Kohtuotsuse peale vÔib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 pÀeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.11.2019 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Tartu Ringkonnakohus vÔib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.X.X. on Vene Föderatsiooni kodanik, kes on sĂŒndinud Eesti Vabariigis. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)) 26.01.2000 otsusega anti X.X. Eestis elamiseks alaline elamisluba, mis muutus seoses 01.06.2006 jĂ”ustunud vĂ€lismaalaste seaduse (VMS) muudatustega automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. X.X.
3-19-1014 on kahel korral kriminaalkorras karistatud. Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega mĂ”isteti X.X. sĂŒĂŒdi karistusseadustiku (KarS) § 424 alusel ja karistati 5 kuu pikkuse tingimisi vangistusega 3-aastase katseajaga ning Viru Maakohtu 21.06.2012 otsusega mĂ”isteti ta sĂŒĂŒdi KarS § 184 lg 21 alusel ja § 392 lg 2 p 2 alusel ja karistati 10 aasta, 4 kuu ja 27 pĂ€eva pikkuse vangistusega. Lisaks eelnevale on X.X. karistatud seitsmel korral vÀÀrteokorras liikluseeskirjade rikkumise eest. X.X. kannab Viru Maakohtu 21.06.2012 otsuse alusel vanglakaristust Viru Vanglas ning tema karistusaeg lĂ”ppeb 14.10.2020.
2.PPA tunnistas 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 X.X. elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel (vÀlismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule) alates 25.04.2017 kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtÀitmisele tema kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas tema suhtes sissesÔidukeeldu viieks aastaks lahkumiskohustuse tÀitmisest. X.X. esitas PPA 25.04.2017 otsuse nr 15.33.4/2017/2899-1 peale halduskohtule kaebuse, mida menetleti haldusasjas nr 3-17-946. Tartu Halduskohus rahuldas 15.05.2018 otsusega X.X. kaebuse. PPA esitas sellele otsusele Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas ning jÀttis 22.11.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsus jÔustus 26.02.2019, mil Riigikohus jÀttis X.X. kassatsioonkaebuse sellele otsusele menetlusse vÔtmata.
3.X.X. esitas 12.03.2019 Siseministeeriumile taotluse, milles palus tunnistada PPA 25.04.2017 otsus nr 15.3-3.4/2017/2899-1 tema suhtes sissesĂ”idukeelu kohaldamise osas kehtetuks. Taotluse kohaselt tuvastati Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 25.07.2016 otsusega nr 1370237, et X.X. töövĂ”ime kaotuse protsent on vĂ€hemalt 60% alates 31.08.2016 kuni 28.02.2017. Seda perioodi on pikendatud. X.X. on leidnud vangistuses viibides endale tööd OĂ-s MĂŒrin. See ettevĂ”te garanteerib X.X. töökoha ka pĂ€rast vanglast vabanemist. Arvestades, et X.X. on töövĂ”imetu, ei saa ta leida Venemaaga sidemete puudumise tĂ”ttu enda tervisele sobivat tööd ega saaks seetĂ”ttu materiaalselt toetada ka oma Eestis elavat ema. Vangistuse ajal on tema terviseseisund oluliselt halvenenud ning ta on invaliidistunud. Tal on raskusi liikumisega ning ta vajab operatsiooni. X.X.l on Eestis kaks tĂ€isealist last, kellelt tal on Ă”igus saada ĂŒlalpidamist. Riigikohtu 19.02.2019 otsuses nr 3-17-1545 esitatud seisukohtade jĂ€rgi tuleb silmas pidada, et isikut saab kohustada avaliku korra ohustamise tĂ”ttu Eestist lahkuma ĂŒksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tĂ”sist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule NĂ”ukogu 25.11.2003 direktiivi 2003/109/EĂ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg 1 tĂ€henduses. Arvestades kohtupraktika olulist muutmist ja vĂ”rdse kohtlemise pĂ”himĂ”tet (haldusasjas nr 3-17-1545 oli isik korduvalt narkokuritegude eest karistatud) on asjaolud niivĂ”rd muutunud, et need vĂ”ivad anda aluse sissesĂ”idukeelu kohaldamise osas PPA 25.04.2017 otsuse osaliselt kehtetuks tunnistamiseks lisaks ka humaansetel kaalutlustel.
