Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.08.2021 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/591-1 ja 18.10.2021 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2118-3 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, volitatud esindaja Irina Kadõševitš Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kalle Kitsing
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu.
2.Nõustuda kaebuse muutmisega, lisades sellele täiendava nõudena Politsei- ja Piirivalveameti 18.10.2021 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2118-3 tühistamise nõude.
Kohtuotsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja ja tema ema nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.04.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus
kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) tegi 18.08.2021 otsuse nr 15.3-3.2/591-1 (edaspidi 18.08.2021 otsus), millega keeldus Venemaa Föderatsiooni kodanikule Xile tähtajalise elamisloa andmisest. Otsuse põhjendused:
1.1.X on sündinud cc.cc.cccc Kasahstanis ja ta on Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa) kodanik, kes elab Moskvas. Tema abikaasa ja täiskasvanud poeg elavad samuti Venemaal. Taotleja ema on Y (sünd. dd.dd.dddd), kes on Venemaa kodanik ja omab Eestis pikaajalise elaniku elamisluba alates 26.02.1999. Xi ema asus Xi isa juurde Eestisse elama 01.09.1989 ning isa suri Eestis 30.07.2018. X esitas 18.03.2021 PPA-s taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 118 punkti 7 alusel (välisleping). Välislepinguks märkis isik majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti (edaspidi MSKÕP), tuues välja taasühinemise vajaduse emaga, kes vajab pärast insulti püsivat hooldust. X viitas ka humaansetele kaalutlustele ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile (edaspidi KPÕRP). Arvestades seoseid Eestiga, ei ole võimalik ema enam Venemaale viia või ka hooldekodusse paigutada, vaid Xil on kohustus abivajava vanema eest hoolitseda.
1.2.Tähtajalise elamisloa andmisest tuleb keelduda VMS § 123 punktide 2 ja 3 alusel. Puudub VMS §-s 201 nimetatud välisleping, mille alusel praeguses asjas elamisluba anda, ja seal ei peeta silmas MSKÕP-i ega KPÕRP-i. Lisaks puudub VMS-is alus, et täiskasvanud laps saaks taotleda tähtajalist elamisluba oma hooldust vajava vanema juurde Eestisse. X külastas C viisa alusel oma vanemaid aastatel 2014 kuni 2018 ja juba enne isa surma saanuks ta korraldada vanemate elama asumise Venemaale. X teadis alates 27.11.2019, et puudub alus elamisloa saamiseks ema hooldusvajaduse põhjendusega, kuid ta pole tegutsenud selle nimel, et muul alusel elamisluba saada. Ka Xi lapsel on kohustus oma vanavanemat abistada. Xi emal on Venemaal sotsiaalsed garantiid. X on teinud kõik selleks, et enda ema Venemaale mitte viia, kuigi seal on Xil töökoht ja vajadusel pereliikmete toetus. Välismaalasel pole põhiõigust elada Eestis. Mis puudutab proportsionaalsust, siis Xil on võimalus viia enda ema Venemaale või siis alternatiivselt paigutada ta hooldekodusse.
2.PPA jättis 18.08.2021 otsusele esitatud vaide 18.10.2021 vaideotsusega nr 15.3-3.1/21183 (edaspidi vaideotsus) rahuldamata.
3.X esitas 25.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 18.08.2021 otsuse tühistamist ning PPA kohustamist vaadata tema 18.03.2021 esitatud tähtajalise elamisloa taotlus nr 1053712766 uuesti läbi. Täiendavad seisukohad esitas kaebaja 03.02.2022.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
2 (9)
4.1.Kaebaja taotleb nii vaideotsuse kui 18.08.2021 otsuse tühistamist ning PPA kohustamist asja uueks läbivaatamiseks.
