Võlaõigus › Muud

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE (tlk 22-29; 62-69; 78-80; 95-96) 11.12.2014 algatas Eesti Advokatuuri aukohus AS-i Advokaadibüroo Aivar Pilv kaebuse alusel Eesti Advokatuuri aukohtus menetluse vandeadvokaat T.P. tegevuse suhtes. 10.06.2015 toimunud aukohtu istungil sõlmisid kaebuse esitanud hageja ja T.P. menetluse lõpetamiseks kompromisslepingu, mille kohaselt T.P. kohustus tasuma OÜ-le Advokaadibüroo Aivar Pilv varalise ja mittevaralise kahju hüvitisena 12 000 eurot, tasumisega viivitamise korral viivist ning esitama kirjaliku vabanduse. Kompromissi kinnitas aukohus 18.06.2015 määrusega, mis jõustus. Kompromissi kohaselt tuli T.P.l tasuda 12 000 eurot osamaksetena, esimene osamakse 3000 eurot viie tööpäeva jooksul alates kompromissi allkirjastamisest ja ülejäänud summa 1500 euro suuruste maksetena iga kuu 25. kuupäevaks alates 25.07.2015 kuni hüvitise täieliku tasumiseni (eelduslikult 25.12.2015). Hüvitise tähtaegse tasumata jätmise korral on hagejal kompromissi kohaselt õigus nõuda viivist 0,05% tähtaegselt tasumata summast päevas. Kostja tasus tähtaegselt vaid kaks esimest osamakset. Ajal, mil sissenõutavaks olid muutunud kolmas ja neljas osamakse, tasus kostja 150 eurot selgitusega „viivised“. Hageja arvestas tasutud summast viivise käteks 44,25 eurot, sest rohkem sissenõutavaks muutunud viivist tekkinud ei olnud. Ülejäänud 105,75 eurot arvestas hageja kolmanda osamakse katteks. Kostja jättis tasumata ka viienda osamakse ja hageja esitas 26.10.2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Maksekäsu kiirmenetluse ajal tasus kostja 4400 eurot ning märkis maksekäsu kiirmenetluse avaldusele esitatud vastuväites, et põhinõue ja viivised on tasutud. Samas aga oli makse tegemise ajaks vastavalt kinnitatud kompromissile tasumata 4424 eurot (s.h tasumata osamaksed 4394,25 eurot ja viivised 29,75 eurot). Hagiavalduse esitamise ajaks on muutunud sissenõutavaks ka kuues ja seitsmes osamakse, mida kostja tasunud ei ole. Pärast Eesti Advokatuuri aukohtus kompromissi sõlmimist ei ole hageja kostjaga läbirääkimisi pidanud. Kostja ei ole üldse üles näidanud initsiatiivi võlgnevus tasuda. Hageja on korduvalt esitanud meeldetuletusi võlgnevuse tasumiseks. Kostja on väitnud, et ei tasunud kokkulepitud makseid enam seetõttu, et hageja ei kinnitanud maksete laekumist. Kokkulepitud kohustust kinnitada mõne laekumise kättesaamist hagejal ei olnud. Kostja on pahatahtlikult hoidnud kõrvale võetud kohustuste täitmisest. Arvestades portaalis www.taust.ee avaldatud andmeid, võib maksetega viivitamise põhjuseks olla püsiv makseraskus. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata osamaksed 3000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 49,50 eurot, viisis 0,05% põhivõlalt (tasumata osamaksed 3000 eurot) päevas alates 28.12.2015 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud jätta T.P. kanda. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE (tlk 55-59; 82; 85-91; 98-100) Hageja esitatud asjaolude käsitlus on hageja poolt väljamõeldud ja pahatahtlik ning selle eesmärk on kostjat kohtu ees halvustada. Advokatuuri aukohtus ei mõistetud kedagi süüdi, lisaks viidati asjaolule, et kostjat ei ole võimalik vastutusele võtta, sest võimalikud rikkumised on aegunud. Kompromissi sõlmimisel lähtus kostja vanasõnast - targem annab järele. Hageja on pidanud enda kahjuks kostja osalemist kohtuistungitel tunnistajatena ja hageja kahjuks tehtud kohtuotsuseid. Sellest tulenevalt on hagejal tekkinud vaen kostja vastu. Väited maksejõuetusest

ei vasta tõele. Portaalis www.taust.ee avaldatav informatsioon on tihti eksitav ja ebatäpne. Kostjaga seotud advokaadibüroo on tunnistatud edukaks ettevõtteks. Maksekäsu kiirmenetluse ajal tasus kostja 4400 eurot selgitusega „vastavalt lepingule“, millega kostja kusutas põhivõla 4394,25 eurot ja osaliselt sissenõutavaks muutunud viivised. Samal ajal pidasid pooled läbirääkimisi võimaliku kompromissi sõlmimiseks. Hageja ei teavitanud läbirääkimiste ajal kordagi, et kavatseb esitada maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kostja sai teada 5.11.2015 avalduse esitamisest ja kuna kostja oli tasunud 4400 eurot juba 29.10.2015, vastaski kostja, et võlg on tasutud. Vaidust ei saa olla, et kostja on maksekäsu kiirmenetluses märgitud nõude rahuldanud. Ülejäänud kaks 1500 eurot suurust osamakset on muutunud sissenõutavaks maksekäsu kiirmenetluse ajal, mh ajal, mil pooled pidasid läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks, seda nii suuliselt kui ka kirjalikult. Kohtumistel jättis hageja mulje, et kavatseb läbirääkimisi pidada, kuid tegelikult esitas hoopis avalduse maksekäsu osakonnale. Kostja ei ole jätnud pahatahtlikult viimaseid makseid tasumata. Tasumata jätmine on tingitud asjaolust, et hageja ei kinnitanud kostjale õigeaegselt, et võlgnevus on likvideeritud. Hageja ise on viivitanud teatamisega, et võlgnevus on tasutud. Kostja kinnitab, et tunnustab ja täidab kompromisslepingust tulenevaid kohustusi. Viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 25.12.2015, hageja esitas hagi juba 29.12.2015. Seega on hageja käitunud pahatahtlikult ja eesmärgiga esitada kostja vastu võimalikult suur nõue koos viivistega ja tekitatada menetluskulusid. Kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kuna hageja ise ei ole käitunud kooskõlas hea usu põhimnõttega, tuleb hagi jätta läbi vaatamata ja menetlus lõpetada. Kostja leiab, et vaidlust on võimalik lahendada kompromissiga. Kostja kinnitab, et täidab Eesti Advokatuuri aukohtu poolt 18.06.2015 kinnitatud hagejaga sõlmitud kompromisslepingut ja pooled suudavad vaidlusaluses küsimuses kokkuleppele jõuda.

KOHTU SEISUKOHT

Kuivõrd pooled avaldasid, et on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses (tlk 29; 74), kohaldas kohus 26.02.2016 määrusega kirjalikku menetlust ja andis pooltele aega kuni 11.03.2016 lõplike seisukohtade või kompromisslepingu ja meneltuskulude nimekirja esitamiseks (tlk 77). Kostja taotles menetlustähtaja pikendamist. Kohus rahuldas taotluse ning pikendas kostjale nimetatud tähtaega kuni 21.03.2016 (tlk 82). Kostja esitas 16.03.2016 lõplikud seiuskohad (tlk 85-91). Seega esitas kostja lõpliku seisukoha tähtaegselt. Küll aga ei oma kostja esitatud seisukoht sisulist tähendust asja lahendamisel, kuivõrd kostja on nimetatud dokumendis korranud varem esitatud seisukohti. Lisaks esitanud tõendeid, mille esitamine ei olnud enam lubatud. Kohus on 26.02.2016 määrusega andnud pooltele tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks. Kostja sai esitada tõendeid kuni kirjaliku menetluse kohta määruse tegemiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg 1 kohaselt tuleb tõendid esitada kohtule enne eelmenetluse lõppemist. Kostja ei ole seda teinud. Samuti ei ole kostja põhistanud, miks ei ole ta tõendeid varem esitanud. Seega jätab kohus tähelepanuta kostja 16.03.2016 esitatud tõendid. Olgugi, et T.P. on esitanud vastuolulisi seisukohti võlgnevuse olemasolu ja selle tunnistmaise kohta, leiab kohus, et vaidlust ei saa olla selles, et kostja võlgneb hagejale 3000 eurot. Aluseid kostja esitatud taotluse alusel hagi läbivaatamata jätmiseks (TsMS § 423) kohtu hinnangul ei esine ja seetõttu tule vastav taotlus jätta rahulmdamata. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on nõude tõendamiseks esitanud Eesti Advokatuuri aukohtu 18.06.2015 määruse (tlk 32-36), millest tuleneb, et kostja kohustub tasuma hagejale 12 000 eurot hüvitist osamaksetena ja viivitamise

korral viivist 0,05% tähtaegselt tasumata summalt. Kohus leiab, et nimetatud dokument on käesolevas menetluses käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 tähenduses. T.P. on tunnistanud võla olemasolu OÜ Advokaadibüroo Aivar Pilv ees. Kehtib eeldus, et võlatunnistuses lubatud kohustus tuleb täita. T.P.l tulnuks tõendada, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. T.P. on aga kohtumeneltuses avaldanud, et tunnistab 18.06.2015 advokatuuri määrusega kinnitatud kokkulepet hüvitise tasumise kohta ja täidab seda (tlk 58). Seega ei saa olla vaidluse all asjaolu, et T.P.l tuleb OÜ-le Advokaadibüroo Aivar Pilv kompromisslepingu alusel tasuda 3000 eurot. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. 18.06.2015 Eesti Advokatuuri aukohtu määrusega kinnitatud kompromissi kohaselt tulnuks T.P.el tasuda 12 000 eurot järgmiselt: 1) 3000 eurot 5 tööpäeva jooksul alates kompromissi allkirjastamisest; 2) 1500 eurot 25.07.2015; 3) 1500 eurot 25.08.2015; 4) 1500 eurot 25.09.2015; 5) 1500 eurot 25.10.2015; 6) 1500 eurot 25.11.2015 ja 7) 1500 eurot 25.12.2015 (tlk 34). T.P. tasus kokkuleppe kohaselt 3000 eurot 17.06.2015 ja 1500 eurot 24.07.2015. Järgmise makse teostas kostja 9.10.2015 summas 150 eurot selgitusega „viivised“. Selleks ajaks oli sissenõutavaks muutunud põhivõla suuruseks 3000 eurot. Hageja oli vastavalt kokkuleppele (tlk 34) arvestanud ka viivist 44,25 eurot. Laekunud maksest arvestas hageja 44,25 eurot viivise katteks ning 105,75 eurot kolmanda osamakse osaliseks katteks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust, esitas hageja 26.10.2015 avalduse maksekäsu kiirmenetluse alustamiseks ja nõudis T.P.lt sissenõutavaks muutunud osamaksete (1394,25 eurot augusti makse osaliselt + 1500 eurot septembri makse + 1500 eurot oktoobri makse) ja arvestatud viivise 29,75 eurot tasumist. Kostja tasus 4400 eurot 29.10.2015 selgitusega „vastavalt lepingule“, seega põhivõlgnevuse 4394,25 eurot ning viivistest 5,75 eurot. Viivistest jäi tasumata veel 24 eurot, kui T.P. teatas maksekäsu osakonnale, et kogu võlgnevus on tasutud. Ajaks, mil hagejal tuli esitada Tartu Maakohtule põhjendatud hagiavaldus, olid muutunud sissenõutavaks ka ülejäänud kaks osamakset. Vaidlust selles osas poolte vahel ei ole. Kostja väited, mille kohaselt on hageja käitunud pahatahtlikult, kuna on oodanud, mil kostja on viivituses kolme osamakse tasumisega ja alles siis esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse, on põhjendamatud. Samuti on põhjendamatu kostja väite, et ta ei teaostanud makseid kokkuleppe kohaselt seetõttu, et hageja ei kinnitanud makse laekumist ja kostja ei teadnud seetõttu, kas makse on teostatud või mitte. Sellist kohustust hagejal asja materjalidest nähtuvalt ei olnud. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kostja kohustus tasuda 12 000 eurot kokkulepitud maksegraafiku alusel tulenes 18.06.2015 aukohtu määrusega kinnitatud kompromisslepingust. Kokkulepet selle kohta, et hageja oleks iga osamakse tasumise järel kinnitama võlgnevuse puudumist, ei olnud. Ka ei ole kostja sellisele pooltevahelisele praktikale viidanud. Kostjal oli kohustus tasuda kokkulepitud rahasumma hagejale. Kostja väited kompromissläbirääkimiste pidamisest on paljasõnalised ja tõendamata. Seega leiab kohus, et hageja enda kohustuseks oli jälgida maksegraafikut ja hoolitseda selle eest, et võetud kohustused saaksid õigeagselt täidetud. Ei ole põhjendatud süüdistada hagejat kostja enda kohustuse täitmata jätmisest tulenevate tagajärgede tekkimises. Seda, mil moel on hageja enda

käitumisega sundinud kostjat rikkuma omapoolset kohustust ja tekitanud hoopis kostjale kahju, kostja põhistanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjal oli kohustus tasuda hagejale kindlaksmääratud osamaksetena 12 000 eurot, kuid kostja ei ole kohustust vastavalt kokkulepitule täitnud. Hagejal on seega õigus nõuda kohustuse täitmist, s.o tähtaegselt tasumata osamaksete summas 3000 eurot tasumist. Hageja nõue selles osas on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena 3000 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on viivisemääraks kokku leppinud 0,05% võlgnetavalt summalt päevas. Seega tuleb kohaldada kokkulepitud viivisemäära. Hageja on arvestanud viivist alates kohustuse kohasest täitmata jätmisest. Viivise arvestamisele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kauks välja mõista kuni 28.12.2015 (v.a) sissenõutavaks muutunud viivis 49,50 eurot. Samuti tuleb välja mõista vastavalt taotlusele viivis 0,05% tasumata põhinõudelt päevas TsMS § 367 alusel alates 28.12.2015. Kohus märgib, et jätab tähelepanuta kõik poolte väited selle kohta, mis asjaoludel lahkus T.P. OÜ-st Advokaadibüroo Aivar Pilv või kuidas jõuti kompromissi sõlmimiseni aukohtus. Nimetatud asjaolud ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjassepuutuvad. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus andis 5.01.2016 määruses hagejale tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kohus märkis, et kui hageja ei esita menetluskulude nimekirja, loeb kohus, et hagejal ei ole tekkinud menetluskulusid käesolevas tsiviilasjas, v.a riigilõiv, mille suurus tuleneb seadusest. Hageja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, hagejat on menetluses esindanud seaduslik esindaja. Seega loeb kohus hageja menetluskuluks käesolevas tsiviilasjas üksnes riigilõivu. Hageja esitatud hagi hinnaks on 3597 eurot. Hagilt hinnaga 3597 eurot tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 325 eurot. Seega tuleb hageja menetluskulud summas 325 eurot kindlaks määrata ja TsMS § 162 lg 1 alusel kostjalt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Zakaria Nemsitsveridze Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.