Haridus ja kultuur › Üld- ja kõrgharidus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-18-1521

SA Innove palus 16.10.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

3-18-1521 või kõrvalise abi kasutamine tuvastati alles eksamitööde hindamise käigus. Asjas on keskseks küsimuseks, kuidas tõlgendada määruse nr 54 § 37 lg-t 14 ja kas praegusel juhul olid täidetud eeldused selleks, et lugeda kaebaja poolt riigieksam nimetatud sätte alusel mittesooritatuks. Määruse nr 54 § 37 lg 14 esimesest lausest tuleneb, et kui hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine, siis hinnatakse riigieksamitöö tervikuna 0 punktiga. Selles normis sulgude sees toodud loetelu ei ole ammendav, sest juhtumeid, mis võivad erinevate valdkondade riigieksamites viidata mahakirjutamisele või kõrvalise abi kasutamisele, ei ole võimalik lõplikult kindlaks määrata. Sulgude sees on toodud loetelu sagedamini esinevatest juhtudest, mille tuvastamisel saab mahakirjutamist või kõrvalise abi kasutamist eeldada. Määruse nr 54 § 37 lg-s 14 ei ole eristatud mahakirjutamist ja mahakirjutamise võimaldamist / kaasaaitamist. See ei tähenda siiski, et nimetatud normi ei saaks rakendada selle eksaminandi eksamitöö hindamisel, kelle töö pealt maha kirjutati, vaid norm hõlmab ka mahakirjutamise või kõrvalise abi kasutamise võimaldamist. Seetõttu ei oma tähtsust, kelle töö pealt konkreetselt maha kirjutati. Olukorras, kus kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine tuvastati alles eksamitöö sisulise analüüsi kaudu, ei olegi reaalselt võimalik anda hinnangut sellele, kes kelle pealt maha kirjutas, vaid seda oleks saanud tuvastada üksnes eksami toimumise ajal vastava intsidendi vahetul avastamisel. Kui konkreetse eksaminandi töö sisulisel hindamisel ja teiste eksamitöödega võrdlemisel on mitmes eksamitöös tuvastatud identsed vead või muud kahtlust tekitavad spetsiifilised vead ning haldusmenetluse käigus ei leia tõendamist, et vastavad vead ei tekkinud mahakirjutamisel või kõrvalise abi kasutamisel, saab lugeda määruse nr 54 § 37 lg 14 koosseisu täidetuks ja eksamitöö mittesooritatuks. Kuna määruse nr 54 § 37 lg 14 ei eelda, et isik peab olema ise maha kirjutanud või kõrvalist abi kasutanud, siis ei pidanud ka hindaja tõendama, kes kelle pealt maha kirjutas. Eksamitööde hindamisel tekkinud põhjendatud kahtluse