Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. november 2016 Tartu
Tsiviilasja number
2-15-122927
Tsiviilasi
LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS (endise ärinimega AS Advokaadibüroo Aivar Pilv) hagi Tarmo Pilve vastu võlgnevuse väljamõistmisekses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3597 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. märtsi 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tarmo Pilve apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Tarmo Pilv (isikukood: XXXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tarmo Pilve apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 29. märtsi 2016 otsus muutmata.
Vastustaja (hageja): LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS (registrikood 10361578), esindaja Aivar Pilv
2.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Tarmo Pilve kanda. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata seoses apellatsiooniastmes vastaspoolele hüvitatavate menetluskulude puudumisega.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS (hageja) esitas 29. detsembril 2015 hagi Tarmo Pilve (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3000 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 49,50 eurot ja hagi esitamisest alates kuni põhinõude täitmiseni iga viivitatud päeva eest viivise 0,05% põhivõlgnevusest. Hagi asjaolude kohaselt algatas Eesti Advokatuuri aukohus 11. detsembril 2014 hageja kaebuse alusel aukohtumenetluse kostja tegevuse suhtes. 10. juunil 2015 toimunud aukohtu istungil sõlmisid hageja ja kostja menetluse lõpetamiseks kompromisslepingu, millega kostja kohustus hagejale hüvitisena tasuma 12 000 eurot osamaksetena. Alates kolmandast osamaksest ei täitnud kostja oma kohustusi tähtaegselt. Kostja tasus nii kolmanda, neljanda kui ka viienda makse pärast pikka viivitust ja alles pärast seda, kui hageja oli kostja vastu
26.oktoobril 2016 esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Tasumata jäi veel viivis summas 24 eurot ning hagiavalduse esitamise ajaks olid sissenõutavaks muutunud ka kuues ja seitsmes osamakse. Pärast Eesti Advokatuuri aukohtus kompromissi sõlmimist ei ole hageja kostjaga läbirääkimisi pidanud. Kostja ei ole üles näidanud initsiatiivi võlgnevuse tasumiseks, kuigi hageja on korduvalt esitanud meeldetuletusi võlgnevuse tasumiseks. Hagejal ei olnud kohustust võlgnikku võlgnevuse laekumise faktist teavitada. Kostja on pahatahtlikult hoidnud kõrvale võetud kohustuste täitmisest.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt ei mõistnud Eesti Advokatuuri aukohus kedagi süüdi ning viitas asjaolule, et kostjat ei ole võimalik distsiplinaarvastutusele võtta, sest võimalikud rikkumised on aegunud. Kostja hinnangul on hageja kohtule esitanud eksitavaid ja pahatahtlikke väiteid kostja suhtes. Maksekäsu kiirmenetluse ajal tasus kostja 4400 eurot, millega kustutas põhivõla ja osaliselt ka sissenõutavaks muutunud viivised. Samal ajal pidasid pooled läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks. Hageja ei teavitanud kostjat läbirääkimistel, et kavatseb esitada maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kostja sai 5. novembril 2015 avalduse esitamisest teada ja kuna kostja oli 29. oktoobril 2015 tasunud põhivõlgnevuse ja osaliselt ka viivised, teatas ta Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale 16. novembril 2015 esitatud vastuväitega, et nõuded on põhjendamatud, kuna võlgnevus on tasutud. Hageja nõue kuuenda ja seitsmenda osamakse osas summas 3000 eurot tekkis ajal, mil poolte vahel oli maksekäsu kiirmenetlus. Osamaksed jäid tasumata, kuna hageja ei kinnitanud kostjale õigeaegselt, et võlgnevus on likvideeritud ja hagejal puudub kostja vastu nõue. Kuna hageja
võlgnevuse tasumise fakti ei kinnitanud, peeti selle üle läbirääkimisi ja kostja soovis ära oodata hageja kinnituse võlgnevuse likvideerimise kohta. Hageja on menetluses käitunud pahatahtliku eesmärgiga nõuda kostjalt põhjendamatuid viiviseid ja tekitada menetluskulusid. Hageja selline käitumine ei ole kooskõlas TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 29. märtsi 2016 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3000 eurot, seisuga 28. detsember 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 49,50 eurot ning alates 28. detsember 2015 kuni põhinõude rahuldamiseni viivise 0,05% päevas. Maakohus jättis tähelepanuta kostja 16. märtsil 2016 esitatud tõendid, kuna kostja esitas need pärast kirjaliku menetluse kohta määruse tegemist ja eelmenetluse lõppemist ning ei põhistanud, miks ta tõendeid varem ei esitanud. Maakohtu hinnangul ei saa vaidlust olla selles, et kostja võlgneb hagejale 3000 eurot sõltumata sellest, et kostja on esitanud vastuolulisi seisukohti võlgnevuse olemasolu ja selle tunnistamise kohta. Aluseid kostja taotluse alusel hagi läbivaatamata jätmiseks seega ei esinenud ja maakohus jättis vastava taotluse rahuldamata. Maakohus leidis, et Eesti Advokatuuri aukohtu 18. juuni 