2-14-55453/46 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 05.08.2014 esitas Transpoint International (EST) AS (hageja) Harju Maakohtule hagi MU (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise summas 15 228,08 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 511,17 eurot ajavahemiku 05.03.2014 kuni 05.08.2014 eest ja viivise alates 06.08.2014 (14 864,65 eurolt) kuni selle täieliku hüvitamiseni VÕS §-s 113 sätestatud määras. Hageja palus kostjalt välja mõista ka kahjuhüvitise kohtumenetluse eelsete kulude eest summas 81,07 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli kostja OÜ COSUMELT (registrikood 10231663; kustutatud) juhatuse liige ajavahemikus 11.04.2013 kuni 20.11.2013. Hageja ja OÜ COSUMELT vahel sõlmiti ajavahemikus september 2013 kuni november 2013 lepingud, mille kohaselt kohustus hageja vastavalt OÜ COSUMELT tellimustele korraldama kaubavedusid ning OÜ COSUMELT kohustus selle eest maksma hagejale veotasu. Hageja täitis lepingust tulenevad kohustused ning esitas OÜ-le COSUMELT ülalnimetatud transporditeenuse osutamise eest arved, millede alusel on OÜ COSUMELT kohustatud hagejale tasuma kokku 14 864,65 eurot. OÜ COSUMELT on jätnud omapoolse kohustuse täitmata. Kostja puhul on tegemist OÜ COSUMELT endise juhatuse liikmega, kes kõnealuste tehingute sõlmimise ajal (veolepingute sõlmimine toimus ajavahemikus september 2013 kuni november 2013) oli ettevõtte juhatuse liige. Seetõttu lasus kostjal kohustus OÜ COSUMELT seadusliku esindajana korraldada äriühingu kohustuste täitmist hagejale vastavalt esitatud arvetele, millise kohustuse on kostja antud juhul täitmata jätnud. Samuti ei oleks tohtinud OÜ COSUMELT kostja juhtimisel sõlmida hagejaga veoosutamise teenuseid ajal, mil äriühing oli sisuliselt pankrotis ning omakapital oli negatiivne. Hageja oli seisukohal, et antud juhul ei ole juhatuse liige oma seadusest tulenevaid kohustusi korrektselt täitnud ning on sellega põhjustanud hagejale kahju tekkimise. Tulenevalt asjaolust, et OÜ COSUMELT oma kohustusi täielikult ja tähtaegselt hageja ees ei täitnud, esitas hageja lepinguline esindaja 18.02.2014 kostjale meeldetuletuse kahju hüvitamiseks, paludes kahju hüvitada hiljemalt 26.02.2014. Kostja on kohustatud hüvitama hageja poolt kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulud, milleks on käesoleval juhul Bene Est Law Office OÜ poolt hagejale esitatud arve õigusteenuse osutamise eest summas 81,07 eurot. Hageja heitis kostjale ette, et kostja on

juhatuse liikmena veolepinguid sõlmides ning nende alusel esitatud arvete (kd I, tl 21-45) mittetasumisel rikkunud äriühingu juhatuse liikme kohustust – äriühingu pankrotiavalduse esitamise kohustust (ÄS § 180 lg 51) ja osanike koosoleku kokkukutsumise kohustust (ÄS § 171 lg 2 p 1). Hageja oli seisukohal, et OÜ COSUMELT maksevõimetus kujunes tõenäoliselt välja 31.12.2012, seda hoolimata juhtkonna ja omaniku poolt rakendatud abinõudest ning soovist makseraskused ületada (kd III, tl 3). Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja oli seisukohal, et hagejal puudub nõue kostja vastu. Kostja märkis, et hageja kahjunõude realiseerimiseks tuleb tõendada kahju olemasolu, kostja tegevuse õigusvastasus ning põhjuslik seos kostja tegevuse ning kahju tekkimise vahel. Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole tõendanud hagiavalduses kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, mistõttu on hagi alusetu. Kostja leidis, et hageja ei ole kahjunõude esitamisel arvestanud kostja juhatuse liikme volituste kehtivusega. Kostja oli juhatuse liige ajavahemikul 28.03-01.11.13. Asjaolu, et äriregistris tehti kanne 20.11.2014 juhatuse liikme volituste lõppemise kohta, ei oma õiguslikku tähendust. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-54-05 p-s 17 asunud seisukohale, mille kohaselt on äriregistri kanne deklaratiivne, mitte õigustloov. Äriregistri kanne ei tekita ega lõpeta juhatuse liikme volitusi. Hagi esitamisel on hageja arvestanud äriregistrisse kantud andmetega, mis on ebaõige. Kostja edastas oma lahkumisavalduse 31.10.2013, millega palus enda vabastamist juhatuse liikme kohustuste täitmisest alates 01.11.2013. Lähtudes asjaolust, et kostja juhatuse liikme volitused lõppesid 01.11.2013, ei saa hagiavaldusega nõuda kostjalt kahju hüvitamist arvete eest, mis on esitatud teenuste eest, mis on osutatud tema juhatusest lahkumise järgsel ajaperioodil. Kostja pole rikkunud seadusest tulenevaid juhatuse liikme kohustusi, mida hageja kostjale ette heidab. Kostja on käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega ning isegi juhul, kui kostja tegevus oleks hüpoteetiliselt kaasa toonud endaga kahju tekkimise hagejale, mida tänasel päeval ei ole kostja hinnangul juhtunud, vabaneb kostja süüst, korraliku ettevõtja hoolsusega käitumise fakti tõttu. Kostja oli seisukohal, et OÜ COSUMELT püsiva maksejõuetuse hetk oli 2014. aasta alguses (kd I, tl 95). Kostja tugines OÜ COSUMELT pankrotiasjas (tsiviilasi nr 2-14-1887) tuvastatule, kus pankrotihaldur on omapoolses aruandes andnud hinnangu püsiva maksejõuetuse tekkimise hetkele. Maakohtu otsus 14.03.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 2392,80 eurot ja määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal kostjale tasuda otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus kvalifitseeris esmalt hageja nõude. Riigikohus on märkinud, et kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-2-17-10, p 30). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 näeb ette, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7

näeb ette, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 1045 lg 1 p 8 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane ka siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Käesolevas asjas on pooltel vaidlus selle üle, kas kostja on OÜ COSUMELT juhatuse liikmena rikkunud seadusest tulenevaid juhatuse liikme kohustusi, mille tõttu on ta tekitanud hagejale kahju. Kohus peab võtma seisukoha selles, kas kostja on rikkunud mõnda seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Kohus peab tuvastama, kas kostjal oli ÄS § 180 lg 51 järgi kohustus esitada pankrotiavaldus; kui selline kohustus oli, siis millal see kohustus tekkis ja kas kostja on seda kohustust rikkunud. Seejärel annab kohus hinnangu küsimusele, kas on tõendatud hagejal selle rikkumise tagajärjel kahju tekkimine (st nii hüvitamisele kuuluva kahju tekkimise fakt kui ka põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejal kahju tekkimise vahel). Riigikohus on kommenteerinud, et juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Üheks selliseks kohustuseks võib olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-21-150-09, p 11). Esmalt võttis kohus seisukoha pooltevahelises vaidluses selles, millisel ajavahemikul oli kostja OÜ COSUMELT juhatuse liikmeks. Iseenesest nõustus kohus hagejapoolse viitega ÄS § 34 lg-st 2 tuleneva põhimõttega, et kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Riigikohus on märkinud, et äriregistri kanne juhatuse liikme kohta kaitseb kolmandaid isikuid, kes võivad kandele tuginedes ÄS § 34 lg-te 2 ja 3 alusel lugeda sinna juhatuse liikmena kantud isiku õigustatuks äriühingu nimel tehinguid tegema. Riigikohus lisas, et juhul, kui kohtule saab teatavaks aktsiaseltsi juhatuse liikme volituste lõppemine, sh tema tagasikutsumise tõttu aktsiaseltsi nõukogu poolt, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab ta arvestama nõukogu otsusega, mitte aga äriregistrisse kantud andmetega (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-54-05, p 17). Kohus on käesolevas asjas 08.05.2015 lahendiga rahuldanud hagejapoolse 05.11.2014 tõendite kogumise taotluse ja määruse resolutsiooni punktis 2.4 kohustanud OÜ COSUMELT pankrotihaldurit esitama äriühingu nõukogu koosolekute protokollid ajavahemikul 01.01.2012 kuni 31.12.2013 (kd I, tl 200). Pankrotihaldur on dokumentide esitamise kaaskirjas märkinud, et haldur esitab kohtule OÜ COSUMELT nõukogu koosolekute 04.09.2012, 09.10.2012, 20.11.2012, 13.12.2012, 04.03.2013, 09.07.2013, 03.10.2013 ja 11.10.2013 protokollid (kd II, tl 2). Samas on kohus äriregistrile esitatud dokumentidest tuvastanud, et OÜ COSUMELT nõukogu on 22.03.2013 pidanud koosoleku, mille protokolli ei ole kohtule 08.05.2015 määruse raames esitatud. 