kinnitamiseks või välistamiseks alustatud haldusmenetluse käigus tuvastati nelja eksaminandi töödes mahakirjutamine või kõrvalise abi kasutamine. Kaebaja puhul tuvastati see vaidlustatud otsuse kohaselt 3. ja 12. ülesande lahenduste põhjal ning vaidemenetluses on eksperdid täiendavalt viidanud 5., 8. ja 10. ülesande lahendustes esinevatele spetsiifilistele vigadele. Ei saa välistada, et vaidemenetluses võidakse tuvastada täiendavaid asjaolusid, mis kinnitavad vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuid sellest ei saa järeldada, et eksperdid oleksid otsinud kaebaja eksamitööst vigu, et õigustada SA Innove ebaõiget hinnangut. Kaebaja ei ole vaidlustanud esile toodud vigade ja sarnasuste esinemist. Identseid vigu ei saa seostada õpetamisega, sest õpetaja ei õpeta tegema ühtemoodi vigu, samuti tuvastati ühesugune lahendus üksnes vaidlustatud otsuses märgitud ülesannetes ja teiste sama õpetaja õpilaste eksamitöödes sarnased lahendused puudusid. Kohtul ei ole alust kahelda eksamitööde hindajate pädevuses ja kogemuses, sh suutlikkuses arvestada konkreetse ülesande puhul võimalike alternatiivsete lahendustega. Kuna haldusmenetluses ei ilmnenud kahtlust välistavaid asjaolusid, siis on õigesti tuvastatud, et kaebaja on eksamitöö tegemisel kasutanud kõrvalist abi või maha kirjutanud või neid võimaldanud. Ülesannete nr 5, 8, 10 ja 12 osas ei ole vastustajad väitnud, et kaebaja töös esinesid teiste eksaminandidega identsed vead, vaid tuginesid asjaolule, et nende ülesannete lahendustes esinevad spetsiifilised vead, mis kinnitasid ülesande nr 3 põhjal tekkinud mahakirjutamise kahtlust. Kohati võib kaebaja käekiri olla mitmeti loetav, kuid valdavas osas on välja toodud vead või ebakõlad tuvastatavad. Kaks eksaminandi (DD, YY) on 15.06.2018 kohtumisel ka tunnistanud, et eksami sooritamise ajal toimus ülesannete lahenduste mahakirjutamine. Kaebaja väited SA Innove poolsest survestamisest on paljasõnalised ja pole usutav, et gümnaasiumi lõpetamisest huvitatud õpilased, kes on veendunud, et nad ei kasutanud oma eksamitööd tehes ebaausaid võtteid, tunnistavad sellele vaatamata, et kasutasid eksamil kõrvalist abi. Määruse nr 54 § 37 lg 14 kohaldamiseks piisab sellestki, kui kas või ühe eksamitöös sisalduva ülesande puhul on tuvastatud mahakirjutamine või kõrvalise abi kasutamine, nagu praegu 3. ülesande puhul.

