XX kaebus Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 osalise tühistamise- ning vaide tagastamist puudutava 29.11.2017 otsuse nr 515/17/331-4 tühistamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – XX; Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus vaide tagastamist puudutava Tallinna Vangla 29.11.2017 otsuse nr 5-15/17/331-4 tühistamise nõudes rahuldamata;
2.Jätta kaebus ülejäänud osas ehk seonduvalt Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 vaidlustamisega läbi vaatamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 08.07.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohtule laekus 11.12.2017 XX kaebus Tallinna Vangla direktori 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 punktide 1.16, 1.18, 1.19, 1.21, 1.23, 1.25 ja 1.26 ning Tallinna Vangla 29.11.2017 otsuse nr 515/17/331-4 tühistamise nõudes. Koos kaebusega oli esitatud ka taotlus riikliku kaitsja määramiseks. XX esitas 27.12.2017 veel ka kaebuse täpsustuse või täienduse ja koos sellega esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud käskkirja vastavate punktide kehtivuse peatamiseks (tl 29).
2.Tallinna Halduskohtu 03.01.2018 määrusega jäeti kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus käiguta. XX vastas kohtumäärusele 17.01.2018 ja tasus vastavad riigilõivud (tl 43). Tallinna Halduskohus küsis 22.01.2018 kohtunõudes Tallinna Vanglalt seisukohta XXi esialgse õiguskaitse taotluse kohta.
3.Tallinna Vangla esitas vastusena kohtunõudele õiguskaitse taotluse osas omapoolse seisukoha 26.01.2018 ning palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata (tl 46-49).
4.Tallinna Halduskohtu 30.01.2018 määrusega jäeti kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohtu 16.03.2018 määrusega võeti kaebuse menetlusse ja jäeti XXi riigi õigusabi taotlus rahuldamata. Tallinna vangla vastas kaebusele 16.04.2018.
6.Tallinna Halduskohtu 29.04.2019 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 194).
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
7.Kaebaja leiab, et suitsetamise keelamine vangla territooriumil rikub kaebaja inimõigusi, inimväärikust, õigust iseseisvale valikule, samuti keelab valiku- ja mõttevabaduse tegevustes, mis ei riku põhiseadust. Suitsetamise keeld kahjustab kaebaja tervist. Suitsetamise keelamine on kaebajal põhjustanud meeleolu kõikumisi, muutnud ta ärrituvaks ja agressiivseks. Kaebaja viitab õiguskantsleri hinnangule vanglates suitsetamise keelamisele, milles on leitud, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus põhiseadusega. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja tühistada Tallinna Vangla direktori 26.04.2017 käskkiri nr 1-1/17/31 ning Tallinna Vangla 29.11.2017 otsustus nr 5-15/17/331-4 ja kui kohus loeb vaidemenetluse takistavaks asjaoluks, siis uuendada vaidemenetlus. Kaebaja palub kohtul taastada tema õigused ja kohustada vanglat müüma talle sigarette kaupluses, lubama võtta sigarette jalutuskäikudele ja hoida neid ettenähtud kohas.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Vastustaja on seisukohal, et XXi kaebus ei ole õiguspäraselt menetlusse võetud, sest kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbimata. Kaebus on ka põhjendamata ja tuleb jätta läbivaatamise korral täielikult rahuldama.
9.Kaebaja vaide tagastamine oli õiguspärane ja Tallinna Vangla 29.11.2017 otsuse tühistamiseks puudub alus. XX on Tallinna Vanglale korduvalt vaideid esitanud ja vaidemenetluse kord on talle teada. Halduskohus pidanuks XXile kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastama. Kuna halduskohus on kaebuse menetlusse võtnud, tuleb kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata jätta.
