Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Tallinna linna avaldus L. K-lt lapse T. C. K hooldusõiguse äravõtmiseks ja lapsele eestkostja määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-61955
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna linna määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Tallinna linn, esindaja advokaat Helen-Lumelille Tomberg Puudutatud isik L. K, esindaja advokaat Anna Solomko Puudutatud isik T. C. K, esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa
Asja läbivaatamise kuupäev
17. oktoober 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-61955 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna linna kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda ning L. K ja T. C. K menetluskulud riigi kanda.
4.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo CLARUS riigieelarvest makstavaks tasuks T. C. K-le Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.
5.Määrata Vladimir Sadekov advokaadibüroo OÜ-le riigieelarvest makstavaks tasuks L. K-le Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 216 eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna linn (avaldaja) esitas 4. detsembril 2014 Harju Maakohtule avalduse L. K-lt (puudutatud isik I, ema) hooldusõiguse äravõtmiseks lapse T. C. K (puudutatud isik II, laps) suhtes ja lapsele eestkostja määramiseks. Avalduse kohaselt ei ole lapse ema täitnud alaealise lapse hoolduskohustust, ta on jätnud lapse järelevalveta või võõraste inimeste hoolde, samuti on ta vahetanud korduvalt elukohta, pole andnud lapsele võimalust kohanemiseks ja on jätnud lapse füüsiliselt hooldamata. Eestkosteasutus on pakkunud lapse emale erinevaid toetavaid meetmeid - talle anti eluruum ja aidati selle sisustamisel, abistati toidu ja lapsele vajalike asjade saamisel, nõustati töö leidmisel ning lasteaiakoha säilitamise ja elamispinna küsimustes. Need meetmed ei ole tulemusi andnud. Laps viibib turvakodus, tema ema vastu on algatatud üksteist süüteomenetlust. Avalduse esitamise ajal viibis lapse ema vanglas, kuid loovutati Harju Maakohtu 20. novembri 2014. a otsusega Portugali Vabariiki, kus toimus tema süüasja kohtumenetlus ning kus ta asus kandma vanglakaristust.
2.Harju Maakohus peatas 18. veebruari 2015. a määrusega lapse ema hooldusõiguse lapse suhtes tema kinnipidamisasutuses viibimise ajaks ja määras, et kinnipidamisasutusest vabanemise järel hooldusõigus taastatakse. Maakohus määras lapse eestkostjaks avaldaja. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2015. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus märkis, et maakohus on põhjendamatult leidnud, et lapse emalt hooldusõiguse äravõtmine on ebaõiglane, kuna ei ole teada, kas ema peab kandma vanglakaristust või ta vabastatakse katseajaga. Ainuüksi vanema vabaduses viibimine ei anna alust järeldada, et ta on suuteline kaitsma lapse huve. Maakohtu määrusest ei nähtu asjaolusid, mille põhjal on kohus veendunud, et vanglast vabanemisel on lapse ema vaatamata senisele käitumisele suuteline täitma hooldusõigust ja tagama lapse heaolu.
3.Ema palus jätta hooldusõiguse ära võtmata, selgitades, et parandab ennast ja soovib ise oma last kasvatada ning armastab last üle kõige. Laps ei ole emaga koos olles kunagi näljas olnud, on olnud alati puhas ja pestud. Lapse emale määrati karistuseks vangistus 4 aastat ja 6 kuud, ta on taotlenud tuua ennast üle Eesti vanglasse ning on võimalus, et Eestis võidakse ta karistuse kandmisest tingimisi vabastada. Vanglast vabanemise järel asub ta elama koos elukaaslase ja nende ühise noorema pojaga. Lapse ema elukaaslane hoolib lapsest väga ja tahab, et ka tema elaks nendega koos.
4.Emale menetlusabi korras määratud esindaja leidis, et lapse emalt lapse suhtes hooldusõiguse äravõtmine ei ole põhjendatud ja on vastuolus perekonna autonoomia põhimõttega. Lapse emale tuleb anda võimalus ennast parandada ning kohaldada tuleb muid abinõusid. Lapse ema kahetseb oma süütegu ja peale vanglast vabanemist soovib oma elu korraldada parimal viisil. Emal ja lapsel on tugev emotsionaalne side, vaatamata kõigile eluraskustele on nad alati koos olnud.
