Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
9. november 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-17-874
Haldusasi
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse kaebus Eesti Vabariigi poolt 1197 mündi ja skulptuuri „Võidukaaregrupp“ suhtes omandiõiguse teostamise õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus, volitatud esindajad v.adv Heidi RajamäeParik ja v.adv Jüri Leppik Vastustaja – Eesti Vabariik (Kultuuriministeeriumi kaudu), volitatud esindajad v.adv Veikko Puolakainen ja v.adv Urmas Volens
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2017. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2017. a määrus haldusasjas nr 3-17-874 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus esitas 26.04.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 12.06.2017), milles palus tuvastada Eesti Vabariigi poolt 1197 mündi, mis on määratletud Villu Kadaka ja Kaire Toomingu 2012. a arheoloogilise aruande „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Harju-Risti kirikus põrandate vahetusel 2010‒2011. a“ lisas I (leidude nimekiri) numeratsiooni järjekohtadel 1‒1197, suhtes omandiõiguse teostamise õigusvastasus; ning tuvastada, Eesti Vabariigi poolt Kolgata grupi ehk ametliku nimega Võidukaaregrupi [Skulptuur "Võidukaaregrupp", 1370.‒1380. a-d (puit, polükroomia), vallasmälestiste reg nr 3861; koosseisus krutsifiks, Neitsi Maarja ja Apostel Johannese kujud] suhtes omandiõiguse teostamise õigusvastasus. Kaebaja esitas 12.06.2017
3-17-874 kaebuse täienduses alternatiivsed nõuded: tuvastada, et 1197 mündi ja skulptuuri „Võidukaaregrupp“ suhtes riigi omandiõiguse teostamine, st omandi manifesteerimine, valdamine, kasutamine ja käsutamine kui haldustoiming on õigusvastane ning tuvastada riigi omandi tekkimise aluste ja eelduste puudumine 1197 mündile ja skulptuurile „Võidukaaregrupp“; alternatiivselt tuvastada, et puuduvad muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud riigi omandi tekkimise alused ja eeldused 1197 mündile ja „Võidukaaregrupile“. Kaebaja on esitanud kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 6 alusel, mille kohaselt võib kaebusega nõuda avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. Vaidlust pole selles, et MuKS § 30 lg 1 kohaldamine pole haldusakt, ilmselt ka toiming. Antud säte annab kultuuriväärtusega leiu definitsiooni. MuKS § 30 lg 2 sätestab, et kultuuriväärtusega leid kuulub riigile. Seega räägib nimetatud paragrahv haldusmenetlusest – kultuuriväärtuse tuvastamisest. Vastustaja teostab praegusel juhul MuKS § 30 lg-te 1 ja 2 alusel avalikku võimu vara suhtes. Oluline on, et riigi poolt avaliku võimu teostamata jätmisel kuuluks omand kellelegi teisele. Seadusandja eesmärk ja tahe on olnud reguleerida kultuuriväärtusega leid koos riigi omandi kehtimisega seaduse tasemel tuvastatava faktina, mis toob kaasa laiema kaebeõiguse (tuvastamiskaebus). MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 nimetatud alused omandiõiguse tekkeks on olemuslikult ainuomased avalikule võimule. Ainult riik saab kasutada neid aluseid, mitte eraisik. Eraisik ei saaks olla riigiga samas rollis. Kuni 01.06.2011 sisaldus kultuuriväärtusega leiu mõiste asjaõigusseaduses (AÕS) ning see tühistati kui ebasobiv AÕS-sse, sest kuulub avaliku õiguse valdkonda. Praegune vaidlus võrsub avalik-õiguslikust suhtest.
2.Tallinna Halduskohus võttis 16.05.2017 määrusega kaebuse menetlusse.