4.2.EL põhiõiguste harta artikkel 41 sätestab õiguse heale haldusele ning et kõik organid, institutsioonid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul. Ei saa nõustuda, et VMS §-s 201 ei mõelda MSKÕP-i ja KPÕRP-i, need on mõlemad Riigi Teatajas määratletud välislepingutena. Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 123 kohaselt Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus PS-iga, ning juhul, kui seadused või muud aktid on vastuolus ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. VMS-is nimetatud välisleping ei ole kitsalt piiritletud ametkondliku välislepinguga, mis reguleerib rangelt ühe asutuse pädevusse kuuluvaid otsuseid ja mis on sõlmitud ainult ühe asutuse nimel. Kaebaja seisukohta toetab Riigikohtu 20.12.2002 otsuse nr 3-3-1-58-02 punkt 11. Pakti tõlgendamisel tuleb arvestada ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee 1994. a üldkommentaariga nr 03, mille punkti 5 järgi on pakti osalisriikidel kohustus tagada igaühele, kelle paktis märgitud ja osalisriigi poolt tunnustatud õigusi rikutakse, tõhusad vahendid enda kaitseks. Seega on alusetu PPA väide, et nimetatud paktid ei puuduta individuaalseid õigusi, või et nendes paktides puuduvad humaansed kaalutlused. Välisleping võib olla abiks Eesti õiguse tõlgendamisel ja sarnaselt võib õigusnormi tõlgendamisel arvestada välislepingu sätetele antud tõlgendustega. Kui VMS-is puudub alus elamisloa saamiseks hooldust vajava vanema juurde, siis tuleb lähtuda nimetatud paktidest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 8 lg-st 1 ja arvestada ka PS-ist ja perekonnaseadusest tulenevaid norme, mis võimaldavad teatud juhtumitel ka erandi tegemist. Seaduse ja muu õigusakti vastuolu korral Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga on õigusakti kohaldamata jätma õigustatud ja kohustatud iga organ, kelle funktsiooniks on seaduse rakendamine. KPÕRP art 23, MSKÕP art 10 ja EIÕK art 8 lg 1 kaitsevad perekonda. EIÕK art 8 annab kaebajale õiguse taotleda elamisluba (vt 3-3116-97) ja selle kaitsealas on sõltuvussuhe täiskasvanud laste ja vanemate vahel. PS kaitseb samuti perekonda ja perekonnaseadus sätestab ülalpidamiskohustuse.
4.3.Kaebaja ei saa nõustuda PPA etteheidetega, et tal on piisavalt olnud aega oma ema asustada tema kodakondsusjärgsesse riiki, kus on tagatud talle sotsiaalabi või paigutada ta Eestis püsivalt hooldekodusse, kuna ta on seal ka eelnevalt olnud, ning et juba 2018. aastast oli aega vastavad elulised ümberkorraldused teha. Kaebaja ema elab Eestis seaduslikult ligi 40 aastat, ja talle on määratud Sotsiaalkindlustusameti poolt alates 24.03.2020 sügav puue, mille kohaselt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadus on ööpäevaringne. Kaebaja ema on tänaseks sisuliselt lamav haige, ta on Eestis püsivalt elanud ja omab elukoha järgse riigiga emotsionaalseid ja majanduslikke sidemeid, millest tulenevalt ei ole võimalik tervislikest põhjustest lähtuvalt enam muuta tema elukeskkonda ja tavapärast elukorraldust. Mõeldamatu on samuti tema paigutamine alatiseks hooldekodusse. Keelduv otsus on ebaproportsionaalne ja arvestamata on jäetud menetluses kaebaja poolt välja toodud erandlikud asjaolud. PPA on eiranud rahvusvahelise õiguse alusel sõlmitud välislepingutest tulenevaid põhimõtteid ja PS-i ning perekonnaseaduse norme, mis kogumis võimaldavad teatud juhtumitel ka erandi tegemist. Kaebaja ei saa ema pideva hooldusvajaduse tõttu igapäevaselt tööl käia, st ei saa ka taotleda elamisluba töötamiseks.
5.Vastustaja seisukoht
5.1.VMS § 222 lg-st 1 tulenevalt võib vaideotsuse halduskohtus vaidlustada 10 päeva jooksul selle teatavakstegemisest. Kaebaja ei ole vaideotsust vaidlustanud ja tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamise kaebetähtaeg on möödunud.