10.Justiitsministeerium on käskkirja nr 1-1/17/31 punktide 1.16, 1.18, 1.19, 1.21., 1.23, 1.25 ja 1.26 õiguspärasust Tallinna Vangla kinnipeetava esitatud vaide menetlemisel hinnanud ja on leidnud, et Tallinna Vangla direktori haldusakt on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja põhjendatud. Justiitsministeeriumi hinnangul on käskkirjas toodud põhjendustes esitatud kaalutlused asjakohased ja kinnipeetava õiguste riivamise ulatus võrreldes kaitstava õigushüvega õigustatud. Käskkiri nr 1-1/17/31 on täies ulatuses kehtiv. Käskkirja nr 1-1/17/31 punktiga 1.16 lisati TVK-sse punkt 2.3, millega keelati Tallinna Vangla territooriumil suitsetamine. Tegu on olulise avaliku huviga, mis kaalub üles isiku õiguse tervistkahjustavale käitumisele. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirja punktis 2.3 on selgitatud, millisel õiguslikul alusel ja millistel põhjendustel on suitsetamine vanglas keelatud. Suitsetamise keelamine ei puuduta üksnes kinnipeetavaid, vaid ka vanglaametnikke, töötajaid ja külastajaid. Tegemist on piiranguga, kus ühelgi vangla territooriumil viibival isikul ei ole lubatud seal suitsetada. Suitsetamine ei ole isiku
absoluutne põhiõigus. Eesti Vabariigi põhiseaduses ei ole suitsetamist kui põhiõigust sätestatud. Suitsetamise keeld ongi seatud PS §-st 28 tuleneva õiguse (õigus tervise kaitsele) kaitseks. Tervis on isiku oluline väärtus. Seega on tegemist isiku olulise hüvega, mille kaitsmise vajadus kaalub üles kinnipeetavate õiguse vaba eneseteostuse raames tervist kahjustavale tegevusele. Tubakaseaduse § 30 lg 1 annab territooriumi valdajale ehk vanglale volituse otsustada suitsetamise lubamine oma äranägemisel. Seega on keeld suitsetada sätestatud õiguslikul alusel ning pädeva isiku poolt. World Health Organization (WHO) kodulehel oleva teabelehe järgi tapab tubakasuits kuni pooled suitsetajatest: tubakasuits tapab iga aasta üle 7 miljoni inimese maailmas, kusjuures rohkem kui 6 miljonit surma on tingitud aktiivsest suitsetamisest ning ligikaudu 890 000 passiivsest suitsetamisest, st tubakaõhu sissehingamisest. Viidatud andmetele tuginedes ei ole kahtlust, et suitsetamine kujutab endast teaduslikult tõestatud tõsist ohtu nii suitsetajate endi tervisele, kusjuures kinnipeetavate ravi rahastamise riisikot kannab Eesti maksumaksja, kui ka nende kinnipeetavate ja vanglaametnike tervisele, kes ei suitseta, kuid on sunnitud viibima suitsetavate kinnipeetavate läheduses. Justiitsministeeriumi ja Tallinna Vangla meetmed suitsetamise keelamiseks on põhimõtteliselt kooskõlas WHO soovitustega. Lisaks tervisekaitsele aitab suitsetamise keelamine tagada ka vangla julgeolekut.
11.Vastustaja selgitab, et käskkirja nr 1-1/17/31 punktidega 1.18, 1.19, 1.21, 1.23, 1.25 ja 1.26 muudeti TVK-s suitsetamist ja sigarettide soetamist käsitlevat regulatsiooni. Millised esemed ja ained on kinnipeetavale keelatud, sätestatakse VangS § 15 lg-s 2. Sama paragrahvi lõige 3 annab valdkonna eest vastustavale ministrile pädevuse kehtestada määrusega muuhulgas kinnises või avavanglas kinnipeetavatele keelatud asjade loetelu. Selline loetelu on sätestatud VSkE §-s 641. VSkE § 641 p-de 3 ja 31 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud süütamisvahendid ning suitsetatavad tubakatooted ja esemed, millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada. Üksnes kaebuse tühistamisnõude menetlemine ja selle rahuldamine ei täidaks kaebuse eesmärki, sest suitsetatavad tubakatooted ja süütamisvahendid jäävad VSkE § 641 p-de 3 ja 31 alusel kaebajale keelatuks. Tallinna Vangla on seisukohal, et VSkE § 641 p-d 3 ja 31 on nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseaduspärased ning puudub alus nende kohaldamata jätmiseks. Tervise kaitse paigutub kinnipeetavale asja või eseme keelamisel selgelt VangS § 15 lg 2 p 1 alla. Halduskohus ei saa kehtivatest õigusnormidest ega ka kohtupraktikast