4.Siseministeerium jĂ€ttis 30.04.2019 otsusega nr 1-24/157 X.X. taotluse talle kohaldatud sissesĂ”idukeelu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Otsuse pĂ”hjendused on jĂ€rgmised. Tartu Ringkonnakohus on hinnanud PPA 25.04.2017 otsuse nr 15.3-3.4/2017/2899-1 Ă”iguspĂ€rasust ning leidnud, et PPA on Ă”igesti vĂ”tnud arvesse X.X.st lĂ€htuva ohu hindamisel tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastest ja ĂŒhiskonnaohtlikkust ning pĂ”hjendatult leidnud, et isik kujutab ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. X.X. vĂ€ited tema ema abistamise vajaduse kohta on otsitud â isik ei ole teinud emale rahaĂŒlekandeid ega ole toonud taotluses vĂ€lja ĂŒhtegi muud asjaolu, mille alusel vĂ”iks jĂ€reldada, et nende vahel esineks erakorraline sĂ”ltuvussuhe. Ka isiku kaks Eestis elavat tĂ€isealist tĂŒtart ei ole tema perekonnaliikmed vĂ€ljasĂ”idukohustuse ja sissesĂ”idukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 alusel. TĂŒtred saavad soovi korral isa toetada ka siis, kui isa ei viibi Eestis. Isik ei ole vĂ€itnud ka seda, et tema Eestis elav
3-19-1014 elukaaslane ei saaks temaga Vene Föderatsiooni kaasa minna. SissesĂ”idukeeld ei piira oluliselt isiku vĂ”imalusi suhelda oma tĂŒtarde ja elukaaslasega ning ta ei pea selleks tingimata viibima Eesti Vabariigi territooriumil. Taotluses toodud vĂ€ited, et isiku terviseseisund on oluliselt halvenenud, tal on raskusi liikumisega ja ta vajab operatsiooni, ei vasta tĂ”ele. Viru Vangla on Siseministeeriumile kinnitanud, et vanglas viibitud aastate jooksul on tal lisandunud tervisega seotud kaebusi, kuid tema terviseseisund ei ole oluliselt halvenenud. Isik kĂ”nnib juba alates 2014. aastast kĂ€imiskepi abil ning vangla arsti hinnangul on ta töövĂ”imeline istuvas asendis kuni 1 tund pĂ€evas. Samas ei sega terviseseisund isikut töötamast OĂ-s MĂŒrin, kellega tal on tööleping alates 05.09.2016. Kuna X.X. on Eestis elamise kestel korduvalt rikkunud Ă”iguskorda, tema Ă”igusrikkumiste arv on mĂ€rkimisvÀÀrselt suur, teda on karistatud narkootiliste ainete kĂ€itlemise eest ning seitsmel korral vÀÀrteokorras liikluseeskirjade eiramise eest, vĂ”ib tema viibimine Eestis kujutada ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ning Eestis elavate teiste inimeste elule, tervisele ja varale. Oluline on siinkohal see, et X.X. kĂ€itles suurtes kogustes narkootilist ainet mitte enda tarbeks, vaid edasiandmise ja mĂŒĂŒgi, s.o narkokaubanduse eesmĂ€rgil. Ohtude realiseerumise Ă€rahoidmiseks tuleb riigil tegutseda ennetavalt. Asjaolu, et isik soovib vangistusest vabanemise jĂ€rel elada Eestis ja see, et ta on leidnud endale siin terviseseisundile vastava töö, ei ole selline erandlik pĂ”hjus, mis kaaluks ĂŒles riigi kohustuse kaitsta riigi julgeolekut ja avalikku korda. X.X. puhul ei ole rikutud vĂ”rdse kohtlemise pĂ”himĂ”tet. Siseministeerium on hinnanud tema poolt toime pandud sĂŒĂŒtegude asjaolusid ja temast lĂ€htuvaid riske individuaalselt ning sellest hinnangust tulenevalt on X.X. suhtes sissesĂ”idukeelu kehtima jÀÀmine proportsionaalne.
5.X.X. esitas 29.05.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse nr 1-24/157 tĂŒhistamiseks. Tallinna Halduskohus andis 29.05.2019 mÀÀrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele ĂŒle Tartu Halduskohtule. Kaebuse pĂ”hjendused on kokkuvĂ”tlikult jĂ€rgmised. Kaebaja on sĂŒndinud Eestis, on Eestis ĂŒles kasvanud ning Eestis sĂŒndisid ka tema lapsed Z.Z. ja Y.Y., kes on tĂ€isealised. Kaebajal on elukaaslane Q.Q., kes elab Narvas. Kaebaja esivanemad ja sugulased on maetud Eestisse. Kuigi Siseministeerium on vaidlustatud otsuses lĂ€htunud asjaolust, et kaebaja töövĂ”imet ei ole hinnatud, on tegelikkuses 17.01.2017 otsusega nr 1427739 tuvastatud kaebajal pĂŒsiv töövĂ”imetus. Kaebaja on leidnud vangistuses viibides endale tööd OĂ-s MĂŒrin ning saaks vabanemisel OĂ-s MĂŒrin töötades toetada materiaalselt ka oma Eestis elavat ema. Venemaaga sidemete puudumise tĂ”ttu ei saaks ta leida enda terviseseisundile sobivat tööd Venemaal. Kuna kaebaja on pĂŒsivalt töövĂ”imetu, on tal Ă”igus saada ĂŒlalpidamist oma Eestis elavatelt tĂ€isealistelt tĂŒtardelt. Siseministeeriumi otsusest ei nĂ€htu, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tĂ”sist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EĂ art 12 lg 1 tĂ€henduses. Kaebaja on vangistuses viibinud juba ĂŒle 9 aasta. Kaebaja kohta 25.06.2018 koostatud iseloomustuse kohaselt puuduvad tal distsiplinaarkaristused. Seega on ta oma kĂ€itumist parandanud ning tema suhtumine avalikku korda on paranenud. Kaebaja on tasunud kĂ”ik talle mÀÀratud vÀÀrteokaristused. Eeltoodu viitab sellele, et kaebaja tĂ€idab temale mÀÀratud karistusi nĂ”uetekohaselt ning jĂ€rgib ĂŒhiskonnas kehtivaid reegleid. Seega on kaebaja vangistuses viibimise ajal ennast parandanud. Samas on vangistuse ajal oluliselt halvenenud tema terviseseisund. Kaebaja varasem karistatus vĂ”ib viidata uute kuritegude toimepanemise ohule, kuid see ei nĂ€ita, et kaebaja kujutab tegelikku ja piisavalt tĂ”sist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.
6.Siseministeerium palus jĂ€tta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsuses on pĂ”hjendatult leitud, et tulenevalt kaebaja poolt toime pandud sĂŒĂŒtegude laadist ja korduvusest kujutab ta endast tegelikku ja piisavalt tĂ”sist ohtu avalikule korrale ja
3-19-1014 julgeolekule ning seda ka direktiivi 2003/109/EĂ art 12 tĂ€henduses. Ka vanglas koostatud iseloomustuse kohaselt on kaebaja avalikkusele kĂ”rgohtlik. Kaebajale sissesĂ”idukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud ega Ă€ra langenud ning sissesĂ”idukeelu lĂŒhendamiseks vĂ”i kehtetuks tunnistamiseks vĂ”i selle kehtivusaja lĂŒhendamiseks puuduvad humaansed kaalutlused. Ka PPA pole pidanud oma 09.04.2019 vastustajale saadetud seisukohas vĂ”imalikuks hinnata ĂŒmber kaebaja suhtes kujundatud seisukohta, et ta kujutab tegelikku ja piisavalt tĂ”sist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pĂ€rast vanglast vabanemist. Kaebaja vĂ€ide, et ta on asunud seaduskuulekale teele, kuna tal ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi, ei vasta tĂ”ele, sest Viru Vangla 25.07.2019 Ă”iendist nĂ€htub, et kaebajal on kehtiv distsiplinaarkaristus, mis on talle mÀÀratud 05.07.2019 kambris ravimite hoidmise eest. Kaebaja vĂ€ited tema töötamisvĂ”imalust ning abivajadust puuduvas osas on vastuolulised. Vaidlus puudub selles, et SKA 17.01.2017 otsusega nr 1427739 tuvastati kaebajal töövĂ”ime kaotus 60% ulatuses seoses ĂŒldhaigestumisega. Tuvastamist pole leidnud, et kaebaja oleks vangistuse ajal invaliidistunud vĂ”i ta vajaks operatsiooni. Kaebaja tervislikku seisundit on hinnanud juba Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-17-946. Need seisukohad on asjakohased ka kĂ€esolevas asjas ning kaebaja vĂ€ide, et tal puudub vĂ”imalus Venemaal tööle asuda, on kaheldav. Kaebaja ei ole toonud vĂ€lja asjaolusid, millest nĂ€htuks, et tema ema vajaks fĂŒĂŒsilist toetust. Kuna kaebajal ei olnud ka pikaajalise vangistuse ajal vĂ”imalik oma ema fĂŒĂŒsiliselt abistada, on ebatĂ”enĂ€oline, et kaebaja ema ilma kaebajata hakkama ei saaks ning teda saavad vajadusel abistada ka teised sugulased, nĂ€iteks lapselapsed. Sarnaselt ema ĂŒlalpidamisega ei pea kaebaja ka oma tĂŒtardelt ĂŒlalpidamise saamiseks viibima Eestis. Kaebaja ei ole toonud vĂ€lja ĂŒhtegi asjaolu, mis kinnitaks, et Eestist vĂ€ljasaatmisel keelduksid tema tĂ€isealised lapsed teda materiaalselt toetamast. Kohtule esitatud kaebaja tĂŒtarde kirjalikud selgitused tĂ”endavad vastupidiselt kaebaja vĂ€idetele seda, et nad on valmis toetama kaebajat materiaalselt ka siis, kui ta asub elama Venemaale. Arstiabi ja sotsiaalhoolekanne on kaebajale vajadusel tagatud ka Venemaal.
7.Kaebaja esitas 04.09.2019 kohtule uued tÔendid, mille kohaselt on ta 23.07.2019 abiellunud Eesti kodaniku H.H. ning viimane soovib usaldada oma laste kasvatamise kaebajale.
8.Siseministeerium leidis kohtule 13.09.2019 esitatud seisukohas, et ĂŒksnes asjaolu, et kaebaja on pĂ€rast sissesĂ”idukeelu kohaldamist abiellunud ning sissesĂ”idukeeld omab mĂ”ju ka tema abikaasale, ei muuda sissesĂ”idukeeldu Ă”igusvastaseks ega mĂ”juta selle kehtivust. Vastustaja hinnangul vĂ€ljendas kaebaja abikaasa abiellumisega valmisolekut nii sissesĂ”idukeelu kohaldamisega kaasnevaks perekonna- ja eraellu sekkumiseks Eesti Vabariigi territooriumil kui ka valmisolekut elada teises riigis. Perekond vĂ€ljasaatvas riigis ei vĂ€lista vĂ€ljasaatmist, kui esinevad kaalukad huvid ning perekonnal on vĂ”imalik vĂ€ljasaadetavaga kaasa kolida, isegi kui pereliikmetel pole sihtriigiga sidemeid (Euroopa InimĂ”iguste Kohtu otsus asjas nr 154/1996/773/974). Lisaks nĂ€htub rahvastikuregistrist, et H.H. mĂ”lemal alaealisel lapsel on olemas isa. H.H. paljasĂ”naline tahe usaldada oma laste kasvatamine mehele, kes ei ole nende isa, ei ole kooskĂ”las laste huvidega.
