Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 17.06.2020, Tartu 3-19-1014 X kaebus Siseministeeriumi 30.04.2019. a otsuse nr 124/157 tühistamiseks ja Siseministeeriumi kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi Tartu Halduskohtu 28.10.2019. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X, esindaja advokaat Valeriy Gimaev Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Merje Joll
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.10.2019. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 17.06.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) on Vene Föderatsiooni kodanik, kes sündis Eesti Vabariigis. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 26.01.2000. a otsusega anti kaebajale Eestis elamiseks alaline elamisluba, mis muutus seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
2.Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kahel korral. Viru Maakohtu 03.07.2007. a otsusega
mõisteti kaebaja süüdi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises. Viru Maakohtu 21.06.2012. a otsusega mõisteti kaebaja süüdi narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ja salakaubaveos. Kaebaja kannab Viru Maakohtu 21.06.2012. a otsuse alusel vanglakaristust Viru Vanglas ning tema karistusaeg lõpeb 14.10.2020. Lisaks on kaebajat karistatud 11 korral väärteokorras.
3.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 25.04.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 kaebaja elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel (välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule) kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. Lahkumisettekirjutus kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel.
4.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse PPA 25.04.2017. a otsuse tühistamiseks (haldusasi nr xxx). Tartu Halduskohus rahuldas 15.05.2018. a otsusega kaebuse ja tühistas PPA 25.04.2017. a otsuse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22.11.2018. a otsusega PPA apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et PPA on põhjendatult ning asjakohasele kohtupraktikale tuginedes leidnud, et vanglast vabanemisel kujutab kaebaja endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebajast lähtuva ohu hindamisel võeti arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamisel võeti õigesti arvesse VMS § 241 lg-st 3 tulenevaid asjaolusid: kaebaja Eestis elamise kestust, tema vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebaja ja tema perekonnaliikmete jaoks ning kaebaja sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Ringkonnakohus nõustus PPA otsuses tehtud järeldusega, et õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad käesoleval juhul üles kaebaja sidemete katkemise Eesti riigiga. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 rakendamise eeldused on täidetud ning puudub alus kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse tühistamiseks. Ringkonnakohus luges õiguspäraseks ka PPA otsusega VSS § 74 lg 2 alusel kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu viieks aastaks. Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ning ringkonnakohtu otsus jõustus 26.02.2019.
5.Kaebaja esitas 12.03.2019 Siseministeeriumile taotluse, milles palus PPA 25.04.2017. a otsuse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu osas kehtetuks tunnistada. Kaebaja viitas Riigikohtu 19.02.2019. a otsuses nr xxx esitatud seisukohtadele, mille järgi saab isikut kohustada avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Arvestades kohtupraktika olulist muutmist on praegusel juhul asjaolud muutunud ning need võivad anda aluse sissesõidukeelu kohaldamise osas PPA 25.04.2017. a otsuse kehtetuks tunnistamiseks lisaks ka humaansetel kaalutlustel.
6.Siseministeerium jättis 30.04.2019. a otsusega nr 1-24/157 „Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata jätmine” kaebaja taotluse rahuldamata. Siseministeerium leidis, et kuna sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud ning sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks puuduvad humaansed kaalutlused, tuleb kaebaja taotlus sissesõidukeelu lühendamiseks või kehtetuks tunnistamiseks jätta rahuldamata. Kaebaja on Eestis elamise kestel korduvalt rikkunud õiguskorda, tema õigusrikkumiste arv on märkimisväärselt suur, teda on karistatud suurtes kogustes narkootiliste ainete käitlemise eest ning seitsmel korral väärteokorras liikluseeskirjade eiramise eest. Seetõttu võib tema viibimine Eestis kujutada ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ning Eestis elavate teiste inimeste elule, tervisele ja varale. Ainuüksi Riigikohtu otsuses
nr xxx toodud asjaolud ja põhjendused ei too automaatselt kaasa kellegi ebavõrdset kohtlemist ega ka sissesõidukeeldude kehtetuks tunnistamist, sest sissesõidukeeldude kohaldamise näol on tegemist haldusorgani kaalutlusotsusega, mille tegemisel tuleb asjaolusid hinnata individuaalselt ja kogumis. Siseministeerium hindas kaebaja toime pandud süütegude asjaolusid ja temast lähtuvaid riske individuaalselt ning sellest hinnangust tulenevalt on kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtima jäämine proportsionaalne.