2015 määrus on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kostja on tunnistanud võla olemasolu hageja ees ning kehtib eeldus, et võlatunnistuses lubatud kohustus tuleb täita. Kostja pidanuks seega tõendama, et võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja on aga kohtumenetluses avaldanud, et tunnistab ja täidab eelnimetatud kokkulepet, mistõttu ei saa vaidluse all olla asjaolu, et kostjal tuleb hagejale kompromisslepingu alusel tasuda 3000 eurot. Maakohtu hinnangul on põhjendamatud kostja väited selle kohta, et hageja on käitunud pahatahtlikult, kuna on oodanud, mil kostja on viivituses kolme osamakse tasumisega ja alles siis esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Samuti on maakohtu arvates põhjendamatu kostja väide, et ta ei teostanud makseid kokkuleppe kohaselt, kuna hageja ei kinnitanud makse laekumist. Hagejal sellist kohustust asja materjalidest nähtuvalt ei olnud, ka ei ole kostja sellisele pooltevahelisele praktikale viidanud. Samuti on paljasõnalised ja tõendamata kostja väited kompromissläbirääkimiste pidamisest. Maakohus leidis, et kostja kohustuseks oli jälgida maksegraafikut ja hoolitseda selle eest, et võetud kohustused saaksid õigeaegselt täidetud. Kostja ei ole põhistanud, mil moel on hageja enda käitumisega sundinud kostjat rikkuma omapoolset kohustust ja tekitanud hoopis kostjale kahju.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 29. märtsi 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on kohus kostja 18. märtsi 2016 vastuse väidete põhistamiseks esitatud tõendite hindamisel rikkunud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat objektiivsuse nõuet, heites kostjale ette, et kostja on esitanud tõendeid, mis lükkavad ümber hageja 17. märtsi 2016 menetlusdokumendis täiendavalt esitatud väited ja süüdistused. Maakohus on rikkunud TsMS § 656 lg 1 p 5 nõudeid, kuid kostja arvates on võimalik rikkumised kõrvaldada ka ringkonnakohtus.
Kohus on põhjendamatult leidnud, et hageja paljasõnalised väited kompromissläbirääkimiste mittetoimumise kohta on tõesed. Kostja on hagejaga pidanud läbirääkimisi nii kirjalikult kui ka kahel isiklikul kohtumisel Big Ben Pubis. Kohus on tuvastanud asjaolu, mida tegelikult ei esine ning selline kohtuotsus ei ole TsMS § 436 lg 2 mõttes seaduslik. Kohus on jätnud uurimata kostja esitatud tõendid ja hindamata hageja käitumise tervikuna. TsMS § 232 lg 2 kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning hageja seisukohtade ja väidete eelistamisel oleks maakohus pidanud seda ka põhjendama. Sel põhjusel jääb maakohtu järeldus ebaselgeks ning on selles osas vastuolus TsMS § 442 lg 8 nõuetega. Aukohtu määrusega kinnitati poolte kokkulepe kahju hüvitamiseks, kuid ühtegi tõendit kahju tekitamise tuvastamise kohta ei ole tuvastatud. Hageja eksitas kostjat ning põhjustas oma käitumisega selle, et kostja oli sunnitud rikkuma omapoolset kohustust.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja Tartu Maakohtu 29. märtsi 2016 otsuse muutmata jätmist. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Vastuväidete kohaselt on kostja esitanud alusetu ja õiguslikult sisutu apellatsioonkaebuse, mis põhineb kostja poolt faktiliste asjaolude teadlikult moonutatud käsitlemisel ja paljasõnalistel vastuväidetel, mille tõendamiseks pole kostja esitanud ühtegi tõendit. Kostja maakohtule esitatud seisukohad on olnud teineteisele vasturääkivad ja üksteist välistavad. Arvestades kostja käitumist ja suhtumist hagejasse ning tema töötajatesse, ei pea hageja võimalikuks kompromissi sõlmimist ning peab põhjendatuks võlgniku kohustuse täitmist täies mahus. Kostja pole käesoleva ajani esitanud ühtegi kompromissettepanekut. Ebaõige on kostja väide, mille kohaselt maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ja alusetult hagi rahuldanud. Kostja pole vaidlustanud võlgnevuse olemasolu ja advokatuuri aukohtu määrust, millest nõue tuleneb. Samuti pole kostja esitanud ühtegi tõendit väidetavate läbirääkimiste pidamise kohta ning see pole ka objektiivselt võimalik, kuna selliseid läbirääkimisi pole kunagi toimunud. Ka ei muudaks läbirääkimiste fakti olemasolu nõuet põhjendamatuks. Apellatsioonkaebuses tuginetakse asjakohatule õigusnormile, kuna TsMS § 632 lg 1 nõuete rikkumine pole maakohtu poolt võimalik, sest säte reguleerib apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Täiesti arusaamatu ja põhjendamatu on kostja käsitlus, et kostja kohustuste rikkumine on tingitud hageja tegevusest tema suhtes. Kostja pole selle väite kinnituseks esitanud ühtegi selgitust (fakti ega tõendit). Hageja ei ole mingilgi määral takistanud kostjat kohustuste täitmisel ega põhjustanud kostja poolset kohustuste täitmata jätmist. Kostja kasutab oma menetlusõigusi pahauskselt ning tekitab hagejale asjatuid ja põhjendamatuid menetluskulusid, mida hageja palub arvestada menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. märtsi 2016 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamiseks.
