Andrey Danilovi kaebus Siseministeeriumi 07.10.2016 otsuse nr 1-24/146 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Andrey Danilov Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Liisa Olesk
Menetlustoiming
Kaebetähtaja ennistamise menetluse lõpetamine
taotluse
lahendamine,
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Andrey Danilovi taotlus kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetada haldusasja nr 3-17-1870 menetlus.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
3.Tõlkida määrus kaebaja jaoks vene keelde. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale saab esitada Tartu Halduskohtu kaudu määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD
1.Justiitsministeerium esitas 06.09.2016 Siseministeeriumile pöördumise nr 11-3/6439-1, milles tegi ettepaneku kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki Vene Föderatsiooni kodaniku Andrey Danilovi suhtes (tl 62-64). Siseministeeriumi 07.10.2016 otsusega nr 1-24/146 „Sissesõidukeelu kohaldamine“ kohaldati kaebajale sissesõidukeeld Eesti Vabariiki kümneks aastaks (tl 17-19).
2.Tallinna Halduskohtule saabus 11.09.2017 Tartu Vanglas viibiva kinnipeetava Andrey Danilovi 07.09.2017 dateeritud kaebus (tõlge tl 4), millest kohus järeldas, et isik soovib vaidlustada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) tegevust. Kaebuses on esitatud viide „nr 1-24/146“.
Kuna kaebaja on Tartu Vangla kinnipeetav, edastas Tallinna Halduskohus 14.09.2017 määrusega kaebuse alluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtule vastavalt erandlikule kohtualluvusele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 8 lg 5 järgi. Haldusasja toimik saabus Tartu Halduskohtusse 17.10.2017.
3.Politsei- ja Piirivalveamet edastas Tartu Halduskohtule vastuseks 18.10.2017 kohtunõudele 20.10.2017 kirjaga nr 15.7-16/400 3 Siseministeeriumi 07.10.2016 otsuse nr 1-24/146.
4.Kaebaja esitas 07.11.2017 Tartu Halduskohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks Siseministeeriumi 07.10.2016 otsuse nr 1-24/146 vaidlustamiseks.
5.Tartu Halduskohus võttis 09.11.2017 määrusega haldusasja nr 3-17-1870 kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Siseministeeriumi ning kohustas vastustajat esitama 07.10.2016 otsuse nr 124/146 haldusmenetluse materjalid ja kirjaliku seisukoha kaebuse tähtaegsuse ja tähtaja ennistamise taotluse kohta ning asjakohased tõendid. Vastustaja esitas kohtule 23.11.2017 seisukoha kaebetähtaja ennistamise kohta.
KOHTU SEISUKOHT
6.Kaebaja on tühistamiskaebusega vaidlustanud Siseministeeriumi 07.10.2016 otsuse nr 124/146, millega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lõike 1 punktide 1 ja 7 alusel kehtestati tema suhtes sissesõidukeeld Schengeni territooriumile 10 aastaks. Sissesõidukeelu kehtivusaeg algab päevast, mil kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle päritoluriigile karistuse jätkamiseks.
7.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 152 lg 1 p 2 sätestab samuti, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lõikele 2. HKMS § 46 lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. VSS § 333 lõike 1 kohaselt võib sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul nende teatavaks tegemise päevast arvates. Kaebaja pöördus kohtusse käesolevas asjas kaebusega, mis on Tartu Vanglale üle antud 07.09.2017 (tl 2p). Vanglas viibiva isiku puhul on kaebuse tähtaegsuse arvutamisel määrav kaebuse vanglale üleandmise aeg (HKMS § 68 lg 4 ls 1).
8.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel.
9.Kaebaja taotleb 07.11.2017 avalduses (tl 28, tõlge tl 30) kaebetähtaja ennistamist, esitades tähtaja möödalaskmise kohta järgmised selgitused. Otsus on kaebajale edastatud eesti keeles. Kaebaja ei vallanud ega valda ka praegu eesti keelt sellisel tasemel et saada aru mis on otsuses kirjas. Kaebaja saatis selle otsuse emale, aadressile xxx, et sugulased saaksid hakata tekkinud probleemi lahendama. Kaebaja oli kindel, et sugulased vaidlustasid otsust, kuna neil oli võimalus seda tõlkida ja ligipääs õigusabile. Kohe, kui kaebaja sai teada, et postis juhtunud õnnetusjuhtumi pärast läksid paberid kaotsi, võttis ta ühendust Tartu Vangla sotsiaaltöötajaga ja ise kirjutas kohtule. Nii pikk viivitus ei juhtunud kaebaja süül. Olukord ei olnud kaebaja kontrolli all.
