Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Madis Ernits
Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number
06.04.2018, Tartu
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
3-18-552 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 17.03.2018. a taotlus Alžeeria kodanik X.X. sündinud XXX Eesti isikukood XXX) kinnipidamiseks ja paigutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse Tartu Halduskohtu 17.03.2018. a määrus X.X. määruskaebus Tartu Halduskohtu 17.03.2018. a määruse peale Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja X.X. Esindaja v-adv Henn Koduvere Taotluse esitaja halduskohtule PPA
3.Rahuldada määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 17.03.2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-552 ning teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata.
4.Vabastada määruskaebuse esitaja viivitamatult.
5.Määruse avaldamisel asendada määruskaebuse esitaja nimi otsuse päises tähemärgiga „X“ ning jätta isikukood ja sünniaeg avaldamata.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.PPA otsustas 16.03.2018 ettekirjutusega nr 1041894849 teha ettekirjutuse määruskaebuse esitaja Eesti Vabariigist koheseks lahkumiseks, kuid mitte hiljem kui 16.03.2018. PPA leidis, et määruskaebuse esitaja viibib Eestis õigusliku aluseta ning juhindus ettekirjutuse tegemisel väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg-st 1, § 72 lg-st 2 p 1 ja § 72 lg-st 2. PPA selgitas, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 16.03.2018, pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse isik VSS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 alusel Eesti Vabariigist välja. PPA kohaldas määruskaebuse esitaja suhtes sissesõidukeeldu üheks aastaks.
2.PPA teatas e-posti teel 16.03.2018 Tartu Halduskohtule, et PPA pidas 16.03.2018 kell 13:30 kinni määruskaebuse esitaja, kellele koostati ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1041894849 (koheselt sundtäidetav), tal puudub reisidokument ning PPA-l ei ole võimalik isikut välja saata 48h jooksul. PPA lisas, et esitavad esimesel võimalusel põhjendatud taotluse määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.
3.PPA esitas 17.03.2018 Tartu Halduskohtule taotluse nr 1.2-2/1027-1 määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. PPA selgitas taotluses, et Ida prefektuuri piirivalvebüroo piiri- ja migratsioonijärelevalvetalitus kontrollis 16.03.2018 K piimafarmis töötavaid välismaalastest farmitöötajaid, teostades järelevalvet välismaalaste seaduse § 296 lg 1 alusel. K farmijuhataja esitas PPA-le kontrollimiseks farmitöötajate tööajatabelid perioodil november 2017 kuni märts 2018. Kontrollimise käigus selgus, et K piimafarmis töötab määruskaebuse esitaja, kes ei viibinud kontrollimise käigus farmi territooriumil. PPA pidas määruskaebuse esitaja viibimisaluse tuvastamiseks kinni Sõmeru alevikus kell 13:30. Selgus, et määruskaebuse esitaja tähtajaline elamisluba on lõppenud 12.05.2017 ning tal puudub välismaalaste seadusest tulenev viibimise alus Eestis viibimiseks alates 13.05.2017. Kehtiv reisidokument määruskaebuse esitajal puudus. Määruskaebuse esitaja sõnul on reisidokument kehtetu alates 05.02.2018 ning ta peale tähtajalise elamisloa lõppemist Eestist ei lahkunud ning ta ei ole taotlenud elamisluba või viisat. Määruskaebuse esitaja saabus Eestisse 27.03.2015 Eestis elava abikaasa juurde ja elas seaduslikult Eestis tähtajalise elamisloa alusel 12.05.2016 – 12.05.2017. Abielu lahutati 25.10.2016. Eestis elab määruskaebuse esitaja alaealine laps, keda määruskaebuse esitaja enda sõnul tihti külastab. Kindel elukoht Eestis määruskaebuse esitajal enda sõnul puudub. Kinnipidamisel ütles, et ta elab Sõmerul Puiestee tänaval, kuid täpset maja ja korteri numbrit nimetada ei osanud. Määruskaebuse esitajal elavad Alžeerias lähisugulased, ema ja kaks õde, kelle juurde on tal võimalik kodakondsusjärgsesse riiki tagasipöördumisel elama asuda. Elamisloa lõppedes oli tal võimalik taotleda elamisluba muul välismaalaste seadusest tuleneval alusel või pikendada lühiajaliselt viibimise aega Eestis, taotledes viisat. Määruskaebuse esitaja ei ole peale elamisloa lõppemist kuni käesoleva ajani Eestis viibimise seadustamiseks PPA poole pöördunud. Seega viibib määruskaebuse esitaja Eestis seadusliku aluseta alates 13.05.2017. Määruskaebuse esitajal puudub kehtiv reisidokument Alžeeriasse tagasipöördumiseks, tal puudub kindel elukoht Eestis ning tema ainsaks sissetulekuks on ebaseaduslikust töötamisest saadavad rahaliste vahendid. Määruskaebuse esitaja sõnul ei soovi ta Eestist lahkuda. Vastavalt VSS § 7 lg 1 alusel viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). Vastavalt VSS § 71 lg 2 p-le 7 avaldatakse lahkumisettekirjutuses üksnes õiguslik alus ega avaldata faktilist alust, sellega seotud asjaolusid ja asjassepuutuvaid kaalutlusi ning VSS § 72 lg 2 p 3 alusel ei määrata lahkumiskohustuse
vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe välismaalasel, kelle suhtes on põgenemise oht. PPA märkis, et määruskaebuse esitajal on võimalik pöörduda tagasi Alžeeriasse, Alžeeria saatkonna poolt väljastatava tagasipöördumisdokumendi alusel. PPA arvestas, et määruskaebuse esitaja ei suutnud PPA-le kinnipidamisel tõendada oma rahalisi vahendeid Alžeeriasse tagasipöördumiseks, tal puudub kehtiv reisidokument, puudub õigus Eesti Vabariigis töötada, samuti Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibitud ja töötatud aega. Seetõttu oli PPA seisukohal, et VSS § 10 lg 2 järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole otstarbekas, määruskaebuse esitaja ei pruugi viibida Eestis lahkumiskohustuse täitmiseni, hakkab hoidma kõrvale ja esineb oht põgenemiseks. Määruskaebuse esitaja jätkuv kinnipidamine ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks. PPA hinnangul on käesolevas asjas tuvastatud asjaolud oma kogumis sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist.
4.Tartu Halduskohus tegi 17.03.2018 väljasõiduistungi PPA Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonda. Haldusasja protokolli kohasel toimus istung 13:30. Istungil viibisid PPA esindaja ja määruskaebuse esitaja. Halduskohus tutvustas menetlusosalistele nende õigusi. Halduskohus selgitas määruskaebuse esitajale PPA taotluse sisu. PPA jäi taotluse juurde. Määruskaebuse esitaja märkis, et sai taotlusest aru ja ei taha Eestist lahkuda. Istung lõppes 14:15.
5.Tartu Halduskohus andis 17.03.2018. a määrusega PPA-le loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse alates 16.03.2018 kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohus leidis, et alused määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks on olemas. Isiku kinnipidamiseks piisab ühe VSS § 15 lg 2 toodud tingimuse täidetusest, käesoleval juhul esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) ja välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Isiku puhul on põgenemise oht olemas ning isikul puudub ka reisidokument. Halduskohus leidis, et VSS § 10 lg 2 sätestatud järelevalvemeetmed, sh kohustus elada kindlaksmääratud elukohas, registreerida ennast regulaarselt PPA-s ja anda välisriigi reisidokument või isikut tõendav dokument hoiule, ei pruugi praegusel juhul olla tõhusad. Määruskaebuse esitaja ei pruugi viibida Eestis lahkumiskohustuse täitmiseni, hakkab hoidma kõrvale ja esineb oht põgenemiseks. Probleem isiku väljasaatmisel seisnebki selles, et tal puudub reisidokument. Isiku senine käitumine annab alust arvata, et ta võib hakata dokumentide vormistamisest ja väljasaatmisest kõrvale hoidma. Isiku puhul esinevat põgenemise ohtu saab efektiivselt ära hoida ainult isiku kinnipidamisega. Kokkuvõttes on praeguses asjas tuvastatud asjaolud oma kogumis sellised, mis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist.
6.Riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas Tartu Ringkonnakohtule 02.04.2018 Tartu Halduskohtu 17.03.2018. a määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Määruskaebuse esitaja palus asja läbi vaadata istungil ning kutsuda tunnistajana istungile ja kuulata üle määruskaebuse esitaja endine abikaasa. Määruskaebuse esitaja on arvamusel, et halduskohtul ei olnud õigust vaadata asja läbi lihtmenetluses. Halduskohus oleks pidanud vaatama asja läbi istungil, aga halduskohus seda ei teinud. Halduskohus määruskaebuse esitajat ära ei kuulanud ning määruskaebuse esitajat ja esindajat istungile ei kutsunud. Määruskaebuse esitaja väidab, et halduskohus on ekslikult leidnud, et tal puudub kindel elukoht Eestis. Määruskaebuse esitaja elab endise abikaasa ja nende ühise lapsega koos ühise perena. Endine abikaasa saab kohtuistungil ka seda fakti tunnistada. Halduskohus on ekslikult leidnud,
et määruskaebuse esitaja on kinni püütud või tabatud. Endine abikaasa helistas määruskaebuse esitajale ja andis teada, et PPA tunneb huvi määruskaebuse esitaja vastu ning määruskaebuse esitaja võttis ise PPA-ga ühendust ja leppis kokkusaamise kokku. Eelnev näitab määruskaebuse esitaja usaldusväärsust ja seadusekuulekust ning VVS-s sätestatud järelevalvemeetmeid on võimalik tõhusalt kohaldada ka kinnipidamiseta. Määruskaebuse esitajal puudub huvi põgeneda teise riiki. Määruskaebuse esitaja on Eestis elanud mitu aastat ja ta elab Eestis oma poja ja pere pärast ning ei püüdnud seda teha ka siis, kui sai teada, et PPA tema vastu huvi tunneb. Väljasaadetava kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole imperatiivne vaid kohtu kaalutlusotsus. Asjaolusid arvestades ei ole määruskaebuse esitaja kinnipidamine proportsionaalne. Asjaolu, et määruskaebuse esitajal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid, ei ole piisavaks aluseks kinnipidamiskeskusesse paigutamisel. Puudub põgenemisoht.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 17.03.2018. a määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab PPA taotluse määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata ning sellest lähtuvalt tuleb määruskaebuse esitaja viivitamatult vabastada.
8.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha menetluslikes küsimustes (I) ja seejärel lahendab määruskaebuse (II). I
9.Määruskaebuse esitaja esitas ringkonnakohtule taotluse, milles palub kaebuse läbi vaadata istungil ja kutsuda istungile ja kuulata üle tunnistajana määruskaebuse esitaja endine abikaasa. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 210 lg 4 sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Määruskaebust läbivaatav kohtukoosseis võib vajaduse korral koguda uusi tõendeid. HKMS § 265 lg 5 kohaselt ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks vaja korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi käesoleva vaidluse asjaolud ja põhjendused vajadust asja arutamiseks istungil ning ringkonnakohus ei pea vajalikus asja lahendamiseks koguda uusi tõendeid. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuse lahendamine võimalik istungit ja täiendavaid tõendeid kogumata, jääb rahuldamata määruskaebuse esitaja taotlus istungi korraldamiseks ning määruskaebuse esitaja taotlus kutsuda kohtuistungile ja kuulata tunnistajana üle määruskaebuse esitaja endine abikaasa.
10.PPA on esitanud taotluse halduskohtule ning seejärel kinnitanud istungil, et jääb esitatud taotluse juurde. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuses esitatud põhjendusi, millest tulenevalt oleks vajalik tingimata anda PPA-le tähtaeg määruskaebusele vastamiseks. Halduskohus andis loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse. Seega tuleb asi lahendada võimalikult kiiresti ning ringkonnakohtu hinnangul on asja lahendamine võimalik juba esitatud materjalide pinnalt.