5.Lapsele menetlusabi korras määratud esindaja leidis, et lapse emalt tuleb lapse suhtes hooldusõigus täielikult ära võtta. Lapsele on praegu tagatud kõik tingimused arenguks, tema heaolu ei ole ohus. Sotsiaaltöötajad on lapse emaga tegelenud alates 2009. a-st, kuid ema ei ole oma eluviisi muutnud ja laps paigutati turvakodusse. Laps vajab stabiilsust ja turvatunnet ööpäev läbi, tema ema ei ole võimeline seda pakkuma. Emalt hooldusõiguse äravõtmine ja lapsele eestkostja määramine on lapse
huvides.
6.Avaldaja selgitas täiendavalt, et lapsele osutatakse alates 26. märtsist 2015 asenduskodu teenuselt ja ta on asenduskodus kohanenud. Laps on sõbralik kõigi täiskasvanutega ning otsib neilt tähelepanu ja lähedust. Laps käib tööpäevadel lasteaias, kus on samuti kohanenud. Asjaolu, et laps sattus ema kinnipidamise tõttu turvakodusse, ei olnud kohtusse pöördumise aluseks. Avaldus esitati seetõttu, et ema ei täitnud oma vanema kohustusi keskmiselt vanemalt oodataval viisil selliselt, et lapsel oleks olemas eluase, kindel päevakava, stabiilne elukorraldus ja hoolitsev ning toetav pere. Avaldajale oli teada lapse ema heitlik eluviis ja viibimine erinevates elukohtades. Lapse emalt tuleb lapse hooldamise õigus ära võtta, kuna laps ei ole saanud ema lähedust ja hoolt. Ema liikuv eluviis, ebastabiilne elukorraldus, toimetulematus ning ükskõiksus lapse vastu tõi kaasa selle, et laps oli erinevate isikute hoiul ja tema lasteaias käimine alushariduse omandamiseks oli episoodiline.
7.Harju Maakohus rahuldas 30. novembri 2015. a määrusega avalduse ning võttis emalt ära lapse isikuhooldusõiguse ja varahooldusõiguse. Lapse eestkostjaks määrati kuni lapse täisealiseks saamiseni avaldaja. Menetluskulud jäid riigi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt sündis laps 9. mail 2010, tema isa kohta ei ole sünniakti kannet tehtud. Laps viibib Tallinna Lastekodus, tema ema kannab vanglakaristust Portugali Vabariigis São Domingo de Ranas. Koos emaga viibib vangla lastega isikute üksuses tema 8. aprillil 2015 sündinud teine poeg. Lapse ema elas peres, kus emalt võeti ära hooldusõigus, ning alates 13-aastaseks saamisest kuni täisealiseks saamiseni elas lapse ema lastekodus. Ellu astudes ja lapse sündides ei olnud tal lapse kasvatamiseks vajalikke sotsiaalseid oskusi. Alates lapse sünnist kuni ema vangistamiseni on temaga tegelenud ning talle ja lapsele toetust ja abi andnud erinevate omavalitsuste lastekaitsetöötajad. Vaatamata sellele, et lapse emale maksti rahalisi toetusi, abistati toidu ja lapse riietega, nõustati igal viisil teenuste saamisel ja lapse kasvatamisel, tehti kodukülastusi, anti pärast lapse sündi eluruum koos sisustusega, ei hoolitsenud ema lapse eest vastutustundlikult. Lapse ema vahetas pidevalt elukohta ega andnud lapsele võimalust kohaneda ja pidada ühte kohta oma koduks. Pärast lapse sündi lahkus lapse ema koos lapsega talle antud sotsiaaleluruumist juhusliku elukaaslase juurde. Kuna 2011. a veebruaris paigutati lapse ema kainenema, viidi laps haiglasse, kus tekkis kahtlus, et laps on alahooldatud. Pärast seda jäid ema ja laps lastekaitsetöötajate järelevalve alla. Augustis 2011 lahkus ema koos lapsega Tartust Valga linna. Detsembris 2011 jättis ema 1-aastase lapse oma tuttavale hoida ja lahkus. Tuttav teatas lapsest lastekaitsetöötajale ja laps paigutati turvakodusse. 