22.03.2013 koosolekul on OÜ COSUMELT nõukogu otsustanud kostja äriühingu juhatajaks valida (kd III, tl 72). ÄS § 184 lg § 1 näeb ette, et juhatuse liikmed valitakse ja kutsutakse tagasi osanike poolt. Kui ühingul on nõukogu, valib ja kutsub juhatuse liikmed tagasi nõukogu. Juhatuse liikme volituse lõppemise või uue juhatuse liikme registrisse kandmise avaldusele tuleb lisada nõukogu otsus ja koosoleku protokoll, nõukogu puudumisel osanike koosoleku otsus ja koosoleku protokoll või hääletusprotokoll. Juhatuse liikmeks valimiseks on vajalik tema nõusolek. Äriregistrile esitatud andmete põhjal on kostja omapoolse nõusoleku andnud sellega, et on enda allkirjaga esitanud äriregistrile taotluse kandeavalduse tegemiseks (kd III, tl 73-74). Kuivõrd kostja on kandeavalduse allkirjastanud 28.03.2013, siis nõustus kohus kostja käsitlusega sellest, et

kostja juhatuse liikme esindusõigus sai alguse 28.03.2013. Juhatuse liikme esindusõiguse lõppemise osas näeb ÄS § 184 lg 7 osaühingu puhul ette, et juhatuse liige võib juhatusest tagasi astuda sõltumata põhjusest, teatades sellest enda määranud organile. Käesoleval juhul on kostja tõendanud, et kostja on juhatusest lahkumissoovi avalduse allkirjastanud 31.10.2013 (kd I, tl 111-112). Samas ei ole kostja märkinud, kas äriühingu nõukogu on tema lahkumisavaldust koosolekul arutanud. Antud juhul on kohus äriregistrile esitatud dokumentidest tuvastanud, et OÜ COSUMELT nõukogu on 18.11.2013 pidanud koosoleku, mille protokolli ei ole kohtule 08.05.2015 määruse raames esitatud. Kohtule nähtub avalikest registriandmetest, et äriühingu nõukogu on otsustanud kostja juhatusest tagasi kutsuda 18.11.2013 kuupäevast (kd III, tl 75). Kooskõlas eelmainitud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-54-05 märgituga asus kohus seisukohale, et kostja oli OÜ COSUMELT juhatuse liikmena äriühingu seaduslik esindaja ajavahemikul 28.03.2013 kuni 18.11.2013. Kohus tuvastas, et kostjal lasus ajavahemikul 28.03.2013 kuni 18.11.2013 äriühingu juhatuse liikmena kohustus järgida seda, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Järgnevalt hindas kohus, kas on tõendatud, et kostjal oli ÄS § 180 lg 51 järgi kohustus esitada pankrotiavaldus ning kui selline kohustus oli, siis millal see kohustus tekkis ning kas kostja on seda kohustust rikkunud. ÄS § 180 lg 51 näeb ette, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Riigikohus on selgitanud, et ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Kohus asus seisukohti ja tõendeid hinnates seisukohale, et kostja ei ole ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat juhatuse liikme kohustust rikkunud. Perioodil, mil kostja oli äriühingu juhatuse liikmeks, ei saa kohtu hinnangul rääkida äriühingu püsivast maksejõuetusest. Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvad OÜ COSUMELT viimaste aastate majandustulemused vastavalt äriühingu poolt esitatud raamatupidamise andmetele (kd I, tl 187). Tabelist nähtub, et äriühingu omakapital oli 2011. aasta lõpuks seisuga 27 347 eurot ehk vähem kui pool võlgniku osakapitalist (s.o 2011 seisuga 38 346,99 eurot (600 000 krooni)). Taolises olukorras oli äriühingu juhatusel ÄS § 171 lg 2 p 2 alusel kohustus kutsuda kokku koosolek kuna osaühingul on netovara (bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma) järel vähem kui pool osakapitalist. Hageja on taolise kohustuse rikkumist kostjale ka ette heitnud hagiavalduses (kd I, tl 9). Kõnesoleva kohustuse kohta on Riigikohus märkinud, et ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-150-09, p 12). Liiatigi on praegusel juhul tuvastatav, et OÜ COSUMELT osanik oli tekkinud olukorrast teadlik – äriühing OÜ T-TAMMER (registrikood 10394201) kinnitas 04.10.2013 kirjas, et OÜ T-TAMMER oli OÜ COSUMELT 100% suuruse osanikuna valmis omakapitali kooskõlla viimiseks äriseadustikus sätestatud nõuetega (kd I, tl 100). Kohtule nähtub 2012 äriühingu majandusaasta aruandest, et OÜ COSUMELT on saanud laenu omanikult summas 200 000 eurot (kd I, tl 63). Kostja märgib lisaks, et reaalsuses on osanik OÜ COSUMELT