7.Kaebaja esitas 29.05.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 30.04.2019. a otsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus andis asja vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule. Kaebaja esitas 04.09.2019 kohtule uued tõendid, mille kohaselt on ta 23.07.2019 abiellunud Eesti kodanikuga ning viimane soovib usaldada oma laste kasvatamise kaebajale. Siseministeerium leidis kohtule 13.09.2019 esitatud seisukohas, et üksnes asjaolu, et kaebaja on pärast sissesõidukeelu kohaldamist abiellunud ning sissesõidukeeld omab mõju ka tema abikaasale, ei muuda sissesõidukeeldu õigusvastaseks ega mõjuta selle kehtivust. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja abikaasa mõlemal alaealisel lapsel isa olemas. Kaebaja abikaasa paljasõnaline tahe usaldada oma laste kasvatamine mehele, kes ei ole nende isa, ei ole kooskõlas laste huvidega. Kaebaja täiendas Tartu Halduskohtus 02.10.2019 toimunud kohtuistungil kaebust kohustamisnõudega vastustaja kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.
8.Tartu Halduskohus jättis 28.10.2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et Siseministeerium on õiguspäraselt jätnud kaebaja taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ning kaebus tuleb jätta nii tühistamiskui kohustamisnõudes rahuldamata. Kaebaja taotlusest ega kaebusest ei nähtu, et talle sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud oleksid muutunud või ära langenud. Samuti pole viidatud sellistele humaansetele kaalutlustele, mis võiksid anda alust kaebaja suhtes tehtud varasema otsuse muutmiseks. 8.1 Halduskohus ei nõustunud kaebajaga, et Riigikohtu 19.02.2019. a otsuse nr xxx tegemisega oleks asjakohane kohtupraktika sedavõrd oluliselt muutunud, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu saaks ainuüksi sellest tulenevalt pidada õigusvastaseks ja ebaproportsionaalseks. Halduskohus juhtis tähelepanu sellele, et Riigikohus keeldus praeguse vaidlusega seotud haldusasjas nr xxx kaebaja esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest pärast haldusasjas nr xxx lahendi tegemist. 8.2 Riigikohus selgitas otsuse nr xxx p-s 19, et kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel lahkumisettekirjutuse ning kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule. Halduskohus leidis, et kuigi Siseministeeriumi 30.04.2019. a otsuse tegemise ajal oli kaebajale väljastatud pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistatud, oli ka selle otsuse tegemisel direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 kaebajale tuleneva tugevdatud kaitse arvesse võtmine põhjendatud. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et kaebajaga seotud asjaoludest tulenevalt saab temast tulenevat ohtu pidada tegelikuks ja piisavalt tõsiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kaebaja suhtes esinevat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ei oleks saanud Siseministeeriumi 30.04.2019. a otsuse tegemise ajal pidada enam tegelikuks. Sellist järeldust ei saa teha kaebaja väidetest, et ta on vangistuses viibides asunud õiguskuulekale teele ning tasunud kõik tema suhtes tehtud väärteootsustest tulenevad rahalised kohustused. Viru Vangla poolt kaebaja kohta 25.06.2018 koostatud iseloomustuses peetakse