2011 ja 2012 elasid ema ja laps teadaolevalt Valga linnas. Augustis 2013 saabus ema koos lapsega Tallinnasse, kus ema nõustati sotsiaaleluruumi saamise võimalusest ja anti turvakodude kontaktid, kuid lapse ema ei taotlenud eluruumi. Novembris 2013 jättis lapse ema lapse 1,5 kuuks Valga linnas oma emale hoida ja elas ise mujal. Novembris 2014 lapse ema vahistati ja laps paigutati turvakodusse. Lapse ema ei ole oluliseks pidanud lapsele lasteaias hariduse andmist. Emaga elatud aja jooksul oli laps lasteaia nimekirjas pool aastat, viibides lasteaias vaid 18 päeva. Ema ei teatanud lapse lasteaiast lahkumisest ega lõpetanud lepingut. Pärast vanglast vabanemist lapse emale kasvatada andmine oleks lapsele ohtlik, sest ema on jätnud ta korduvalt hooletusse. Vaieldamatult on last kahjustav, kui lapse emal on
õigus otsustada tema eluliste küsimuste üle. Lapse emalt tuleb lapse hooldusõigus ära võtta ka seetõttu, et ta põhjustas teadlikult olukorra, kus laps jäi aastateks ilma ema hoolitsusest. Iga teovõimeline täisealine isik saab aru, et asudes narkootikume vedama, on olemas suur oht saada vanglakaristus. 5-aastase lapse neljaks aastaks asenduskodu teenusele jätmine ema vabanemist ootama ei ole lapse huvides. Maakohtul ei ole alust arvata, et lapse emast saab vanglast vabanemisel vastutustundlik ja hoolitsev lapsevanem. Avaldaja on rõhutanud, et hooldusõiguse äravõtmise avaldus esitati lapse hooletusse jätmise, mitte ema vangistuse tõttu. Lapse ema vanglas viibimise tõttu ei ole alust hooldusõigust peatada. Rahuldamata jääb lapse ema taotlus kuulata ära S. R, kes on väidetavalt nõus, et lapse ema asub pärast vanglast vabanemist koos lastega tema juurde elama. Rahvastikuregistri andmetel ei ole lapse ema ja tema elukaaslasena nimetatud isik kuidagi seotud, registri andmetel ei ole viimane ka tema noorema lapse isa. S. R ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 558 ja 560 nimetatud isikuks, kes kuulatakse lapse hooldusõiguse asjas ära. S. R on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, kes ei sobi võõrast last kasvatama. Kuna lapse ema on kuulatud ära kirjalikult, ei ole vaja kuulata teda ära menetluskonverentsil. Kuna lapse emalt tuleb lapse hooldusõigus ära võtta ja lapse isa kohta ei ole sünniakti kannet tehtud, tuleb lapsele määrata eestkostjaks tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha valla- või linnavalitsus, s.o avaldaja, kes on alates lapse ema kinnipidamisest täitnud lapse eestkostja ülesandeid. Eestkoste tuleb seada kuni lapse täisealiseks saamiseni.
8.Emale määratud esindaja palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega peatada lapse ema hooldusõigus kuni lapse täisealiseks saamiseni või kuni kohus on tuvastanud lapse hooldusõiguse peatamise aluse äralangemise. Samuti palus esindaja jätta rahuldamata taotluse määrata lapse eestkostjaks avaldaja. Lisaks palus ta võtta tõendina vastu lapse ema 7. detsembri 2015 kirja ja rahuldada taotlus lapse ema menetluskonverentsil isiklikuks ärakuulamiseks. Pärast määruskaebuse esitamist teatas lapse ema esindaja kohtule, et lapse eestkostjaks soovib saada A. T. J. Lapse ema esitas kohtule avalduse, mille kohaselt on ta nõus, et A. T. J saab lapse eestkostjaks, kuna ta on varem osalenud lapse elus nagu pereliige.