3 (9)
5.2.Kaebus ei ole põhjendatud ning PPA jääb kõigi 18.08.2021 otsuses ja vaideotsuses esitatud põhjenduste juurde. Kaebaja Eestis elaval emal on sügav puue, kuid välismaalasel ei ole põhiõigust saada elamisluba sel alusel, millel ta seda taotleb. KPÕRP ja MSKÕRP ei ole välislepingud, mille alusel võiks välismaalasele anda tähtajalise elamisloa VMS § 201 alusel. Seda kinnitab Riigikohtu 09.11.2009 otsus nr 3-3-1-61-09. VMS-i sättes peetakse silmas lepinguid, millega reguleeritakse elamisloa andmist (Riigikohtu otsuse punkt 21). Ei saa nõustuda, et MSKÕRP sätestab elamisloa andmise alused. Tegemist peab olema välislepinguga, millega reguleeritakse elamisloa andmist ja välislepingu säte peab olema välismaalasele, kes nimetatud alusel elamisluba taotleb, siduv. Sättest peab nähtuma elamisloa saamise võimalus. Ka direktiiv ei ole välisleping (vt Tallinna Halduskohtu otsuse nr 3-19-338 punkt 12) ja see pole vahetult kohaldatav. Direktiiv 2003/83/EÜ on välismaalaste seadusesse üle võetud ning kaebaja viidatud põhimõte ei ole taotletud elamisloa aluse puhul kohaldatav, sest puudub kutsuja. Ka EIÕK pole välisleping VMS tähenduses (vrdl Riigikohtu 18.06.2009 lahend nr 3-3-1-42-09 punkt 31).
5.3.Kaebajale on väljastatud D viisa kehtivusega 11.05.2021 kuni 06.02.2022 (272 päeva). Kaebaja on pöördunud migratsiooninõustaja poole, saamaks teada, millised võimalused on tal oma ema puudutavas küsimuses. Kaebajale on soovitatud tööle asuda. VMS § 118 punkti 4 alusel võib anda välismaalasele tähtajalise elamisloa töötamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kaebuse tähtaegsus ja kaebuse muutmine
6.Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et VMS § 222 lg-st 1 tulenevalt võib vaideotsuse halduskohtus vaidlustada 10 päeva jooksul selle teatavakstegemisest. Kaebaja ei ole vaideotsust vaidlustanud ja tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamise kaebetähtaeg on möödunud.
7.Sisuliselt taotleb vastustaja seega menetluse lõpetamist halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 124 lg 4 mõttes. Kohus jätab vastustaja taotluse rahuldamata.
8.VMS § 222 lg 1 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmise, andmisest keeldumise, pikendamise, pikendamisest keeldumise, kehtetuks tunnistamise või taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse peale võib kümne päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates esitada kaebuse halduskohtule või vaide. Vaideotsuse võib vaidlustada sama tähtaja jooksul halduskohtus. VMS § 12 lg 1 alusel kohalduva haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 87 lg 2 näeb ette, et vaideotsuse tühistamist võib halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda: 1) koos nõudega, mis jäeti vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata, või 2) sõltumata käesoleva lõike punktis 1 nimetatud nõude esitamisest, kui vaideotsusega on isiku õigusi rikutud muul viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 45 lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti.
4 (9)
9.Eeltoodud HMS-i ja HKMS-i normidest tuleneb, et kohtueelse menetluse läbimisel pöördutakse üldreeglina halduskohtusse selle nõudega, mis jäi kohtueelses menetluses rahuldamata. Põhinõudega koos võib taotleda ka vaideotsuse tühistamist, kuid vaideotsuse eraldi vaidlustamine ilma põhinõuet esitamata on erandlik. Praegusel juhul on põhinõudeks tähtajalise elamisloa andmisest keelduva otsuse kehtetuks tunnistamise/tühistamise ning PPA kohustamise nõue vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi. Vaideotsuse tühistamise nõude esitamine koos PPA keelduva otsuse tühistamise ja kohustamise nõudega ei ole kohustuslik, sh ei ole VMS § 222 lg 1 teise lause mõtteks reguleerida seda, et kaebaja peaks kindlasti esitama (ainult) vaideotsuse tühistamise nõude. Ehkki VMS § 222 lg 1 teise lause sõnastust võib pidada mõneti ebaõnnestunuks, siis on arusaadav, et koosmõjus sama normi esimese lausega on selle mõtteks sätestada, et vaidemenetluse läbimisel arvestatakse 10-päevast kaebetähtaega vaideotsuse kättetoimetamise aja järgi (vt ka HMS § 86 lg 1). Seejuures ei saa VMS § 222 lg-st 1 kuidagi tuletada, et vaidemenetluse läbimisel tuleb halduskohtusse pöörduda ainult vaideotsuse tühistamise nõudega ning kui seda ei tehta, vaid taotletakse PPA tähtajalise elamisloa andmisest keelduva otsuse tühistamist ja PPA kohustamist, siis on kaebetähtaeg ületatud. Selline käsitlus ei haakuks HMS-i ega HKMS-iga ning see ei saanud olla seadusandja eesmärgiks.