lähtuvalt kohustada vanglat andma kaebajale kätte vanglas keelatud esemeid ega kohustada vanglat neid kaupluses müüma. Kuna õigustloov akt keelab vanglas suitsetatavad tubakatooted, ei ole kinnipeetaval õigus neid jalutuskäigule kaasa võtta, vanglas omada ega neid kauplusest osta, mistõttu puudub vajadus sätestada Tallinna Vangla kodukorras eraldi suitsetamise regulatsiooni. Registri kanded kinnitavad, et kaebaja oli vanglaametnikega konfliktne juba enne 01.10.2017 ja olulist muutust kaebaja käitumises viimasel poolaastal ei olnud märgata. VSkE § 91 lg 1 kohaselt peetakse kinnipeetava kohta tervisekaarti. XXi tervisekaardi väljavõttest nähtub, et alates 01.10.2017 on ta korduvalt viibinud arsti vastuvõttudel ja need on toimunud sagedamalt, kui kolme nädala tagant. Ajavahemikul 01.10.2017‒19.01.2018 ei nähtu ühtegi kaebust, mida saaks seostada suitsetamise mittevõimaldamisega ja võimalike võõrutusnähtudega.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 ja taotletud selle osalist tühistamist. Kaebaja vaidlustab eelnimetatud käskkirja punkte 1.16, 1.18, 1.19, 1.21, 1.23, 1.25 ja 1.26, millega tehti muudatusi suitsetamisega seonduvas korras. Nimetatud punktidega muudeti varasemat regulatsiooni, mis käsitas suitsetamist ja sigarettide soetamist, kuid kokkuvõttes tähendas see seda, et alates 01.10.2017 oli suitsetamine Tallinna Vangla territooriumil keelatud. Kaebaja leiab, et suitsetamise keeld on põhiseaduse vastane ja rikub tema põhiõigusi ning valikuvabadusi. Kaebaja taotleb oma õiguste taastamist ja vangla kohustamist müüma vangla kauplusest sigarette, lubama neid hoida ettenähtud kohas ja võtta jalutuskäikudele kaasa. Ühtlasi on kaebaja taotlenud ka 26.04.2017 käskkirja nr
1-1/17/31 peale esitatud vaide tagastamist puudutava 29.11.2017 otsuse nr 5-15/17/331-4 tühistamist. Taoliselt on XXi nõudeid Tallinna Halduskohtu 16.03.2018 määruses kaebuse menetlusse võtmisel kajastatud (tl 121). Määruse sissejuhatavas osas on vaidluse eseme kirjeldus mõnevõrra üldisemalt välja toodud, sest käesoleva vaidluse puhul on olemuslik eelkõige Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 11/17/31 osalise tühistamise nõue. Vaidlustatud käskkirja vastavas osas tühistamise ja selle lahendi jõustumise korral ennistuks kaebaja jaoks varasem olukord, kusjuures sisuliselt oleksid sellega sigarettide ostmise, jalutuskäikudele kaasavõtmise ja muud suitsetamise võimaldamisega seonduvad eesmärgid samuti saavutatud ehk käskkirja vastuvõtmisele eelnenud situatsioon taastatud. Vastupidisel juhul ehk kaebuse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise korral ei ole kaebajal põhjust varasema olukorra taastumist eeldada.
13.Vastustaja on asunud seisukohale, et kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus siiski nõuetekohaselt läbimata ning kohus oleks pidanud kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 1 p 4 alusel (osaliselt) tagastama, kuid olukorras, kus kaebus on menetlusse võetud, tuleks see praeguses protsessuaalses faasis jätta vastavalt HKMS § 151 lg 1 p 1 läbi vaatamata. Seejuures tugineb vastustaja asjaolule, et vaie oli puudustega, et selle esitamise tähtaeg oli mööda lastud ja et tähtaja ennistamiseks ei olnud alust. Vaie tagastati viitega haldusmenetluse seaduse § 79 lg 1 punktile 3. Vastustaja osundas ka Riigikohtu 29.04.2014 lahendile kohtuasjas nr 3-3-1-78-13, mille punktis 18 on seonduvalt ühe teataval määral võrreldava vaidluse lahendamisega selgitatud, et vangistusseaduse § 11 lõikes 5 sätestatu tõlgendamisel kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lõikes 1 ja § 121 lg 1 punktis 4 sätestatuga, tuleb asuda seisukohale, et juhul kui kinnipeetav rikub asja kohustusliku kohtueelse lahendamise korda viisil, mis toob kaasa kohtuvälise menetleja sisulise otsuse puudumise ja vaide õiguspärase tagastamise, ei saa kinnipeetaval tekkida kohtusse pöördumise õigust.
