lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-19-338/10

Rahvastik › Välismaalased

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 11.11.2019

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-19-338/10
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Rahvastik › Välismaalased
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
11.11.2019
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1658
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
HKMS § 108 lg 1Menetluskulude jaotusVMS § 118VMS § 12 lg 1VMS § 201

Viidatud EL õigus

EUR-Lex
Direktiiv 2003/86 art 4Nõukogu direktiiv 2003/86/EÜ, 22. september 2003, perekonna taasühinemise õiguse kohta

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

lahend.ee
3-21-2428/9Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja03.03.2022

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht 11. november 2019; Tallinna Halduskohus Haldusasja number

3-19-338

Haldusasi

E. K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.02.2019 otsuse nr 15.33.1/535-1 tühistamiseks ning 10.10.2018 taotluse nr 1044574625 uuesti läbivaatamise kohustamiseks

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebuse esitaja – E. K, esindaja Tatjana Ikim; Vastustaja – PolitseiKristiinaMarita Alliksoo

ja

Piirivalveamet,

volitatud

esindaja

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 11.11.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.E. K esitas 22.02.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei ja Piirivalveameti 11.02.2019 otsuse nr 15.3-3.1/535-1 tühistamiseks ning 10.10.2018 taotluse nr 1044574625 uueks läbivaatamiseks.
2.Tartu Halduskohus andis 25.02.2019 määrusega haldusasja nr 3-19-338 kohtualluvuse järgi üle Tallinna Halduskohtule.

Sarnased lahendid

Rahvastik
  • 18.08.20263-26-2476/15Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 11.08.20263-26-2464/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 11.08.20263-26-2463/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 11.08.20263-26-2461/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 11.08.20263-26-2462/3Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 09.08.20263-26-2433/7Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
3.
Tallinna Halduskohtu 12.04.2019 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 13.05.2019.
4.Tallinna Halduskohtu 23.09.2019 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUSED

5.Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus riivab tema õigusi, millised tulenevad Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvidest 9, 10, 26 ja 27, samuti välismaalaste seaduse §-st 10 ning on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikliga 8. Kaebaja leiab, et tema taotlus oli piisavalt argumenteeritud ning sellele olid lisatud kõik vajalikud tõendid. Kaebaja oli algusest peale viidanud Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vahel 12.06.1995 sõlmitud ja 01.02.1998 jõustunud välislepingule. Kaebaja leiab, et tema suhtes ei esine objektiivseid asjaolusid, mis annaksid alust perekonnaga taasühinemiseks esitatud taotlust läbi vaatamata või rahuldamata jätta. Kaebaja selgitab, et tema mõlemad Eestis elavad vanemad (ema ja kasuisa) on sügava puudega isikud ning vajavad ööpäevaringset hooldust, kõrvalist abi ja järelevalvet, mida on kohustatud ja võimeline osutama nende tütar. Oma lähedaste hooldajana puudub kaebajal aga võimalus Eestist lahkumiseks. Kaebaja on Eestiga seotud juba alates 1962. aastast, siin kohanenud ja sidunud kõik oma kavatsused ja plaanid Eestiga. Kaebaja valdab eesti keelt ja soovib saada tulevikus Eesti kodanikuks. Kaebaja leiab, et elamisloa taotluse esitamine välislepingu (VMS § 201) alusel oli õigustatud. Vastustaja ei ole aga kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud olulisi asjaolusid, põhjendatud huve ega kohaldatava tagajärje proportsionaalsust, mistõttu on haldusakt õigusvastane.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud välismaalaste seaduse norme.
7.Vastustaja selgitab, et elamisloa taotlemine mingil konkreetsel alusel ei garanteeri taotletud alusel elamisloa saamist. Antud juhul taotles kaebaja elamisluba välislepingu alusel, kuid viitas direktiivile. PPA on seisukohal, et direktiiv ei ole välisleping. Kaebajal tuleks täpsustada, kuidas PPA otsus jätta taotlus läbi vaatamata, riivab PS §-dest 9, 10, 26 ja 28 ja VMS §-st 10 tulenevaid õigusi ning kuidas on PPA otsus vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 sätetega. Elamisloa taotlemiseks välislepingu alusel, peab olema välisleping, millega reguleeritakse elamisloa andmist. Vastustaja on seisukohal, et viidatud välislepingu säte peab olema välismaalasele, kes nimetatu alusel elamisluba taotleb, siduv ning sättest peab nähtuma elamisloa saamise võimalus. Kaebaja on oma 17.11.2018 vastuskirjas viidanud direktiivi 2003/86/EÜ artiklile 4 ja artiklile 16. Direktiiv 2003/86/EÜ on kantud eesmärgist võimaldada pereliikmetele pereelu. Perekonna taasühinemine tähendab liikmesriigis seaduslikult elava kolmanda riigi kodaniku pereliikmete sisenemist sellesse liikmesriiki ja seal elamist, et perekond jääks kokku. Direktiivid ei ole vahetult kohaldatavad, kuid liikmesriigid peavad direktiivi oma õigusesse tähtaegselt üle võtma. Sellest nähtub, et direktiivi ei saa pidada välislepinguks.
8.Vastustaja on seisukohal, et välismaalasel ei ole põhiõigust saada elamisluba sellel alusel, millel taotletakse. Elamisloa saamiseks sätestatud tingimused peavad olema täidetud. Kaebaja taotles elamisluba välislepingu alusel. Selle elamisloa liigi alusel peab olema välisleping, millest tuleneb elamisloa saamise võimalus. Kaebaja märgitud direktiiv ei ole välisleping, mistõttu PPA jättis õiguspäraselt taotluse läbi vaatamata. Vastustaja mõistab, et kui kaebaja on oma vanemate hooldajaks määratud, siis elamisloa mittesaamine taotletud alusel tekitab keerulise olukorra. Siiski ei tingi keeruline