11.HKMS § 264 lg 4 kohaselt kui seadus ei sätesta teisiti, vaatab kohus taotluse läbi ja otsustab loa andmise viivitamata kirjaliku määrusega ainuisikuliselt lihtmenetluses. HKMS § 264 lg 5 kohaselt kui kohtult taotletakse luba isikult vabaduse võtmiseks või vabaduse võtmise tähtaja pikendamiseks või tema Eestist väljasaatmiseks, tuleb asja arutada istungil. HKMS § 264 lg 6 sätestab, et kui loa andmine otsustatakse kohtuistungil, kutsutakse menetlusosalised ja nende
esindajad istungile, kuid nende istungilt puudumine ei takista asja läbivaatamist ja lahendamist. Väljasõiduistungi protokollist nähtuvalt on halduskohus teinud asjas väljasõiduistungi, kaasanud istungile tõlgi, selgitanud määruskaebuse esitajale tema õigusi ja kuulanud istungil ära määruskaebuse esitaja. Tartu Halduskohus tegi kirjaliku määruse 17.03.2018 ning määrus on määruskaebuse esitajale kätte toimetatud. Halduskohtu määruses on välja toodud asjaolud ja menetluse käik ning halduskohtu seisukohad. Ringkonnakohus märgib, et määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotlus on esitatud 27.03.2018 ning seega on määruskaebuse esitajale riigi õigusabi määratud pärast Tartu Halduskohtu 17.03.2018. a määruse tegemist. Seega ei olnud võimalik istungile kutsuda määruskaebuse esitaja esindajat. Lähtuvalt eelnevast ei saa nõustuda määruskaebuse esitaja määruskaebuses esitatud väidetega, et halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust. II
12.Käesoleva vaidluse esemeks on küsimus, kas Tartu Halduskohus andis 17.03.2018. a määrusega õiguspäraselt loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.
13.PPA koostas 16.03.2018 määruskaebuse esitajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist koheselt lahkumiseks ning kohaldas määruskaebuse esitaja suhtes sissesõidukeeldu üheks aastaks. PPA esitas 17.03.2018 halduskohtule taotluse määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse. Halduskohus rahuldas taotluse ja tugines määruse tegemisel põgenemisohule (VSS § 15 lg 2 p 1) ja tagasipöördumiseks vajaliku dokumendi puudumisele (VSS § 15 lg 2 p 3).
14.VSS § 15 lg 1 järgi võib välismaalast kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VVS § 7 lg 3 kohaselt võib lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks kohaldada järelevalvemeetmeid. VSS § 10 võimaldab põgenemisohu vältimiseks lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks väljasaatmiskeskusse paigutamise asemel kohaldada järelevalvemeetmeid ja sunniraha. Järelikult tuleb isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamisel arvesse võtta kõigepealt seda, kas kinnipidamise asemel oleks võimalik taotletav eesmärk saavutada mõne leebema meetmega ning selleks tuleb hinnata, kas esineb vähemalt üks VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alus. Niisuguse aluse esinemisel tuleb täiendavalt kontrollida, kas VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmetega on võimalik tagada lahkumisettekirjutuse täitmist.
15.PPA taotlusest ja halduskohtu selgitustest ei nähtu, miks ei piisa lahkumisettekirjutuse tagamiseks VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmetest, näiteks kindlaksmääratud elukohas elamine ja ilmumine määratud ajavahemike järel PPA-sse registreerimisele. VSS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht. VSS § 68 sätestab, et lahkumisettekirjutuse tegemisel või välismaalase kinnipidamisel hinnatakse välismaalase põgenemise ohtu. VSS § 68 määrab ka kindlaks, millal esineb välismaalase põgenemise oht. VSS § 68 kohustab seega PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama ning sealjuures on vajalik hinnata isiku varasemat käitumist. Asja materjalidest nähtuvalt saabus määruskaebuse esitaja Eestisse 27.03.2015 Eestis elava abikaasa juurde ja ta elas seaduslikult Eestis tähtajalise elamisloa alusel alates 12.05.2016 – 12.05.2017.
Abielu abikaasa lahutati 25.10.2016. Määruskaebuse esitaja viibib Eestis seadusliku aluseta alates 13.05.2017 ning määruskaebuse esitaja ei ole Eestist lahkunud. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta, et Eestis elab määruskaebuse esitaja alaealine laps, keda määruskaebuse esitaja enda sõnul tihti külastab. PPA taotlusest ei nähtu, et määruskaebuse esitaja oleks toime pannud tahtlikke kuritegusid või viibinud vanglas. Määruskaebuse esitaja poolt PPA-le esitatud seletuskirjast nähtub, et määruskaebuse esitaja kinnitanud elukohaks Tallinn ning lisanud, et tegelikult rendib eluruumi Sõmerul. Määruskaebuses on määruskaebuse esitaja märkinud, et elab Tallinnas. Määruskaebuse esitaja on korduvalt kinnitanud, et ta ei soovi Eestist lahkuda. PPA taotlusest nähtuvalt töötas määruskaebuse esitaja enne kinnipidamisest ebaseaduslikult K piimafarmis. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa küll eeltoodut arvestades määruskaebuse esitaja põgenemisohtu täielikult välistada, kuid tema kinnipidamiseks pole tema eelnevat käitumist arvestades ja asjaolusid kogumis hinnates oht piisavalt suur. Määruskaebuse esitaja märkis ka ise halduskohtu väljasõiduistungil, et ei taha Eestist lahkuda.
16.VSS § 15 lg 2 p 3 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Tegemist on seega kaalutlusotsustusega, milles tuleb ära näidata, et seaduses sätestatud järelevalvemeetmetega ei ole eesmärgi saavutamine võimalik. Riigikohus on selgitanud, et VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikega 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (RKHKm 16.06.2017, 3-3-1-24-17, p 11). Praegusel juhul ei ole vaidlust, et puudutatud isikul ei ole kehtivat reisidokumenti. Riigikohus on märkinud, et vabaduses viibiv väljasaadetav peab tegelema reisidokumendi hankimisega. See aga ei tähenda, et samal ajal ei peaks PPA astuma lahkumiskohustuse sundtäitmiseks vajalikke samme, et hiljem ei tekiks vajadust väljasaadetava pikaajaliseks kinnipidamiseks (RKHKm 16.06.2017, 3-3-1-24-17, p 15). Määruskaebuse esitaja väitis, et tema reisidokument aegus 05.02.2018. PPA taotlusest ei nähtu, et mida oleks määruskaebuse esitaja pidanud tegema dokumentide pikendamiseks või reisidokumendi hankimiseks. PPA on üksnes märkinud, et määruskaebuse esitajal oli võimalik elamisluba taotleda ka muul alusel või pikendada seda ja taotleda viisat, aga määruskaebuse esitaja ei ole seda teinud. Määruskaebuse esitaja on korduvalt märkinud, et ei soovi Eestist lahkuda ning seda näitab ka asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei lahkunud Eestist pärast tähtaja elamisloa kehtivuse lõppemist ning jäi siia edasi elama, kuigi ebaseaduslikult tööd tehes. Ringkonnakohus jääb seisukoha juurde, et määruskaebuse esitaja varasemat käitumist arvestades puudub põhjus kahelda, et järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust.
17.Lähtuvalt eelnevast on ringkonnakohus seisukohal, et määruskaebuse esitaja kuni kahe kuu pikkune kinnipidamine oli asjaolusid hinnates ja määruskaebuse varasemat käitumist arvestades ebaproportsionaalne. PPA-l on õigus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldada VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid. Riigikohus on selgitanud, et kui isik PPA kohaldatud VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid süüliselt ei järgi, võib tekkida VSS § 68 punktis 5 sätestatud täiendav alus eeldada isiku põgenemise ohtu ning PPA saab muutunud asjaolude tõttu taotleda halduskohtult luba isiku kinnipidamiseks. Samuti võib kinnipidamiseks täiendavalt põhjust anda see, kui isik ei täida edaspidi väljasaatmismenetluses kaasaaitamiskohustust dokumentide hankimisel (RKHKm 16.06.2017, 3-3-1-24-17, p 18). Riigikohtu seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas.
18.Lähtuvalt eelnevast on ringkonnakohus seisukohal, et määruskaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu 17.03.2018. a määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab PPA taotluse määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata. Seega tuleb määruskaebuse esitaja viivitamatult vabastada.
19.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas määruses määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga „X“ ja jätab avaldamata isikukoodi ja sünniaja.
20.Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt lisada järgmist. PPA on taotluses välja toonud, et vastavalt VSS § 71 lg 2 p 7 lahkumisettekirjutuses avaldatakse üksnes õiguslik alus ega avaldata faktilist alust, sellega seotud asjaolusid ja asjassepuutuvaid kaalutlusi. Ringkonnakohus märgib, et sellist võimalust kehtiv VSS ette ei näe. PPA väljatoodud säte kehtis kuni 17.01.2017. VSS § 71 kohaselt tuleb lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendada ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. PPA on taotluses lisanud, et VSS § 72 lg 2 p 3 alusel ei määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe välismaalasel, kelle suhtes on PPA-l põgenemise oht. Ringkonnakohus märgib, et sellist võimalust viidatud sätte p 3 aga ette ei näe. VVS § 72 lg 2 p 1 sätestab, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui esineb välismaalase põgenemise oht. VSS § 72 lg 2 p 3 aga sätestab, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita kui välismaalane on esitanud elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise menetluses valeandmeid või võltsitud dokumente menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.