2-15-122927/20 - Võlaõigus - Muud võlaõigusasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Tartu Maakohus rahuldas 29. märtsi 2016 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3000 eurot, seisuga 28. detsember 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 49,50 eurot ning alates 28. detsember 2015 kuni põhinõude rahuldamiseni viivise 0,05% päevas. Maakohus jättis tähelepanuta kostja 16. märtsil 2016 esitatud tõendid, kuna kostja esitas need pärast kirjaliku menetluse kohta määruse tegemist ja eelmenetluse lõppemist ning ei põhistanud, miks ta tõendeid varem ei esitanud. Maakohtu hinnangul ei saa vaidlust olla selles, et kostja võlgneb hagejale 3000 eurot sõltumata sellest, et kostja on esitanud vastuolulisi seisukohti võlgnevuse olemasolu ja selle tunnistamise kohta. Aluseid kostja taotluse alusel hagi läbivaatamata jätmiseks seega ei esinenud ja maakohus jättis vastava taotluse rahuldamata. Maakohus leidis, et Eesti Advokatuuri aukohtu 18. juuni 2015 määrus on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kostja on tunnistanud võla olemasolu hageja ees ning kehtib eeldus, et võlatunnistuses lubatud kohustus tuleb täita. Kostja pidanuks seega tõendama, et võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja on aga kohtumenetluses avaldanud, et tunnistab ja täidab eelnimetatud kokkulepet, mistõttu ei saa vaidluse all olla asjaolu, et kostjal tuleb hagejale kompromisslepingu alusel tasuda 3000 eurot. Maakohtu hinnangul on põhjendamatud kostja väited selle kohta, et hageja on käitunud pahatahtlikult, kuna on oodanud, mil kostja on viivituses kolme osamakse tasumisega ja alles siis esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Samuti on maakohtu arvates põhjendamatu kostja väide, et ta ei teostanud makseid kokkuleppe kohaselt, kuna hageja ei kinnitanud makse laekumist. Hagejal sellist kohustust asja materjalidest nähtuvalt ei olnud, ka ei ole kostja sellisele pooltevahelisele praktikale viidanud. Samuti on paljasõnalised ja tõendamata kostja väited kompromissläbirääkimiste pidamisest. Maakohus leidis, et kostja kohustuseks oli jälgida maksegraafikut ja hoolitseda selle eest, et võetud kohustused saaksid õigeaegselt täidetud. Kostja ei ole põhistanud, mil moel on hageja enda käitumisega sundinud kostjat rikkuma omapoolset kohustust ja tekitanud hoopis kostjale kahju.

5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja Tartu Maakohtu 29. märtsi 2016 otsuse muutmata jätmist. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Vastuväidete kohaselt on kostja esitanud alusetu ja õiguslikult sisutu apellatsioonkaebuse, mis põhineb kostja poolt faktiliste asjaolude teadlikult moonutatud käsitlemisel ja paljasõnalistel vastuväidetel, mille tõendamiseks pole kostja esitanud ühtegi tõendit. Kostja maakohtule esitatud seisukohad on olnud teineteisele vasturääkivad ja üksteist välistavad. Arvestades kostja käitumist ja suhtumist hagejasse ning tema töötajatesse, ei pea hageja võimalikuks kompromissi sõlmimist ning peab põhjendatuks võlgniku kohustuse täitmist täies mahus. Kostja pole käesoleva ajani esitanud ühtegi kompromissettepanekut. Ebaõige on kostja väide, mille kohaselt maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ja alusetult hagi rahuldanud. Kostja pole vaidlustanud võlgnevuse olemasolu ja advokatuuri aukohtu määrust, millest nõue tuleneb. Samuti pole kostja esitanud ühtegi tõendit väidetavate läbirääkimiste pidamise kohta ning see pole ka objektiivselt võimalik, kuna selliseid läbirääkimisi pole kunagi toimunud. Ka ei muudaks läbirääkimiste fakti olemasolu nõuet põhjendamatuks. Apellatsioonkaebuses tuginetakse asjakohatule õigusnormile, kuna TsMS § 632 lg 1 nõuete rikkumine pole maakohtu poolt võimalik, sest säte reguleerib apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Täiesti arusaamatu ja põhjendamatu on kostja käsitlus, et kostja kohustuste rikkumine on tingitud hageja tegevusest tema suhtes. Kostja pole selle väite kinnituseks esitanud ühtegi selgitust (fakti ega tõendit). Hageja ei ole mingilgi määral takistanud kostjat kohustuste täitmisel ega põhjustanud kostja poolset kohustuste täitmata jätmist. Kostja kasutab oma menetlusõigusi pahauskselt ning tekitab hagejale asjatuid ja põhjendamatuid menetluskulusid, mida hageja palub arvestada menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel.