Muud › Lähenemiskeelu ja muude sarnaste abinõude rakendamine isikuõiguste kaitseks

Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta rahuldamata XX avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks CC ja QQ viibimiskoha määramise osas, CC, QQ, AA, KK ja EE suhtes varahooldusõiguse lõpetamiseks ning ühise hooldusõiguse (välja arvatud viibimiskoha määramise osas) lõpetamiseks EE suhtes. Punktis 4 viidatud kohtumäärus on jõustunud osas, milles lõpetati menetlus XX avalduses lähenemiskeelu kohaldamiseks ja YY avalduses lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ning jäeti rahuldamata YY avaldused CC, QQ, AA ja KK ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning laste viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse saamiseks. YY määruskaebus rahuldada osaliselt. CC ja QQ määruskaebused rahuldada täielikult. AA ja KK määruskaebused jätta läbi vaatamata. Kõik senised menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, välja arvatud XX-le, CC-le, QQ-le, AA-le, KK ja EE riigi õigusabi korras määratud esindajate kulu, mis jätta riigi kanda.

KOHTUMÄÄRUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

MENETLUSE KÄIK

XX-l (ema, kohtumenetluses avaldaja) ja YY-l (isa, kohtumenetluses puudutatud isik I, koos edaspidi „vanemad“) on viis ühist last (koos edaspidi „lapsed“):  CC (vanem poeg, puudutatud isik II, sündis XX.XX.XXXX);  QQ (vanem tütar, puudutatud isik III, sündis XX.XX.XXXX);  AA (keskmine poeg, puudutatud isik IV, sündis XX.XX.XXXX);  KK (noorem poeg, puudutatud isik V, sündis XX.XX.XXXX);  EE (noorem tütar, puudutatud isik VI, sündis XX.XX.XXXX). Ema on Eesti kodanik ja isa on Rootsi kodanik. Vanemad abiellusid 31. juulil 2002 ja elasid Rootsis. Lapsed sündisid kõik samuti Rootsis ja nad on Rootsi kodanikud. Pere asus

Alternatiivselt taotles ema ühise hooldusõiguse lõpetamist ja talle üleandmist.

Vanemad ei suuda ületamatute erimeelsuste tõttu laste suhtes ühist hooldusõigust teostada. Laste huvi on, et neil oleks üks kindlaks määratud elukoht ja sellest tulenevalt konkreetne esindusõiguslik vanem, kellel on õigus ja kohustus tema igapäevaelu küsimusi otsustada. 3 (12)

Ema juures on lastele tagatud head elamistingimused. Isa elab 2-toalises ahjuküttega korteris, kus on köök-tuba, elutuba, panipaik, wc ning pesemisvõimalused. Korteris on tagatud lastele õppimiseks vajalikud tingimused (kirjutuslaud, arvutilaud), ning magamiskohad, kui lapsed peaksid viibima isa juures öösel (kaks lahtikäivat diivanit ning kaks välivoodit). Võrreldes vanemate elamistingimusi on laste elamistingimused ema juures paremad – ema eluruumid on suuremad (4 tuba), mis tagab lastele soovi korral rohkem privaatsust. Lastel on ema juures mitme peale oma toad. Ema korter on kõigi mugavustega, seal on paremad pesemistingimused. Ema korter on keskküttega, st korter on kogu aeg soe. Samuti on ema eluruum paremini sisustatud – igal lapsel on seal oma magamisase. Emal on laste ülalpidamiseks ja kasvatamiseks paremad majanduslikud võimalused kui isal. Ema töötab klienditeenindajana ja tema keskmine kuupalk on 629 eurot. Isa ei ole alates 2011. aasta septembrist käinud ametlikult tööl. Kui isal ongi mingi sissetulek, siis on ta seda ülalpidamiskohustuse täimisest kõrvalehoidmiseks varjanud. Isa ei ole laste kasvatamises ja laste eest hoolitsemises alates 2011. aasta sügisest sisuliselt osalenud. Vanemad lapsed said kooli ja nooremad lapsed lasteaeda ainult see tõttu, et ema katkestas septembris 2011 vanemate kooselu, otsis abi ohvriabist, psühholoogidelt ja Pärnu naiste varjupaigast. Ema on sellest ajast laste eest hoolitsemise, aga eelkõige laste kasvatamisega hästi hakkama saanud. Isa panus laste kasvatamisse sisuliselt puudub, ta on veetnud lastega aega, jalutanud linnas, käinud poodides ja raamatukogu arvutisaalis ning vaadanud koos filme, kuid need tegevused ei haaku laste eest hoolitsemisega ja laste kasvatamisega. Isa vaidles avaldustele vastu ja leidis, et ema nõue laste hooldusõiguse üleandmiseks ja lähenemiskeeldude kehtestamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna avalduse väited pole tõendatud. Isa on lastest hooliv ja nende eest hoolitsev vanem, kellega lapsed soovivad sagedasti kohtuda ja kellega nad otsivad kontakti ka omal algatusel. Laste huvides on, et hooldusõigust nende suhtes teostaksid mõlemad vanemad. Nii isa kui ka ema elavad Pärnus ja seetõttu on hooldusõiguse ühine teostamine võimalik. Ühise hooldusõiguse teostamine ei takista lapse elukoha kokkuleppimist või määramist ühe vanema juurde. Loomulik on, et lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju otsustab see lapsevanem, kelle juures laps elab. Lisaks saavad vanemad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Isa soovib laste suhtes hooldusõigust teostada. Isa on valmis lapsi kasvatama, samuti on tal hingeline seotus lastega ja ta on pühendunud laste eest hoolitsemisele. Isa on lapsi kasvatanud nendega ühises perekonnas elades perioodil 2002 – 2011 ehk 9 aastat. Edasiselt on ta laste eest hoolt kandnud vastavalt võimalustele, mida ema on püüdnud takistada. Laste pärast kolis isa ka Rootsist Eestisse, mis näitab tema soovi ja pühendumist. Isal on püsiv elukoht, kus on olemas tingimused lastega koosolemiseks. Maakohtule 6. oktoobril 2015 esitatud avalduses ja täiendavalt esitatud avaldustes palub isa lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus laste (v.a noorem tütar) suhtes ja anda isale ainuhooldusõigus vanemate laste viibimiskoha määramise osas. Samuti palub isa määrata kindlaks vanemate ja laste suhtluskord. Lapsed (v.a noorem tütar) on avaldanud soovi elada isaga. Arvestades laste vanust ja üldist küpsust, tuleb lähtuda nende soovist elada isa juures. Isal on olemas vastavad tingimused selleks, et lapsed saaksid tema juures elada. Ema vaidles isa avaldusele vastu ja jäi enda varem esitatud seisukohtade juurde. Eestkosteasutus toetas ema avaldust vanemate ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks poegade ja noorema tütre suhtes ning nende osas hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks emale. Vestluste põhjal vanemate ja lastega on näha, et vanemate ühise hooldusõiguse teostamine ei ole laste huvidega kooskõlas, mistõttu tuleb see lõpetada. Isa ei soovi teha ema ega erinevate 4 (12)

ametiasutuste spetsialistidega koostööd, vaid on korduvalt teinud emale takistusi hooldusõiguse teostamiseks. Tõendatud on, et isa kuritarvitab enda hooldusõigust alaealiste laste suhtes, ohustades seeläbi laste kehalist ja vaimset heaolu. Viimasel kohtumisel lastekaitsespetsialistiga esitas vanem tütar üheselt mõistetavalt seisukoha, et vaidleb hooldusõiguse üleandmise vastu. Kuivõrd vanem tütar on 14-aastane, peab arvestama tema seisukohaga ning säilitama mõlemal vanemal ühise hooldusõiguse vanema tütre osas. Laste esindaja arvamuse kohaselt tuleks ema avalduses toodud põhjustel võtta isalt ära nii laste isikuhooldusõigus kui ka varahooldusõigus. Isa avaldusi esindaja ei toetanud. Lapsed on esindajale kinnitanud, et igapäevaselt hoolitseb nende eest ema, sh ostab riideid ja muid vajalikke asju ning esemeid. Samuti annab ema suurematele lastele taskuraha. Ema on muretsenud kõik asjad ja esemed, mis on lastele vajalikud igapäevaseks eakohaseks arenguks. Samas on lapsed kinnitanud, et nad on isaga poes käinud ja üksikuid asju ostnud. Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et isa ei ole juba aastaid lastele elatist maksnud, st pole täitnud ülalpidamiskohustust. Sellises olukorras, isegi kui isa on lastele aegajalt üksikuid esemeid või jäätist ostnud, ei saa pidada laste ülalpidamise tagamise kohustuse täitmiseks. Lastele peab olema tagatud regulaarne ja arvestatavas summas elatise maksmine, et tagada laste stabiilne areng ja kindlustatus. Antud juhul saab kohtule esitatud materjalide põhjal järeldada, et laste isa käitumine ja suhtumine kahjustab laste huve. Laste esindajal puudub teadmine ja kindlus, et isa tervislik seisund võimaldab hooldusõigust täiel määral teostada, kuna isa on ignoreerinud maakohtu määratud ekspertiisi läbimist. Samuti ei osale isa laste toetamisel materiaalselt ja puuduvad igasugused andmed isa tegelikest sissetulekutest ja töökohast ning teave isa elukohast ja elukorraldusest. Maakohus kuulas korduvalt lapsed ära.

MAAKOHTU MÄÄRUS

5 (12)

Maakohus rahuldas 13. juuni 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) ema avalduse osaliselt järgmiselt:  lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse kõigi laste suhtes osaliselt ja andis hooldusõiguse laste viibimiskoha osas üle emale (resolutsiooni p 4);  võttis isalt ära varahooldusõigus kõigi laste suhtes (resolutsiooni p 5);  lõpetas osaliselt noorema tütre ühise isikuhooldusõigus (v.a viibimiskoha osas) ja andis tema osas isikuhooldusõiguse (v.a viibimiskoha osas) emale (resolutsiooni p 6). Ühtlasi lõpetas maakohus menetluse ema avalduses lähenemiskeelu kohaldamiseks talle endale ja lastele ning isa avalduses lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Maakohus jättis rahuldamata isa avaldused poegade ja vanema tütre suhtes hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja laste viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse saamiseks. Emale ja lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda, muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ühtlasi vabastas kohus ema riigilõivude riigituludesse tasumise kohustusest. Isalt mõistis maakohus välja tõlkekulu (324 eurot) Eesti riigi kasuks. Maakohus lähtus määruse tegemisel perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg-st 2, § 124 lg-st 1, §-st 127, § 134 lg-test 1, 3 ja 4, § 135 lg-st 2; § 136 lg-st 1 ning §-st 137. Isa ei suuda täita hooldusõigust laste viibimiskoha (sh elukoha) määramise otsustamisel kõigi laste osas. Muude abinõude rakendamine ei ole võimalik, kuna isa ei tee koostööd lastekaitsespetsialistidega ega avalda kohtule oma elukoha andmeid. Isa hooldusõigust tuleb piirata kõigi laste viibimiskoha otsustamisel ja see on laste endi huvides. 11.1 Isa elukoht ei ole kohtule teada. Kui kohtusse saabus ema avaldus, siis ei olnud isale võimalik menetlusdokumente aasta jooksul kätte toimetada. Sügisel 2015. aastal teatas isa oma elukoha, kuid 2017. aastal ei olnud isale võimalik ekspertiisimäärust sel aadressil kätte toimetada ja kohus palus teatada isal oma tegeliku elukoha. Isa oma tegelikku elukohta kohtule ei avaldanud. Seega pole selge, kus lapsed isa juures elama hakkaksid ja kas tal on laste kasvatamiseks üldse olemas vastavad tingimused. 11.2 Kuna isa keeldus maakohtu määratud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisist, ei ole tõendatud, et isa on võimeline vastutustundlikult laste hooldusõigust teostama. 11.3 Ka 16. ja 17. mai 2018 kohtuistungil veendus maakohus, et isa käitumine on ebastabiilne. Isa käitus teiste menetlusosaliste suhtes lugupidamatult, kasutas ütluste andmisel ebatsensuurseid sõnu, ärritus kui kellegi arvamus või seisukohad ja küsimused talle ei meeldinud, ei allunud kohtuniku korraldustele, püüdis rääkida kõvasti teiste menetlusosalistele jutu vahele. Vanemate ühine hooldusõiguse teostamine laste suhtes on raskendatud, kuna isa avaldas kohtuistungil selgelt, et ta ei tee mitte ühtegi kompromissi emaga. 11.4 Poegade ja vanema tütre ärakuulamisest nähtub, et lapsed soovivad isaga suhelda ja ka tema juures elada. Laste (v.a noorem tütar) ja isa suhted on head. Isa on lubanud lastele elukohta, kus igal lapsel on oma tuba, aga isal kindel elukoht ca 2 aastat üldse puudub ja tema elukoht ning elamistingimused ei ole teada kohtule, eestkosteasutusele ega ka lastele. Ainuüksi isa lubadused ei saa olla aluseks laste viibimiskoha hooldusõiguse otsustamisel määravad ja neid ei saa arvestada. Noorema tütre avaldatu kohaselt mõjutab isa teda telefoni teel avaldama kohtule, et ta soovib koos isaga elada. Eestkosteasutuse esindaja avaldas 17. mai 2018 kohtuistungil, et käesoleva 6 (12)

aasta alguseni lapsed olid seisukohal, et soovivad elada ema juures. Viimasel kohtumisel laste seisukoht on muutunud. Laste ütlused elukoha osas on ilmselt isa poolt mõjutatud. Selline vanema käitumine ei ole laste huvides. Samas lapsed (v.a noorem tütar) soovivad isaga suhelda ja suhtlevad ning võrreldes avalduse esitamise aja seisuga on nende suhted nüüd head. 11.5 Põhjendatud ei ole eestkosteasutuse arusaam, et piirata isa hooldusõigust viibimiskoha otsustamisel ainult noorema poja ja noorema tütre osas. Asjaolud esinevad kõigi laste osas ühiselt. Nimetatut ei välista ka PKS § 137 lg 2, mis keelab ühise hooldusõiguse lõpetamise, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu. Kohtule on avaldanud kõik lapsed (v.a noorem tütar), et soovivad isa juures elada. Kohtumenetluse ajal ei ole isa käitunud laste suhtes vägivaldselt või halvasti, kuid ta ei teosta hooldusõigust laste viibimiskoha otsustamisel vastutustundlikult ja laste huvidest lähtuvalt. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuste kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuste tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Vastavalt LasteKS § 21 lg-le 3 võib lapse arvamuse jätta arvestamata kui lapse huvid on lapse arvamusest erinevad. Laste huvides on, et neil oleks kindel elukoht ja kohased elamistingimused. Samuti, et nad saaksid koolikohustust täita ja kodus õppetöid teha. Isa ei ole võimeline nimetatut tagama. Kui kohus menetluse ajal määras isale lastega suhtlemise korra, siis isa ei taganud laste kojujõudmist selleks ajaks, et lapsed jõuaksid järgmiseks päevaks koolitöid teha ja kohus pidi esialgset õiguskaitset muutma ning kitsendama isa ja laste suhtluskorda, määrates suhtlemise laupäeval, ja määrama kindlaks kellaaja, millal isa peab tagama laste kojujõudmise. Lapsed on kogu kohtumenetluse aja elanud ema juures, kus neil on olemas vajalikud elamistingimused, tüdrukutel oma tuba ja poistel oma tuba. Ema on laste eest hoolitsenud, neid kasvatanud ja neid ülal pidanud. Pärnu Linnavalitsus on laste elamistingimusi kontrollinud. Lapsed on kohtule viimasel ärakuulamisel avaldanud, et emaga suhted on head. 11.6 Ülejäänud osas isa isikuhooldusõiguse piiramine või täielik äravõtmine laste suhtes ei ole põhjendatud arvestades laste vanust ja laste (v.a noorem tütar) head läbisaamist isaga. Isa seisukoht seoses laste koolis käimisega on muutunud võrreldes avalduse kohtule esitamise ajaga. Isa ei takista laste koolis käimist ja vanematel pole probleeme laste hariduse küsimuste otsustamisel. Samuti on isa vajadusel teostanud laste hooldusõigust laste tervise küsimustes ja kohtumenetluse ajal ei ole tekkinud probleeme laste tervise küsimuste otsustamisel. Pojad ja vanem tütar on avaldanud soovi, et isa otsustaks nendega seotud asju. 11.7 Pärnu Maakohtu 22. veebruari 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-15909 mõisteti isalt välja elatis 150 eurot igale lapsele kuus ja elatise võlg kokku on 2 601,67 eurot. Kohtuotsus jõustus 7. veebruaril 2018. Isa ei ole tasunud väljamõistetud elatist vabatahtliku maksetähtaja jooksul, isa pangakontod arestiti, kuid arestimise tulemusena laekumised puuduvad. Seega isa laste ülalpidamiseks kohtuotsusega väljamõistetud elatist ei tasu. Isa väited vahetu laste ülalpidamise kohta ei ole põhjendatud. Lapsed ei ela alaliselt isa juures ja vahetuks ülalpidamiseks ei saa pidada seda, et isa ostab lastele vahel mõne eseme või viib lapsed mõnikord sööma. Samuti ei tõenda isa esitatud ostutšekid, et kulutused on tehtud laste tarbeks. Isa avaldas 16. mai 2018 kohtuistungil, et ta ei maksa elatist enne, kui teab, et see läheb laste tarbeks. Samuti avaldas isa, et tal ei ole sissetulekut. Kuivõrd isa rikub pikaajaliselt laste ülalpidamiskohustust, on põhjendatud temalt varahooldusõiguse äravõtmine.

7 (12)

11.8 Noorem tütar ei soovi isaga suhelda ja tema osas isa reaalselt isikuhooldusõigust ei teosta. Noorem tütar soovib elada koos emaga ja et ema otsustaks temaga seotud asju. Isa suhtes on laps kartlik, mis on tingitud isa varasemast käitumisest nii vanemate kooselu ajal Rootsis kui ka Eestis peale vanemate lahkuminekut. Isa ei ole noorema tütrega suhteid taastanud. Seega on noorema tütre huvides isa osas isikuhooldusõigus (v.a viibimiskoha määramine) lõpetada ja anda lapse ainuhooldusõigus üle emale. Poegade ja vanema tütre osas isikuhooldusõiguse (v.a viibimiskoht) lõpetamine vastavalt PKS § 137 lg-le 1 ja § 137 lg 2 p-le 1 ei ole põhjendatud.

MÄÄRUSKAEBUSED

Isa esitas 28. juunil 2018 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada resolutsiooni p-de 4, 5 ja 6 osas ning jätta määrusest välja põhjendava osa p 22. Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks ei olnud maakohtul alust PKS § 134 lg 3 alusel isa isikuhooldusõigust laste suhtes piirata. Kohus ei ole välja toonud milline oht ähvardas/ähvardab lapsi isa poolt vastavas osas isikuhooldusõiguse omamise tõttu. Isa on aktsepteerinud, et lapsed elavad ema juures. Samuti tuvastas maakohus, et isa ja laste suhted ei ole halvad. Asjaolu, et isa esitas kohtusse avaldused osade laste osas hooldusõiguse viibimiskoha määramise osas talle üleandmiseks, ei ole hooldusõiguse kuritarvitamine või mingisugune oht laste suhtes isa poolt. Isegi kui laste viibimiskoha osas oleks vanematel eriarvamused, saaks see olla üksnes ühise hooldusõiguse lõpetamise aluseks, mitte aga isikuhooldusõiguse piiramise või äravõtmise aluseks. Teiseks ei ole maakohus näidanud, kuidas on tuvastatud isa poolt PKS § 134 lg-s 1 kirjeldatud oht laste vara suhtes. Isa valduses ei ole olnud laste vara, mida ta oleks ohustanud või oleks saanud ohustada. Seega ei ole isa olnud laste vara hooldaja ega ole laste vara muul viisil ohustanud ning seega ei saa PKS § 136 lg 1 ega § 134 lg 1 alusel eeldada, et ta on laste vara ohustanud. Kuna isa lastega koos ei ela ja puuduvad alused ka muudel asjaoludel hooldusõiguse täielikuks piiramiseks, siis PKS § 135 antud asjas ei kohaldu. Kolmandaks ei ole maakohus noorema tütre suhtes ühise isikuhooldusõiguse lõpetamist ja ainuhooldusõiguse emale üleandmisest põhjendanud ega tõendatud asjaoludele rajanud. Väär on maakohtu seisukoht, et noorem tütar ei soovinud menetluse jooksul isaga suhelda. Noorem tütar on isaga suhelnud ja kohtumised on läinud hästi. Kohtumisi on olnud vähem, kui teiste lastega, sest ema on pidevalt püüdnud tütre ja isa kohtumisi ära hoida. Põhjendamatu ja asjakohatu on maakohtu seisukoht, et isa suhtes on noorem tütar kartlik, mis on tingitud isa käitumist Rootsis vanemate kooselu ajal ja ka avalduse kohtule esitamise ajal ning enne seda. Selle kohtu seisukoha lükkab ümber asjaolu, et noorem tütar oli pere Eestisse tuleku ajal vähem kui 2-aastane ning Rootsis elatud ajast ta vaevalt midagi mäletab. Neljandaks on määruse põhjendava osa p 22 asjakohatu, kohtu põhjendamiskohustust rikkuv, segadust tekitav ja eksitav ning tuleb määrusest välja jätta. Selles on maakohus lihtsalt loetlenud ja tsiteerinud ema esitatud tõendeid. Kohus on seeläbi püüdnud tekitada mulje, et ema poolt nende tõendite kaudu esitatud väited ongi tõendatud, kuid jätnud isa vastuväited tähelepanuta. Ema esitatud tõendite näol on enamasti tegemist kas siis tema ühepoolsete kirjadega või dokumentidega või tema ühepoolsete ütluste alusel koostatud dokumentide/arvamustega. Maakohus ei ole isa seisukohti arvestanud. Samuti esitasid pojad ja vanem tütar 2. juulil 2018 igaüks ise eraldi määruskaebused, milles paluvad tühistada maakohtu määruse osas, millega piirati isa isikuhooldusõigust ja võeti isalt ära varahooldusõigus nende suhtes. 8 (12)

Laste kaebuste kohaselt ei ole maakohus näidanud, kuidas on tuvastatud isa poolt PKS § 134 lg-s 1 kirjeldatud oht laste vara suhtes. Isa ei riku laste ülalpidamise kohustust ja on alati ostnud lastele vajalikke asju ega ole mingil muul viisil ohustanud nende vara. Lisaks esitasid pojad ja vanem tütar ise 18. juulil 2018 menetlusdokumendid pealkirjaga „Täiendavad asjaolud määruskaebuses“, milles kirjeldasid hiljutisi sündmusi.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja määras tähtajad vastamiseks. Ema ja eestkosteasutus vaidlesid määruskaebustele vastu. Laste esindaja vaidles isa määruskaebusele vastu ning leidis, et vanema poja ja vanema tütre määruskaebused on maakohus õigesti võtnud menetlusse, kuna neil on iseseisev kaebeõigus. Samas ei pidanud laste esindaja kaebusi põhjendatuteks. Keskmise ja noorema poja määruskaebused on maakohus ekslikult menetlusse võtnud, kuna tulenevalt nende vanusest puudub neil iseseisev kaebeõigus ja esindaja ei toeta nende kaebuste esitamist. Isa toetas laste määruskaebusi. Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 10. septembril 2018. Isa esitas 25. septembril 2018 ringkonnakohtule määruskaebuse õiguslike väidete täienduse, milles leiab, et ema avaldus tuleks jätta läbi vaatamata perspektiivituse tõttu. Kohtute infosüsteemist nähtub, et samal päeval esitas isa esindaja maakohtule taotluse lahendada tema 24. mai 2018 taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas ema avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks vanema poja ja vanema tütre viibimiskoha määramise osas, kõikide laste suhtes varahooldusõiguse lõpetamiseks ning ühise hooldusõiguse (välja arvatud viibimiskoha määramise osas) lõpetamiseks noorema tütre suhtes. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega jätab ema avalduse selles osas rahuldamata. Vaidlustatud määrus on jõustunud osas, milles lõpetati menetlus ema avalduses lähenemiskeelu kohaldamiseks ja isa avalduses lastega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ning jäeti rahuldamata isa avaldused laste (v.a noorem tütar) ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja nende viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse saamiseks. Vaidluse all on isa hooldusõiguse piiramine laste viibimiskoha määramise osas, vanemate ühise varahooldusõiguse lõpetamine laste suhtes ning vanemate ühise hooldusõiguse (v.a viibimiskoha määramise osas) lõpetamine noorema tütre suhtes. Pojad ja vanem tütar esitasid 18. juulil 2018 määruskaebuste täiendused, millega soovisid tuua esile uusi asjaolusid. Määruskaebust ei saa sisuliselt muuta ega täiendada pärast kaebetähtaja möödumist. Kuna kõnealused dokumendid on esitatud määruskaebuse esitamiseks ette nähtud 15-päevast tähtaega rikkudes, siis ei saa ringkonnakohus nendega arvestada. Ringkonnakohus tagastab määruskaebuse täiendused peale käesoleva määruse jõustumist, aga jätab toimikusse nende ärakirjad. Isa esitas 25. septembril 2018 määruskaebuse täienduse, milles palub jätta ema avaldus perspektiivituse tõttu läbi vaatamata. Kuna taotluse menetlemine põhjustaks asja lahendamise viibimist (täiendus tuleks kõigile menetlusosalistele kätte toimetada ja küsida nende seisukohti) ja isa ei toonud esile mõjuvat põhjust täienduse hilinenult esitamiseks, siis jääb see TsMS § 331 9 (12)

lg 1 alusel menetlemata. Ringkonnakohus ei näe võimalust jätta ema avaldus läbi vaatamata, sest hooldusõiguse piiramine avaldusega taotletud viisil on õiguslikult võimalik. Täienduse elektroonilise esitamise tõttu pole vaja seda tagastada ja see jääb toimikusse. Ema esitas määruskaebustele vastustes taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite (õpetajate seletused 6. mai 2018 sündmustest ja OO seletus) vastuvõtmiseks. Ema ei põhjendanud, miks ta ei saanud õpetajate seletusi esitada maakohtule, sest sündmus leidis aset

Seega on hooldusõiguse osaline emale üleandmine keskmise poja, noorema poja ja noorema tütre viibimiskoha osas põhjendatud ning selles osas jääb vaidlustatud määrus muutmata. Maakohus ei ole aga veenvalt põhjendanud, miks tuleb isalt ära võtta varahooldusõigus. PKS § 134 lg 1 järgi, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh PKS § 134 lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid. PKS § 134 lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või varahooldusõigust piirata. PKS § 135 lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (Riigikohtu 16. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17). Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. Kohtu kohaldatavad abinõud peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed (vt Riigikohtu 4. mai 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14). Abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht last ähvardab, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh ei anna vanemalt hooldusõiguse äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et vanemal napib vahendeid pere ülalpidamiseks (vt Riigikohtu 16. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14; 14. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16). Vastavate põhjenduste puudumine vaidlustatud määruses on kaalutlusõiguse teostamise oluline rikkumine. Kuigi PKS § 136 lg 1 järgi eeldatakse ülalpidamiskohustuse rikkumise korral, et lapse vara on ohustatud, siis ei ole ainult see piisav vanema varahooldusõiguse piiramiseks. Maakohus ei tuvastanud, et isa oleks teadlikult halvendanud oma majanduslikku olukorda, et mitte täita laste ülalpidamiskohustust. Samuti ei ole tuvastatud, et lastel oleks vara, mille käsutamise võimalus on isal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud tõendite põhjal tuvastatav, et isa kuritarvitab hooldusõigust ja ohustab sellega laste vara. Seetõttu tuleb ema avaldus jätta rahuldamata ka isalt laste varahooldusõiguse äravõtmise osas. Samuti puuduvad vaidlustatud määruses põhjendused, miks on eelkõige noorema tütre, aga ka vanemate huve silmas pidades, õige vanemate ühine hooldusõigus tema suhtes lõpetada ja anda ainuhooldusõigus üle emale. Maakohus märkis üldsõnaliselt, et noorem tütar ei soovi isaga suhelda ja tema osas isa reaalselt isikuhooldusõigust ei teosta, tütar soovib elada koos emaga ja et ema otsustaks temaga seotud asju. Maakohus ei kontrollinud PKS § 137 lg 2 p 2 eeldust ega hinnanud lg-s 3 sätestatud kriteeriumite alusel kummagi vanema võimekust, valmisolekut ja pühendumist nooremat tütart kasvatada. Maakohus ei põhjendanud, mis kriteeriumi alusel on õigustatud isa hooldusõiguse lõpetamine lapse suhtes. Vaidlustatud määrusest nähtub, et isa seisukohad on kohtumenetluse ajal muutunud ja ta ei takista lastel koolis käimist. Samuti on isa vajadusel teostanud hooldusõigust laste tervise küsimustes. Vanematel ei ole probleeme hariduse ja tervise küsimuste otsustamisel. Seega ei sea vanemate ühine hooldusõigusohtu ohtu noorema tütre heaolu ega arengut ja puudub alus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks tema suhtes (v.a viibimiskoha määramise osas).

11 (12)

Õige on isa määruskaebuse väide, et maakohus on vaidlustatud määruse p-s 22 loetlenud ema esitatud tõendeid, aga puuduvad viited, mis asjaolu mingi tõend tõendab ja kas kohus nende põhjal midagi tuvastas. Võttes arvesse käesoleva määruse eespool toodud põhjendusi ei mõjutanud see siiski asja lahendamist osas, milles isa määruskaebus pole edukas. Eeltoodust tulenevalt tuleb isa määruskaebus rahuldada osaliselt ning vanema poja ja vanema tütre määruskaebused täielikult. Vanem poeg oli kaebuse esitamise ajal 15-aastane ja vanem tütar 14-aastane. TsMS § 553 lg 1 kohaselt võib vähemalt 14-aastane piisava kaalutlusja otsustusvõimega laps tema isikut puudutavas hagita perekonnaasjas määruse peale kaevata oma seadusliku esindaja kaasabita. Puudub alus kahelda vanema poja ja vanema tütre kaalutlusja otsustusvõimes, seega on maakohus nende määruskaebused õigesti menetlusse võtnud. Keskmise ja noorema poja määruskaebused tuleb jätta läbi vaatamata. Keskmine poeg oli kaebuse esitamise ajal 13-aastane ja noorem poeg 11-aastane, seega neil iseseisvat kaebeõigust TsMS § 553 lg 1 alusel ei ole. Ka laste esindaja ei toeta nende kaebuste esitamist. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a emale ja lastele riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Vanemate ja laste esindajate tasutaotlused, mis on esitatud määruskaebusmenetluses, lahendab kohus täna eraldi määrustega. Maakohus andis 10. septembri 2015 määrusega isale riigi õigusabi tema esindamiseks praeguses tsiviilasjas kohustusega ühekordse maksena täies ulatuses hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ühe aasta jooksul pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramist. Kuivõrd maakohus ei ole lahendanud isale ja emale riigi õigusabi korras määratud esindajate tasutaotlusi ega ole tasu suuruseid kindlaks määranud, tuleb maakohtul vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ja § 177 lg-le 2 määrata isa poolt hüvitatava tasu suurus kindlaks mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Juhindudes TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduvast § 654 lg 2'2 esitab ringkonnakohus kohtumääruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Sellest tuleb siiski jätta välja määruse saatmist puudutavad korraldused, sest need ei oma tähtsust määruse vaidlustamisel ega täitmisel. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. Kuivõrd vanemal pojal ja vanemal tütrel on TsMS § 553 lg 1 alusel iseseisev kaebeõigus, tuleb ka neile käesolev määrus kätte toimetada. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing

/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm

/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm

12 (12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.