9.A. T. J avaldas kohtule, et on A. M ema ning tema poeg võib olla lapse isa, kuigi teda ei märgitud sünnitunnistusele. A. M on nüüdseks surnud, kuid tema ja A. T. J on last alates tema esimestest elukuudest korduvalt hoidnud ja A. M soovis lapse ema kinnipidamisel saada lapse eestkostjaks.
10.Avaldaja ja lapsele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Avaldaja märkis, et A. T. J on juba kolmandaks eestkostja kandidaadiks, kelle lapse ema on kohtumenetluse ajal nimetanud. Avaldajale ei ole teada, et A. T. J oleks lapse isapoolne vanaema. Samas on A. T. J korduvalt pöördunud avaldaja poole, soovides teha lapse põlvnemise tuvastamiseks ekspertiis. Tegelikult ei ole A. T. J valmis last perekonda võtma, ta ei ole avaldajaga eestkoste määramist arutanud.
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks
Tallinna Ringkonnakohtule. Toetudes avaldaja arvamusele, märkis maakohus, et A. T. J ei ole sobiv kandidaat lapse eestkostjaks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. aprilli 2016. a määrusega maakohtu määruse lapse emalt hooldusõiguse äravõtmise osas ning tegi uue määruse, millega peatas hooldusõiguse kuni peatamise aluse äralangemiseni. Menetluskulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 558 lg-t 1, jättes lapse ema isiklikult ära kuulamata. See rikkumine ei anna alust maakohtu määrust hooldusõiguse äravõtmise osas tühistada. Lapse ema on andnud kirjalikke selgitusi mh asjaolude kohta, mille alusel avaldaja väidab, et ema jättis lapse juba enne kinnipidamisasutusse sattumist vajaliku hooleta. Lisaks on lapse ema nõustunud hooldusõiguse peatamisega. Kuna ema seisukoht, et hooldusõigust ei ole alust temalt ära võtta, on põhjendatud, ei ole vaja teda videokonverentsil ära kuulata. Maakohus põhjendas lapse emalt hooldusõiguse äravõtmist sellega, et lapse ema on pidevalt vahetanud elukohta, mistõttu ei ole laps saanud kohaneda ega pidada ühte kohta oma koduks, lisaks on ema viidud kainenema, ta jättis lapse korduvalt tuttavate hooldada, kelleks oli mh tema oma ema, kellelt oli lapse ema enda suhtes hooldusõigus ära võetud. Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et avaldaja pöördus nendel asjaoludel kohtu poole alles siis, kui lapse ema oli kohtuotsuse alusel paigutatud kinnipidamisasutusse. Muutunud olukorras ei saa asuda tõsikindlalt seisukohale, et emalt hooldusõiguse äravõtmine kui kõige äärmuslikuma abinõu rakendamine on praeguseks ajaks ainus eesmärgipärane ja proportsionaalne vahend lapse heaolu ja huvide tagamiseks. Maakohtu määrusest ei nähtu, milline on praegusel ajal see emast tulenev last ähvardav oht, mis tingib emalt hooldusõiguse äravõtmise. Perekonnaseaduse (PKS) § 135 lg 2 järgi võib kohus võtta vanemalt hooldusõiguse täielikult ära üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole andnud tulemusi või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik hoida ohtu lapsele ära teiste abinõudega. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära. Olukorras, kus lapse ema kannab karistust kinnipidamisasutuses, viibides seal koos lapse poolvennaga, ja on korduvalt kinnitanud, et soovib last (lapsi) ise kasvatada, tunneb huvi lapse käekäigu vastu, on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma, tuleb vanemale enne hooldusõiguse äravõtmist anda võimalus oma tahte tegelikuks elluviimiseks. Sellise võimaluse saab talle anda alles pärast vanglast vabanemist. Riigikohus on selgitanud, et enne hooldusõiguse lõplikku äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada. Avaldaja palus lapse emalt hooldusõiguse ära võtta alles siis, kui lapse ema peeti kuriteo toimepanemise tõttu kinni. Seega ei ole kohtul olnud võimalust enne hooldusõiguse äravõtmist hinnata, kas muud abinõud võiksid ohtu
