Politsei- ja Piirivalveameti taotlus D. A. T kinnipidamiseks ja paigutamiseks Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse
Istungil osalenud isikud
Politsei- ja Piirivalveameti volitatud esindaja Kristi Orr Isik, kelle kinnipidamist taotletakse, D. A. T Kohtuistungi sekretär Vilve Raud Tõlk Erik Tamm
Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses kohtuistungil, 4. juulil 2018
Resolutsioon
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus.
2.Anda Politsei- ja Piirivalveametile luba D. A. T kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 4. juulist 2018 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 4. juulil 2018 Tartu Halduskohtule taotluse D. A. T kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1, 2, 3, 4, 5 ja 7 alusel.
1.1.PPA ametnike poolt tabati 3. juuli 2018. a hommikul Ulituna külas Setomaa vallas Võru maakonnas isik, keda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Isik toimetati asjaolude selgitamiseks Lõuna prefektuuri ametiruumidesse. Isikul dokumente pole. Isik väitis end olevat 37-aastane Eritrea kodanik D. A. T, sündinud 16. märtsil 1981 Eritreas. Isiku sõnul omab ta kõrgharidust, ta on abielus, tal on kaks last ning elukutselt oli ta inglise keele õpetaja.
1.2.D. A. T on välismaalane, kellel puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ning kes on saabunud Eesti Vabariiki ebaseaduslikult. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, § 15 lg 2 p 1, § 15 lg 3 ja § 19 lg 1 alusel peeti D. A. T 3. juulil 2018 kell 06.55 kuni 48-tunniks kinni.
1.3.Isik avaldas 3. juulil 2018 kell 08.52 PPA-le suuliselt soovi varjupaiga saamiseks. Vastavalt sellele vormistati kinnipidamine ümber kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p-de 1-6, § 15 lg 1 p-de 1-6 ja § 15 lg 6 alusel, millega peeti isik kuni 48-tunniks kinni. Isiku varjupaiga taotlus registreeriti nr-ga 7001810113 ja võeti menetlusse, kuid otsust selles suhtes ei ole veel tehtud.
1.4.Isikul puudub välisriigi reisidokument või muu isikut tõendav dokument, mida Eesti Vabariik tunnustaks isikut tõendava dokumendina, mille alusel saaks tuvastada tema isikut või saaks kontrollida tema isikusamasust või kodakondsust. Tema isikusamasus on tuvastatud ning kontrollitud isiku ütluste ja muude tõendite alusel. Ilma ametlike dokumentideta ja vajadusega põhjalikumalt kontrollida isiku tausta ja identiteeti ei saa PPA olla veendunud, et isik on see, kelleks ta ennast nimetab. Ei ole välistatud, et isik võib esineda kellegi teise nimega või kasutab kellegi teise identiteeti. Seega leiab PPA, et on vajalik isiku edasine kinni pidamine, kuni isikusamasuse kontroll ja isiku tuvastamine on lõpule viidud. PPA hinnangul ei pruugi järelevalvemeetmete kohaldamine olla käesoleval juhul tõhus. Samuti on järelevalvemeetmed tõhusamad isikute suhtes, kelle identiteet on tõsikindlalt teada ning kellel on olemas kehtivad reisidokumendid.
1.5.Ühemõtteliselt ei ole selge, kuidas ja kust kaudu isik Eestisse saabus. PPA ei ole tuvastanud piiriületuskohta. Isiku antud ütlused piiriületuse asukoha ning riiki saabumise asjaolude kohta vajavad kontrollimist.
1.6.Isiku sõnul on tema tegelikuks lõppsihtpunktiks Soome, kus elab tal juba kuus kuud üks sõber. Isik selgitas, et lahkus Eritreast 2016. aastal. Sealt suundus Sudaani, kus viibis mõned kuud. Seejärel liikus Liibüasse, kus viibis samuti mõned kuud. Liibüast liikus ta põgenike laevaga edasi Itaaliasse. Itaaliasse ei soovinud isik jääda, vaid suundus sealt edasi rongiga Prantsusmaale. Isiku sõnade kohaselt peitis ta kogu reisi vältel end piirivalvurite ja muude ametnike eest. Koos viie kaasmaalasega tahtis isik rekkaga edasi liikuda Saksamaale. Autost maha saades selgus, et isik viibib Ukrainas. Ukrainast liikus ta edasi Venemaale, kuhu jõudis kümme päeva tagasi. Edasi oli talle juhatatud teed kahte riiki. Oli öeldud, et üks tee viib Lätti ja teine Eestisse. Isik valis nendest kahest teest ühe ja jõudis Eestisse. Selleks, et Eestisse jõuda, ujus ta üle jõe ning seejärel kõndis mööda kruusateed kuni piirivalvurid ta kinni pidasid. Isiku eelnev käitumine näitab, et isik võib varjupaiga menetluse käigus põgeneda ja liikuda edasi Soome või mõnda teise Euroopa Liidu riiki.
1.7.PPA-l ei ole võimalik varjupaiga taotlust nõuetekohaselt menetleda ilma, et isikut kinni peetaks, sest VRKS § 18 lg 2 kohaselt vajab kontrollimist eelkõige VRKS § 4 lg-tes 1 ja 3, §-s 20, § 201, § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine. Tarvilik on sooritada lisaks muid vajalikke menetlustoiminguid. Antud juhul käsitletakse põgenemiseohuna ka seda, et esinevad VSS §-s 68 nimetatud asjaolud.
1.8.PPA-l on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isik väitis algselt, et tema sooviks oli tulla põhjamaadesse ja seal varjupaika küsida. Isik selgitas, et ta varem Euroopa Liidus (Itaalias ja Prantsusmaal) varjupaika ei küsinud, kuna neis riikides oli palju põgenikke nagu temagi. PPA-l puuduvad andmed, et isik oleks üritanud leida seaduslikku viisi reisimiseks ja siis seaduslikult piire ületada. Isiku sõnul ei võtnud ta oma ID-kaarti kaasa põhjusel, et kui ta välismaal kätte saadakse, siis ei saa tema isikut tuvastada. Kui ta isik tuvastatakse, saadetakse ta tagasi kodumaale. Seega viitab isiku käitumine, et tema tahtlus oli suunatud ebaseaduslikule Euroopasse sisenemisele.
1.9.Isiku sõnul on ta varasemalt Euroopa Liidu riikides ringi rännanud. Ei saa välistada, et varjupaiga taotluse läbivaatamise eest võib olla vastutav mõni teine Euroopa Liidu liikmesriik.
1.10.VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmed (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule andmine) baseeruvad usaldusele. Isikul puuduvad majanduslikud- ja sotsiaalsed sidemed Eestiga ning asjaolud kogumis viitavad, et on reaalne oht, et vabanemise korral isik lahkub Eestist ega ole enam PPA-le menetlustoiminguteks kättesaadav.
2.Käesolevas haldusasjas toimus 4. juulil 2018 kohtuistung, kus D. A. T selgitas, et 2016. a juulis läks ta Sudaani, kus ta oli 6 kuud. Sealt läks ta 7-8 kuuks edasi Liibüasse ning pärast seda suundus ta Itaaliasse. Ta lahkus koduriigist, kuna seal ei elata rahumeelselt ja seal on palju vaesust. Tema elu ja tervis ohus ei olnud, aga kodumaal ei olnud mugav. Isik peab küll Itaaliat turvaliseks riigiks, kuid ta ei tahtnud Itaalias varjupaika taotleda, kuna Itaalias on põgenikke palju ja neisse ei suhtuta seal hästi. Itaalias öeldi talle, et põhjamaades on parem, mistõttu sõitis ta Itaaliast rongiga Prantsusmaale, et saada Prantsusmaa kaudu põhjamaadesse. Prantsusmaal ei taotlenud varjupaika samal põhjusel kui Itaalias. Eesmärk oli jõuda põhjamaadesse. Prantsusmaal arvas ta, et läheb läbi Saksamaa ja Belgia Norra. Prantsusmaalt ära sõitis ta rekkaga, kui see seisma jäi, selgus, et ta on Ukrainas. Sealt sõitis ta autoga Venemaale. Venemaal rääkis ta kohalikega ja küsis, kust pääseb Euroopa poole. Öeldi, et on kolm võimalust, kolm teed: Leedu, Läti ja Eesti tee. Ta läks ühte teed pidi, jõudis jõeni ja ujus üle jõe. Eesmärk oli jõuda Soome või Norra. Kui Eesti Vabariik on nõus andma talle varjupaika, siis ta jääks siia, kuna ta tahaks paikseks jääda ja reisida enam ei soovi.
KOHTU SEISUKOHT
3.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt taotluse loa saamiseks esitab selleks volitatud haldusorgan (s.o PPA) kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.
4.Vaidlust ei ole asjaolus, et taotluses nimetatud isik on Eestisse saabunud ebaseaduslikult, tal puudub välismaalaste seaduse § 43 lg-s 1 sätestatud seaduslik alus Eestis viibimiseks ning ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse. Reeglina paigutatakse rahvusvahelise kaitse taotlejad VRKS § 34 lg 1 alusel elama neile mõeldud majutuskeskusesse. Juhul, kui taotleja suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ning esineb VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alus, võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada ja paigutada ta halduskohtu loal kuni kaheks kuuks kinnipidamiskeskusesse (VRKS § 361 lg 1 ja § 362 lg 2).
5.VRKS § 361 lg-st 1 tulenevalt peab kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. Praegune taotlus on esitatud tuginedes VRKS § 361 lg 2 p-dele 1, 2, 3, 4, 5 ja 7. VRKS § 361 lg 2 p-de 1-5 ja 7 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks (p 1), isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks (p 2), isiku riiki saabumise ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimiseks (p 3), rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemisoht (p 4), kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5), ning isiku üleandmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht (p 7).
6.VRKS § 362 lg 2 sätestab, et kui rahvusvahelise kaitse taotlejat on vaja sama seaduse § 361 lgs 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi,
taotleb PPA halduskohtult loa tema kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Arvestades PPA taotluses kirjeldatud asjaolusid, leiab kohus, et taotluses nimetatud isiku kinnipidamine on vajalik ja põhjendatud.
7.D. A. T isikusamasus on tuvastatud tema ütluste ja muude tõendite alusel, kuid ilma välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendita ei saa PPA olla veendunud, et isik on see, kelleks ta ennast nimetab. Seega on vaja kontrollida D. A. T isikusamasust ja kodakondsust. Samuti vajavad kontrollimist isiku ütlused riiki saabumise asjaolude kohta, arvestades, et PPA ei ole tuvastanud piiriületuskohta. Kohus peab oluliseks rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamist.
8.Kohtu hinnangul esineb põgenemise oht, kuivõrd D. A. T on ületanud Eesti välispiiri ebaseaduslikult. VKRS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse VKRS § 361 lg 2 p-des 4 ja 7 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 68 p 8 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Põgenemisohtu kinnitab ka isiku eelnev käitumine, Eestiga majanduslike ja sotsiaalsete sidemete puudumine ning motiveeritus suunduda edasi Soome või mõnda teise Euroopa Liidu riiki.
9.Kohus peab tõenäoliseks, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, kuna isik ei ole üritanud leida seaduslikku viisi reisimiseks ega esitanud teistes Euroopa Liidu riikides viibimise ajal rahvusvahelise kaitse taotlust. Seda kinnitab ka asjaolu, et isiku sõnul ei võtnud ta oma ID-kaarti kaasa, kuna teadis, et isiku tuvastamise korral saadetakse ta kodumaale tagasi. Isik ei ole esitanud ka veenvaid põhjendusi, miks ta tegelikult rahvusvahelist kaitset vajab. Istungil selgitas ta, et tema elu ja tervis ei olnud kodumaal ohus, kuid seal ei olnud mugav elada. Varjupaika tahaks ta põhjusel, et ta ei soovi enam reisida ning sooviks paikseks jääda. Seega on põhjendatud PPA kahtlus, et isiku tahtlus oli suunatud ebaseaduslikule Euroopasse sisenemisele. Lisaks, kuna isik viibis enda sõnul juba varasemalt Euroopa Liidu riikides, võib olla vajalik isiku üleandmine teisele Euroopa Liidu liikmesriigile.
10.Riigikohus on asjas nr 3-3-1-52-14 leidnud, et kinnipidamine on lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, s.t nende eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine. VRKS § 361 lg 2 p-des 1-5 ja p-s 7 sätestatud toimingute tegemise vajadus Riigikohtu hinnangul iseenesest isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamist ei õigusta.
11.Kohtu hinnangul ei ole võimalik tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid, arvestades PPA 4. juuli 2018. a taotluse asjaolusid kogumis. Isik ületas Eesti riigipiiri ebaseaduslikult, ta on rahvusvahelise kaitse soovi avaldanud alles pärast seda, kui ta peeti kinni, ning võib pidada tõenäoliseks, et ta püüab väljasaatmisest hoidumise eesmärgil põgeneda. Kohtu hinnangul on põhjendatud tõeste asjaolude väljaselgitamine, et menetleda isiku rahvusvahelise kaitse taotlust. Selleks tuleb tagada menetluse ajaks isiku küsitlemise võimalus ning isiku kättesaadavus. Seega on isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks proportsionaalne. Kuigi kinnipidamiskeskusesse paigutamine riivab isiku õigusi, ei saa valitud abinõud pidada ülemääraseks.
12.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus PPA taotluse ja annab loa paigutada taotluses märgitud isik kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemisel tuleb rahvusvahelise kaitse taotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest vabastada (VRKS § 364 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.