kaebajat kõrgohtlikuks avalikkusele. Kaebaja ohtlikkus seisneb selle iseloomustuse kohaselt kuritegeliku ühenduse liikmena kuritegude toimepanemises grupis ja suurtes kogustes narkootiliste ainete käitlemises, soodustades sellega kuritegevuse suurenemist ning seades ohtu rahvatervise, samuti alkoholijoobes autot juhtides avariiohtlike olukordade tekitamises. Oht on tõenäoline, kui isik viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes ning kui ta jätkab narkootikumide käitlemisega, kuuludes kuritegelikku ühendusse. Samast iseloomustusest nähtub, et vangla andmetel suhtles kaebaja vangistuse ajal kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui kirjavahetuse teel ning temaga käisid kokkusaamistel isikud, keda teatakse kui organiseeritud kuritegevuse liikmeid või nende lähedasi. Eeltoodu ei viita ühelgi viisil sellele, et Siseministeeriumi vaidlustatud otsuse tegemise ajaks pidi olema kaebajast lähtuv tegelik oht avalikule korrale ära langenud. Halduskohus leidis, et kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule tuleb pidada tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ka käesoleva otsuse tegemise ajal. Kaebaja kannab endiselt karistust Viru Vanglas, teda ei ole ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastatud ning kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid alust kahelda vaidlustatud otsuses Siseministeeriumi poolt tehtud ohuprognoosi adekvaatsuses. Kuigi Viru Vangla 25.07.2019 koostatud õiendis ei ole välja toodud seda, et kaebaja oleks 2018. ja 2019. aasta jooksul suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega (nagu nähtus Viru Vangla 25.06.2018. a iseloomustusest), on selles õiendis viidatud kaebajale 05.07.2019 määratud distsiplinaarkaristusele, mis on vastuolus kaebaja väidetega tema õiguskuuleka käitumise teele asumisest. 8.3 Siseministeerium leidis õigesti, et kaebajast tulenev oht kaalub üles kaebaja välja toodud asjaolud seoses tema Eestis elavate lähedaste abivajaduse ning tervisega. Kaebaja väited kattuvad suures osas haldusasjas nr xxx esitatud väidetega ning ei nähtu, et need asjaolud oleksid pärast PPA 25.04.2017. a otsuse tegemist oluliselt muutunud ja võiksid anda põhjuse kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu humaansetel alustel kehtetuks tunnistamiseks VSS § 32 alusel. Viru Vangla 01.04.2019. a õiendi nr 2-4/12147-2 kohaselt hindas vangla arst kaebaja 23.04.2018 töövõimeliseks istuvas asendis kuni 1 tund päevas ning tervisekaardi andmetel ei ole arstid näinud kaebajale ette operatsioone, välja arvatud plaaniline nina vaheseina operatsioon. Ka kohtuistungil väidetud süvenenud südamehaigus, raske depressioon ning halvenenud nägemine on sellised tervisehädad, millele on kaebajal võimalik saada leevendust ja ravi ka Venemaal. Seega puudub kohtul alus arvata, et kaebaja ei oleks võimeline saama hakkama ilma Eestis elavate lähedaste füüsilise abita. Ka ema hooldamise vajaduse kohta ei ole kaebaja esitanud uusi väiteid võrreldes haldusasjaga nr xxx. Selliseks uueks ja olulist tähtsust omavaks väiteks ei saa pidada kohtuistungil esitatud kaebaja väidet, et ema elab lootuses, et kaebaja vabaneb. Lisaks viitas vastustaja õigesti sellele, et kaebaja ema ei kuulu kaebaja nn tuumikperesse VSS § 29 lg 4 tähenduses ning tema eest saavad vajadusel hoolitseda kaebaja täisealised lapsed. 8.4 Sissesõidukeelu kehtimine ei välista kaebajal enda elatamiseks tema võimetele kohase töö leidmist. Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018. a otsuse nr xxx p-des 16 ja 17 osutatud seisukohad, mille kohaselt on kaebaja varasema äritegevusega piisavalt tõendatud, et tal on piisavalt oskusi, teadmisi ja kogemusi, et leida endale vajadusel jõukohast tööd ka väljaspool Eesti Vabariiki, on praeguses vaidluses samuti asjakohased. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks ei anna alust asjaolu, et kaebajal on Eestis viibimise korral võimalik töötada OÜ-s XXX. Kaebaja soov teha tööd Eestis ei kaalu üles muid asjaolusid, mis annavad aluse kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtima jäämiseks. 8.5 Erinevalt kaebaja ohtlikkusest, mida tuleb hinnata ka otsuse tegemise aja seisuga, ei tulene kohtupraktikast, et kohus peaks kaalutlusotsuse õiguspärasuse hindamisel võtma arvesse muid
pärast otsuse tegemisel ilmnenud faktilisi asjaolusid. Kohus saab hinnata otsuse õiguspärasust üksnes selle tegemise aja seisuga ega või asuda ise vastustaja asemel kaaluma, kas pärast otsuse tegemist ilmnenud asjaolud annavad aluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3; vrd Riigikohtu 01.10.2019. a otsus nr 3-18-1891, p 18; 23.09.2019. a otsus nr 3-16-2088, p 18). Seetõttu ei oma vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel määravat tähtsust pärast Siseministeeriumi 30.04.2019. a otsuse tegemist ilmnenud uus asjaolu ehk kaebaja 23.07.2019 sõlmitud abielu ning väited kaebaja abikaasa soovist usaldada enda laste kasvatamine kaebajale. Vastustaja on asjakohaselt viidanud EIK praktikale, mille kohaselt ei ole peetud perekonna olemasolu isiku väljasaatmist välistavaks asjaoluks, kui partner oli isikuga perekonnasuhteid luues teadlik isiku kriminaalsest taustast ja väljasaatmisohust (nt 17.02.2009. a otsus asjas nr 27319/07, Onur vs Suurbritannia, p 59).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu 28.10.2019. a otsuse peale. Kaebaja palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kaebaja leiab, et sissesõidukeelu kohaldamise alus on selgelt muutunud. Riigikohus selgitas 19.02.2019. a otsuses haldusasjas nr xxx, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Riigikohus asus seisukohale, et pikaajalise elaniku elamisluba on võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. Kaebaja esitas halduskohtule tõendid selle kohta, et vangistuse ajal on tema terviseseisund oluliselt halvenenud. Halduskohus lükkas Viru Vangla 01.05.2019. a vastusele tuginedes ümber kaebaja tütarde seletused kaebaja tervise ja abivajaduse kohta. Kaebajal on osaline töövõime, mis võimaldab tal töötada ainult istuvas asendis kuni 1 tund päevas. Samuti teatas vangla kaebajale määratud plaanilistest operatsioonidest. Halduskohus on kaebajast tuleneva ohu tuvastanud üksnes minevikusündmuste põhjal ning ei ole arvestanud, et kaebaja terviseseisund välistab temast tuleneva ohu. Riigikohtu seisukoha järgi ei tähenda toimepandud süütegude laad ja retsidiivsus, et oht avalikule korrale on tegelik. Kaebajat on narkootikumidega seotud kuriteos karistatud esimest korda ning ta kannab pikaajalist vangistust esimest korda. Vangistus on kaebajale piisavat mõju avaldanud ning pikaajalise vangistuse tõttu on kaebajast tulenev oht oluliselt vähenenud. Halduskohtule esitatud tõendid kinnitavad, et humaansetel asjaoludel tuleb kaebaja suhtes kehtestatud sissesõidukeeld tühistada. Kaebajal on Eestis kaks täisealist last, kellega kaebajal on head suhted, ta on neid kasvatanud ja nende eest hoolitsenud. Kaebaja abiellus Eesti kodanikuga ja taotleb elamisluba (PPA menetlus nr xxx).