10.Kokkuvõtvalt on kaebus tähtaegne, sest kaebaja esitas 25.10.2021, s.o 10 päeva jooksul arvates 18.10.2021 vaideotsusest, kohtule nõude PPA 18.08.2021 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi. Asjaolu, kas taotleti ka vaideotsuse tühistamist või mitte, ei oma tähtsust.
11.Kaebaja täpsustas 03.02.2022 kohtusse jõudnud avalduses, et taotleb ka 18.10.2021 vaideotsuse tühistamist. Sisuliselt on tegemist kaebuse muutmisega, täiendades seda vaideotsuse tühistamise nõudega.
12.HKMS § 49 lg 1 näeb ette, et kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. Kohus määras 17.01.2022 määrusega vaadata asi läbi kirjalikus menetluses, andes täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtpäeva 03.02.2022 ning nendele vastamiseks tähtpäeva 10.02.2022. Kuna kaebaja esitas vaideotsuse tühistamise taotluse 03.02.2022, siis on taotlus HKMS § 49 lg 1 järgi esitatud õigel ajal. PPA kaebuse muutmise taotlusele ei vastanud, ehkki halduskohtu 17.10.2022 määruse kohaselt oli PPA-l võimalik taotlusele vastata kuni 10.02.2022. Kohus järeldab sellest, et PPA-l ei olnud kaebaja kaebuse muutmise taotlusele vastuväiteid. Vaideotsuse tühistamise nõude lisamine on lubatav ka HKMS § 45 lg-t 4 ja HMS § 87 lg 2 punkti 1 arvestades, sest koos põhinõude esitamisega võib taotleda vaideotsuse tühistamist. Kaebuse täiendamine ei ole kaebaja eesmärgi saavutamiseks kohtu hinnangul tingimata vajalik, kuid võib öelda, et see siiski toetab kaebaja eesmärke. Eelnevat arvestades on kaebuse nõuetesse vaideotsuse tühistamise nõude lisamine otstarbekas selguse ja korrektsuse huvides, sest juhul, kui kaebuse põhinõuded rahuldataks, ei oleks mõistlik jätta kehtima nende suhtes tehtud vaideotsust. Vaidluse sisu vaideotsuse tühistamise nõude lisamine siiski ei muuda, mistõttu ei raskenda käesoleva otsusega kaebuse täiendamise lubamine kaebajal ega vastustajal enda menetlusõiguste kasutamist, sh kaebaja ei esitanud 03.02.2022 eraldi põhjendusi vaideotsuse õigusvastasuse osas, millele vastustaja poleks saanud vastata. Kuna kaebuse muutmisel tuleb lugeda, et vaideotsuse tühistamise nõue esitati esialgse kaebuse esitamise ajal, siis langeb vaidlus PPA väidetud
5 (9)
kaebetähtaja ületamise kohta täiendavalt ära ka kaebuse muutmise tõttu, kuigi eespool põhjendas kohus, et PPA seisukoht on alusetu isegi juhul, kui kaebaja vaideotsuse tühistamist ei taotle.
14.Kaebus PPA 18.08.2021 otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi jääb rahuldamata.
15.Kohus nõustub PPA 18.08.2021 otsuses1 ning vaideotsuses2 esitatud põhjendustega neid kõiki kohtuotsuses kordamata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
16.VMS § 118 punkt 7 võimaldab välismaalasele anda tähtajalise elamisloa välislepingu alusel. VMS § 201 kohaselt võib tähtajalise elamisloa välislepingu alusel anda välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhineb Eesti või Euroopa Liidu sõlmitud välislepingus sätestatul. VMS § 202 näeb ette, et elamisloa taotlemisel peab välismaalane viitama välislepingu sättele, millel tema elamisloa taotlus põhineb, ja esitama põhjenduse.