4(13)

3-18-1521 Mahakirjutamist või kõrvalise abi kasutamist ei välista ka eksamiruumi istumisplaan, mille järgi istusid kõik neli kahtlusalust eksaminandi ühes tagumises reas. Kaebaja on 11.06.2018 vastuses SA-le Innove lisaks selgitanud, et nägi eksami ajal, et kaks tema kõrval istunud inimest otsisid temalt toetust ja abi, kuid ta ei reageerinud. Seega oli kaebaja eksami toimumise ajal teadlik võimalikust eksamireeglite rikkumisest ning tal oli võimalik teavitada sellest eksamil viibinud õpetajaid. Samuti sai ta ette näha, et ilma õpetajaid toimunust teavitamata ja samal ajal eksamitöö mustandit enda kõrvale pannes võivad temaga kontakti otsinud kaaseksaminandid selle pealt maha kirjutada. Kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine on tuvastatud haldusmenetluse reegleid järgides ning kaebajale oli nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus nii enne 18.06.2018 otsuse kui ka 30.06.2018 vaideotsuse tegemist. Kaebaja on saanud anda eksamitöö kohta selgitusi nii suuliselt (15.06.2018) kui ka kirjalikult (11.06.2018, 28.06.2018). Määruse nr 54 § 37 lg 14 ei ole vastuolus põhiseadusega (PS § 3 lg 1, § 13 lg 2). Eksamitöö hindamisel kõrvalise abi kasutamise või mahakirjutamise tuvastamine on eksamitöö hindamise tingimuste ja korra lahutamatu osa ning jääb põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 31 lgs 2 sätestatud volituse piiridesse. Säte on kooskõlas ka õigusselguse põhimõttega. Õigustloov akt peab paratamatult olema teatava üldistusastmega ega saa loetleda kõiki võimalikke konkreetseid juhtusid, mis võivad tagantjärgi osutada kõrvalise abi kasutamisele või mahakirjutamisele ja tingida eksamitöö mittesooritatuks lugemise. Kaebaja on ka ise märkinud, et eksami ajal keelatud tegevused on tuletatavad määruse nr 54 § 33 lg-s 10 ja § 37 lg-s 14 sätestatud eksamilt kõrvaldamise või eksamitöö mittesooritatuks lugemise tingimuste kaudu. Eksamireeglite rikkumise tagajärgede osas ei ole vahet, kas rikkumine avastatakse eksami toimumise ajal või alles eksamitöö hindamisel. Kaebaja viide, et ühegi sättega ei ole eksaminandile pandud kohustust aktiivselt takistada enda töö pealt maha kirjutamist, ei ole asjakohane, sest määruse nr 54 § 37 lg 14 kohaldamiseks ei pea tuvastama, kelle töö pealt maha kirjutati, vaid see norm võimaldab lugeda eksamitöö mittesooritatuks kõigil eksaminandidel, kelle töödes esinevad identsed vead, mida ei ole usutavalt põhjendatud. Kui eksaminand tajub eksamisituatsioonis, et tema pealt soovitakse maha kirjutada, ei ole tal küll kohustust sellest eksami läbiviijaid teavitada, kuid seda mitte tehes riskib eksaminand sellega, et ka tema eksamitöö võidakse lugeda mittesooritatuks. Väheintensiivne riive hariduse omandamise põhiõigusele on praegusel juhul põhjendatud. Kaebajal ei ole takistust sooritada matemaatika kitsa kursuse korduseksam ja selle positiivse tulemuse korral jätkata soovitud haridusteed. Kaebaja väited vaidlustatud otsusega tema au ja hea nime teotamisest on alusetud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5(13)

3-18-1521 Määruse nr 54 § 37 lg-s 14 sulgudes toodud loetelu kirjeldab küll määratlemata õigusmõisteid „mahakirjutamine“ ja „kõrvalise abi kasutamine“, kuid nende sisustamisel tuleb arvestada ka konkreetse eksamitöö eripära. Erinevalt halduskohtu ja vastustajate hinnangust ei saa nimetatud mõistetega aga lisaks hõlmata „mahakirjutamise võimaldamist“ ega „kõrvalise abi andmist“, sest ka neil juhtudel väljendab eksamitöö täiel määral eksaminandi teadmisi ja oskusi ning eksamitöö hindamisega on objektiivselt võimalik teha usaldusväärseid järeldusi eksaminandi omandatud teadmiste ja oskuste kohta. Sellise eksamitöö hindamata jätmine või hindamine 0 punktiga oleks pelgalt karistus moraalselt etteheidetava teo toimepanemise eest ja saab seetõttu toimuda vaid selge õigusliku aluse olemasolul (sellise õigusnormi puudumisel on tegemist üksnes moraali küsimusega). Halduskohus näib olevat sisuliselt nõustunud HTM-i seisukohaga, et tõendamiskoormus mahakirjutamist või kõrvalise abi kasutamis välistavate asjaolude osas on läinud üle kaebajale. Samas ei saa kaebajale panna tagantjärele kohustust tõendada, et ta ei ole eksamitööd maha kirjutanud ega kasutanud selle kirjutamisel kõrvalist abi ning õigusaktid ei näe sellist pööratud tõendamiskoormust ka ette. Selliseid tõendeid saaks eksaminand esitada üksnes eksamiolukorras vahetult (nt demonstreerida spikri puudumist vmt). Halduskohtu järeldusega, et esineb alus lugeda eksaminand osalenuks mahakirjutamises või kõrvalise abi kasutamises on regulatsiooni tõlgendamise teel laiendatud ka osavõtule, mis on täideviimisest oluliselt laiem ning isegi karistusõiguses kehtib osavõtja vastutus üksnes kuritegude, kuid mitte väärtegude puhul (vt karistusseadustiku (KarS) §-d 22 ja 23). Haldusorganil oli kohustus selgitada esmalt välja kaebaja tegevus ning alles seejärel on võimalik hinnata, kas see vastab rikkumisele, mis annab aluse hinnata tööd 0 punktiga. Ükski seni kogutud tõend ei kinnita, et kaebaja olnuks teadlik tema pealt maha kirjutamisest või oleks ise maha kirjutanud. Kaebaja hinnangul on määruse nr 54 § 37 lg 14 eesmärk tagada, et hinnatavas eksamitöös väljenduksid eksaminandi teadmised. Halduskohus ja HTM on seevastu omistanud normile karistusõigusele omase üldpreventiivse eesmärgi (st tagada eksaminandi üldist eetilist käitumist ning kohustust aidata kaasa eksami üldiselt õigus- ja eesmärgipärasele läbiviimisele), mis väljub volitusnormi piiridest ja on seetõttu põhiseadusevastane. Eksamil korra tagamine on eksami korraldajate ülesanne, mida ei saa määrusega kanda üle eksaminandidele. Määruses nr 54 on eksamitöö hindamata jätmise tagajärg seotud üksnes eksamilt kõrvaldamisega, kuid § 37 lg 14 sellist tagajärge ei sätesta. Halduskohus on ületanud tõlgendamise piire ja laiendanud normi toimet asjaoludele, mida see ei reguleeri. Objektiivselt hinnatava eksamitöö hindamata jätmisega kaasnev tagajärg (st eksaminand ei saa aasta jooksul asuda õppima ülikooli enda valitud erialale) vastab sisult ja raskusastmelt KarS §-des 49–522 sätestatud lisakaristustele ning seega on materiaalses mõttes tegemist karistusega (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 08.06.1976 otsus nr 5100/71, 5101/71, 5102/71, 5354/72, 5370/72: Engel jt vs. Madalmaad), mille kohaldamiseks kaebaja suhtes puudub õiguslik alus. Isegi kui selline tagajärg oleks määruse nr 54 § 37 lg-st 14 tõlgendamise teel tuletatav (millega kaebaja ei nõustu), rikuks selline laiendav tõlgendamine karistusnormi määratletuse põhimõtet. Kaebaja jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ka küsimustes, et teda ei ole nõuetele vastavalt ära kuulatud ning määruse nr 54 § 37 lg 14 ei määranud imperatiivselt kindlaks õiguslikku tagajärge, vaid haldusorgan oleks pidanud teostama kaalutlusõigust. Põhjendamatu on seisukoht, et kui eksaminand ei teavita eksamiolukorras mahakirjutamisest või kõrvalise abi kasutamisest või nende katsest, võtab ta ise riski, et tema eksamitöö võidakse jätta hindamata. Eksami korra järgimise kohustus on vastustajatel, mitte kaebajal, kes ei saa vastutada selle eest, et vastustajad ei suutnud eksamil korda tagada. Kaebaja eksamitöö hindamata jätmine riivab intensiivselt tema õigust haridusele, olenemata järeleksami sooritamise võimalusest. Samuti on ebaõige seisukoht, et vastustajate alusetud väited selle kohta, et kaebaja on eksamitöö maha kirjutanud või kasutanud kõrvalist abi, ei riku tema õigust aule ja heale nimele. Asjaolu, et kaebaja ei saanud gümnaasiumi lõpetada ja edasi õppida põhjusel, et ta ei saanud väidetava 6(13)

