S.-E. T.e kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – S.-E. T. Vastustaja – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta S.-E. T.e taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. Lõpetada haldusasja nr 3-19-493 menetlus. Jätta S.-E. T.e taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Asendada kohtulahendi avalikustamisel kaebaja nimi initsiaalidega. Kuulutada menetlus kinniseks kaebaja terviseandmeid kajastavate tõendite osas (tl 6-10, 60-63p, 69-70, 81-83 ja 97).
6.Tagastada kaebaja 5. aprilli 2019. a avalduse lisana esitatud Riigikohtu menetluse materjal haldusasjas nr 3-18-1840 (32- l lehel).
Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav S.-E. T. esitas 15. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu. Kaebaja sõnul on Tallinna Vangla põhjustanud talle tervisekahju sellega, et jättis tähelepanuta kaebaja terviseseisundi ja hoidis teda korduvalt üksikvangistuses, hoolimata kaebaja psühhiaatrilistest diagnoosidest. Kaebaja soovib tervise kahjustamise eest hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebusele lisatud Sotsiaalkindlustusameti 30. novembri 2018. a otsusest nr P262018-266840 selgub, et kaebajal on tuvastatud raske puue ning ekspertiisiotsus kehtib 16. novembrist 2018 kuni 15. novembrini 2023. Samuti on kaebusele lisatud Eesti Töötukassa 29.
novembri 2018. a otsus nr TVH/18/056722, millega on tuvastatud kaebajal töövõime puudumine kestusega 5 aastat. Kaebaja taotleb ka riigi õigusabi korras advokaadi määramist.
2.Vastuseks kohtunõudele edastas Tallinna Vangla 19. märtsil 2019 kohtule kaebaja sarnastel asjaoludel vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlused ja Tallinna Vangla vastused nendele. Edastatud dokumentidest nähtuvalt on kaebaja taotlenud Tallinna Vanglalt 12. ja 30. juuli 2018. a taotlustega (Tallinna Vanglas registreeritud 16. juulil 2018 ja 1. augustil 2018) kahju hüvitamist seoses tema terviseseisundi tähelepanuta jätmise, ravi tagamata jätmise ja kartserisse paigutamisega. Vangla lahendas need taotlused ühes menetluses ja jättis 17. septembri 2018. a vastusega nr 537/18/109-3 taotlused rahuldamata.
3.Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on 24. septembril 2018 esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu (haldusasi nr 3-18-1840). Kaebus oli esitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kahju oli väidetavalt tekitatud asjaoludel, mis kattuvad osaliselt haldusasjas nr 319-493 esitatud hüvitamisnõude aluseks olevate asjaoludega (kaebaja terviseseisundi tähelepanuta jätmine ja hoolimata kaebaja psühhiaatrilistest diagnoosidest tema hoidmine üksikvangistuses). Tartu Halduskohus jättis 13. novembri 2018. a määrusega haldusasjas nr 3-18-1840 kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ja kohustas kaebajat tasuma riigilõivu. Tartu Halduskohus tagastas 13. märtsil 2019 kaebuse haldusasjas nr 3-18-1840, kuna kaebaja ei olnud kõrvaldanud kaebuse puudusi (ei tasunud riigilõivu) ja tegemist oli asja läbivaatamist takistava puudusega.
4.Tartu Halduskohus jättis käesolevas haldusasjas 4. aprilli 2019. a määrusega kaebuse käiguta, leides, et kuigi kaebaja pöördus haldusasjas nr 3-18-1840 kohtusse tähtaegselt, on pärast kaebuse tagastamist sama nõude ja alusega kaebus esitatud kaebetähtaega ületades. Kohus andis kaebajale võimaluse kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. 9. aprillil 2019 saabus kohtusse kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks.
5.Kaebaja selgitab kaebetähtaja ennistamise taotluses, et ta ei ole suutnud iseseisvalt aru saada, mida ta oleks pidanud tegema. Kaebaja viitab oma terviseseisundile ja palub, et kohus ei „laseks tal saada süsteemi ohvriks“.
6.Tartu Halduskohus küsis 11. aprilli 2019. a kohtunõudega Tallinna Vangla seisukohta kaebetähtaja ennistamise taotluse ning kaebuse menetlusse võtmise kohta.
7.Tallinna Vangla esitas vastusena kohtunõudele 17. aprillil 2019 seisukoha. Tallinna Vangla leiab, et puuduvad mõjuvad põhjused, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise. Kaebaja ei ole välja toonud põhjuseid, mis kaebetähtaja möödalaskmist vabandaksid ning tema esitatud põhjendused ei kaalu üles õiguskindluse tagamise vajadust. Kaebaja on esitanud kohtule arvukaid kaebusi ning talle ei saa olla teadmata kaebuse esitamise kord. Tallinna Vangla on seisukohal, et kohtueelse menetluse saab praeguses asjas lugeda läbituks. Vangla on saanud kaebaja väiteid tervise kahjustamise kohta kontrollida ega ole kaebaja väidetud õigusvastast tegevust tuvastanud. Tallinna Vangla leiab, et kaebajal puuduks õigus korduvalt sama kahju hüvitamise taotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja viidatud Sotsiaalkindlustusameti ja Töötukassa otsustes on 2018. a novembrikuu seisuga antud hinnang kaebaja töövõimele ja puude raskusastmele kaebaja terviseseisundi kohta esitatud andmete pinnalt. Põhjuseid, miks kaebaja terviseseisund on muutunud, otsustes ei analüüsita. Seega ei kajastu Sotsiaalkindlustusameti ja Töötukassa otsustes mingeid asjaolusid, mille alusel tuleks Tallinna Vangla tegevust perioodil 28.12.2015-28.12.2016 uuesti hinnata. Nimetatud otsused pole asjaoluks, mis võiksid olla aluseks menetluse uuendamisele.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohus on asunud 4. aprilli 2019. a kohtumääruses (p 8) seisukohale, et kaebaja 15. märtsi 2019. a avaldus kohtule on käsitatav uue (samasisulise) kaebusena, mitte määruskaebusena Tartu Halduskohtu 13. märtsi 2019. a määruse peale ega muu avaldusena haldusasjas nr 3-18-1840. Kaebaja kasutas haldusasjas nr 3-18-1840 tehtud 13. novembri 2018. a määruse vaidlustamiseks edasikaebeõigust ning tegi seda arusaadava määruskaebuse esitamisega. See näitab, et kaebajale on arusaadav võimalus määrusi soovi korral määruskaebe korras vaidlustada. Vastav vaidlustamisviide sisaldus ka halduskohtu 13. märtsi 2019. a määruses. Lisaks selgub kaebaja 26. märtsi 2019. a pöördumisest, et ta palus haldusasjas nr 3-18-1840 kohtult kaebuse materjale, et saaks need uuesti kohtule esitada. HKMS § 43 lg 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kohus mõistab seetõttu kaebaja menetluslikku tahet nii, et kaebaja on esitanud 15. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule uue kaebuse.
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 1 sätestab kohtu kohustuse kontrollida eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt. Kohus lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. Kohus on käesolevas asjas seisukohal, et kaebus on esitatud tähtaega ületades.
10.Enne kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamist võtab kohus seisukoha ka kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise osas. HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vangistusseaduse § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
11.Kohtu hinnangul võib praegusel juhul lugeda kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks. Tallinna Vanglas 16. juulil ja 1. augustil 2018 registreeritud taotlustes on kaebaja taotlenud kahju hüvitamist ajavahemikus 28. detsember 2015 kuni 28. detsember 2016 Tallinna Vanglas viibimise ajal tekitatud kahju eest. Muu hulgas taotles kaebaja hüvitist tema kartserisse paigutamise ja tema terviseseisundi tähelepanuta jätmise eest, millega kahjustati tema tervist. Kaebaja viitas tal diagnoositud psüühikahäirele, mille tõttu ei oleks teda võinud kartserisse paigutada. Kaebuses kohtule nõuab kaebaja Tallinna Vanglalt kahju hüvitamist samuti Tallinna Vanglas viibimise ajal sama tegevusega tervise kahjustamise eest. Tallinna Vangla 17. septembri 2018. a vastuskirjast nr 5-37/18/109-3 nähtuvalt on vangla eelviidatud kahju hüvitamise taotlused lahendanud ühes menetluses, leides, et kahju hüvitamise nõude eeldused on täitmata, kuna vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane. Vangla märkis oma vastuses, et kaebajale tekkinud tervisekahju ei ole tõendatud nagu ei ole tõendatud ka see, et kahju oleks tekitanud vangla. Vangla leidis, et kaebaja tervislik seisund ei välistanud talle kartserikaristuse määramist ega täitmist, viidates seejuures vangla meditsiiniosakonna psühhiaatrite arvamusele. Samuti viitas Tallinna Vangla kohtulahenditele, kus halduskohus on leidnud, et kaebaja terviseseisund ei vabasta teda distsipliinirikkumise eest vastutust kandmast (haldusasjad nr 3-17-175 ja nr 3-17-185). Seega on kohtu arvates saanud Tallinna Vangla kontrollida kaebaja väiteid tema tervise kahjustamise kohta vangla õigusvastase tegevusega kartserisse paigutamisel. Kohtu hinnangul ei ole seetõttu alust eeldada, et vangla oleks võinud asuda
tegevuse õiguspärasuse uuel hindamisel varasemast erinevale seisukohale, kui ta oleks saanud arvesse võtta Sotsiaalkindlustusameti 30. novembri 2018. a otsust nr P26-2018-266840 kaebajal tuvastatud puude raskusastme muutumise kohta ja Eesti Töötukassa 29. novembri 2018. a otsust nr TVH/18/056722, millega on tuvastatud kaebajal töövõime puudumine.
12.Riigivastutuse seaduse § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja taotlused samadel asjaoludel tekitatud kahju hüvitamiseks registreeriti Tallinna Vanglas 16. juulil ja 1. augustil 2018. Vangla jättis 17. septembri 2018. a vastusega taotlused rahuldamata. Kaebaja pöördus kaebusega halduskohtu poole (haldusasi nr 3-18-1840) 24. septembril 2018, seega kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega järgides. Pärast kaebuse tagastamist haldusasjas nr 3-18-1840 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule 15. märtsil 2019 uue hüvitamiskaebuse, milles nõudis samas ajavahemikus ja sama tegevusega tekitatud kahju hüvitamist.
13.HKMS § 43 lg 2 sätestab, et kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Seetõttu on uuesti sama kaebuse esitamine küll võimalik, kuid hoolimata sellest peab kaebus vastama seadusega kaebusele esitatud nõuetele, sh tuleb kaebus esitada seadusega ettenähtud kaebetähtaega järgides. Arvestades vangla poolt kaebaja taotluste lahendamise aega (17. september 2018), on kaebaja 15. märtsi 2019. a kaebus esitatud ilmselgelt 30-päevast kaebetähtaega rikkudes.
14.HKMS § 71 lg 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Üldreeglina saavad sellisteks mõjuvateks põhjusteks, mis õigustaksid kaebetähtaja ennistamist, olla objektiivsed, kaebajast sõltumatud põhjused. Erandjuhtudel on peetud kohtupraktikas võimalikuks kaebetähtaja ennistamist ka subjektiivsetel põhjustel. Riigikohus on märkinud, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus menetlustoimingutes. Tähtaja ületamise põhjuste hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (menetlusõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemusest. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Riigikohus on väljendanud ka seisukohta, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-41-02, p 11).
15.Kohtu hinnangul puudub praegusel juhul mõjuv põhjus, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist. Kaebaja pöördus kohtu poole samu asjaolusid ja nõuet hõlmava kaebusega esmalt õigeaegselt, kuid jättis kõrvaldamata kohtu viidatud puudused, mille kõrvaldamise korral oleks olnud võimalik kohaldada kaebajale riigilõivuvabastust (Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-1840), ning jättis tasumata riigilõivu, milleks kohus teda seejärel kohustas (Tartu Halduskohtu 13. novembri 2018. a määrus samas haldusasjas). Kaebus tagastati kaebajale riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Kohus leiab, et osalemist kohtumenetluses, mis lõpeb kaebuse tagastamisega puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu, ei saa pidada mõjuvaks objektiivseks takistuseks, mille tõttu tuleks samal alusel sama nõudega kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
16.Kohtupraktikas on leitud, et mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (halduskolleegiumi 16. jaanuari 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-7508, p 17). Praeguses asjas ei saanud kohtu hinnangul kogenematusest tingitud eksimus olla kaebuse esitamisega hilinemise põhjuseks. Nagu kohus on korduvalt märkinud, pöördus kaebaja esimesel korral sama kaebusega kohtusse õigeaegselt. Samuti saab arvesse võtta seda, et kaebaja on varem
korduvalt pöördunud tähtaegselt kaebustega halduskohtusse (nt haldusasjad nr 3-17-175, 3-17-185, 3-16-2252, 3-16-2264, 3-16-1420). Seega ei saanud kaebajat takistada teadmatus või suutmatus aru saada kaebuse esitamise korrast ja tähtajast. Kaebaja väited tema terviseseisundist tingitud arusaamisvõime vähesuse kohta ei ole kohtu jaoks veenvad, kuna kaebaja on kaebusest nähtuvalt suutnud asjaolusid kohtule arusaadavalt esitada. Samuti on ta seostanud oma olukorda kohtupraktikas ja õiguskantsleri seisukohas käsitletuga ning lisanud kaebusele väljavõtteid enda tervislikku seisundit puudutavast erialakirjandusest.
17.Eeltoodule tuginedes jätab kohus kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.
18.HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2, mis sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 152 lg 3 järgi lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist. Kohus leiab, et kaebuse menetlus tuleb HKMS § 152 lg 1 p 2, lg 3 ja § 124 lg 2 alusel lõpetada. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 1 p 2 kohaselt ei ole kaebuse esitamine halduskohtule lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta.
19.Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse. Kohus märkis 21. märtsi 2019. a määruses, et lahendab riigi õigusabi taotluse pärast seda, kui kaebaja on kohtu viidatud puudused kõrvaldanud ja kohtul on võimalik välja selgitada kaebuse lubatavus. Kaebaja palub määrata endale õigusabi korras advokaat. Kohus mõistab kaebaja taotlust riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5 kohaselt nii, et ta soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses. RÕS § 7 lg 1 p 5 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus on seisukohal, et praeguses asjas, kus kohus lõpetab menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu, ei oleks riigi õigusabi määramine eesmärgipärane. Kohus märgib, et ka varasemas menetlusstaadiumis kaebajale esindaja määramine ei oleks saanud aidata kaasa kaebuse menetlemisele. Kohus jätab eelnevale tuginedes kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata.
20.HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Haldusasja toimikusse on võetud dokumente, mis sisaldavad andmeid kaebaja tervise kohta. Seega on selles osas asja kinniseks kuulutamine õigustatud kaebaja eraelu kaitseks ning praegusel juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, miss võiks välistada menetluse osalise kinniseks kuulutamise. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid puudutavas osas kinniseks kuulutada.