14.Arvestades asjaolu, et vastustaja on esitanud küllalt konkreetse taotluse Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 peale esitatud nõude läbi vaatamata jätmiseks, tuleb see lahendada ning vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 nüüd ka otsuse resolutsioonis kajastada. Siinkohal kohus ühtlasi nõustub nende põhjendustega, mille vastustaja on viitega kohtuasjas nr 3-3-1-78-13 tehtud Riigikohtu 29.04.2014 lahendi punktile 18 esile toonud. Eelnimetatud lahendi punktis 19 on selgitatud veel täiendavalt, et HKMS § 47 lg 1 kohaselt on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse nõuetekohaselt ja kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (näiteks jätab kõrvaldamata vaides esinenud puudused, ei esita vaiet tähtaegselt) ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt vaide tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav, kuid vaide õigusvastase tagastamise korral saab kohtumenetluses asja sisulise arutamisega jätkata. Lähtuvalt eeltoodust tuleb hinnata kõigepealt vaide tagastamist puudutava 29.11.2017 otsuse nr 515/17/331-4 õiguspärasuse küsimust. XX on otsuse nr 5-15/17/331-4 tühistamist ka taotlenud ning selles mõttes mingisugust menetluslikku vastuolu ei ilmne. Vaidemenetluse uuendamise tarvidust on kaebaja samuti nimetanud kui see peaks osutuma (põhi)vaidluse lahendamist takistavaks asjaoluks. Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et eelnimetatu ning kohtumenetluse jätkamine Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 osalise tühistamise nõude kui põhinõude osas sõltub kokkuvõttes sellest kas vaide tagastamise saab lugeda õiguspäraseks otsustuseks või mitte.
15.Vaide tagastamist puudutavas 29.11.2017 otsuses nr 5-15/17/331-4 välja toodud asjaolude kogumist ilmneb, et vastav vaie Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 peale oli esitatud 17.11.2017. Eelnimetatus kui sellises ei ole menetlusosaliste vahel tegelikult vaidlust ka olnud. Arvestades asjaolu, et Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkiri oli kaebajale samal päeval teatavaks tehtud ning suitsetamise regulatsiooni muudatused said hakata mõju avaldama 01.10.2017 (käskkirja jõustumine suitsetamise keeluga seonduvas osas), siis oleks tulnud vaie esitada hiljemalt 31.10.2017. Vastustaja hinnangul esitati vaie olulise tähtaja rikkumisega. Olenemata eelnimetatust pidas vastustaja võimalikuks anda kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning tähtaja ennistamise põhjendatud taotluse esitamiseks. Nähtuvalt
vaide tagastamist puudutava otsuse asjaolude kirjeldusest oli kaebaja põhjendanud vaide mittetähtaegset esitamist esmase vaide halduskohtule esitamisega, mille järgselt oli halduskohus nõudnud vaide esmast esitamist vanglale ning sellest oligi vaide hilinenult esitamine tingitud. Käesolevas haldusasjas esitatud kaebuses ei ole täiendavaid selgitusi seonduvalt vaide tähtaja ennistamise taotluse põhjendamisega või siis vastustaja hinnanguga vastavate põhjenduste või põhjuste mõju ning tähenduse suhtes esitatud. Tegelikult ei olnud kaebaja järginud 30-päevast kaebetähtaega ka kohtusse pöördumisel, sest nähtuvalt kohtute infosüsteemist oli XX esitanud seonduvalt suitsetamise keelamisega kaebuse Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 peale 09.11.2017. Nimetatud kaebus oli registreeritud haldusasjana nr 3-17-2397 ja see tagastati Tallinna Halduskohtu 16.11.2017 määrusega kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Tallinna Vangla 29.11.2017 otsustuse õiguspärasuse hindamise juures haldusasjas 3-17-2397 tagastatud kaebuse aspekt otseselt asjassepuutuv küll ei ole, kuid võttes arvesse suitsetamise keelu jõustumist seisuga 01.10.2017, ei oleks saanud ka 09.11.2017 kuupäeva seisuga kohtule esitatud kaebust kuidagi tähtaegseks lugeda. Seega oli vastustaja seisukoht tähtaja ennistamiseks vajalike mõjuvate põhjuste puudumisest ning tähtaja ennistamata jätmisest täiesti arvestatav. Ühtlasi tähendab see seda, et vaide tagastamist puudutava 29.11.2017 otsuse nr 5-15/17/331-4 tühistamiseks ei ole alust. See tähendab ka seda, et vaie oli tagastatud õiguspäraselt ja et suitsetamise keelamist puudutava vaidluse sisulise arutamisega ei ole põhjust jätkata. Kaebajal ei olnud Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 vaidlustamiseks kohtusse pöördumise õigust. Eelnimetatu selgumise järgselt tuleb aktsepteerida ka vastustaja taotlust kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 1 punktile 4 ja § 151 lg 1 punktile 1.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul jäi kaebus ühes osas rahuldamata ja teises osas sisuliselt läbi vaatamata, mis tähendab kokkuvõttes seda, et lahend on kaebuse esitaja kahjuks. Samas ei ole vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.