17.PPA saab tähtajalise elamisloa taotluse lahendada üksnes selles märgitud aluse piiridesse jäädes (vt Riigikohtu 09.11.2009 otsuse nr 3-3-1-61-09 punkt 17). Pooled ei vaidle, et kaebaja taotles tähtajalise elamisloa andmist välislepingu alusel, mis nähtub ka 18.03.2021 esitatud taotlusest.3 Välislepinguks märkis kaebaja MSKÕP-i4 ning taotluse lisana 2 esitatud asjaolude selgituses5 palus välislepingu alusel humaansetel kaalutlustel tähtajalise elamisloa andmist, sest muud alused abivajava ema juurde elamisloa taotlemiseks puuduvad. Selgituses viitas kaebaja lisaks MSKÕP-ile (III osa, sh artikkel 12; II osa, sh artiklid 2 ja 5) ka KPÕRP-ile (artikkel 23). Seega elamisloa taotlemisel viidatud välislepingutena saab arvestada MSKÕP-i ja KPÕRP-i. Menetluse käigus PPA küsimustele vastates selgitas kaebaja veel, et ka PS §-d 26 ja 27 kaitsevad perekonda ja välismaalase õigus elada Eestis tuleneb mh PS-ist ja EIÕKst.6 Samu viiteid tegi kaebaja kaebuses.
18.Vastustaja viitas õigesti, et Riigikohtu 18.06.2009 otsuses nr 3-3-1-42-09 (punkt 31) märgiti praeguse VMS § 118 punktiga 7 analoogse VMS § 12 lg 1 punkti 5 kohta7, et selles sättes peetakse silmas lepinguid, millega reguleeritakse elamisloa andmist. Osundatud otsuses leidis Riigikohus, et EIÕK ei ole välisleping selle VMS-i sätte tähenduses. Samale seisukohale jäi Riigikohus otsuses 3-3-1-61-09 (punkt 21), lisades lähtuvalt kohtuasja asjaoludest, et
25.10.2021 esitatud kaebuse „Lisa 1 TE KEELDUV OTSUS.pdf“. 25.10.2021 esitatud kaebuse „Lisa 4 (1).asice“.
Kuni 30.09.2010 kehtinud VMS on kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13331174 ning seal oli § 12 lg 1 punkti 5 sõnastus: „Tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul.“ 8 Nt Tallinna Halduskohtu 11.11.2019 otsus asjas nr 3-19-338, punkt 13; Tallinna Ringkonnakohtu 13.03.2015 otsus asjas nr 3-13-2111, punkt 11 (Riigi Teatajas ei ole avalikustatud otsuse asjaolusid ja põhjendusi, kuid kohtule on terviklik otsus kättesaadav kohtute infosüsteemist).
6 (9)
elamisloa taotlemise aluseks olevate välislepingutena ei saa käsitada ka lapse õiguste konventsiooni, KPÕRP-i, 28.07.1951 Genfi pagulasseisundi konventsiooni ega 31.01.1967 pagulasseisundi protokolli, sest need ei sätesta elamisloa andmise aluseid. Riigikohtu seisukohtadest otsustes 3-3-1-42-09 ja 3-31-61-09 on kohtud lähtunud ka hilisemas praktikas.8 Kohus märgib, et haldusasjas 3-19-519 tehtud 11.06.2020 otsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et VMS § 118 punkti 7 tähenduses välislepinguks saab pidada Euroopa Liidu toimimise lepingut (edaspidi ELTL), mille artiklist 20 tuleneb alus elamisloa taotlemiseks (vt punktid 9-12), kuid nagu ka nimetatud lepingu nimetusest nähtub, oli tegemist olukorraga, mis puudutas Euroopa Liidu kodaniku õigusi. Praegusel juhul on nii kaebaja kui ka tema Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel elav ema aga Venemaa kodanikud.