3-18-1521 teadmiste puudumise tõttu riigieksamitööd sooritatud, on selles kontekstis alandav. Au ja hea nime teotamist ei esineks üksnes siis, kui selline hinnang oleks sisuliselt põhjendatud. Vastustajad ei ole esitanud ainsatki tõendit, mis võimaldaks hinnata või analüüsida tema eksamitöö väidetavat sarnasust teiste eksaminandide töödega. Seega ei ole halduskohus nimetatud asjaolu üldse kontrollinud, rikkudes sellega uurimispõhimõtet. Vastustajad on seejuures otsinud vigu ka seal, kus neid ei olnud, vaid käsitsi kirjutatud tekst oli üksnes mitmeti mõistetav. Sarnased teksti ebaselgused võisid esineda ka teistes töödes, mistõttu oli vajalik kõigi tööde kontrollimine. Kaebaja ei taotle, et kohus hakkaks tema eksamitööd sisuliselt hindama, vaid palub kohustada vastustajaid tema eksamitööd sisuliselt hindama.

7(13)

3-18-1521

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-18-1521 hindamise ja säilitamise tingimused ja korra. Muu hulgas selle volitusnormi alusel on kehtestatud haridus- ja teadusministri 15.12.2015 määrus nr 54. PGS § 31 lg 5 ja määruse nr 54 § 27 lg 1 kohaselt tuleb gümnaasiumi lõpetamiseks sooritada mh matemaatika riigieksam, mille puhul eristatakse gümnaasiumi riikliku õppekava kitsa matemaatika ainekavale ja laia matemaatika ainekavale vastavaid eksamitöid ning õpilane saab ise valida, kumma eksamitöö ta sooritab (vt määruse § 27 lg 8). PGS § 31 lg 5 ja määruse nr 54 § 37 lg 15 kohaselt on riigieksam sooritatud, kui saavutatud on vähemalt 1% maksimaalsest tulemusest. Määruse nr 54 § 36 lg 4 kohaselt õpilane, kes saavutas eksamil alla 1% maksimaalsest tulemusest, saab riigieksami sooritada järgmisel õppeaastal. Määruse nr 54 § 33 lg 1 näeb ette, et riigieksamite läbiviimise ja riigieksamikorrast kinnipidamise eest koolis vastutavad riigieksamikomisjonid. Määruse nr 54 § 33 lg 4 p 3 kohaselt hoiatab riigieksamikomisjon enne riigieksami algust eksaminande, et riigieksamil kõrvalise abi, sealhulgas mobiiltelefoni või muu sidevahendi kasutamisel või mahakirjutamisel kõrvaldatakse eksaminand riigieksamilt ning riigieksamitöö hinnatakse 0 punktiga. Määruse nr 54 § 31 lg 6 p 4 kohustab riigieksamikomisjoni jälgima, et eksaminandid ei kasuta riigieksamil kõrvalist abi. Määruse nr 54 § 33 lg 10 p 1 järgi kõrvaldab riigieksamikomisjoni liige või riigieksami välisvaatleja eksaminandi riigieksamilt, kui eksaminand kasutab riigieksami sooritamisel kõrvalist abi või kirjutab maha, üritab seda teha või aitab sellele kaasa või on võtnud eksamile kaasa mittelubatud abivahendeid. Määruse nr 54 § 33 lg 11 näeb ette, et riigieksamilt kõrvaldatud eksaminandi eksamitööd hinnatakse 0 punktiga. Määruse nr 54 § 33 lg 9 kohustab eksaminandi lisaks lähtuma riigieksamitöö sooritamisel vastava riigieksami läbiviimisjuhendist. Matemaatika riigieksami läbiviimisjuhendi p 7.12 järgi eksamil kõrvalise abi või keelatud (tehniliste) vahendite, sh mobiiltelefoni kasutamiselt või mahakirjutamiselt tabatud eksaminand kõrvaldatakse eksamilt, eksam loetakse mittesooritatuks ja eksamitöö hinnatakse 0 punktiga. Määruse nr 54 § 37 lg 14 sätestab: „Kui riigieksamitööde hindamisel tuvastatakse kõrvalise abi kasutamine või mahakirjutamine (eri eksaminandide töödes süstemaatiliselt esinevad ühesugused vead ja/või parandused, identselt sõnastatud pikemad vabavormilised vastused, näiteks keeleeksami kirjutamisosas, ülejäänud vastuse loogikaga mittehaakuvad ühesugused õiged või valed lisandused vastusesse, loomevargus või muu selline, riigieksamiosa või kogu riigieksamitöö kirjutamisel), siis hinnatakse riigieksamitöö tervikuna 0 punktiga. Kõrvalise abi kasutamise või mahakirjutamise tuvastab eksameid korraldav asutus eksamitööde hindamisel tekkinud põhjendatud kahtluse alusel, järgides haldusmenetluse põhimõtteid, kuulates ära kõik asjasse puutuvad isikud ning kaasates vajadusel kooli pidaja ja riiklikku või haldusjärelevalvet teostava asutuse esindaja, kes teeb järelevalvet selle kooli õppetegevuse üle, kus juhtum aset leidis.“