lapsele ära hoida. Hooldusõiguse äravõtmist tuleb pidada ennatlikuks olukorras, kus kohus ei ole andnud lapse emale võimalust näidata oma võimet tagada lapsele turvaline keskkond ja teda kasvatada. Ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Vanema kuritegelik eluviis võib koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134-135 alusel ära võtta. Vanema hooldusõiguse äravõtmiseks võib anda mh alust see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada või jätab lapse seetõttu hooletusse ega täida muid vanema kohustusi (sh lapsega suhtlemise kohustust ja vanema ülalpidamiskohustust) ning ta ei soovi seda olukorda muuta. Praegusel juhul ei saa kindlalt väita, et lapse emal ei ole pärast vanglast vabanemist võimalik täita hooldusõigust lapse suhtes. Hooldusõiguse äravõtmist lapse emalt saab hakata kaaluma alles pärast tema vanglast vabanemist, kui ilmneb, et ta ei ole võimeline lapse huve tagama. Eeltoodust tulenevalt on sobivaks hooldusõiguse piiramise viisiks hooldusõiguse peatamine PKS § 140 lg 1 alusel. Vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Hooldusõiguse teostamise takistus langeb emal eelduslikult ära vanglast vabanemisega. PKS § 1231 lg 2 järgi taastatakse vanema hooldusõigus vanema avalduse alusel, kui lapse huvid ei ole enam ohus. Kuna hooldusõigus peatatakse, tuleb lapsele määrata eestkostja. Tsiviilasja materjalid ei anna alust lapsele määratud eestkostjat vahetada. Kuigi asjas on esitatud füüsilisest isikust eestkostja kandidaat, keda tema sobivuse korral tuleks eestkostjana eelistada eestkosteasutusele, ei anna maakohtu ja eestkosteasutuse kogutud materjalid vajalikku kindlust A. T. J sobivuse kohta olema lapse eestkostjaks. A. T. J ei ole lapsega pikka aega kohtunud ja laps ei pruugi teda mäletada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määruse. Avaldaja palub mõista lapse emalt välja avaldaja kassatsiooniastmes kantud menetluskulu 2577 eurot 60 senti. Määruskaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas valesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole määruses esitanud ühtegi asjaolu, millest saab järeldada, et ema senist käitumist arvestades oleks ta vanglast vabanemisel võimeline hooldusõigust teostama. Ringkonnakohus tugines üksnes ema kinnitusele, et ta tahab ennast muuta ja asuda last kasvatama. Ringkonnakohus ei analüüsinud ühtegi tõendit ega märkinud, miks ta hindab neid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus ei ole järginud Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt vanema vangistus iseenesest ei anna alust hooldusõiguse äravõtmiseks, küll aga võib selleks anda alust vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega. Ema varasem käitumine annab alust eeldada, et ta ei kavatse oma elukombeid pärast vanglast vabanemist muuta. Ringkonnakohtu määrusest ei selgu, kuidas mõjutab
asja lahendust ringkonnakohtu etteheide, et avaldaja esitas avalduse kohtusse alles pärast lapse ema kinnipidamist. Ringkonnakohus andis vale õigusliku hinnangu last ähvardavale ohule. Oht lapsele ei pea olema füüsiline, vaid võib ohustada ka lapse vaimset ja hingelist heaolu. Lapse huvides ei ole, et ta peab ootama lastekodus oma ema vanglast vabanemist. Ringkonnakohus ei arvestanud lapse ema vangistusaja ja vabanemise tõenäosusega. Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et asjaolude muutumise korral võib ema taotleda PKS § 1231 lg 2 alusel hooldusõigust piiravate abinõude rakendamise lõpetamist. Ringkonnakohtu lahend tekitab olukorra, kus laps peab tõenäoliselt jääma mitmeks aastaks lastekodusse ega saa asuda elama kasuperekonda.
14.Ema palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Lapse ema arvates kahjustab temalt hooldusõiguse täielik äravõtmine oluliselt nii lapse kui ka ema huve. Avaldaja ei ole tõendanud, et lapsele eksisteerib oht, mille ärahoidmiseks tuleb rakendada kõige äärmuslikumat meedet võtta hooldusõigus emalt täielikult ära. Sellest, et lapse ema ei ole varem kriminaalkorras karistatud, saab järeldada, et tõenäoliselt on ta mõistnud oma eksimust ja soovib siiralt olukorda parandada. Emale määratud esindaja palub määrata kindlaks riigi õigusabi tasu ja suurus ning hüvitada talle 216 eurot.
15.Lapsele määratud esindaja nõustub avaldaja määruskaebusega ning palub määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada talle 72 eurot.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Kolleegium nõustub TsMS § 695 ja § 689 lg 5 alusel ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
17.PKS § 134 lg 1 järgi, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh PKS § 134 lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid. PKS § 134 lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või varahooldusõigust piirata. PKS § 135 lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama, peatab kohus vanema hooldusõiguse PKS § 140 lg 1 alusel. Kolleegium selgitab, et vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu määruses neid puudusi kolleegiumi hinnangul ei ole.
18.Maakohus põhjendas lapse emalt hooldusõiguse äravõtmist sellega, et kuna ema on oma ebastabiilse elukorraldusega (mh pidev elukoha vahetamine, kainenema sattumine, lapse teiste isikute, sh oma ema, kellelt on hooldusõigus ära võetud, hooldada jätmine) jätnud lapse korduvalt hooletusse ning vaatamata erinevatele toetustele ja nõustamisele ei hoolitsenud ta lapse eest
vastutustundlikult, oleks pärast vanglast vabanemist lapse temale kasvatada andmine lapsele ohtlik. Samuti leidis maakohus, et hooldusõigus tuleb emalt ära võtta, kuna ta jättis kuriteo toimepanemise tõttu lapse teadlikult aastateks ema hoolitsusest ilma ning maakohtul ei ole alust arvata, et temast saab vanglast vabanedes vastutustundlik ja hoolitsev lapsevanem. Maakohtu seisukoha järgi ei ole lapse ema vanglas viibimise tõttu alust hooldusõigust peatada. Ringkonnakohus on märkinud, et maakohtu määrusest ei nähtu, milline on last ähvardav oht, mis tingib emalt hooldusõiguse äravõtmise, ning miks ei ole võimalik hoida ohtu lapsele ära teiste abinõudega. Ringkonnakohtu arvates ei saa kindlalt väita, et lapse emal ei ole pärast vanglast vabanemist võimalik hooldusõigust täita.
19.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus piisavalt põhjendanud, miks ta leiab erinevalt maakohtust, et lapse ema hooldusõigus tuleb PKS § 140 lg 1 kohaselt peatada, mitte PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 alusel ära võtta. Kohtute tuvastatud asjaolud ja avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohtu põhjendused on kooskõlas kolleegiumi varasema seisukohaga, et juhul, kui ainuhooldusõigust omav vanem asub kinnipidamisasutuses karistust kandma ega saa lapse eest hoolitseda ja tema õigusi ja huve kaitsta, tuleb vanema hooldusõigus üldjuhul peatada ja anda hooldusõigus üle teisele vanemale või määrata lapsele eestkostja (Riigikohtu 11. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16). Samuti on ringkonnakohus arvestanud kolleegiumi varasemat seisukohta, et enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada (Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 18). Lisaks on ringkonnakohus arvestanud kolleegiumi varasema seisukohaga, et vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134 ja 135 alusel äravõtmise aluseks võib olla vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega (Riigikohtu 14. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 18).
20.Vastuseks avaldaja määruskaebusele märgib kolleegium, et ei nõustu väitega, et ringkonnakohus tugines hooldusõigust peatades üksnes ema kinnitusele, et ta soovib ennast muuta, ega hinnanud oma seisukoha kujundamisel ühtegi tõendit. Ringkonnakohus on maakohtu määrust kontrollides leidnud, et maakohus pole kindlaks teinud, milles seisneb emast tulenev last ähvardav oht. Ema avaldatuga on ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul arvestanud täiendavalt. Õige on avaldaja seisukoht, et last ähvardav oht PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes ei pea olema üksnes füüsiline, vaid ohustatud võib olla ka lapse vaimne ja hingeline heaolu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et praegusel juhul ei ole tuvastatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et emalt hooldusõiguse ära võtmata jätmine on lapsele ohtlik. Avaldaja märgib õigesti, et lapse huvides ei ole, et ta peab ootama lastekodus ema vanglast vabanemist. Samas ei oleks lapse huvides ka emalt hooldusõigus ära võtta ainuüksi põhjusel, et ta viibib vanglas. Kolleegium märgib vastuseks määruskaebusele ka seda, et seaduse järgi ei ole piiratud lapse elama asumine kasuperekonda olukorras, kus lapse emalt ei ole hooldusõigust ära võetud, vaid see on PKS § 140 lg 1 järgi peatatud.
21.Lisaks peab kolleegium vajalikuks selgitada lapse vanemate ärakuulamist TsMS § 558 järgi.
TsMS § 558 lg 1 järgi kuulab kohus vanema õigusi lapse suhtes puudutavas menetluses vanemad ära. Vanemate isiklike õiguste osas kuulab kohus vanemad ära isiklikult. Kui menetlus toimub lapse heaolu ohustamise üle, kuulab kohus vanemad isiklikult ära ja arutab nendega lapse huvide kaitset. Alused, mille korral on kohtul õigus jätta vanemad ära kuulamata, on sätestatud TsMS § 558 lg-tes 2 ja 3. Eeltoodust tulenevalt peab kohus vanema temalt hooldusõiguse äravõtmise või peatamise otsustamisel üldjuhul isiklikult ära kuulama. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud ema isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 558 lg-tes 2 või 3 ettenähtud alustega. Kolleegiumi arvates ei pruukinud ema isiklik ärakuulamine olla takistatud. Ainuüksi see, et lapse ema oli andnud kohtule kirjalikud selgitused ja nõustunud hooldusõiguse peatamisega, ei andnud ringkonnakohtule õigust jätta ta isiklikult ära kuulamata. Kuna lapse ema ei ole ringkonnakohtu määrust vaidlustanud ning TsMS § 558 lg 1 rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit, ei ole kolleegiumil alust ringkonnakohtu määrust selle rikkumise tõttu tühistada.
22.Kuivõrd asjas ei ole tuvastatud emalt hooldusõiguse äravõtmise aluseks olevaid asjaolusid, nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et põhjendatud on hooldusõigus peatada. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus õigesti märkinud, et emalt hooldusõiguse äravõtmist PKS § 134 lg 1 ja § 135 lg 2 alusel saab hakata kaaluma pärast tema vanglast vabanemist, kui ilmneb, et ta ei ole võimeline lapse huve tagama.
23.Kohtud jätsid menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Kuna avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad avaldaja kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 172 lg 3 kohaselt tema enda kanda ja puudutatud isikute menetluskulud riigi kanda.
24.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse.
25.Maakohus määras 18. detsembri 2014. a määrusega nii lapsele kui ka tema emale esindajad riigi kulul tagasimaksmise kohustuseta. Lapsele ja emale riigi õigusabi korras määratud esindajate taotlused määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes õigusabi osutamise kulu tuleb rahuldada. Lapse esindaja taotluse kohaselt kulus lapse esindajal õigusabi osutamiseks (avaldaja määruskaebuse uurimiseks ja seisukoha koostamiseks) kokku 1,5 tundi. Lapse ema esindaja taotluse kohaselt kulus tal õigusabi osutamiseks (avaldaja määruskaebusega tutvumiseks, kliendi nõustamiseks, vastuse koostamiseks ja lapse esindaja seisukohaga tutvumiseks) kokku 4,5 tundi. Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutajate taotlustes märgitud toimingud ja nende ajakulu on põhjendatud. Taotlused tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada ning määrata lapse esindaja advokaadibüroole makstavaks tasuks 72 eurot ja ema esindaja advokaadibüroole makstavaks tasuks 216 eurot. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.