7.Alusetu on apellandi väide, et maakohus on kostja 16. märtsil 2016 (apellatsioonkaebuses ekslikult märgitud 18. märtsil 2016) esitatud tõendite hindamisel rikkunud objektiivsuse nõuet. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nimetatud tõendid jätnud põhjendatult tähelepanuta põhjusel, et kostja esitas need pärast kirjaliku menetluse määruse tegemist ja eelmenetluse lõppemist ning ei põhistanud, miks ta ei saanud tõendeid varem esitada. Maakohus kohaldas 26. veebruari 2016 määrusega kirjalikku menetlust, andis pooltele tähtaja esitada lõplikud seisukohad ja määras kohtulahendi tegemise aja. Taotlusi ja tõendeid pärast nimetatud määruse tegemist enam esitada ei saanud. Olukorras, kus maakohus jättis tõendid tähelepanuta, ei saa rääkida nende hindamise objektiivsuse nõude rikkumisest. Lisaks on kostja ise oma 18. märtsi 2016 vastuses märkinud, et eelnimetatud tõendid ei oma mingit tõenduslikku tähendust asja sisulisel lahendamisel.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja kompromissläbirääkimiste pidamise kohta on paljasõnalised ja tõendamata.
väited
Kostja on apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud, et maakohus on põhjendamatult leidnud, et hageja paljasõnalised väited kompromissläbirääkimiste mittetoimumise kohta on tõesed. Kostja väitel on kohus jätnud uurimata kostja esitatud tõendid ja hindamata hageja käitumise tervikuna. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostjal, väites et ta on hagejaga pidanud kompromissläbirääkimisi, lasus kohustus seda asjaolu ka tõendada. Kostja ei ole menetluse vältel esitanud ühtegi tõendit, mis läbirääkimiste pidamist kinnitaks. Kostja erinevates menetlusdokumentides esitatud väited kompromissläbirääkimiste toimumise kohta ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes tõendid. Kohus märgib, et hagejal ei saa olla kohustust tõendada, et kompromissläbirääkimisi ei toimunud, kuna negatiivse asjaolu tõendamist ei saa kohtumenetluse poolelt üldjuhul nõuda. Samuti nõustub kohus hageja vastuses toodud seisukohaga, et juhul kui kompromissläbirääkimised oleksid ka toimunud, ei vabastaks see kostjat oma rahalise kohustuse täitmisest, kui läbirääkimistega ei kaasnenud poolte sellekohase kokkuleppe sõlmimist.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud seisukohta, mille kohaselt kostja ei rikkunud kohustust hagejast tuleneva asjaolu tõttu. Kostja ei ole oma vastavate väidete tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit.
10.Maakohus on hageja ja kostja 18. juuni 2015 advokatuuri aukohtu määrusega kinnitatud kompromissi pidanud deklaratiivseks võlatunnistuseks VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Õiguslikult on selline kvalifikatsioon ebatäpne ning ringkonnakohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud kompromiss käsitletav pigem kompromissilepinguna VÕS § 578 lg 1 tähenduses. Asja lahendust eeltoodu aga ei muuda, kuna nii deklaratiivse võlatunnistuse kui ka kompromissilepingu alusel on kostjal tekkinud rahaline kohustus. Kohus märgib veel, et VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Advokatuuri aukohtu määruse punkti 5.1. kohaselt tuli kostjal hagejale varalise ja mittevaralise kahju hüvitisena kokku tasuda 12 000 eurot. Kostja kohustus seega kompromissilepingu alusel nimetatud summa hagejale tasuma ja hagejal tekkis õigus kohustuse täitmata jätmisel nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Tegemist ei ole seega kahju hüvitamise nõudega ja seetõttu on asjakohatu kostja väide, et ühtegi tõendit kahju tekitamise kohta ei ole esitatud. Kompromisslepingu sõlmimisega on kostja kahju tekitamist
ise kinnitanud ning tasudes kostjale kompromissilepingu alusel osamakseid on kostja kohustust ka osaliselt täitnud.
11.Kuna hagi rahuldatakse ja apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulud ringkonnakohus jäävad TsMS § 171 lg 1 järgi samuti kostja (apellandi) kanda. Vastustaja (hageja) ei ole esitanud ringkonnakohtule apellatsiooniastmes kantud menetluskulude nimekirja ning vastustaja poolt apellatsiooniastmes menetluskulude kandmist ei nähtu ka asja materjalidest. Seetõttu jätab ringkonnakohus apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.