9.Tartu Halduskohtus 02.10.2019 toimunud kohtuistungil tÀiendas kaebaja kohtule esitatud kaebust kohustamisnÔudega vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti lÀbi vaatama ning kohus vÔttis kaebuse muutmise vastu.
10.Tartu Halduskohtule saabus 02.10.2019 (pĂ€rast kohtuistungi alustamist) kaebaja taotlus uue tĂ”endi, s.o OĂ MĂŒrin juhatuse liikme 18.09.2019 Ă”iendi asja materjalide juurde vĂ”tmiseks.
KOHTU SEISUKOHT
11.Esmalt selgitab kohus kĂ€esolevas haldusasjas vaidluse all oleva Ă”igusliku kĂŒsimuse olemust (I), lahendab seejĂ€rel veel lahendamata kaebaja taotluse tĂ€iendava tĂ”endi asja juurde
3-19-1014 vÔtmiseks (II), hindab Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse nr 1-24/157 ÔiguspÀrasust ja kaebuse pÔhjendatust (III) ning teeb menetluskulude jaotust ja kohtuotsuse avaldamist puudutavad otsustused (IV). I
12.Kaebaja on vaidlustanud Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse nr 1-24/157, millega Siseministeerium jĂ€ttis VSS § 32 lg 1 alusel rahuldamata kaebaja 12.03.2019 taotluse talle kohaldatud sissesĂ”idukeelu kehtetuks tunnistamiseks. KĂ”nealust sissesĂ”idukeeldu on kaebaja suhtes kohaldatud VSS § 74 lg 2 alusel PPA 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1, millega PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ning tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtĂ€itmisele tema kinnipidamisasutusest vabanemisel. Kuigi PPA oli 25.04.2017 otsuses tuginenud kaebajale lahkumiskohustuse vabatahtliku tĂ€itmise tĂ€htaja mÀÀramata jĂ€tmisel ekslikult VSS § 72 lg 2 p-le 7, pidas Tartu Ringkonnakohus 22.11.2018 otsuses nr 3-17-946 PPA 25.04.2017 otsuse Ă”iguspĂ€rasuse kontrollimisel tĂ€idetuks VSS § 72 lg 2 p 4 rakendamise eeldusi ega pidanud vajalikuks lahkumisettekirjutuse tĂŒhistamist selles ekslikule Ă”iguslikule alusele viitamise tĂ”ttu. Nendel asjaoludel luges ringkonnakohus Ă”iguspĂ€raseks ka PPA poolt 25.04.2017 otsuses VSS § 74 lg 2 alusel kaebaja suhtes kohaldatud sissesĂ”idukeelu 5 aastaks. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsusele kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus jĂ€ttis 26.02.2019 mÀÀrusega menetlusse vĂ”tmata. Seega on PPA 25.04.2017 otsus jĂ€tkuvalt kehtiv haldusakt ning seda hoolimata sellest, et sellest ei nĂ€htu PPA poolt VSS § 74 lg-te 3 ja 4 alusel selle kaalumist, kas kaebaja suhtes sissesĂ”idukeeldu kohaldada ja milline sissesĂ”idukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 34; Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, p 14).
13.Praeguses haldusasjas on vaidluse all kĂŒsimus sellest, kas Siseministeerium on VSS § 32 lg 1 alusel Ă”iguspĂ€raselt ja kaalutlusvigadeta leidnud, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesĂ”idukeelu kehtetuks tunnistamiseks puuduvad alused. Selle kĂŒsimuse lahendamisel vĂ”tab kohus arvesse, et PPA 25.04.2017 otsus jÀÀb sĂ”ltumata kĂ€esolevast otsusest kehtima kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise ja talle koheselt (pĂ€rast kinnipidamisasutusest vabanemist) sundtĂ€idetava lahkumisettekirjutuse tegemise osas. See tĂ€hendab, et sĂ”ltumata praeguses asjas tehtavast lahendist on kaebajal kohustus kinnipidamisasutusest vabanemisel Eestist lahkuda ning kohtule teadaolevalt puudub tal pĂ€rast vabanemist Eestis viibimiseks muu seaduslik alus. Seega ei annaks kaebaja suhtes kohaldatud sissesĂ”idukeelu kehtetuks tunnistamine talle pĂ€rast kinnipidamisasutusest vabanemist Ă”igust Eestis viibida ning tal tuleks talle Eestis viibimiseks seadusliku aluse andmist eraldi taotleda. SissesĂ”idukeelu kehtetuks tunnistamine tĂ€hendaks aga seda, et sel alusel ei oleks vĂ”imalik enam tema ajutist vĂ”i pikaajalist Eestis viibimist piirata. NĂ€iteks vĂ€listaks kehtiv sissesĂ”idukeeld tĂ€htajalise elamisloa taotluse rahuldamise
(VMS § 126).