tegevust finantseerinud – 08.02.2016 menetlusdokumendis märgib kostja, et osanik on 2013 paigutanud ettevõttesse 510 000 eurot ja sama aasta septembrist kuni novembrini investeerinud täiendavalt 140 000 eurot (kd III, tl 30). Nimetatud asjaolu nähtub ajutisele pankrotihaldurile kostja poolt antud selgitustest tsiviilasja 2-14-1887 raames (kd I, tl 187188) ja äriühingu 2013. aasta bilansist (kd II, tl 17 ning selle pöördel). Kohus asus seisukohale, et 2013. aasta käigus oli äriühingu juhatusel piisav alus eeldada äriplaani perspektiivikust ning omanikupoolset täiendavat finantseerimist. Sama põhimõtet on toetamas ka Riigikohtu praktika - kolleegium on leidnud, et lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-1-1-49-11, p 21). Nõustuda tuleb kostja seisukohaga, et hageja poolt tõendina esitatud arvamus OÜ COSUMELT maksejõuetuks muutumise aja kohta ei ole tuvastanud äriühingu püsivat maksejõuetust. Võttes aluseks arvamuses avaldatu, ilmneb, et esinenud maksejõuetus oli ajutise iseloomuga – eriteadmistega isik on viidanud maksejõuetuse olukorra ja maksevõimetuse olukorra tekkimisele 31.12.2012 (kd III, tl 21). Kohus märkis, et maksejõuetus on nähtus, mis iseloomustab ettevõtte majanduslikku seisundit, kuid ei tähenda iseenesest veel isiku pankrotti. Kohus nõustus kostjaga ka selles, et kergekäeliselt ei saaks kõrvale jätta OÜ COSUMELT pankrotiasjas tuvastatut. Seejuures viitas kohus pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-tele 2 ja 3 ja § 22 lg 2 p-le 2 ning märkis, et käesoleval juhul on ajutine pankrotihaldur tsiviilasja nr 2-141887 raames koostatud aruandes leidnud, et võlgnikust äriühing muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2014. aasta alguses (kd I, tl 190). Kohus nõustus ajutise pankrotihalduri poolt tuvastatuga – kostja on käesolevas tsiviilasjas õigesti märkinud, et äriühingu toimimiseks tehtud jõupingutused hüljati 2014. aasta jaanuaris, kui koostati 2013. aasta viimaste kuude ja 2013. aasta majandusaasta aruanded. Selleks ajaks loobus OÜ COSUMELT osanik äriühingut rahaliselt toetamast – nimetatud asjaolu on märgitud nii ajutise halduri aruandes (kd I, tl 190), kui ka hageja poolt esitatud eriteadmistega isiku arvamuses (kd III, tl 16). Sellises olukorras võib kohtu hinnangul asuda seisukohale, et 2013. aasta majandustulemuste saabudes ei olnud äriühing ilma täiendava finantseerimiseta mingil moel jätkusuutlik ning välja oli kujunenud lootusetu maksejõuetus. Hageja poolt esitatud eriteadmistega isiku arvamuses on muu hulgas märgitud, et äriühing oli maksejõuetu seisuga 31.12.2012, kuna ei soovitud kaasata investorit. Samuti ei soovinud ka omanik investeerida ettevõttesse vajalikul määral raha. Kohtu hinnangul selgus eelnimetatud asjaolu siiski 2014. aasta jaanuaris – alles siis sai äriühingu juhatusele selgeks, et 2013. aasta majandustulemuste näol olid tehtud investeeringud osutunud ebapiisavateks. Eelneva valguses ei saa kostjale ette heita ka seda, et kostja oleks pidanud aru saama sellest, et tema juhatuses olemise ajal oleks äriühing püsivalt maksejõuetu. Kohtu hinnangul on antud juhul piisavalt leidnud kinnitust asjaolu, et äriühingu osaniku ning nõukogu sooviks oli majandusraskustest välja tulla – seda on möönnud hagejale arvamuse koostanud eriteadmistega isik (kd III, tl 21) ning see nähtub ka äriühingu nõukogu koosolekute protokollidest. Näitena võib siinkohal tuua nõukogu 04.03.2013 koosoleku protokolli, kus negatiivsete arengute ajendil on otsustatud tegeleda probleemidele lahenduse leidmisega (kd II, tl 149 pöördel). Lisaks nähtub 09.07.2013 protokollist, et äriühingu nõukogu on positiivse arenguna märkinud maikuu müügi kasumlikkuse (tl 153). Käesoleval juhul ei saa kostjale ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumist ette heita ning kostja ei ole juhatuse liikmena toiminud heade kommete vastaselt. Lähtudes eeltoodust ei ole täidetud VÕS § 1043 kohaldamise eeldused ning hagi selles osas rahuldamisele ei kuulu. Hageja on lisaks kostja vastu esitanud kohtumenetluse eelsete kulude nõude, mida tuleb kohtu

