summas 1004,17 eurot. Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.