14.Kaebaja on Siseministeeriumile 12.03.2019 esitatud taotluses tuginenud suures osas samadele asjaoludele, millele ta on tuginenud haldusasjas nr 3-17-946 toimunud kohtuvaidluses. Kui haldusasjas nr 3-17-946 said need asjaolud omada tĂ€htsust selle kĂŒsimuse otsustamisel, kas PPA oli Ă”iguspĂ€raselt tunnistanud kehtetuks kaebaja elamisloa, teinud talle lahkumisettekirjutuse ning kohaldanud tema suhtes sissesĂ”idukeeldu, siis praeguses menetluses saab kohus neid vĂ€iteid hinnata ĂŒksnes selle kĂŒsimuse valguses, kas esinevad alused kaebajale kohaldatud sissesĂ”idukeelu kehtetuks tunnistamiseks. II
15.Kaebaja on esitanud kohtule pĂ€rast HKMS § 62 lg-s 1 ning § 51 lg-s 3 sĂ€testatud tĂ€htaega uue tĂ”endina OĂ MĂŒrin juhatuse liikme 18.09.2019 Ă”iendi, milles viimane kinnitab, et
3-19-1014 OĂ MĂŒrin ja kaebaja vahel on 05.09.2016 sĂ”lmitud tööleping, mis on hetkel peatatud. Samuti kinnitab OĂ MĂŒrin juhatuse liige selles Ă”iendis, et jĂ€tkab kaebajaga töösuhteid pĂ€rast tema vabanemist, talle on tagatud ametikoht konsultandina, kaebajale pakutav töö vastab tema terviseseisundile ning OĂ MĂŒrin tagab kaebajale pĂ€rast vabanemist rehabilitatsiooniteenuste korraldamise omal kulul.
16.Vastavalt HKMS § 62 lg 1 teisele lausele vĂ”ib pĂ€rast HKMS § 62 lg-s 1 sĂ€testatud tĂ€htaega tĂ”endile tugineda ĂŒksnes HKMS § 51 lg-s 4 sĂ€testatud tingimustel, s.o juhul, kui see ei pĂ”hjusta kohtu arvates menetluse viibimist vĂ”i menetlusosaline pĂ”histab, et hilinemiseks oli mĂ”juv pĂ”hjus. Kohtule 02.10.2019 saabunud uue tĂ”endiga soovib kaebaja tĂ”endada asjaolu, et OĂ-s MĂŒrin on kaebajale pĂ€rast vabanemist tagatud ametikoht. Selle asjaolu ĂŒle puudub poolte vahel vaidlus. Kaebaja on sellele asjaolule tuginenud Siseministeeriumile 12.03.2019 esitatud taotluses ning sarnase sisuga tĂ”end oli esitatud ka haldusasja nr 3-17-946 menetluses (vt Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsuse p 16). Kaebaja avas kohtule edastatud tĂ”endi sisu kĂ€esolevas haldusasjas toimunud kohtuistungil suuliselt ning vastustaja ei vaielnud sellesisulise tĂ”endi asja juurde vĂ”tmisele vastu. Seega ei pĂ”hjusta selle tĂ”endi asja juurde vĂ”tmine menetluse viibimist ning kohus vĂ”tab selle asja materjalide juurde. III
17.VSS § 6 kohaselt on sissesĂ”idukeeld tĂ”kend, mille eesmĂ€rk on vĂ€ltida ebasoovitava vĂ€lismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Euroopa Parlamendi ja nĂ”ukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EĂ, ĂŒhiste nĂ”uete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, art 11 lg 2 esimese lause kohaselt mÀÀratakse sisenemiskeelu pikkus igal ĂŒksikjuhtumil kindlaks pĂ€rast kĂ”igi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ĂŒleta pĂ”himĂ”tteliselt viit aastat. VSS-s sisaldub lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesĂ”idukeelu ĂŒle otsustamise kohta kĂ€iv regulatsioon §-s 74.
18.VSS § 75 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesĂ”idukeelu kehtetuks tunnistamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise suhtes VSS 5. peatĂŒkis sĂ€testatut. VSS 5. peatĂŒkis sisalduva § 32 lg 1 kohaselt tunnistab Siseministeerium vĂ”i selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus sissesĂ”idukeelu kehtetuks vĂ”i lĂŒhendab sissesĂ”idukeelu kehtivusaega vĂ€lismaalase pĂ”hjendatud taotluse alusel, kui sissesĂ”idukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud vĂ”i Ă€ra langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. VSS § 32 lg-s 1 sĂ€testatud taotluse sisulisel lĂ€bivaatamisel tuleb kontrollida nii seda, kas varasem otsus keelu kohaldamise ja tĂ€htaja suhtes oli Ă”iguspĂ€rane, kui ka seda, kas on ilmnenud uusi asjaolusid, mis Ă”igustavad keelu tĂŒhistamist vĂ”i lĂŒhendamist (Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2006 otsus nr 3-05-312, p 15). VSS § 32 lg-st 1 tulenevalt saab Siseministeerium tunnistada isikule kohaldatud sissesĂ”idukeelu kehtetuks selle kohaldamise aluseks olevate asjaolude muutumise vĂ”i Ă€ralangemise tĂ”ttu, samuti humaansetel kaalutlustel ĂŒksnes juhul, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda.