19.Seega ütleb kohtupraktika selgelt, et kaebaja viidatud KPÕRP ega EIÕK ei ole tähtajalise elamisloa taotlemise aluseks olevaks välislepinguks. Sama kehtib ka MSKÕP-i kohta, sest sarnaselt KPÕRP-i ja EIÕK-ga ei sätesta see elamisloa andmise aluseid. Asjaolu, et MSKÕP ja KPÕRP on välislepingud ja sellisena Riigi Teatajas määratletud8, ei tähenda, et need on VMS § 118 punktis 7 ja §-s 201 mõeldud välislepinguteks. Kaebaja viitab paktides sisalduvatele tervist ja perekonda kaitsvatele sätetele (MSKÕP artiklid 10 ja 12, KPÕRP artikkel 23), kuid neis ei mainita ega reguleerita isikute elamisõigust ega elamislube (vrdl ELTL9 artikli 20 lg 2 punktiga a), kus nimetatakse õigust elada liikmesriigi territooriumil). Ka viited erinevatele õiguse põhimõtetele ja seaduste sätetele (õigus heale haldusele, põhiseaduse ja perekonnaseaduse normid perekonna kaitse ja ülalpidamiskohustuse kohta) ei muuda MSKÕP-i, KPÕRP-i ega EIÕK-d välislepinguks VMS § 118 punkti 7 tähenduses. Kuigi kaebaja viidatud 06.06.1997 otsuses nr 33-1-16-97 leidis Riigikohus, et välismaalase õigus elada Eestis tuleneb ka EIÕK-st, siis eespool osundatud 2009. aasta otsused nr 3-3-1-42-09 ja 3-3-1-61-09 kinnitavad, et EIÕK ei ole välisleping, mille alusel taotleda tähtajalist elamisluba.
20.Kaebaja viitab Riigikohtu 20.12.2002 otsusele nr 3-3-1-58-02, milles käsitletakse välislepingu (MSKÕP-i) kohaldamise võimalusi halduskohtu poolt (punkt 11). Otsusest tuleneb mh, et välislepingut saab vahetult kohaldada, kui Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti õigusega. Eesti on tunnustanud MSKÕP-is märgitud inimõigusi ja peab rakendama vastavalt võimalustele maksimaalsed abinõud selleks, et tagada nende õiguste teostamine. Osalisriikidel on kohustus tagada igaühele, kelle paktis märgitud ja osalisriigi poolt tunnustatud õigusi rikutakse, tõhusad vahendid enda kaitseks. Kohus leiab, et kuna kaebaja viidatud välislepingud ei käsitle elamisloa andmist, siis puudub ka alus rääkida välislepingu vahetust kohaldamisest. Viidatud Riigikohtu lahend ei ole vaidluses VMS § 118 punkti 7 ja § 201 üle otseselt asjakohane ega lükka ümber hilisematest lahenditest nr 3-3-142-09 ja 3-3-1-61-09 tulenevaid järeldusi.
21.Seega puudub välisleping, mille alusel elamisloa andmist kaebajale oleks PPA saanud kaaluda.
22.Kuigi kaebaja taotles elamisluba välislepingu alusel, siis on PPA täiendavalt täitnud ka selgitamiskohustust (vt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-61-09 punkt 17). Kaebajale selgitati, et ehkki VMS-is puudub alus täiskasvanud lapsele elamisloa andmiseks hooldust vajava vanema juurde Eestisse elama asumiseks ja puudub vastav välisleping, siis on tal võimalus taotleda
elamisluba Eestis töötamiseks (VMS § 118 punkt 4). 10 Sh selgitas migratsiooninõustaja kaebajale juba 2019. aastal võimalust Eestis töötada, mida kaebaja ka kaalus.11 Kaebajale on nii varem kui ka käesolevas menetluses arusaadavaks tehtud, et taotletud alusel (välisleping) ei õnnestu elamisluba saada, kuid siiski jäi ta selle juurde ega püüdnud muul alusel elamisloa saamise tingimusi täita. Eesti keele õppimine töö saamiseks on kaebaja enda, mitte PPA teha.13 Kokkuvõtvalt lähtus vastustaja õigesti kaebaja märgitud alusest ja jättis kaebaja taotluse rahuldamata. Kohtu hinnangul on keeldumise alused, et välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele (VMS § 123 punkt 2) ning et tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud (VMS § 123 punkt 3), asjakohased. VMS-is ei ole sellist alust, mis võimaldaks anda tähtajalise elamisloa täiskasvanud lapsele Eestis elava vanema hooldamiseks, mis ei tähenda, et elamisloa saaks anda välislepingu alusel, kui selline välisleping puudub.