10.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohus hindas vaidlustatud kohtuotsuses igakülgselt, kas või mil määral mõjutasid Riigikohtu otsuses nr xxx toodud seisukohad vaidlustatud otsuse tegemist ning jõudis põhjendatult seisukohale, et Riigikohtu viidatud otsuse tegemisega ei ole asjakohane kohtupraktika sedavõrd oluliselt muutunud, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu saaks ainuüksi sellest tulenevalt pidada õigusvastaseks ja ebaproportsionaalseks. Vastustaja leiab jätkuvalt, et ainuüksi Riigikohtu otsuses nr xxx toodud asjaolud ja põhjendused ei too automaatselt kaasa ebavõrdset kohtlemist ega ka sissesõidukeeldude kehtetuks tunnistamist, sest sissesõidukeeldude kohaldamise või nende
kehtetuks tunnistamata jätmise näol on tegemist haldusorgani kaalutlusotsusega, mille tegemisel tuleb asjaolusid hinnata individuaalselt ja kogumis. Halduskohus on kaebaja terviseseisundiga seotud tõendeid igakülgselt hinnanud. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja vajaks operatsioone (v.a plaaniline nina vaheseina operatsioon) või et ta oleks vangistuses invaliidistunud. Puudub alus arvata, et kaebaja ei oleks võimeline saama hakkama ilma Eestis elavate lähedaste füüsilise abita. Kaebaja on Viru Vangla 01.04.2019. a (kaebaja on ekslikult märkinud kuupäevaks 01.05.2019) kirjas nr 2-4/12147-2 märgitut, millest kohtuasja lahendamisel lähtus ka halduskohus, tõlgendanud endale sobivalt, kuid vääralt. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et temast tulenev oht on oluliselt vähenenud ning et isegi, kui oht eksisteerib, on see hüpoteetiline, mitte tegelik. Vastustaja on vaidlustatud otsuses kõiki eespool nimetatud asjaolusid kogumina hinnanud ning põhjendatult leidnud, et kaebaja kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ning seda ka direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele riigi julgeoleku ja avaliku korra ohustamise kontekstis, on riigi vastavat pädevust omava asutuse hinnata ning isik ei saa ise hinnata endast tuleneva ohu suurust. Kaebaja ohuhinnangut ei mõjuta ka tema terviseseisundit puudutavad väited, sest esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks võrreldes sissesõidukeelu kohaldamise, Tartu Ringkonnakohtu poolt asjas nr xxx tehtud otsuse ega ka vaidlustatud otsuse tegemise ajaga võrreldes oluliselt muutunud. Humaanseid kaalutlusi, millest tingitult oleks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine põhjendatud, ei esine. Vastustaja võttis otsuse tegemisel arvesse VSS § 32 lg-s 1 sätestatut, kaalus kaebaja esitatud asjaolusid ja väiteid ning jõudis põhjendatult seisukohale, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks ei ole alust. Vastustaja hindas ka kaebaja väiteid täisealistelt tütardelt ülalpidamise saamise ja eaka ema abistamisvajaduse, samuti abielu ja abikaasa alaealiste laste kasvatamiskohustuse kohta ning leidis, et antud juhul ei ole tegemist selliste asjaoludega, mis annaksid alust kaebaja suhtes tehtud varasema otsuse muutmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei eksinud vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme. Halduskohus hindas kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid.
13.Apellatsioonkaebuses esitatud väidetele vastamiseks käsitleb ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu poolt kaebaja ohtlikkusele antud hinnangu õiguspärasust (I), kaebaja väiteid muutunud asjaolude ja asjas esitatud tõendite tähenduse (II) ning humaansetele kaalutlustele tuginemise võimalikkuse kohta (III). Seejärel teeb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamiseks vajalikud otsustused (IV). I
14.Tulenevalt VSS § 32 lg-st 1 tunnistab Siseministeerium välismaalase põhjendatud taotluse alusel kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Kaebaja leiab VSS § 32 lg-le 1 tuginedes, et tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld oleks tulnud kehtetuks tunnistada, kuna
kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud, samuti esinevad kaebaja arvates praegusel juhul asjaolud, mis võimaldavad sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada humaansetel kaalutlustel. Kaebaja viitas nii vastustajale sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluses kui ka halduskohtule esitatud kaebuses Riigikohtu selgitustele haldusasjas nr xxx ning väidab ka apellatsioonkaebuses, et tema puhul ei ole tegemist isikuga, kes kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses.