19.Riigikohus selgitas 19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 p-s 19, et kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel lahkumisettekirjutuse ning kohaldab sissesĂ”idukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EĂ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lĂ€htuv tegelik ja piisavalt tĂ”sine oht avalikule korrale vĂ”i julgeolekule. Ka Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt vĂ”ib direktiivi 2003/109/EĂ art 12 tĂ”lgendamisel avaliku korra vĂ”i julgeoleku kaalutlustel meetmeid vĂ”tta ĂŒksnes siis, kui pĂ€rast seda, kui pĂ€devad riigisisesed asutused on ĂŒksikjuhtumit hinnanud, on tĂ”endatud, et asjaomase ĂŒksikisiku kĂ€itumine kujutab endast tĂ”elist, vahetut ja piisavalt tĂ”sist ohtu, mis kahjustab mĂ”nd ĂŒhiskonna pĂ”hihuvi (Euroopa Kohtu 08.12.2011 otsus nr C-371/08: Ziebell, p-d 82â83). Seega tuleneb direktiivist 2003/109/EĂ
3-19-1014 pikaajalise elaniku staatuse omandanud isikule tugevdatud kaitse vÀljasaatmise vastu. Kohus leiab, et kuigi Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse tegemise ajal oli kaebajale vÀljastatud pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistatud, oli ka selle otsuse tegemisel direktiivi 2003/109/Eà art 12 lg-st 1 kaebajale tuleneva tugevdatud kaitse arvesse vÔtmine pÔhjendatud (vrd Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 36; 23.09.2019 otsus nr 3-16-2436, p 11).
20.Kohus ei nĂ”ustu kaebajaga, et Riigikohtu 19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 tegemisega oleks asjakohane kohtupraktika sedavĂ”rd oluliselt muutunud, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesĂ”idukeeldu saaks ainuĂŒksi sellest tulenevalt pidada Ă”igusvastaseks ja ebaproportsionaalseks. Kohus juhib kaebaja tĂ€helepanu sellele, et Riigikohus on otsustanud Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsusele nr 3-17-946 esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse vĂ”tmise pĂ€rast haldusasjas nr 3-17-1545 lahendi tegemist. Samuti jagab kohus Siseministeeriumi seisukohta, et kaebajaga seotud individuaalsetest asjaoludest tulenevalt saab temast tulenevat ohtu pidada tegelikuks ja piisavalt tĂ”siseks direktiivi 2003/109/EĂ art 12 lg 1 tĂ€henduses.
21.Kohtule on esitatud karistusregistri vĂ€ljavĂ”te, millest nĂ€htub, et kaebajat on karistatud kahel korral kriminaalkorras ning seitsmel korral vÀÀrteokorras liikluseeskirjade rikkumise eest. Kaebaja on Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega kriminaalasjas nr 1-07-8477 sĂŒĂŒdi mĂ”istetud KarS § 424 alusel ja karistatud 5 kuu pikkuse tingimisi vangistusega 3-aastase katseajaga. Viru Maakohtu 21.06.2012 otsusega nr 1-10-8498 mĂ”isteti kaebaja aga sĂŒĂŒdi KarS § 184 lg 21 p 1 (narkootilise ja psĂŒhhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik kĂ€itlemine, mis oli toime pandud suure varalise kasu saamise eesmĂ€rgil) ja § 392 lg 2 p 2 alusel (keelatud ja eriluba nĂ”udva kauba ebaseaduslik sisse- ja vĂ€ljavedu, mis on toime pandud grupi poolt) ning karistati 10 aasta, 4 kuu ja 27 pĂ€eva pikkuse vangistusega. PPA 25.04.2017 otsusest nr 15.3-3.4/2017/2899-1 nĂ€htub, et kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud kuritegu seisnes selles, et ta kĂ€itles ajavahemikul 13.03.2009â07.05.2009 Eestis ja Venemaal suure materiaalse kasu saamise eesmĂ€rgil korduvalt ebaseaduslikult narkootilist ainet suures koguses ning aitas narkootilist ainet tuua ja viia ĂŒle riigipiiri, olles erinevates kuriteoepisoodides nii tellija kui tĂ€itja. Seega on kaebaja kĂ€itlenud suurtes kogustes narkootilist ainet mitte enda tarbeks, vaid edasiandmise ja mĂŒĂŒgi eesmĂ€rgil, andes sellega enda panuse narkokaubandusse. Erinevalt eeltoodust puudutasid haldusasjas nr 3-17-1545 kaebuse esitanud isiku toime pandud sĂŒĂŒteod ĂŒksnes narkootikumide omandamist ja valdamist ning teda ei olnud sĂŒĂŒdi mĂ”istetud grupiviisilises tegutsemises. Seega tuleneb kaebaja toime pandud kuriteo olemusest kĂ”rgendatud eeldus, et ta vĂ”ib Eestis viibides oma tegevusega seada ohtu rahvatervise. Narkootikumidega seotud sĂŒĂŒteod kahjustavad ĂŒhiskonna pĂ”hihuvi ja on seelĂ€bi ohuks avalikule korrale (vt nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 27). Kohtu hinnangul saab nendel pĂ”hjustel kaebajast lĂ€htuvat ohtu pidada ka tema edaspidisel vĂ”imalikul lĂŒhiajalisel Eestis viibimisel piisavalt tĂ”siseks.
22.Kohtule esitatud asjaoludest ei nÀhtu, et kaebaja suhtes esinevat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ei oleks saanud Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse tegemise ajal pidada enam tegelikuks. Sellise kaebajast tuleneva tegeliku ohu puudumise jÀreldust ei saa teha kaebaja vÀidetest, et ta on vangistuses viibides asunud Ôiguskuulekale teele ning tasunud kÔik tema suhtes tehtud vÀÀrteootsustest tulenevad rahalised kohustused.