23.Kohus leiab, et kui puudub välisleping, mille alusel kaaluda elamisloa andmist, siis ei pidanud PPA kaebaja ja tema emaga seonduvaid asjaolusid lähemalt hindama (vaidlustatava otsuse punktid 16 ja 17). Kui PPA seda (igaks juhuks) tegi, siis ei muuda see otsust õigusvastaseks. Kuid ka juhul, kui võtta käesoleva juhtumi asjaolusid selliselt, et kaebaja oleks soovinud taotleda elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde (kuigi seadus kaebaja olukorras elamisloa andmise võimalust ette ei näe, vt VMS § 118 punkt 2 ja § 150 lg 1), siis oleks taotlus põhjendamatu, arvestades PPA esitatud asjakohaste põhjendustega. Kohus nõustub otsuses esitatuga, et kaebajal on olnud aastaid võimalus transportida ema enda juurde Venemaale elama. Kuigi ema sügav puue on tuvastatud 24.03.2020 Sotsiaalkindlustusameti otsusega, siis vajas ta pidevat hoolt ja kõrvalabi juba alates 2018. aastast pärast kaebaja isa surma.12 Kohus möönab, et kaebaja esile toodud ema 27.02.2021 insult ei olnud otseselt ettenähtav (vt vaidlustatava otsuse punkt 9.2), kuid ema vananemine, võimalikud terviserikked üldisemalt ning hooldusvajaduse suurenemine olid ettenähtavad, eriti arvestades hooldusvajadust alates 2018. aastast. On selge, et vananeva vanema vajadus kõrvalabi järele kasvab, mitte ei kahane, ja sellega tuleb elukorraldusi tehes arvestada. Asjaolu, et ema oli elamisloa taotlemise ajal voodihaige, viitab pigem sellele, et pikaajaline seotus Eestiga ei takista ema viimist Venemaale. Kui kaebaja hinnangul on kõige olulisem pakkuda emale väärikat vanaduspõlve just poja hoolduse kaudu, siis pole määrav, kas seda tehakse Eestis või Venemaal. Tahtmise korral ja perekonna abiga on võimalik leida emale transport ja elukoht või hooldekodu koht ka Venemaal, kui kaebaja ema enda juurde koju võtta ei saa. Kui ema viimine Venemaale on tõepoolest ületamatult keeruline, siis on Eestis jätkuvalt võimalik kasutada hooldekodu teenuseid, mida on kaebaja kinnitusel varasemaltki tehtud, ning kaebaja saab ema jätkuvalt viisade alusel külastada ja teda periooditi Narva kodus hooldada. On mõistetav, et eakat ja sügava puudega isikut võib olla raske veenda vajaduses viia teda hooldekodusse või Venemaale, kuid see ei ole võimatu, mida näitab ka kaebaja ema varasem viibimine hooldekodudes. Kaebaja argumenteerib, et ema pideva hooldusvajaduse tõttu ei saaks kaebaja Eestis tööl käia ja sel alusel elamisluba taotleda, kuid samas ei teinud kaebaja ka enne ema 2021. aasta insulti piisavaid samme, et töötamiseks elamisluba saada ehk see ei ole tegelik põhjus, miks kaebaja pole Eestis töötamiseks elamisluba taotlenud. Kaebajal on olnud aastaid aega mõelda läbi, kuidas oma ema vanaduspõlve veetmine korraldada ning asjaolu, et puuduvad alused ja võimalused kaebajale tähtajalise elamisloa andmiseks, ei too kaasa seda, et PPA-l tuleb leida mistahes võimalus lubada kaebajal Eestis elada.
PPA ametniku 20.04.2021 e-kiri vastustaja vastuse lisas 2. Vaidlustatava otsuse punkt 11, lk 8, PPA küsimus 10; punkt 12, lk 10, kaebaja vastus 10; punkt 16, lk 12.
Vt vaidlustatava otsuse punkt 12, lk 10, kaebaja vastus 11.
Vt asjaolude kirjeldus vaidlustatava otsuse lk 2; punktis 12 sisalduv kaebaja vastus nr 14; punkti 16 kolmas lõik; samuti vastustaja 25.11.2021 vastuse lisa 1 lk 39.
8 (9)
Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
25.Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 punktiga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna praeguse haldusasja erinevates menetlusdokumentides ja tõendites on läbivalt kajastatud kaebaja ema terviseandmeid, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse tema eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga.
26.Kaebaja ja tema ema eraelu kaitseks asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel nende nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.