15.Kaebaja toetub praeguses vaidluses suures osas samadele asjaoludele, millele ta tugines haldusasjas nr xxx. Vastustaja viitas vaidlusaluse otsuse tegemisel haldusasjas nr xxx jõustunud Tartu Ringkonnakohtu otsusele, milles leiti, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine tema ohtlikkuse tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning kaebaja suhtes kohaldatud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased. Samuti arvestas vastustaja otsuse tegemisel kaebaja viidatud Riigikohtu seisukohti haldusasjas nr xxx.
16.Kaebaja poolt toime pandud narkootikumidega seotud kuritegu seisnes selles, et ta käitles ajavahemikul 13.03.2009–07.05.2009 Eestis ja Venemaal suure materiaalse kasu saamise eesmärgil korduvalt ebaseaduslikult narkootilist ainet suures koguses ning aitas narkootilist ainet tuua ja viia üle riigipiiri, olles erinevates kuriteoepisoodides nii tellija kui täitja. Kaebaja käitles suurtes kogustes narkootilist ainet mitte enda tarbeks, vaid edasiandmise ja müügi eesmärgil. Halduskohus märkis õigesti, et erinevalt eeltoodust puudutasid kaebaja viidatud haldusasjas nr xxx kaebuse esitanud isiku toime pandud süüteod üksnes narkootikumide omandamist ja valdamist ning teda ei olnud süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises. Seega ei olnud kaebajal alust oodata praeguses asjas Riigikohtu lahendis nr xxx käsitletule sarnast hinnangut. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja toime pandud kuriteo olemusest tuleneb kõrgendatud eeldus, et ta võib Eestis viibides oma tegevusega seada ohtu rahvatervise. Riigikohtu selgitusi arvestades on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajast lähtuvat ohtu saab pidada tegelikuks (tõenäosus) ja piisavalt tõsiseks (kahjuliku tagajärje olulisus).
17.Seda, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses, on praegusel juhul kinnitanud ka EIK. Nimelt tegi EIK 28.04.2020 vastuvõetamatuks tunnistamise otsuse kohtuasjas X vs. Eesti (44047/19), milles kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et PPA ei olnud tuvastanud, et kaebaja kujutas endast „tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu“ avalikule korrale ja riigi julgeolekule. EIK märkis, et riigisisesest õigusest, koostoimes Euroopa Liidu nõukogu direktiiviga nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, tuleneb selgelt, et pikaajalist elanikku võib välja saata ainult siis, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. EIK viitas samuti Riigikohtu 19.02.2019. a otsusele haldusasjas nr xxx, milles selgitati, et kohtul on võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. EIK leidis, et PPA on analüüsinud nii kaebaja kuritegude iseloomu ja raskust kui ka tema käitumist vanglas ning on seejärel jõudnud järeldusele, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
18.Ka EIK märkis 28.04.2020. a otsuses asjas X vs. Eesti, et väljasaatmisotsuse tegemisel arvesse võetud kaebaja poolt toime pandud narkokuritegu oli kahtlemata väga tõsine, mida kinnitab ka mõistetud karistuse pikkus – kümme aastat vangistust. Kaebaja oli selle 2009. a toime pandud kuriteo sooritanud lisaks veel eelmise karistuse kehtivusajal. EIK kordas enda seisukohta, et riikidel on õigus pidada narkokuritegusid väga rasketeks kuritegudeks, kuna
nende hävitav mõju kandub üle kogu ühiskonnale. EIK märkis, et riigi ametivõimud on toetunud ka kaebaja suhtes tehtud riskihinnangule, kus leiti, et ta on avalikkusele kõrgohtlik ning informatsioonile, et kaebaja jätkas vanglas viibides suhtlemist kuritegeliku taustaga isikutega. EIK nõustus, et kaebaja väljasaatmisotsus täitis nii Eesti kui ka EL seadusandluses ette nähtud seaduslikku eesmärki, milleks oli konventsiooni art 8 lg 2 mõttes riigi julgeoleku ja ühiskondliku turvalisuse kaitse.