Tartu Vangla on vastuseks kohtunõudele (tl 45-46) selgitanud järgmist
10.1.Andrey Danilov viibib Tartu Vanglas alates 20.04.2016.
10.2.Kirjade lehelt nähtub, et 10.10.2016 on isikule saabunud kiri Siseministeeriumist. Valvuri märkest selgub, et isik keeldus kirja vastu võtmast (isik ei ole kinnitanud kirja kättesaamist allkirjaga), kuid see pandi siiski talle kambrisse.
10.3.Päevikukannetest selgub, et sotsiaaltöötaja Merike Tartu on 10.10.2016 vestelnud kaebajaga seoses sissesõidukeelu kohaldamisega. Ametnik on isikule selgitatud, et tal on õigus otsuse peale esitada kaebus Tallinna Halduskohtule. 14.11.2016 on Merike Tartu vestelnud isikuga veel seoses sissesõidukeelu otsuse peale kaebamisega ning andnud juhtnöörid, kuidas edasi toimida. Merike Tartu on isikuga vestelnud ka 14.06.2017, kui isik soovis küsida, mida teha edasi, sest kaebas Siseministeeriumi otsuse sissesõidukeelu osas edasi ning sai vastuseks, et sissesõidukeeldu ei tühistata. Isiku sõnul viskas ta otsuse ära, sest ärritus. Vanglasse otsust saadetud ei ole. Kaebajale on selgitatud, et on võimalus kaevata edasi järgmise astme kohtusse, kuid kuna eelmist otsust ei ole, siis ei saa kontrollida edasikaebamise korda. Kaebajale on soovitatud pöörduda halduskohtusse, et saadetaks uuesti otsus.
11.Vastustaja on seisukohal, et kaebus on esitatud tähtaega ületades ning puuduvad alused kaebetähtaja ennistamiseks (tl 48-50). Vastuse kohaselt edastati kaebajale Siseministeeriumi 07.10.2016 otsus nr 1-24/146 Tartu Vanglasse ning Omniva postisaadetise väljastusteate kohaselt jõudis kiri kaebajani 10.10.2016. Postisaadetise väljastusteatele tehtud märke kohaselt keeldus kaebaja kirja vastu võtmast, kuid kiri anti talle kambrisse. Nimetatud märkele on alla kirjutanud vanemvalvur ja valvur. Sama kinnitab ka Tartu Vangla 14.11.2017 vastus nr 2-5/2118-2. Samast selgub, et kaebajale selgitati samal päeval sissesõidukeelu kohaldamist ja tema õigust esitada kaebus. Kuigi kaebaja keeldus allkirja vastu kirja vastu võtmast, jäeti see talle kambrisse ning selgitati selle sisu. Seega tehti Siseministeeriumi otsus kaebajale 10.10.2016 teatavaks selliselt, et see võimaldas tal anda hinnangu otsuse kohta ning otsustada, kas otsusega rikutakse tema õigusi ning kas ta soovib seda kohtus vaidlustada. Otsuse vaidlustamise 30-päevane tähtaeg hakkas kulgema 11.10.2016 ning lõppes 09.11.2016. Olukorras kus kaebaja oma sõnul pidas vajalikuks edastada otsus emale tõlkimiseks ning õigusabi saamiseks, on ka kaebaja enda huvi ja kohustus teha seda kaebetähtaega arvestades. Ka olukorras, kus kaebaja väitel tema edastatud dokumendid läksid postis juhtunud õnnetusjuhtumi pärast kaotsi, ei ole kaebaja näidanud üles piisavalt hoolikust ja aktiivsust olukorra lahendamiseks. Ka õiguslikult kogenematu isik peab huvi tundma, kas tema poolt edastatud dokumendid on adressaadini (emani) õigeaegselt jõudnud ning kas see isik on võtnud ette samme professionaalse õigusabi saamiseks. Väidetest, et ta edastas otsuse emale õigusabi saamiseks, ilmneb, et kaebaja oli teadlik edasikaebamise võimalusest. Kaebetähtaja ületamine, võttes siinkohal arvesse ka kaebaja poolt viidatud postiõnnetust, sellises ulatuses ei ole vabandatav. Tartu Vangla 14.11.2017 kirjast nähtub, et Tartu Vangla sotsiaaltöötaja on vestelnud kaebajaga otsuse nr 1-24/146 vaidlustamise küsimuses 14.06.2017. Kaebaja oli otsuse vaidlustamise võimalusest teadlik juba varasemalt (hiljemalt 2017. juunikuus). Kaebajal ei esinenud olulisi ja kestvaid takistusi kaebuse esitamiseks kaebetähtaja jooksul, tähtaja ületamine 10 kuud on ebamõistlikult pikk aeg.
12.Tühistamisnõude esitamise tähtaeg ei hakka üldjuhul kulgema mitte vaidlustamise vajadusest arusaamisest, vaid haldusakti kättesaamisest (HKMS § 46 lg 1). Kohus on eelnevat arvestades seisukohal, et kaebus on esitatud tähtaega ületades. Kaebajale Siseministeeriumi 07.10.2016 otsuse nr 1-24/146 kättetoimetamine 10.10.2016 on tõendatud väljastusteatega (tl 65). Sellel on ka märge, et kaebaja keeldus vastu võtmast kirja allkirja vastu. Kaebaja poolt kirja kättesaamist ja samas ka selle sisu mõistmist kinnitab ka Tartu Vangla 14.11.2017 vastus nr 2-5/2118-2 (tl 45-46). Tartu Vangla selgituste kohaselt selgitati kaebajale samal päeval ka vaidlustatud otsuse sisu ja vaidlustamisvõimalust. Vaidlustatud otsusel on märgitud
vaidlustamisviide. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale vaidlustatud otsuse 10.10.2016 kättetoimetamine on tõendatud ning sellest ajast hakkas kulgema ka 30-päevane kaebetähtaeg.
13.Kohtupraktika on erandlikel juhtudel aktsepteerinud tähtaja ennistamise mõjuva põhjusena ka subjektiivseid põhjuseid, nt kaebaja võimet aru saada haldusaktist ja selle vaidlustamise vajadusest (vt Riigikohtu 21.06.2013 määrus haldusasjas nr 3-3-1-30-13, p 12 ja seal viidatud praktika). Praegusel juhul on vanglaametnik kaebajale Siseministeeriumi otsuse olemust ja kaebamisvõimalust selgitanud 10.10.2016, mis võimaldanuks astuda õigeaegselt samme kohtusse pöördumiseks. Asjaolu, et kaebaja otsustas saadud otsuse edastada emale, kuna sugulastel väljaspool vanglat on paremad võimalused tõlkimiseks ja õigusabi korraldamiseks, näitab, et kaebaja mõistis juba otsuse saamisel selle olemust ja vaidlustamise vajadust. Samas ei saanud kaebaja jääda lootma, et sugulased teevad kõik vajaliku ning kaebus saab tähtaegselt esitatud. Kohtupraktikas on leitud, et haldusaktist teada saades peab isik mõistliku aja jooksul astuma samme, et oma õigusi kaitsta ning ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (nt Riigikohtu 16.01.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Kaebajal oli kohustus ja samas ka võimalus kanda hoolt selle eest, et kaebus saaks esitatud tähtaegselt või võimalikult vähese viivitusega. Kohtupraktika on pidanud kaebetähtaja ennistamisel määravaks oluliste ja kestvate takistuste olemasolu (19.04.2006 määrus asjas nr 3-3-1-26-06, p 12).
14.Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud mõjuvaid põhjuseid (sh olulisi ja kestvaid takistusi kohtusse pöördumisel), mis annaks aluse kaebetähtaja ennistamiseks.
15.Kaebaja väitel hilines kohtusse pöördumine, kuna ta ei oska piisavalt eesti keelt. Samas on vanglaametnik talle otsuse olemust selgitanud ning kaebaja ise on otsustanud keeleprobleemi lahendada, saates otsuse oma emale, et sugulased saaks teda aidata tõlkimisel ja õigusabi leidmisel. Kaebajal on olnud võimalus sugulastega suhelda ja anda neile teada, et vaidlustamiseks on ette nähtud tähtaeg. Tähtaeg nähtus ka vaidlustatud otsusest. Kaebaja pidi ise olema hoolikas, et õigeaegselt kaebusega kohtusse pöörduda ning sugulaste tegevus või tegevusetus ei saa tähtaja möödalaskmist õigustada.
16.Kaebaja ei ole täpsustanud, mida ta peab silmas paberite kaotsimineku all. Samas ilmneb nii kaebaja enda seletustest kui ka Tartu Vangla vastusest, et kaebaja on ka varem kohtu poole pöördunud. Kohtute infosüsteemist selgub, et kaebaja on varasemalt esitanud kaebuse halduskohtule 18.11.2016 (haldusasi nr 3-16-2342). Esitatud kaebuses ei nimetanud kaebaja ühtegi haldusakti, mida ta vaidlustada soovib, kuid kaebuse tekstist järeldas kohus, et kaebaja soovib vältida tema väljasaatmist Eestist (deporteerimist). Kaebaja ei kõrvaldanud kohtu antud tähtajaks selles kohtuasjas kaebuse puudusi (kaebaja pidi selgitama kaebuse eesmärki ja tasuma riigilõivu ning kaebetähtaja ületamise korral esitama taotluse kaebetähtaja esitamiseks). Kohus tagastas 20.01.2017 määrusega haldusasjas nr 3-16-2342 kaebuse. Kaebaja ei ole seda määrust vaidlustanud. Kaebaja on Tartu Vangla vastusest nähtuvalt väitnud, et saades keelduva otsuse, ärritus ta ja viskas otsuse ära. Isegi juhul, kui kaebaja soovis juba haldusasjas nr 3-16-2342 vaidlustada otsust nr 1-24/146, ei ole ka selle kohtumenetluse toimumine õigustuseks praeguses asjas kaebetähtaja ennistamiseks. Viidatud haldusasjas tagastati kaebus põhjusel, et kaebaja pole kohtu antud tähtajaks kaebuse puudusi kõrvaldanud, st kaebaja ei teinud kõike temast olenevat, et oma õigusi kohtus tõhusalt kaitsta. Kaebuse tagastamise korral võib küll samas asjas uuesti kohtusse pöörduda (HKMS § 43 lg 2 ls 1), kuid ka uus kaebus peab vastama seaduse nõuetele, sh olema tähtaegne.
Isegi pärast vestlust vanglaametnikuga 14.06.2017 möödus veel rohkem kui kaks ja pool kuud, enne kui kaebaja halduskohtule kaebuse esitas.
17.Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole vastuseks 25.10.2017 kohtumäärusele esitanud mõjuvaid põhjuseid, mis õigustaks kohtusse pöördumist alles 11 kuud pärast otsuse kättetoimetamist. Kaebetähtaja ennistamise põhjused peavad olema seda kaalukamad, mida pikemalt on tähtaega ületatud (nt Riigikohtu 16.10.2002 otsus asjas nr 3-3-1-41-02, p 11). Kaebetähtaja ennistamise taotlusest ega ka muudest haldusasja materjalidest ei nähtu, põhjuseid, mis annaksid aluse kaebetähtaja ennistamiseks. Mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud menetlusosaline. Kohus ei pea analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.2001 määrus asjas nr 3-3-1-59-00).
18.Eelnevat arvestades jätab kohus taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. Seetõttu lõpetab kohus ka HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel haldusasja menetluse.
19.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab menetluskulud menetluse lõpetamise korral kaebaja, kui seadus ei sätestata teisiti. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot jääb seega kaebaja enda kanda. Kohus ei pea põhjendatuks anda vastustajale täiendavat tähtaega menetluskulude olemasolu selgitamiseks. Kuna vaidlus toimub vastustaja põhitegevuse raames, ei oleks tema menetluskulude väljamõistmine kaebajalt väljakujunenud kohtupraktika taustal ka tõenäoline (nt Riigikohtu 19.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-15, p 19 ja seal viidatud praktika; 13.11.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-34-15, p 9 ja viidatud praktika). Seega jäävad vastustaja võimalikud kulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.