3.Eesti Vabariik palus 26.05.2017 ja 28.06.2017 seisukohtades jätta EELK Risti Koguduse kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, alternatiivselt rahuldamata. Vaidluse sisuks on omandiõiguse teostamine. Omandiõiguse teostamisega seotud küsimused ja vaidlused omandi kuuluvuse üle on olemuslikult tsiviilõiguslikud ega kuulu halduskohtu, vaid tsiviilkohtu pädevusse. Omandiõiguse teostamine on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §st 32 tulenev eraõiguslikul alusel põhinev tegevus, mille käigus ei teosta haldusorgan riigivõimu volitusi. Vaidlust vara omandiõiguse üle ei muuda avalik-õiguslikuks pelgalt fakt, et vaidluse üks osapool on Eesti Vabariik. Kaebaja ajab segamini seadusjärgse omandiõiguse tekkimise aluse (MuKS § 30 lg 2) ja hilisema omandiõiguse teostamise, mis ei ole samastatavad. MuKS § 30 lg 1 annab kultuuriväärtusega leiu definitsiooni. MuKS § 30 lg 2 sätestab, et kultuuriväärtusega leid kuulub riigile. Seega on tegemist omandiõiguse tekkimise (otse seadusest tuleneva) alusega. Samas MuKS § 30 lg-d 1 ja 2 ei reguleeri omandiõiguse teostamisega seotud küsimusi, mida reguleerib AÕS. Omandiõiguse teostamine kui kestev protsess on olemuselt eraõiguslik sõltumata omandiõiguse tekkimise alusest. Kaebaja omandiõigust ei rikuta, sest vara omanik on Eesti Vabariik, kelle omand on tekkinut seaduse alusel. PS § 32 kaitseb eeskätt olemasolevat vara, mitte lootust või võimalust vara saada. Asjakohatu on kaebaja arutelu sellest, miks viidi varasemalt AÕS §-s 105 sisaldunud peitvara regulatsioon üle MuKS-sse. See, et omand on tekkinud MuKS § 30 alusel, ei muuda vaidlust avalik-õiguslikuks. Omandiõiguse teostamine ei ole toiming HKMS tähenduses, vaid asjaõiguslik positsioon, mis ei ole halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav. Omandiõigust varale ei teostada avalik-õiguslikus suhtes, vaid eraõiguslikel alustel. Sellisel tegevusel puudub regulatiivne toime. Omandi teostamine ei ole ka faktiline asjaolu HKMS § 37 lg 2 p 6 mõttes, mille tuvastamist oleks 2(6)
3-17-874 võimalik või vajalik taotleda, sest ei ole vaidlust selles, et omandiõigust teostab praegu vastustaja. AÕS-s kasutatakse terminit „omand“ õigussuhte tähenduses, st omandiõigus ei ole faktiline asjaolu, vaid õiguste kogum. Asjaõiguslik positsioon ja õiguste kogumi omamine ei ole toiming ega ka faktiline asjaolu HKMS § 6 lg ja § 37 lg 2 p 6 tähenduses. Kaebuse eesmärgi saavutamine ei ole võimalik. Isegi kui omandiõiguse teostamine oleks halduskohtus vaidlustatav toiming, siis ei ole kaebaja selgitanud oma tuvastushuvi toimingu iseseisva vaidlustamise suhtes. Tuvastuskaebuse esitamine on piiratud üksnes juhtudega, kui õiguste kaitseks ei leidu muid tõhusamaid vahendeid. Riigi omandis oleva vara suhtes omandiõiguse teostamine ei saa ka põhimõtteliselt ühelegi kolmandale isikule kahju tekitada. Raske on leida omandõiguse õigusvastasuse tuvastamise nõude kaebaja huve teenivat rehabiliteerivat või preventiivset eesmärki. Mingil juhul ei ole isiku tuvastushuviks lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses. Lisaks on menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine ilma lõpliku haldusakti või toimingu vaidlustamiseta pigem erandlik (HKMS § 45 lg 3). Ühtki haldusakti või halduse toimingut vaidlustatud ei ole. Kaebaja teine alternatiivne nõue (tuvastada, et puuduvad MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud riigi omandi tekkimise alused ja eeldused 1197 mündi ja skulptuuri „Võidukaaregrupp“ suhtes), on ebaselge ja põhjendamatu. See, kas esinevad MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud omandi tekkimise alused ja eeldused, on sisulise menetluse küsimus. Kaebusega ei ole võimalik nõuda ühe või teise seadusesätte kohaldamist või mittekohaldamist. Lisaks ei lahenda alternatiivne nõue selliselt formuleeritud kujul halduskohtu pädevuse küsimust. Halduskohtu pädevuse seisukohast ei oma tähendust kaebaja seisukoht selles osas, miks ta esitas kohtule tuvastamiskaebuse. Asjaolu, et puudub eraldi vaidlustatav haldusakt, ei tähenda, et tuvastamiskaebuse esitamine oleks lubatav. Kaebaja ei ole oma tuvastushuvi piisavalt põhjendanud ja tuvastuskaebuse eeldused ei ole täidetud.
4.Tallinna Halduskohus jättis 19.09.2017 määrusega kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata, tagastas kaebaja poolt tasutud riigilõivu summas 30 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlused omandiõiguse kuuluvuse/teostamise üle on oma sisult tsiviilõiguslikud. Omandiõiguse olemasolu või puudumise tuvastamiseks tuleb esitada tuvastushagi maakohtusse vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg-le 1. Halduskohtul puudub pädevus tsiviilõiguslike vaidluste lahendamiseks. MuKS § 30 lg 2 kohaselt kuulub kultuuriväärtusega leid riigile. MuKS § 30 ei reguleeri omandiõiguse teostamisega seotud küsimusi, mida reguleerib AÕS. AÕS § 68 lg 3 sätestab, et omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. Omandiõiguse teostamine kui kestev protsess on oma olemuselt eraõiguslik sõltumata omandiõiguse tekkimise alusest ehk siis sõltumata sellest, kas omandiõigus on tekkinud avalik-õiguslikul või eraõiguslikul alusel. Omandiõigust varale ei teostata avalik-õiguslikus suhtes, vaid üksnes eraõiguslikel alustel. Omandiõiguse teostamine ei ole avaliku võimu teostamine ega vasta ka avalik-õigusliku suhte tunnustele. Seetõttu ei allu kaebuse lahendamine halduskohtu kontrollile. Kui kaebaja peab vastustaja omandis olevat vara enda omaks, siis tuleb see omandivaidlus lahendada tsiviilkohtumenetluses.
5.Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus esitas halduskohtu määruse peale 04.10.2017 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 20.10.2017 põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3(6)
3-17-874
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 19.09.2017 määrus. Tuvastamiskaebus avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemiseks (HKMS § 37 lg 2 p 6) on kaebaja õiguste kaitsmiseks sobiv, vajalik ja piisav, sest lõpetab kaebaja vara suhtes riigi poolt MuKS § 30 lg-te 1 ja 2 kohaldamise. Kui riigi poolt MuKS § 30 lg 1 alusel omandiõiguse teostamine on õigusvastane, siis järeldub sellest kaebaja omand. Halduskohtul on pädevus otsustada mistahes asja lahendamiseks olulised tsiviilõiguslikud küsimused, nagu küsimus, kas MuKS § 30 lg-te 1 ja 2 eelduste puudumisel järeldub või ei järeldu kaebaja omand. Riigikohtu praktika kohaselt ei loeta tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamist halduskohtu poolt tsiviilõigusliku vaidluse lahendamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-59-02, p 9). Vastustaja on HKMS § 37 lg 2 p-s 6 nimetatud „faktilist asjaolu“ käsitlenud liiga kitsalt, piiritledes faktiliste asjaoludena vaid midagi käega katsutavat, omaksvõetut või silmaga nähtavat. Omandiõiguse kuuluvus on faktiline asjaolu. Riigi väidetav omandiõigus põhineb MuKS § 30 lg-tel 1 ja 2. Poolte vahel on vaidlus, kas selles avalik-õiguslikus normis sätestatud eeldused on täidetud või mitte. See nõuab muu hulgas sisulist hinnangut esemete kultuuriväärtusele, mis on haldusõiguslik küsimus ega kuulu tsiviilkohtu pädevusse. Kuna riik arvab omandiõiguse tekkinud olevat avaliku õiguse alusel, siis on selle tekkimise õiguspärasus hinnatav halduskohtus ning samuti saab vaidlustada sellega lahutamatult seotud omandi teostamise, mis ongi omandikuuluvuse väljendus ajas. Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebaja omandiõigust ei rikuta, sest vara omanik on Eesti Vabariik, kelle omand on tekkinud otse seaduse alusel. Kaebaja omandiõigus põhineb tsiviilõigusele, riigi omandiõigus aga avalikule õigusele. Kui riigil puudub avalik-õiguslikust regulatsioonist tulenev omandiõigus, taandub vallasasjade omand vältimatult kaebajale. Seega on kaebaja õiguste riive ilmne ja tal on õigus kaebuse esitamiseks. MuKS § 30 lg 2 räägib kultuuriväärtuse tuvastamisest täitevvõimu poolt, st riigi omandikuuluvus pole automaatne, vaid hinnanguline. Riik teostab MuKS § 30 lg 1 kohaldamisega vara suhtes avalikku võimu. Oluline on, et riigi poolt avaliku võimu teostamata jätmisel kuuluks omand kellelegi teisele. Arusaam, et igasugune omandiõiguse vaidluse lahendamine on automaatselt tsiviilkohtu pädevuses, ei põhine seadusel. Asjaolu, et seadus ei näe ette muinsuskaitsekaalutlustel omandikuuluvuse määratlemisel mingit vaidlustatavat haldusakti, ei saa piirata kaebaja halduskohtusse pöördumise õigust olukorras, kus omandi riive on teostatud avaliku võimu poolt avaliku õiguse alusel. Riigikohtu praktika kohaselt (lahend nr 3-3-4-1-11, p 7) tuleb maa- ja halduskohtu pädevuse piiritlemisel selgitada, kas vaidlus on võrsunud eraõigussuhtest või avalik-õiguslikust suhtest. Seega tuleb vaadata, milliste asjaolude ja õiguslike küsimuste üle on poolte vahel vaidlus.
7.Eesti Vabariik palub 18.10.2017 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Esitatud kujul ei ole kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses. Omandiõiguse kuuluvuse ja teostamise vaidlus on olemuselt tsiviilõiguslik küsimus. Omandiõiguse teostamine kui kestev protsess ei ole põhimõtteliselt toiming ega muu faktiline asjaolu HKMS § 37 lg 2 p 6 tähenduses, mis oleks halduskohtus iseseisvalt tuvastuskaebusega vaidlustatav. Muid nõudeid kaebaja esitanud ei ole. Praegusel juhul on tegemist eraõiguslikust, mitte avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidlusega. Määrav on kaebaja ja vastustaja vahelise õigussuhte sisu ja iseloom (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 12). Kaebaja 4(6)
3-17-874 on sisuliselt seadnud kahtluse alla vara omandi kuuluvuse, leides, et vara tegelik omanik on kaebaja. Kaebaja leiab, et riik teostab MuKS § 30 lg-te 1 ja 2 alusel avalikku võimu vara suhtes. Kaebaja ajab segamini seadusjärgse omandiõiguse tekkimise aluse (MuKS § 30 lg 2) ja hilisema omandiõiguse teostamise. MuKS § 30 lg-d 1 ja 2 ei reguleeri omandiõiguse teostamisega seotud küsimusi. Neid küsimusi reguleerib AÕS. Omandiõiguse teostamine kui kestev protsess on olemuselt eraõiguslik sõltumata omandiõiguse tekkimise alusest. Õiguslikult võimalik ei ole püstitada eeldust, et kui vara omanikuks ei ole riik, siis järeldub sellest automaatselt, et vara omanik on kaebaja. Vara omanikuks on täna riik. Kui kaebaja sellega ei nõustu, tuleb tal vastava nõudega pöörduda maakohtusse. Omandiõiguse teostamine vara omaniku poolt ei ole haldusorgani toiming. Omandiõigust varale ei teostata avalik-õiguslikus suhtes, vaid eraõiguslikel alustel. Omandiõiguse teostamine ei ole avaliku võimu teostamine ega vasta avalik-õigusliku suhte tunnustele. Omandiõiguse teostamist ei reguleeri avaliku õiguse normid, vaid eraõiguse normid. Omandiõiguse teostamisel ei teostata riigivõimu volitusi. Omandiõiguse teostamisel konkreetse vara suhtes puudub regulatiivne toime. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-24-1-11 ei ole asjakohane. Selles lahendis ei vaidlustatud vara kuuluvust, tegemist oli riigivastutuse seaduse alusel esitatud kahjunõudega, mitte omandiõiguse teostamise õigusvastasuse tuvastusnõudega. Praegusel juhul on vastustaja omandiõigus tekkinud otse seadusest tulenevast alusest ning vaidlus vara omandiõiguse üle tuleb lahendada tsiviilkorras. Omandiõiguse teostamine omaniku poolt ei saa objektiivselt olla õigusvastane. Kaebaja aga nõuab just omandiõiguse teostamise õigusvastasuse tuvastamist, jättes välja toomata, milles seisneb omandiõiguse teostamise õigusvastasus. Oluline ei ole mitte regulatsiooni paiknemine ühes või teises seaduses, vaid asja sisu. Kui kaebaja peab vastustaja omandis olevat vara enda omandiks ja tahab seda endale saada, siis vastav vaidlus on eraõiguslikust suhtest tulenev vaidlus. Tegemist ei ole pelgalt fakti tuvastamise küsimusega. MuKS on küll avalik-õigusliku iseloomuga seadus, kuid ei käsitle omandiõiguse teostamisega seonduvaid küsimusi. Omandiõiguse teostamist reguleerivad AÕS sätted. Omandiõigust varale tuleb vaidluse korral tõendada tsiviilkohtus. Omandi teostamine ei ole muu faktiline asjaolu HKMS § 37 lg 2 p 6 mõttes, mille tuvastamist oleks võimalik halduskohtus taotleda. AÕS-s kasutatakse terminit „omand“ õigussuhte tähenduses, st omandiõigus ei ole faktiline asjaolu, vaid õiguste kogum. Kaebaja ei ole vaatamata kohtu antud võimalusele oma kaebust muutnud. Kaebaja jäi tuvastuskaebuse juurde, muutes üksnes nõude sõnastust. Tuvastamiskaebuse esitamine ei ole praegusel juhul lubatav. Kaebaja ei ole esile toonud, miks on kaebuse esitamine tema õiguste kaitseks vajalik. Isegi kui kaebaja oleks põhjendatud huvi ära näidanud, siis omandiõiguse teostamine ei ole toiming HKMS mõttes ega toiminguna halduskohtus vaidlustatav. HKMS § 45 lg 3 kohaselt on menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine ilma lõpliku haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta erandlik. Ühtki haldusakti või toimingut vaidlustatud ei ole.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu määruse muutmiseks alust ei ole. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ja tagastanud kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel.
9.Kaebaja on esitanud halduskohtule järgnevad taotlused: tuvastada 1197 mündi ja skulptuuri „Võidukaaregrupp“ suhtes Eesti Vabariigi poolt omandiõiguse teostamise õigusvastasus; alternatiivselt tuvastada, et Eesti Vabariigi poolt 1197 mündi ja skulptuuri „Võidukaaregrupp“ suhtes omandiõiguse teostamine, st omandi manifesteerimine, valdamine, kasutamine ja käsutamine kui haldustoiming on õigusvastane ning tuvastada, et puuduvad 5(6)
3-17-874 MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud riigi omandi tekkimise alused ja eeldused nimetatud vallasasjadele. Kaebusest ja selle täiendusest ning halduskohtus toimunud eelistungi protokollist nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks tuvastada riigi omandiõiguse teostamise õigusvastasus ja alternatiivselt riigi omandiõiguse aluste puudumine. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluse vallasvara omanikuks on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Kogudus, mitte Eesti Vabariik. Seega on kaebaja peamiseks eesmärgiks üheselt tuvastada, kellele kuulub ülalnimetatud vallasasjade omandiõigus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et tegemist on vaidlusega omandiõiguse üle. Vaidlus omandiõiguse üle on tsiviilõiguslik vaidlus, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
10.Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.06.2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12; tsiviilkolleegiumi 05.06.2007 määrus asjas nr 3-2-1-63-07, p 8). Riigikohus on leidnud, et kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt, samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise kasuks. Sellisel juhul ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni avalik-õiguslikuga (Riigikohtu erikogu 18.11.2013 määrus asjas nr 3-2-4-1-13, p 8; Riigikohtu 20.12.2010 otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 11). Avalik-õiguslik suhe on õigussuhe, mida reguleerivad esmajoones avaliku õiguse normid. MuKS § 30 lg 1 sätestab kultuuriväärtusega leiu definitsiooni. MuKS § 30 lg 2 kohaselt kuulub kultuuriväärtusega leid riigile ning MuKS § 30 lg-s 1 nimetatud asja leidja või valdaja peab lubama asja kultuuriväärtuse tuvastamist Muinsuskaitseameti poolt. Kuigi MuKS § 30 lg 2 räägib haldusmenetlusest leiu kultuuriväärtuse tuvastamiseks, ei ole selle haldusmenetluse tulemusena riigi poolt omandatud vallasvara suhtes omandiõiguse teostamine avalik-õiguslik suhe ja sellega ei kaasne riigivõimu volitusi. Vaatamata MuKS avalik-õiguslikule iseloomule ei käsitle MuKS omandiõiguse teostamisega seotud küsimusi, mida reguleerib kehtivas õiguses AÕS. Omandiõiguse kuuluvus ja selle teostamine on eraõiguslik suhe sõltumata sellest, et vara omanikuks on hetkel Eesti Vabariik. Omandiõigusega seotud vaidlustes on osapooled võrdsel positsioonil.
11.Kuivõrd omandiõiguse teostamine on eraõiguslik suhe, siis ei saa selle raames tuvastatav asjaolu (kaebaja poolt taotletav MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud omandi tekkimise aluste puudumine) olla avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omav faktiline asjaolu HKMS § 37 lg 2 p 6 tähenduses. Ringkonnakohus selgitab, et kaebajal on võimalik omandiõiguse kuuluvuse üle vaidluse lahendamiseks pöörduda maakohtusse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras (TsMS § 368 lg 1). Seejuures on tsiviilkohtumenetluse raames maakohtul võimalik tuvastada ka riigil MuKS § 30 lg-tes 1 ja 2 sätestatud riigi omandi tekkimise aluste ja eelduste puudumine vaidlusaluste vallasasjade suhtes.
12.Eelneva põhjal jääb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Risti Koguduse määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.09.2017 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.