19.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et Riigikohus on 19.02.2019. a otsuses haldusasjas nr xxx p-s 18 asunud seisukohale, et pikaajalise elaniku elamisluba on võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. Riigikohus pidas sellega silmas olukorda, mida võimaldab 01.10.2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2. Selle sätte kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-ga 1 võrreldes madalama tasemega ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Riigikohus möönis otsuse p-s 19, et VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Samas selgitas Riigikohus ka seda, et kuivõrd riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab elamisloa kehtetuks tunnistamise korral Eestis viibimise aluse puudumisest, et teha lahkumisettekirjutus ja kohaldada sissesõidukeeldu (VSS § 7 lg 1, § 74 lg 1), siis on oluline vahet teha, kas tegemist on mistahes ohuga või tegeliku ja piisavalt tõsise ohuga direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Riigikohtu hinnangul on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel koheselt lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeeldu kohaldamine põhjendatud üksnes viimasel juhul. Seega on kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine tema poolt viidatud Riigikohtu seisukohaga kooskõlas. II
20.Kaebaja leiab, et halduskohus on temast tuleneva ohu tuvastanud üksnes mineviku sündmuste põhjal ning ei ole arvestanud, et kaebaja terviseseisund välistab temast tuleneva ohu. Kaebaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga tema terviseseisundi halvenemist kinnitavatele tõenditele ja leiab, et terviseseisundist tulenevalt ei ole oht avalikule korrale tegelik. Kaebaja arvates kinnitavad halduskohtule esitatud kaebaja tütarde seletused ja sotsiaalkindlustusameti otsus kaebaja väiteid, et tema terviseseisund ja töövõimetus viitavad abivajavale isikule ning ta ei kujuta endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Samuti nähtuvad Viru Vangla 01.04.2019. a vastusest raskele terviseseisundile viitavad asjaolud. Vangla 01.04.2019. a vastusest Siseministeeriumile nähtub, et kaebajale on määratud ravi kardioloogi, neuroloogi, perearsti ja psühhiaatri poolt. Kinnipeetav liigub alates 19.12.2014 käimiskepi abil. Vangla arst hindas kaebaja töövõimeliseks istuvas asendis kuni 1 tund päevas. Kinnipeetaval on arenguliselt kitsas spinaalkanal, millest võivad olla tingitud ebamäärased seljavalud ja probleemid sundasendis olles. Lisaks on kinnipeetaval kerge skoliootiline hoiak vasakule. Elektroonilise tervisekaardi andmetel ei ole arstid kaebajale operatsioone ette näinud, v.a 05.02.2019 toimunud plaaniline nina vaheseina septoplastika. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu Viru Vangla vastusest andmeid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid ja mõjutaksid kuidagi halduskohtu otsuses toodud järeldusi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja terviseseisundit puudutavad väited kattuvad suures osas haldusasjas nr xxx esitatud väidetega, samuti ei nähtu praeguses asjas, et need asjaolud oleksid pärast PPA 25.04.2017. a otsuse tegemist oluliselt muutunud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kaebaja tervislik seisund ei muuda temast tulenevat võimalikku ohtu kuidagi hüpoteetiliseks, arvestades muu hulgas narkokaubanduse olemust ja mitmesuguseid võimalusi selles osalemiseks (logistika, rahastamine jms).