3-18-1521 tõlgendusega ei nõustu. Sätte sõnastusest saab siiski järeldada, et 0 punktiga hinnatakse üksnes sellist riigieksamitööd, mille puhul on tööde hindamise käigus tekkinud põhjendatud kahtluse kontrollimiseks korraldatud haldusmenetluses tuvastatud mahakirjutamine või kõrvalise abi kasutamine. Vastustajad ega halduskohus ei ole viidatud ühelegi asjaolule, mis võimaldaks asuda seisukohale, et määruse nr 54 kehtestamisel peeti mahakirjutamise või kõrvalise abi kasutamise all silmas ka nende olukordade tekkimise võimaldamist. Kuna tegemist on isiku õigusi piirava sättega, siis tuleks kahtluse korral eelistada vähem piiravat tõlgendust (in dubio pro libertate). Kaebaja on põhjendatult rõhutanud, et riigieksamil korra tagamine ei ole eksaminandide, vaid eksamikomisjoni ja välisvaatleja ülesanne (vt määruse nr 54 § 31 lg 6, § 32 lg-d 1, 5 ja 6, § 33 lg-d 1 ja 10) ning kui määruse nr 54 andja soovinuks näha § 37 lg-s 14 sätestatud range tagajärje ette ka selle eksaminandi riigieksamitöö puhul, kelle töö pealt on maha kirjutatud, pidanuks see olema sättes selgelt ette nähtud. Samuti tuleks eksaminande sellise tagajärje eest üheselt mõistetavalt hoiatada, kuid määruse nr 54 § 31 lg 4 p 3 jääb selles osas ebamääraseks. Ringkonnakohus möönab, et kuigi riigieksamikomisjon peab määruse nr 54 § 31 lg 4 p 2 kohaselt juhtima enne riigieksami algust eksaminandide tähelepanu muu hulgas määruse nr 54 § 33 lg 10 p 1 nõuetele ning selles sättes on riigieksamilt kõrvaldamise alusena märgitud mh mahakirjutamisele kaasaaitamine (ning sellel alusel riigieksamilt kõrvaldamine toob määruse nr 54 § 33 lg 11 kohaselt samuti kaasa eksamitöö hindamise 0 punktiga), ei anna see ikkagi alust tõlgendada määruse nr 54 § 37 lg-t 14 laiendavalt. Pigem viitab määruse nr 54 § 33 lg 10 p-s 1 mahakirjutamise ja sellele kaasaaitamise eraldi välja toomine, et neid tegevusi ei ole alust samastada ka määruse muudes sätetes. Erinevalt eksamitööde hindamise etapist on eksami toimumise ajal tõenäoliselt võimalik ka tuvastada, kas mahakirjutamise võimaldamine toimus teadvalt või mitte, mis võib selgitada sätetes toodud loetelude lahknevust. Lisaks võib mahakirjutamisele kaasaaitaja riigieksamilt kõrvaldamise üheks eesmärgiks pidada eksamil korra tagamist ja see võiks iseenesest anda aluse eksaminandi riigieksamilt kõrvaldamiseks ka määruse nr 54 § 33 lg 10 p 2 järgi (s.o eksaminandi käitumine häirib riigieksami läbiviimist või teisi eksaminande).