23.Kohtule on esitatud Viru Vangla poolt kaebaja kohta 25.06.2018 koostatud iseloomustus, milles on peetud kaebajat kĂ”rgohtlikuks avalikkusele. Ohtlikkus seisneb selle iseloomustuse kohaselt kuritegeliku ĂŒhenduse liikmena kuritegude toimepanemises grupis ja suurtes kogustes narkootiliste ainete kĂ€itlemises, soodustades sellega kuritegevuse suurenemist ning seades ohtu rahvatervise, samuti alkoholijoobes autot juhtides avariiohtlike olukordade tekitamises. Ohtu
3-19-1014 on peetud tĂ”enĂ€oliseks, kui isik viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes ning kui ta jĂ€tkab narkootikumide kĂ€itlemisega, kuuludes kuritegelikku ĂŒhendusse. Samast iseloomustusest nĂ€htub veel, et vangla andmetel oli kaebaja suhelnud vangistuse ajal kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui kirjavahetuse teel ning temaga olid kokkusaamistel kĂ€inud isikud, keda teatakse kui organiseeritud kuritegevuse liikmeid vĂ”i nende lĂ€hedasi. Eeltoodu ei viita ĂŒhelgi viisil sellele, et vaidlustatud Siseministeeriumi otsuse tegemise ajaks pidi olema kaebajast lĂ€htuv tegelik oht avalikule korrale Ă€ra langenud.
24.Siseministeerium on Ă”iguspĂ€raselt leidnud, et kaebajast tulenev oht kaalub ĂŒles kaebaja vĂ€lja toodud asjaolud seoses tema Eestis elavate lĂ€hedaste abivajadusega ning tema tervisega. Kaebaja vastavad vĂ€ited kattuvad suures osas haldusasjas nr 3-17-946 esitatud vĂ€idetega ning kohtule ei nĂ€htu, et need asjaolud oleksid pĂ€rast PPA 25.04.2017 otsuse tegemist oluliselt muutunud ja vĂ”iksid anda pĂ”hjuse kaebajale kohaldatud sissesĂ”idukeelu humaansetel alustel kehtetuks tunnistamiseks VSS § 32 alusel.
25.Viru Vangla 01.04.2019 Ă”iendi nr 2-4/12147-2 kohaselt on vangla arst hinnanud kaebaja 23.04.2018 töövĂ”imeliseks istuvas asendis kuni 1 tund pĂ€evas ning tervisekaardi andmetel ei ole arstid, vastupidiselt kaebaja tĂŒtarde 12.04.2018 kirjalikes selgitustes mĂ€rgitud vajadusele, nĂ€inud kaebajale ette operatsioone, vĂ€lja arvatud plaaniline nina vaheseina operatsioon. Ka kohtuistungil vĂ€idetud sĂŒvenenud sĂŒdamehaigus, raske depressioon ning halvenenud nĂ€gemine on sellised tervisehĂ€dad, millele on kaebajal vĂ”imalik saada leevendust ja ravi ka Venemaal, hoolimata tema suhtes kehtivast sissesĂ”idukeelust. Seega puudub kohtul alus arvata, et kaebaja ei oleks vĂ”imeline saama hakkama ilma Eestis elavate lĂ€hedaste fĂŒĂŒsilise abita. Ka ema hooldamise vajaduse kohta ei ole kaebaja esitanud uusi vĂ€iteid vĂ”rreldes haldusasjaga nr 3-17-946. Selliseks uueks ja olulist tĂ€htsust omavaks vĂ€iteks ei saa pidada kohtuistungil esitatud kaebaja vĂ€idet, et ema elab lootuses, et kaebaja vabaneb. Lisaks on vastustaja Ă”igesti viidanud, et kaebaja ema ei kuulu kaebaja nn tuumikperesse VSS § 29 lg 4 tĂ€henduses ning tema eest saavad vajadusel hoolitseda ka nĂ€iteks kaebaja tĂ€isealised lapsed.
26.Halduskohtu hinnangul ei vĂ€lista sissesĂ”idukeelu kehtimine kaebajal enda elatamiseks tema vĂ”imetele kohase töö leidmist. Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsuse nr 3-17-946 p-des 16 ja 17 osutatud seisukohad, mille kohaselt on kaebaja varasema Ă€ritegevusega piisavalt tĂ”endatud, et kaebajal on piisavalt oskusi, teadmisi ja kogemusi, et leida endale vajadusel jĂ”ukohast tööd ka vĂ€ljaspool Eesti Vabariiki, on ka praeguses vaidluses asjakohased. Samuti ei anna sissesĂ”idukeelu kehtetuks tunnistamiseks alust asjaolu, et kaebajal on Eestis viibimise korral vĂ”imalik töötada OĂ-s MĂŒrin. Ăksnes kaebaja soov teha tööd Eestis ei kaalu ĂŒles muid asjaolusid, mis annavad Siseministeeriumi hinnangul aluse kaebaja suhtes sissesĂ”idukeelu kehtima jÀÀmiseks.
