Korrakaitse › Liiklus

kui kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega, tuleb esitada tähtaja ennistamise taotlus ja märkida tähtaja möödalaskmise põhjused. 11.02.2019 esitas kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. 19.02.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, küsides vastustaja seisukohta kaebuse tähtaegsuse ja kaebaja esitatud tähtaja ennistamise taotluse osas. Kaebaja palub ennistada kaebuse esitamis tähtaeg järgmistel põhjustel: K.L. sai Tallinna Linnavalitsuse 10.10.2018 korralduse nr 1471-k (vaideotsuse) kätte 09.11.2018, kinnitades seda 10.11.2018 Tallinna Linnavalitusele edastatud kirjaliku teatega. K.L. koheselt peale kinnituse saatmist kustutas teavituse oma postkastist. Hiljem kaebaja oli veendunud, et ta sai 10.10.2018 korralduse (vaideotsuse) kätte 12.11.2018. 14.01.2019 pöördus K.L. Tallinna Linnavalitsuse poole palvega väljastada talle koopia tema kinnitusest. Linnavalitsuse vastusest selgus, et K.L. on kinnitanud, et sai korralduse kätte 09.11.2018, mitte 12.11.2018, nagu kaebaja hiljem mõtles. Kuna K.L. sai vaideotsuse kätte 09.11.2018 ning esitas kaebuse kohtule 12.12.2018, rikkus ta menetlustähtaega. K.L. palub jätta kohaldamata HKMS § 46 lg 1 kui Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust ebaproportsionaalselt riivav säte. Kaebaja palub ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Vastustaja leiab, et puuduvad mõjuvad põhjused kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Nõustuda ei saa faktiväitega, et kaebaja sai Tallinna Linnavalitsuse 10.10.2018 korralduse (vaideotsuse) kätte 09.11.2018. Korraldus edastati vahetult peale vastuvõtmist K.L. e-posti aadressile. Korralduse kättesaamist K.L. kirjalikult ei kinnitanud, vaid helistas peale korralduse kättesaamist Tallinna Linnakantselei linna sisekontrolöri teenistuse järelevalveosakonna vanemspetsialist Liilia Marksi lauatelefonile, mille number oli märgitud talle saadetud e-kirjas ning palus täpsustada saadetud korralduse sisu. Vanemspetsialist selgitas K.L.le korralduse sisu ning palus selle kättesaamist kirjalikult kinnitada, mida K.L. ei teinud. Peale seda saatis Tallinna Linnakantselei vanemspetsialist Liilia Marks kaebajale tähitud kirja registrijärgsele elukoha aadressile: xxxxxxxxx, kuid K.L. kirjale järele ei läinud ja seda vastu ei võtnud. 08.11.2018 saatis Tallinna Linnakantselei vanemspetsialist Liilia Marks K.L.le uue e-kirja, milles selgitas, et juhul, kui K.L. ei kinnita korralduse kättesaamist kirjalikult, siis avaldatakse vaide osas tehtud otsuse resolutiivosa üleriigilise levikuga ajalehes või ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Lisaks sellele nähtub e-kirja sisust, et kaebajale on samale, tema poolt avaldatud, eposti aadressile saadetud 10.10.2018 korraldus 1471-k vaide rahuldamata jätmise kohta, kuid ta ei ole nimetatud e-kirja kättesaamist kinnitanud. Peale seda, kui vanemspetsialist hoiatas 08.11.2018 e-kirjas, et juhul, kui kaebaja ei kinnita kirja kättesaamist, siis avaldatakse vaide osas tehtud otsuse resolutiivosa, kinnitas kaebaja koheselt järgmisel päeval kirjalikult, et on otsuse kätte saanud. Seega saab eelnimetatu põhjal kinnitada fakti, et kaebaja sai kätte ka talle oktoobris 2018 saadetud Tallinna Linnavalitsuse korralduse 1471-k, kuid jättis sellele kirjalikult vastamata, sest mõlemad kirjad olid saadetud samale e-posti aadressile: xxxxxxxx ning 08.11.2018 saadetud korduvalt saadetud e-kirjale reageeris kaebaja seetõttu, et ta ei olnud huvitatud, et tema vaide osas tehtud otsuse resolutsioon avaldatakse üleriigilise levikuga väljaandes. Kaebaja on kasutanud samasugust taktikat ka Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti otsuse puhul. Nimelt saatis amet 21.06.2018 otsuse edasi nii e-kirjaga kui ka tähitud kirjaga rahvastikuregistri järgsele aadressile: xxxxxxxxx. Tähitud kiri tagastati saatjale 14.07.2018 hoiutähtaja möödumise tõttu. Samas esitas kaebaja 27.08.2018 taotluse/vaide, milles palus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametil 21.06.2018 otsuse tühistada. Eeltoodust võib järeldada, et kaebaja pidi e-kirja vahendusel ameti 21.06.2018 otsuse kätte saama, vastasel juhul ei oleks ta osanud kirjutada taotlust/vaiet otsuse tühistamiseks. Kuna kaebaja kirjutas