21.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka kaebaja sõlmitud abielu puudutavas osas. Kuivõrd abielu on sõlmitud pärast sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamist, siis puudub sellel ka kaebaja soovitud mõju. Vastustaja ja halduskohus on viidanud asjakohasele EIK praktikale, mille järgi ei ole peetud perekonna olemasolu isiku väljasaatmist välistavaks asjaoluks, kui partner oli isikuga perekonnasuhteid luues teadlik tema kriminaalsest taustast ja väljasaatmisohust. Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul tingis sissesõidukeelu kohaldamise kaebaja enda tegevus, mis kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, mistõttu sissesõidukeelu kohaldamiseks on ülekaalukas avalik huvi. Sellises olukorras ei ole võimalik avalikku huvi üles kaaluda perekonnasidemete loomisega, eriti arvestades seda, et abielu sõlmiti pärast vastustaja poolt keelduva otsuse tegemist ning kaebaja vangistuses viibimise ajal, mis tekitab põhjendatult kahtlusi abielu sõlmimise motiivides ja viitab kaebaja soovile vältida enda väljasaatmist ja sissesõidukeelu kohaldamist.
22.Eeltoodust tulenevalt ei anna kaebaja väited asjaolude muutumise kohta ja kohtuasja menetlemise käigus esitatud uued tõendid alust teistsugusteks järeldusteks. Halduskohus leidis õigesti, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale ja julgeolekule oli tegelik ja piisavalt tõsine ka halduskohtu otsuse tegemise ajal. Isiku ohtlikkus on VSS § 32 lg 1 kohaldamisel määrava tähtsusega ja praeguses asjas ei ole kaebaja ohtlikkuses põhjust kahelda. Kaebaja esitatud väited asjaolude muutumise kohta ei mõjuta sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise õiguspärasust. III
23.Kaebaja arvates kinnitavad halduskohtule esitatud tõendid, et kaebaja suhtes kehtestatud sissesõidukeeld tuleb tühistada humaansetel asjaoludel. Kaebajal on Eestis kaks täisealist last, kellega kaebajal on head suhted, ta on neid kasvatanud ja nende eest hoolitsenud. Kuna kaebaja on püsivalt töövõimetu, siis on tal vanglast vabanedes lootus ja õigus saada hoolitsust ja ülalpidamist enda lastelt. Tütred selgitasid, et kaebaja tuleb vaevalt igapäevases elukorralduses iseseisvalt toime. Kaebaja abiellus Eesti kodanikuga ja taotleb elamisluba. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et need asjaolud ei anna põhjust kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu humaansetel alustel kehtetuks tunnistamiseks VSS § 32 alusel. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seaduse (444 SE) eelnõu seletuskirja kohaselt on PPA praktikas välismaalase Eestis viibimise aega humaansetel kaalutlustel pikendatud näiteks tulenevalt isiku enda või tema lähedase haigusest, haiglas viibimisest või operatsioonijärgsest ravist arsti järelevalve all. Samuti võib sissesõidukeelu kohaldamise peatamine või tühistamine humaansetel kaalutlustel olla põhjendatud näiteks perekonnaliikmega seotud tõsise ja ootamatu õnnetuse puhul. Eeltoodu kinnitab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et praeguses asjas ei esine asjaolusid, mida arvestades oleks võimalik humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeld kehtetuks tunnistada. Samuti tuleb silmas pidada, et ka humaansetest kaalutlustest lähtumine on VSS § 32 lg 1 kohaselt võimalik üksnes tingimusel, et selle kohaldamisega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. IV
24.Kõike eeltoodut arvestades on vastustaja ja halduskohus põhjendatult jõudnud seisukohale, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisest keeldumise otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kuna taotluse osas tehtud otsus on õige ja jääb muutmata, siis puudub alus kohustada Siseministeeriumit kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama ja uut otsust tegema.
25.Ringkonnakohus jätab eeltoodu tõttu kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu 28.10.2019. a otsuse muutmata.
26.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud.
27.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.