27.Kohus leiab, et kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule tuleb pidada tegelikuks ja piisavalt tÔsiseks ka kÀesoleva otsuse tegemise ajal (vrd Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 22; Euroopa Kohtu 08.12.2011 otsuse nr C-371/08, p 84). Kaebaja kannab endiselt karistust Viru Vanglas, teda ei ole ennetÀhtaegselt karistuse kandmisest vabastatud ning kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid alust kahelda Siseministeeriumi poolt vaidlustatud otsuses tehtud ohuprognoosi adekvaatsuses. Kuigi Viru Vangla 25.07.2019 koostatud Ôiendis ei ole vÀlja toodud seda, et kaebaja oleks 2018. ja 2019. aasta jooksul suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega (nagu nÀhtus Viru Vangla 25.06.2018 koostatud iseloomustusest), on selles Ôiendis nÀiteks viidatud kaebajale 05.07.2019 mÀÀratud distsiplinaarkaristusele, mis on vastuolus kaebaja vÀidetega tema Ôiguskuulekast kÀitumisest. Viru Vangla 05.07.2019 kÀskkirja nr 6-3/429-1 vaidlustamiseks esitatud 01.10.2019 kaebusest ei nÀhtu kohtule asjaolusid, mis annaksid pidada kaebajale mÀÀratud karistust ilmselgelt
3-19-1014 Ă”igusvastaseks. Selle ĂŒle, kas kaebaja vĂ€ited tema kambrist leitud esemete talle mitte kuulumise kohta vastavad tĂ”ele ning muudavad kaebaja karistamise Ă”igusvastaseks, saab halduskohus otsustada kĂ”nealuse kaebuse alusel algatatud kohtumenetluses.
28.Erinevalt kaebaja ohtlikkusest, mida tuleb eelnevalt viidatud kohtupraktika kohaselt hinnata ka otsuse tegemise aja seisuga, ei tulene kohtupraktikast, et kohus peaks kaalutlusotsuse Ă”iguspĂ€rasuse hindamisel vĂ”tma arvesse muid pĂ€rast otsuse tegemisel ilmnenud faktilisi asjaolusid. Kohus saab hinnata otsuse Ă”iguspĂ€rasust ĂŒksnes selle tegemise aja seisuga ega vĂ”i asuda ise vastustaja asemel kaaluma, kas pĂ€rast otsuse tegemist ilmnenud asjaolud annavad aluse sissesĂ”idukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kohtu pĂ€devuses on ĂŒksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on Ă”iguspĂ€rane (HKMS § 158 lg 3; vrd Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18; 23.09.2019 otsus nr 3-16-2088, p 18). SeetĂ”ttu ei oma vaidlustatud otsuse Ă”iguspĂ€rasuse hindamisel mÀÀravat tĂ€htsust pĂ€rast Siseministeeriumi 30.04.2019 otsuse tegemist ilmnenud uus asjaolu ehk kaebaja ja Eesti kodanikust H.H. vahel 23.07.2019 sĂ”lmitud abielu ning vĂ€ited H.H. soovist usaldada enda laste kasvatamine kaebajale, kuigi kaebaja ei ole nende laste isa. Isegi kui pidada tĂ”eseks kaebaja poolt kohtuistungil esitatud tĂ”endamata vĂ€iteid, et ta on suhelnud H.H.ga viimased kaks aastat, mis viitab sellele, et tegemist vĂ”ib olla asjaoluga, mida vastustaja pidi otsuse tegemisel arvestama, ei tooks see siiski kaasa Siseministeeriumi otsuse tĂŒhistamist. Vastustaja on asjakohaselt viidanud Euroopa InimĂ”iguste Kohtu praktikale, mille kohaselt ei ole peetud perekonna olemasolu isiku vĂ€ljasaatmist vĂ€listavaks asjaoluks, kui partner oli isikuga perekonnasuhteid luues teadlik isiku kriminaalsest taustast ja vĂ€ljasaatmisohust (nt 17.02.2009 otsus asjas nr 27319/07, Onur vs Suurbritannia, p 59).
29.Eeltoodust tulenevalt ei nĂ€htu kaebaja taotlusest ega kaebusest, et talle sissesĂ”idukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud oleksid muutunud vĂ”i Ă€ra langenud. Samuti pole viidatud sellistele humaansetele kaalutlustele, mis vĂ”iksid anda alust kaebaja suhtes tehtud varasema otsuse muutmiseks. Seega on Siseministeerium Ă”iguspĂ€raselt jĂ€tnud kaebaja taotluse tema suhtes kohaldatud sissesĂ”idukeelu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ning kaebus tuleb jĂ€tta nii tĂŒhistamis- kui kohustamisnĂ”udes rahuldamata. IV
30.HKMS § 158 lg 5 kohaselt mÀÀrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt vÀljamÔistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kohtuistungil kohtule avaldanud, et ta ei taotle vastustajalt muude menetluskulude kui riigilÔivu vÀljamÔistmist. Kuna kohus jÀtab kaebuse rahuldamata, jÀÀb see kaebaja taotlus rahuldamata. Ka vastustaja vÔimalikud menetluskulud jÀÀvad tema enda kanda, sest kohtule pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitatud (HKMS § 109 lg 1 lause 4).
31.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses enda algatusel kaebaja nime tÀhemÀrgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. FĂŒĂŒsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonĂŒmiseeritud. Andmed on informatiivsed.