olukord elamisloa saamist, sest elamisluba antakse, kui elamisloa andmise tingimused on täidetud ega esine asjaolusid, mis tooksid kaasa elamisloa andmisest keeldumise. Riikidel on õigus kontrollida, mis tingimustel on välismaalastel õigus riiki siseneda, ning sätestada välismaalaste riigis viibimise alused ja kord. EIÕK ei taga välismaalasele absoluutset õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. PPA andis 21.11.2018 kirjas nr 15.3-3.1/6112-1 kaebajale võimaluse taotleda elamisluba mõnel muul alusel, kuid kaebaja jäi oma taotluse juurde. Mis puudutab kaebaja last, siis kaebaja lapsel on elamisluba õppimiseks kuni 21.06.2020. Vastustaja hinnangul ei pea kaebaja elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmine tingima olukorda, kus kaebaja lapse õpingute lõpetamine Tartus osutub võimatuks.

KOHTU PÕHJENDUSED

9.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei ja Piirivalveameti 11.02.2019 otsust nr 15.33.1/535-1 ja taotletud selle tühistamist. Eelnimetatud otsusega jäeti kaebaja 10.10.2018 tähtajalise elamisloa taotlus numbriga 1044574625 läbi vaatamata. Lisaks tühistamisnõudele esitas kaebaja ka vastavasisulise 10.10.2018 taotluse uuele läbivaatamisele suunatud kohustamisnõude.
10.Vaidlustatud otsuse andmisel on Politsei- ja Piirivalveamet tuginenud siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 teise paragrahvi kolmandale lõikele. Siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 2 lg 3 sätestab, et kui taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed, ei esita kõiki nõutud dokumente, taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või taotluses on muid puudusi, määrab Politsei- ja Piirivalveamet taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja, selgitades, et kui puudusi ei kõrvaldata, jäetakse taotlus läbi vaatamata.
11.Antud juhul oli taotletud tähtajalist elamisluba vastavalt välismaalaste seaduse paragrahvile 201, mille kohaselt võib tähtajalise elamisloa välislepingu alusel anda välismaalasele, kelle taotlus põhineb Eesti või Euroopa Liidu sõlmitud välislepingus sätestatul. Seejuures on kaebaja viidanud Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vahel 12.06.1995 sõlmitud ja 01.02.1998 jõustunud välislepingule (Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vaheline assotsieerumisleping), aga ka 22.09.2003 vastu võetud EL Nõukogu direktiivile 2003/86/EÜ seonduvalt perekonna taasühinemise õigusega. Vastustaja on kaebajale selgitanud, et (selles tähenduses) ei ole eelosundatud assotsieerumislepingu ja direktiivi puhul tegemist välislepinguga ja kuna kaebaja taotleb elamisluba välislepingu alusel, siis on vaja viidata taolisele lepingule, mille alusel oleks õigus elamisluba saada. Samuti on selgitatud, et kui vastav välisleping jääb määratud tähtajaks esitamata, siis jääb taotlus läbi vaatamata.
12.Arvestades asjaolu, et kaebaja teatas 28.12.2018 oma 17.12.2018 esitatud vastuse täpsustusena Politsei- ja Piirivalveametile, et jääb oma taotluse juurde ja et tal on õigus taotleda elamisluba 12.06.1995 vastu võetud assotsieerumislepingu (Euroopa Leping) alusel, mis on samuti välislepinguks, siis jättis vastustaja taotluse läbi vaatamata. Lähtuvalt eeltoodust tuleb hinnata põhiliselt seda kas vastustaja seisukoht nõutud välislepingu esitamata jätmisest ehk sellest et Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelise 12.06.1995 assotsieerumislepingu puhul ei ole tegemist välislepinguga, mis annab õiguse elamisluba saada, on põhjendatud või mitte, sest vastavalt siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 teise paragrahvi kolmandale lõikele oli Politsei- ja Piirivalveamet õigustatud nõutavate andmete esitamata jätmise korral taotlust läbi vaatamata jätma. Selles, et vajalike andmete esitamata jätmisel võib taotluse läbi vaatamata jätta, käesoleval juhul otsest vaidlust ei olegi, sisuliselt taandub kogu küsimus 12.06.1995 assotsieerumislepingu kvalifitseerumisele või mittekvalifitseerumisele taoliseks välislepinguks, millega reguleeritakse elamisloa andmist ja millele