27.08.2018 taotluse otsuse tühistamiseks omakäeliselt ning ootas selles osas uut otsustust, siis oli kaebaja huvitatud tulemuse teadasaamisest. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. See tähendab ühtlasi teadlikkust õiguskaitse võimalustest, sh tähtaegadest.

KOHTU SEISUKOHT

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 1 kohaselt halduskohus kontrollib eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ning lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. HKMS § 124 lg 2 alusel kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ning kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole kaebus esitatud selleks seaduses sätestatud tähtaega järgides ning kaebaja esitatud asjaolud ei ole käsitletavad tähtaja ennistamise aluseks olevate objektiivsete asjaoludena. Seetõttu tuleb taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks jätta rahuldamata ning haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt vastavalt HKMS § 124 lg-le 2 lõpetada. Tähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel tuleb hinnata, kas esinevad mõjuvad põhjused, mis on tinginud kaebetähtaja möödalaskmise. Selleks tuleb kaalutlusõigust kasutades hinnata kaebaja poolt kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks toodud põhjendusi. Kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.2001 määrus asjas nr 3-3-1-59-00). Kohtupraktika kohaselt on mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel peetud üksnes objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Kohus selgitab, et tähtaegade kehtestamine on vajalik menetluses õiguskindluse ja stabiilsuse tagamiseks. Õiguskindluse huvides on vajalik, et seadusega kehtestatud menetlustähtaegu ka järgitakse. Seaduses ettenähtud tähtaja järgimata jätmine on lubatav vaid erandina üksikjuhtumil õiglase tulemuse saavutamiseks. Ennistamise aluseks on mõjuvad põhjused, mis on küll määratlemata õigusmõiste, kuid selle mõiste sisustamiseks on kujunenud ulatuslik kohtupraktika. Riigikohtu halduskolleegiumi 19.04.2006 määruses asjas nr 3-3-1-26-06 leiti, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama menetlustoimingu sooritamist takistanud objektiivsed takistused (nt haigus, ettenägematu liiklustakistus vms), kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Riigikohtu halduskolleegium on 01.10.2002 määruses nr 3-3-1-57-02 asunud seisukohale, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus menetlustoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul.

HKMS § 47 lg 2 kohaselt kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja kinnitusel sai ta Tallinna Linnavalitsuse 10.10.2018 korralduse 1471-k (vaideotsus) kätte 09.11.2018. Seega tuli tühistamiskaebus vaide esemeks olnud Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 21.06.2018 otsuse vaidlustamiseks esitada kohtule hiljemalt 10.12.2018. Kaebus on kohtule esitatud 12.12.2018, seega tähtaja rikkumisega, mida tunnistab ka kaebaja ise. Kaebaja on kohtule selgitanud, et kustutas koheselt pärast korralduse kättesaamise kohta kinnituse edastamist sellekohase e-kirja. Alles hiljem kaebaja väitel ta mõtles, et sai korralduse kätte 12.11.2018. 14.01.2019 esitas kaebaja Tallinna Linnavalitsusele palve väljastada koopia tema poolt linnale saadetud kinnitusest. Linnavalitsuse vastusest selgub, et kaebaja kinnitas 10.11.2018, et sai korralduse kätte 09.11.2018. Kaebaja leiab, et asja lahendamisel tuleb jätta kohaldamata HKMS § 46 lg 1, mis piirab ebaproportsionaalselt Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kaebaja sai Tallinna Linnavalitsuse 10.10.2018 korralduse 1471-k (vaideotsus) kätte 09.11.2018. Asjast nähtuvalt edastas vastustaja nimetatud korralduse (vaideotsuse) kaebajale koheselt peale korralduse vastuvõtmist kaebaja e-posti aadressile. Kaebaja korralduse kättesaamist kirjalikult ei kinnitanud. Samas helistas kaebaja e-kirjas märgitud Tallinna Linnakantselei linna sisekontrolöri teenistuse järelevalveosakonna vanemspetsialist Liilia Marksi lauatelefonile ja palus täpsustada saadetud korralduse sisu, mida ametnik ka tegi, ühtlasi paludes kinnitada kirjalikult korralduse kättesaamist, mida aga kaebaja ei teinud. Seejärel edastas ametnik L. Marks korralduse tähitud kirjaga K.L. vaides märgitud registrijärgsel aadressil xxxxxxxxx, mis tagastati saatjale 14.07.2018 hoiutähtaja möödumise tõttu. Kuna oli teada, et K.L. on korralduse juba eelnevalt meili teel kätte saanud, kuid ei ole kinnitanud nõuetekohaselt selle kättesaamist, otsustati vaideotsus kätte toimetada Ametlike Teadaannete kaudu. Enne avaldamist helistas linnaametnik K.L.le ja selgitas, et kui ta ei kinnita kirjalikult korralduse kättesaamist, siis avaldatakse vaide resolutiivosa üleriigilise levikuga ajalehes või väljaandes Ametlikud Teadaanded. 08.11.2018 e-kirjaga edastas ametnik kaebajale sama sisuga selgituse uuesti. 10.11.2018 vastas K.L. e-kirjale, kinnitades, et sai korralduse kätte 09.11.2018. Kohtu hinnangul K. L. sai vaideotsuse kätte hiljemalt 09.11.2018, mida ta ka ise kinnitab. Samas nõustub kohus vastustajaga, et K.L. on saanud vaideotsuse kätte juba varem. Kaebaja helistas pärast temale e-kirjaga korralduse edastamist linnavalitsuse ametnikule saamaks selgitusi korralduse sisu kohta. Sellest järeldub, et K.L. oli korraldusest (vaideotsusest) teadlik juba enne 09.11.2018, kuid ignoreeris ametniku palvet kinnitada kirjalikult korralduse kättesaamist. Kaebaja on ise kinnitanud, et sai korralduse (vaideotsuse) kätte 09.11.2018, mis tähendab, et kaebus kohtule Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 21.06.2018 otsuse tühistamiseks tuli esitada hiljemalt 10.12.2018. Kaebus on esitatud 12.12.2018, seega tähtaja ületamisega. Seejuures ei oma kaebetähtaja arvestamisel mingit tähtsust kaebaja väide, et kuigi linnavalitsus esitas talle koopia tema enda 10.11.2018 kirjalikust kinnitusest, mille kohaselt sai ta korralduse kätte 09.11.2018, kuid mõtles siis hiljem, et sai korralduse kätte 12.11.2018. Selline kaebaja väide on sisutühi. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kaebaja ei ole näidanud ennast piisavalt hoolsana kaebuse tähtaegselt kohtule esitamisel. Seda enam, et kaebajat esindab kohtumenetluses lepinguline esindaja, kelle ülesandeks on kaebajat nõustada/esindada, sh kohtule tähtaegselt kaebuse esitada. Arvestades kaebaja eksitavat ja venitavat käitumistaktikat haldusmenetluses vastustaja haldusaktide kättesaamise kinnitamisel, on kaebaja ise oma käitumisega tekitanud

olukorra, kus kaebuse esitamise tähtaeg on mööda lastud ning selleks objektiivsed mõjuvad põhjused puuduvad. Kaebaja subjektiivne arusaam kaebetähtaegade kulgemisest ei ole vaadeldav objektiivse mõjuva põhjusena kaebetähtaja ületamisel, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist. HKMS § 71 lg 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise korda, sh tähtaegu. Kaebaja ei ole tähtaja möödalaskmise osas mingeid põhjendusi esitanud. Kaebaja seisukoht, et HKMS § 46 lg 1 ebaproportsionaalselt piirab Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse realiseerimist, mistõttu tuleks säte jätta kohaldamata, on alusetu. HKMS § 46 lg 1 ei piira ebaproportsionaalselt Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse realiseerimist, kuna kaebeõigust realiseerides peab isik ilmselgelt kinni pidama seaduses sätestatud tähtaegadest. Kohus leiab, et kuna puuduvad objektiivsed mõjuvad põhjused, mis takistasid kaebuse tähtaegset esitamist kohtule, siis ei kuulu kaebuse esitamise tähtaeg ennistamisele ning kohus lõpetab asja menetluse HKMS § 124 lg-te 1 ja 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 2 alusel. Kaebuse eest on 03.01.2019 M. T. tasunud riigilõivu 15,00 eurot. Seega kuulub tasutud riigilõiv tagastamisele kontole, milliselt ülekanne on tehtud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.