3-18-1521 kaebajaga selles, et kuivõrd määruse nr 54 § 37 lg-st 14 ei tulene eksaminandile kohustust lükata ise ümber tema riigieksamitöö hindamisel tõusetunud põhjendatud kahtlus mahakirjutamises või kõrvalise abi kasutamises, siis lasus vastavate asjaolude esinemise tõendamise koormus vastustajatel. Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (nt Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 20; 03.05.2016 otsus nr 3-3-1-5-16, p 12). Apellatsioonkaebuses on märgitud, et halduskohus on jätnud kaebaja ja teiste eksaminandide eksamitööde väidetava sarnasuse kontrollimata ning kogumata ka kontrollimist võimaldavad tõendid, millega on rikutud uurimispõhimõtet. Selliste tõendite puudumisele juhis kaebaja tähelepanu juba halduskohtule 05.04.2019 esitatud täiendavas seisukohas (tl 64). Iseenesest on õige, et SA Innove on esitanud halduskohtule üksnes kaebaja riigieksamitöö (koodiga 147-021) ja mustandilehed (tl 27-32p; tl 38-41), kuid mitte ülejäänud kolme eksaminandi eksamitöid. HKMS § 122 lg 2 p-st 5 ja Tallinna Halduskohtu 22.08.2018 määrusest tulenevalt pidanuks SA Innove kõnealused eksamitööd tõepoolest esitama (HKMS § 79 lg 1 p 3 ning § 88 lg-te 2 ja 3 alusel olnuks kohtul seejuures võimalik vajaduse korral ka piirata kaebaja õigust nendega tutvuda, nt varjates konkreetse töö koodi), kuid olukorras, kus eksamitööde kahtlustäratavale identsusele on SA Innove 18.06.2018 otsuses viidatud vaid 3. ülesande kahe rea osas ning asja materjalidest nähtuvalt ei ole ükski neljast eksaminandist selle asjaolu õigsust vaidlustanud, ei saanud kolme eksamitöö kohtule esitamata jätmine mõjutada vaidluse lahendamist. Kaebaja õigusi ei puuduta see, kas teiste eksaminandide töödes esines samuti mingeid muid spetsiifilisi vigu või parandusi, mis viitavad mahakirjutamisele või kõrvalise abi kasutamisele. Eeltoodust tulenevalt ei ole praeguse asja lahendamiseks ülejäänud eksamitööde väljanõudmine vajalik.

3-18-1521 pigem mehaanilisele tegevusele. Ülesandes nr 12 ei ole joonis ja lahendus omavahel kooskõlas (joonisel on koonuse põhja keskpunkti tähistamiseks kasutatud tähte „O“, kuid sama kujundi ruumala arvutamise lahenduskäigus tähte „D“, mis joonisel puudub). Kaebaja on küll viidanud, et mustandis kasutas ta joonisel tähti A, B, D ja arvutuses tähti A, B, C, kuid jätab tähelepanuta, et tähte „D“ kasutas ta mustandis (tl 38) oleval joonisel koonuse tipu, mitte selle põhja keskpunkti tähistamiseks, nagu seda on kasutatud tema eksamitöö lahenduskäigus. Kaebaja töö mustandis sisalduval joonisel on koonuse põhja keskpunkt üldse tähistamata. Ruumala arvutamise tehtes tuleb küll kaebajaga nõustuda, et sümboli „<“ asemel on tegelikkuses õigesti kirjutatud täht „l“, kuid sümboli „α“ asemel tehtes numbri „1“ kirjutamise kohta esitatud põhjendus, et kaebaja tegi kogu tehte tegelikult peast, ei ole eluliselt usutav.

3-18-1521 kaalunud (nt Riigikohtu 21.06.2019 otsus nr 5-19-28, p 77; 21.03.2016 otsus nr 3-3-1-72-15, p 26; 03.07.2012 otsus nr 3-3-1-44-11, p 83). Kaebaja ei ole ka näidanud, et kaasnenud tagajärg võinuks konkreetselt tema puhul olla mingil põhjusel eriliselt koormav, võrreldes teiste eksaminandidega, kelle riigieksamitöid on hinnatud määruse nr 54 § 37 lg 14 alusel samuti 0 punktiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.