hinnangul käsitleda kui õigusvastaselt tekitatud kahju nõuet - hageja on kohtueelselt pöördunud kostja poole sama nõudega, mille kohus on käesolevas asjas lahendanud. Kohus on praeguses asjas tuvastanud, et kostja ei ole OÜ COSUMELT juhatuse liikmena ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust rikkunud. Seega ei ole hagejapoolne kohtueelsete kulutuste hüvitamise nõue põhjendatud. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Samuti määras kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kostja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märkinud, et kostja menetluskuludeks on lepingulisele esindajale tehtud kulutused summas 2392,80 eurot (kd III, tl 54-55). Kostja lepingulise esindaja tunnihinnaks 120 eurot. Kohus oli seisukohal, et võttes aluseks kostja poolt esitatud arved (kd III, tl 56-63), siis võib tehtud toimingute kirjelduste põhjal asuda TsMS § 175 lg 1 alusel seisukohale, et kostja kulutused õigusabile on märgitud ulatuses põhjendatud ning olid tsiviilasja keerukust ja arvutuste mahukust arvesse võttes vajalikud. Kohus pidas vajalikuks märkida, et kohus on hageja taotlusel lahendanud kolm tõendite kogumise taotlust, mille tulemusel on tsiviilasja materjalide hulka lisatud märkimisväärselt palju läbitöötamist nõudvaid andmeid. Kostja õigusabikulude hüvitamise taotlus on tsiviilasjas tehtud toimingute valguses põhjendatud. Kohus leidis, et hagejalt tuleb kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 2392,80 eurot. Kostja taotlusel määras kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Apellatsioonkaebus 13.04.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 14.03.2016 otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on seisukohal, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Maakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 436 lg 2 ja § 442 lg 8 nõuetele, mistõttu kuulub otsus täies ulatuses tühistamisele. Maakohus ei ole analüüsinud kõiki asjas esitatud tõendeid, jättes olulised tõendid täielikult hindamata. Seeläbi on kohus jõudnud ebaõigele seisukohale leides, et kostja ei ole ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat juhatuse liikme kohustust rikkunud ning et perioodil, mil kostja oli äriühingu juhatuse liikmeks, ei saa rääkida äriühingu püsivast maksejõuetusest. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, miks maakohus leidis, et OÜ COSUMELT ei olnud püsivalt maksejõuetu 31.12.2012. Hageja poolt kohtule esitatud riiklikult tunnustatud finantsekspert AJ arvamusest nähtub, et OÜ COSUMELT maksevõimetus kujunes tõenäoliselt välja 31.12.2012, seda hoolimata juhtkonna ja omaniku poolt rakendatud abinõudest ning soovist makseraskused ületada (arvamuse p 6). Seega oli tõendatud, et kostja juhtimisel telliti hagejalt teenust septembris 2013 kuni november 2013 toimunud rahvusvahelisteks kaubavedudeks olukorras, kus OÜ COSUMELT oli sisuliselt pankrotis (maksejõuetu) ning äriühingu omakapital oli negatiivne. Seega tehti osaühingu poolt tehinguid olukorras, kus objektiivselt oli selge, et osaühingu pankrotimenetlus on vältimatu. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu arvamuses esitatud faktiliste väidete ega seisukohtadega. Kaebuses viitab hageja ka arvamuse p-le 1.4 ning finantseksperdi järeldustele analüüsides OÜ COSUMELT majandustegevuse tulemuslikkust ajavahemikul 2009-2013 ja OÜ COSUMELT majandusliku olukorra muutumist ajavahemikul 2009-2013. Finantsekspert asus seisukohale, et OÜ COSUMELT oli maksejõuetu seisuga 31.12.2012, sest: 1) ettevõtte makseraskused olid sügavad ja nappis äritegevuseks vajalikku käibekapitali; 2) ettevõtte netovara oli negatiivne 7

0,8 mEUR; 3) ettevõtte jooksev majandustegevus “põletas” raha ehk äritegevuse rahavoog oli negatiivne ning ei olnud tõenäoline, et see hakkab juba lähitulevikus piisavat raha/kasumit looma; 4) ei soovitud kaasata investorit ega soovinud ka omanik investeerida ettevõttesse raha vajalikul (ettevõtte makseraskuste ületamiseks piisaval) määral ja seda täiendava omakapitali kujul. Hageja rõhutab, et OÜ COSUMELT osakapital oli juba 31.12.2012 seisuga negatiivne summas 795 692 eurot. Selleks, et OÜ COSUMELT omakapital oleks vastanud 31.12.2012 seisuga ÄS nõuetele ehk osaühingul ei oleks netovara järel vähem kui pool osakapitalist, pidanuks osanikuna OÜ T-Tammer suunama omakapitali suurendamiseks vähemalt 800 000 eurot, mida aga faktiliselt ei toimunud. Samuti rõhutab hageja, et tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 on kohtul kohustus hinnata kõiki tõendeid. Kohus on jõudnud ebaõigele seisukohale leides, et 2013. aasta käigus oli äriühingu juhatusel piisav alus eeldada äriplaani perspektiivikust ning omanikupoolset täiendavat finantsseerimist. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu arvamuse ega seal esitatud faktiliste väidete ega seisukohtadega. Hinnates OÜ COSUMELT abinõusid majandusraskuste ületamisel 2013 tegi finantsekspert arvamuse p-s 4 järgnevad järeldused: 1) ettevõttel ei näinud olevat selget strateegiat OÜ COSUMELT makseraskuste kiireks ületamiseks. Maksevõimet loodeti eelkõige taastada pikas ajaperspektiivis kasumi taasteenimise abil; 2) omanikul T - Tammer OÜ-l puudus soov katta negatiivne omakapital täiendava omakapitalisüstiga (vt tabel 3, Laekunud osade emiteerimisest). Arvestades jooksva äri suurt kahjumlikkust 2011-2012 ning samuti 2013 jooksul oli sedavõrd suure negatiivse omakapitali ehk netovara (-0,8 mEUR) katmine vaid äritegevuse loodetavalt teenitava kasumi arvelt ebareaalne; 3) ainuomaniku T-Tammer OÜ laenude abil oli küll võimalik lühiajaliselt saada jooksvale maksevõimele leevendust, kuid pikemas perspektiivis poleks andnud see püsivat lahendust maksevõime probleemi lahendamisele. Laen tuleb tagastada; 4) kui teoreetiliselt eeldada, et omanik oleks loobunud laenudest või konverteerinud laenud osakapitali, siis ei oleks see negatiivse netovara probleemi OÜ COSUMELT jaoks lahendanud (vt tabel 3 Omakapital, eeldades hüpoteetiliselt omanike antud laenu tühistamist); 5) kuna ettevõttel oli pidev käibekapitali puudujääk, mis kasvas kahjumliku äritegevuse tõttu, siis oldi omaniku täiendavatest rahasüstidest sõltuvad. Ilma täiendavate laenudeta oleks OÜ COSUMELT äritegevus seiskunud tõenäoliselt juba 2013. aasta algul. Finantseksperdi arvates ei olnud rahasüstid piisavad käibekapitali vajaduse tagamiseks ja maksevõime taastamiseks. Kohus pole toonud esile ühtegi asjaolu, mis annaks alust pidada OÜ COSUMELT finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks. Samuti on motiveerimata kohtu järeldus, et 2013. aasta käigus oli äriühingu juhatusel piisav alus eeldada äriplaani perspektiivikust ning omanikupoolset täiendavat finantseerimist. Kui 2012. aastal oli OÜ COSUMELT kahjum 823 492 eurot (mh omakapital suurelt negatiivne 795 692 euro ulatuses) ning 2013. aastal kahjum jätkuvalt suurenes 378 013 euro võrra siis ei saa olla äriühingu juhatusel alust eeldada äriplaani perspektiivikust. Ka OÜ COSUMELT ajutise halduri hinnangul oli maksejõuetuse tekkimise põhjuseks juhatuse poolne väär rahavoogude prognoosimine, riskide hindamine ja liigne optimism tekkinud makseraskustest juhtimisotsuseid muutmata üle saada. Majanduslikult käsitletavaks juhtimisveaks oli juhatuse planeerimisoskuse puudumine muutuvas keskkonnas tegutsedes ja majandustegevuse arvandmetest, s.h bilansist, kasumiaruandest mitte arusaamine ja seetõttu vastavate järelduste ja otsuste mittetegemine ettevõtte tegutsemise käigus (ajutise pankrotihalduri tsiviilasja nr 214-1887 raames koostatud aruanne, lk 15). Lisaks on hageja seisukohal, et OÜ COSUMELT raamatupidamine ei kajastanud võlgniku vara tegelikku väärtust adekvaatselt ning OÜ COSUMELT poolt presenteeritud finantsnäitajad ei olnud usaldusväärsed. Tuginedes Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-188-12 leitule on hageja seisukohal, et seega pidanuks kostja

tõendama, et OÜ COSUMELT oli enne 2014. aasta algust maksejõuline ega polnud maksejõuetu. Maakohus jõudis ebaõigele seisukohale leides, et kostja ei rikkunud osanike koosoleku kokkukutsumise kohustust. T-Tammer OÜ poolt antud kinnituskirja punktist 2 nähtub, et osanik oli nõus OÜ-d COSUMELT majandusraskuste korral juhatuse poolt vastava põhjendatud taotluse esitamisel finantsiliselt toetama. Kostja ei tõendanud, et ta oli juhatuse liikmena osanikule sellise põhjendatud taotluse esitanud ning juba seetõttu on ainetu rääkida sellest, et osanik oli nõus OÜ-d COSUMELT rekapitaliseerima. Kui äriühingu osanikud ei võta meetmeid, et viia äriühingu omakapital seaduses nõutavale tasemele ega otsusta ka esitada pankrotiavaldust, ei vabasta see äriühingu juhatust pankrotiavalduse esitamise kohustusest. Kui äriühing on püsivalt maksejõuetu, peab äriühingu juhatus maksejõuetuse ilmnemisest 20 päeva möödudes esitama kohtule pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse esitamata jätmisel pole juhatuse liige ilmselgelt täitnud oma seadusest tulenevat hoolsuskohustust. Kohus on jätnud eeltoodud hageja väited tähelepanuta ega ole seejuures põhjendanud nende arvestamata jätmist. Maakohus on jõudnud ebaõigele seisukohale nõustudes pankrotihalduri poolt tuvastatuga, et võlgnikust äriühing muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2014. aasta alguses. Maakohus leidis 05.03.2014 määruses ajutise halduri seisukohale tuginedes, et maksejõuetus tekkis hiljemalt 2014 alguses. Hageja on seisukohal, et ajutine haldur ei tuvastanud maksejõuetuse tekkimise hetke vaid pigem konstateeris, et hiljemalt 2014 alguses oli ettevõte juba kindlasti maksejõuetu. See väide ei välista, et OÜ COSUMELT muutus püsivalt maksejõuetuks juba palju varem ning kostja pidanuks tõendama, et polnud 2013. aastal maksejõuetu. Halduri leitu põhjal saab väita, et 2014 alguses lõpetati majandustegevus ning see ei ole samastatav püsivalt maksejõuetuks muutumisega. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 14.03.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuses toodud väited, mille kohaselt maakohus ei ole analüüsinud kõiki asjas esitatud tõendeid, jättes olulised tõendid täielikult hindamata, ja et seeläbi on maakohus jõudnud ebaõigele seisukohale, et kostja ei ole ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat juhatuse liikme kohustust rikkunud ning et perioodil, mil kostja oli äriühingu juhatuse liikmeks, ei saa rääkida äriühingu püsivast maksejõuetusest. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi võib äriühingu juhtorgani liige vastutada juhul, kui ta rikub mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või muu hulgas

ühingu võlausaldajate kaitseks. Selliseks seadusest tulenevaks kohustuseks saab olla nt ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus. Samuti võib äriühingu juhtorgani liige vastutada heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest, kui kahju ärahoidmine oli VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud heade kommete vastase käitumise keelu kaitse-eesmärgiga. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. Äriühingu püsivat maksejõuetust ei ole üldjuhul võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja – sh netovara seisundi või kahjumi suuruse – alusel. Tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Siiski on netovara seis äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele. ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda. Maakohus on asjas kõiki tõendeid otsuse p-des 5.1-5.3 hinnates õigesti leidnud, et OÜ COSUMELT ei olnud püsivalt maksejõuetu perioodil 28.03.2013 kuni 18.11.2013, mil kostja oli juhatuse liikmeks. Püsiv maksejõuetus kujunes välja 2014. alguses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Maakohus on käsitlenud kõiki meetmeid, mida osaühingu maksejõulisuse tõstmiseks ette võeti. Üheks meetmeks oli osaniku poolt perioodil märts 2013 kuni november 2013 laenu andmine summas 710 000 eurot (t.l.16, III kd). Ka hageja poolt esitatud AJ arvamusest nähtub, et 2013 II kvartalis oli ettevõte kasumis 23 083 euroga ja ettevõtte omanik oli valmis äriseadustikust tuleneva nõude täitmiseks tegema täiendava sissemakse omakapitali, konverteerides selleks antud laenud (tl 14, III kd; tl 100, I kd). Maakohus leidis põhjendatult, et perioodil, mil kostja oli juhatuse liikmeks, püüti teha kõik selleks, et ületada ajutised makseraskused ja võlausaldajate nõuded rahuldada, st oli alus eeldada äriplaani perspektiivikust. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt ettevõtte püsiva maksejõuetuse tekkimise aega ei saa määrata vaid bilansi baasil arvutatavate näitajate kaudu olukorras, kus ei ole teada ettevõtte omanike soov ja võimekus ettevõttesse raha juurde investeerida, mida ka 2013.a jooksul T-Tammer OÜ poolt tehti. Juhtkonnal ei olnud alust arvata, et investor loobub finantseerimast, eriti olukorras, kus majandusnäitajad võrreldes 2012. aastaga olid oluliselt paranenud. Seega on arvamuse koostaja ebaõigelt lähtunud maksejõuetuse hetke tuvastamisel ainult bilansi baasil arvutatavatest näitajatest ning jätnud arvestamata T-Tammer OÜ investeeringud ajaperioodil 2012-2013.a. 2012.a majandusaasta aruanne kinnitati alles 14.10.2013.a juhatuse liikme MU poolt (tl 13, II kd). Vaidlusalused lepingud olid sõlmitud hagejaga 2013.a septembris-novembris. Äriühingul oli koostatud äriplaan majandusraskustest ülesaamiseks, mida arutati ka nõukogu poolt ja mis heaks kiideti. Äriplaan ka toimis tänu millele lõpetati 2013.a väikese kasumiga (tl 149-150, 153-154, 158-159, II kd). Lõpptulemusena äriplaani realiseerimisega siiski ajutist maksejõuetust ületada ei suudetud. Ka ajutine pankrotihaldur on leidnud, et püsivalt

maksejõuetu oli osaühing alates 2014.a algusest, kui oli selge, et majandusraskustest ülesaamiseks koostatud äriplaani elluviimine ei toonud oodatud tulemust (tl 189-191, I kd). Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohtu 19.10.2016 istungil esitatud menetluskulude nimekirjas palub kostja hagejalt kostja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulud summas 1111,20 eurot (koos käibemaksuga) ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 7 tunni ja 43 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot. Osutatud õigusabi seisneb järgmiste toimingute tegemises: 26.04.2016 tutvumine 14.03.2016 otsusega, otsuse analüüs, tutvumine 13.04.2016 apellatsioonkaebusega ja kaebuse analüüs – 2h; 10.05.2016 vastuse koostamine apellatsioonkaebusele – 2h; 12.05.2016 telefonivestlus kliendiga – 13min; 12.05.2016 projekti täiendamine – 30min; 18.10.2016 ettevalmistus kohtuistungiks – 2h ja 19.10.2016 osalemine kohtuistungil – 1h. Hageja kinnitas, et kõik nimekirjas toodud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega ja palus mõista menetluskulud välja koos käibemaksuga, kuna kostja puhul ei ole tegemist käibemaksukohuslasega. Hageja kostja apellatsioonimenetluse kulude osas vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ajakuluks ringkonnakohtu 19.10.2016 kohtuistungil osalemise eest on istungi kestust arvestades 36 minutit. Seega vähendab ringkonnakohus nimetatud toimingu ajakulu 24 minuti võrra, mis kostja esindaja põhjendatud tunnihinda arvestades (144 eurot koos käibemaksuga) on 57,60 eurot. Ülejäänud menetluskulude nimekirjas märgitud toimingute osas leiab ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses tehtud toimingute ja esitatud dokumentide mahtu ja sisu, vaidluse keerukust ja esindaja kvalifikatsiooni, et kostja esindaja poolt kostja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks kostja õigusabikulu apellatsioonimenetluses 7 tunni ja 19 minuti ulatuses ja hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 1053,60 eurot (7h 19min x 144). Vastavalt kostja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.