oleks vastustajal võimalik elamisloa saamise taotluse aktsepteerimisel õiguspäraselt tugineda. Mis puutub kaebaja viitesse direktiivile 2003/86/EÜ, siis siinkohal nõustub kohus vastustaja selgitusega selles, et direktiivid ei ole vahetult kohaldatavad ning neid ei saa pidada välislepinguks.

13.Politsei- ja Piirivalveametiga tuleb nõustuda ka selles, et elamisloa taotlemisel välislepingu alusel peab olema tegemist sellise välislepinguga, millega reguleeritaksegi elamisloa andmisega seonduvaid küsimusi. Riigikohtu 18.06.2009 lahendis kohtuasjas 3-3-1-42-09 on ühe tähtajalise elamisloa ja välismaalase passi andmisest keeldumise vaidlustamise raames obiter dictum korras näiteks selgitatud (p 31), et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon pole välisleping VMS § 12 lg 1 p 5 (vastavalt 2009. aastal kehtinud välismaalaste seaduse § 12 lg 1 p 5 võis anda tähtajalise elamisloa välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhines välislepingul) tähenduses, et nimetatud konventsioon iseenesest ei taga õigust asuda teise riiki elama ja et sättes peetakse silmas lepinguid, millega reguleeritakse elamisloa andmist. Praegu kehtiva välismaalaste seaduse § 118 p 7 on 2009. aastal kehtinud VMS § 12 lg 1 p 5 redaktsiooniga võrreldav ning selgitus, mille kohaselt ei taga Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon õigust teise riiki elama asumiseks ja ei ole välisleping välismaalasele välislepingu alusel tähtajalise elamisloa võimaldamise tähenduses, on kohaldatav ka 12.06.1995 assotsieerumislepingu ehk nõndanimetatud Euroopa Lepingu suhtes, sest sellega ei reguleerita elamislubade andmist. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et taotluse läbi vaatamata jätmiseks oli õiguslik alus olemas ning vastustaja seisukoht nõutud andmete ehk vastava välislepingu tähtaegselt esitamata jätmisest põhjendatud. Kaebaja teised väited seonduvalt perekonnaga taasühinemise temaatikaga või vajadusega hooldada vanemaid või võimaldada lapsel õpingute jätkamist, käesoleva vaidluse kontekstis otseselt asjassepuutuvad ei ole, sest ei seostu väidetava välislepingu alusel esitatud elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise õiguspärasuse küsimusega. Nende väidete ja seisukohtade kaalumise tarvidus võiks tõusetuda mõnel teisel alusel taotletava elamisloa puhul, kusjuures nähtuvalt haldusasja materjalist on vastustaja ühtlasi selgitanud, et kaebajal on (peaks olema) võimalus taotleda tähtajalist elamisluba ka mõnel muul välismaalaste seaduse §-s 118 välja toodud alusel. Kaebaja ei ole soovinud seda teha. Vastustaja on märkinud, et riikidel on õigus kontrollida ja sätestada välismaalaste riigis viibimise alused ja kord, et elamisloa taotlemine mingil konkreetsel alusel ei garanteeri elamisloa saamist (nimelt) sellel alusel ja et EIÕK ei taga välismaalasele absoluutset õigust riigis viibida. Nimetatud seisukohtadega tuleb samuti nõustuda. Seega jäävad kaebaja väited vaidlustatud otsustuse (võimalikust) riivest põhiseadusega, välismaalaste õigusi reguleeriva paragarahviga 10 välismaalaste seaduses ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8 paljasõnaliseks ning vastustaja otsust VMS § 118 p 7 ja § 201 alusel esiatatud taotluse läbi vaatamata jätmisest ümber ei lükka. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 kohaselt on igaühel õigus tema era- ja perekonnaelu- ning kodu- ja sõnumite saladuse austamisele ning seoses eelnimetatuga ei nähtu seda, et vaidlustatud otsustusega oleks neid põhimõtteid kuidagi eiratud.
14.Arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei olnud alust, ei saa rahuldada ka vastupiduisel eeldusel baseeruvat ning 10.10.2018 taotluse uuele läbivaatamisele suunatud kohustamisnõuet, mistõttu jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
15.HKMS § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid Politsei- ja Piirivalveamet ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 09.08.20263-26-2434/7Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 09.08.20263-26-2436/7Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja