Maksuõigus › Muud maksumenetluses tehtud korraldused ja otsused (v.a maksuotsused)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Käesoleva asja vaidlus seisneb perioodi 19.01.2012-04.12.2014 eest intressi arvestamise ebaõigluse tuvastamises, mis on halduskohtu pädevuses. Vastustaja seisukoht, et käesolevas vaidluses ei pea kohus tuvastama intressi arvestamise ebaõiglust (kuna intressinõude õiguspärasust kontrollitakse ringkonnakohtus haldusasjas nr 3-16-298) on eksitav ja põhjendamatu ka vastustaja enda poolt esitatud väidete valguses, millistes vastustaja vaidleb vastu kaebuse argumentidele intressi arvestuse ja sissenõudmise ebaõigluse osas. Vastustaja märgib, et ebaõiglased ja kohatud on kaebaja väited selle kohta nagu maksuhaldur on õige maksusumma määramisega olnud viivituses. Vastuses tuletab vastustaja meelde, et haldusasjas nr 3-12-336 leidsid kinnitust maksuhalduri järeldused käibemaksu võla osas, mis oli põhjustatud kaebaja poolt ebaõigete andmete esitamisega. Kaebaja ei näe seost käibemaksu põhivõla ja õige maksukohustuse määramise vahel. Kõigepealt tasub märkida, et vastustaja mitte ei tuleta oma vastuses meelde vaidluse faktoloogiat, vaid korduvalt esitab vaidluse fakte kohut eksitavas kontekstis. Seejuures üritab vastustaja oma väidetes süüdistada kohut selles, et õige maksusumma kindlakstegemine pikenes 2 aasta võrra tänu kohtumenetluse kestusele (vastustaja väidetavalt lõpetas maksumenetluse 1 aastaga, mis siis, et

selle tulemus oli õigusvastane). Samuti süüdistab vastustaja kaebajat selles, et kaebaja on ise oma probleemide põhjustajaks – esitas ebaõiged andmed käibemaksu kohta. Vaidlust ei ole faktilistes asjaoludes, milliste kohaselt määras vastustaja kaebajale alusetult tulumaksu summas 135 069,03 eurot. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et maksuhaldur kunstlikult ja alusetult suurendas põhivõlasummat, olles õige maksusumma määramisega viivituses 3 aasta jooksul, mis ei võimaldanud kaebajal likvideerida maksuvõlga nii nagu see leidis aset pärast õigusvastase maksuotsuse tühistamist. Tänu sellele pikenes ka maksuvõla likvideerimise periood, mille tulemusena on kaebajale arvestatud ebaõiglast intressi. Intressi arvestuse ebaõiglus on põhjustatud mitte kaebaja poolt ebaõigete andmete esitamisega käibemaksu osas, nagu eksitavalt väidab vastustaja, vaid maksusumma õigusvastase suurendamisega maksuhalduri poolt tulumaksusumma võrra. Kui vastustaja oleks koheselt määranud õige maksusumma (st piirdududes sisendkäibemaksu korrigeerimisega), siis oleks maksuvõlg kaebaja poolt likvideeritud ajatamisgraafiku alusel ühe aasta jooksul (nagu seda tehti pärast kohtuotsuse jõustumist) ja intressivõlg ei ületanuks 24 000 eurot. Käibemaksuvõlg ei ole mitte kuidagi mõjutanud seda asjaolu, et maksuhaldur otsustas alusetult suurendada maksusummat 2,74 korda, mis omakorda ei võimaldanud kaebajal saada maksuvõla tasumiseks ajagraafikut (ega ka laenu pankadelt, seda aspekti vastustaja üldse ei hinnanud vaidlustatud otsuses), mis omakorda viis intressivõla suurenemiseni. Selle on ka Tallinna Halduskohus 04.10.2016 kohtuotsuses tuvastanud, kohtuotsus on jõustunud ja siduv (sh vastustajale). Seega vaidleb kaebaja vastu vastustaja seisukohale, et käesolevas vaidluses on oluline ka asjaolu, et intressivõlg on arvestatud maksuotsusega kindlaks määratud ning kohtumenetluse lõppedes jõusse jäänud maksukohustuselt, mis on jäänud kaebaja poolt õigeaegselt täitmata. Oluline on mitte see, milliselt summalt on intress arvestatud (selles ei ole vaidlust), vaid see, mis põhjustas intressi arvestuse aluseks oleva põhisumma õigeaegse täitmata jätmise (ehk täitmise tähtaja pikenemist perioodi 19.01.201204.12.2014 võrra). Selleks oli alusetu maksusumma määramisele suunatud maksuhalduri õigusvastane tegevus (maksukohustuse õigusvastane suurendamine pea kolm korda). Vastustaja ei vaidle vastu kaebaja argumendile, et kui maksuotsusega oleks määratud õige maksususumma, siis oleks kaebaja saanud selle ära tasuda vähem kui 1 aasta jooksul, nagu kaebaja seda ka reaalselt tegi MTA 22.12.2014 ajatamisotsuse nr 13-1/4683 alusel. Samas esitas vastustaja eksitavad väited selle kohta, et kaebaja oleks saanud vältida intressi arvestust, taotledes maksuotsusega määratud maksusumma (212 616,80 euro) ajatamist. Maksuvõla tasumise ajatamine olnuks tõenäoliselt võimalik selliselt, et kaebaja tasunuks aasta jooksul igakuiselt nt 2300 eurot, nagu ta tegi seda 22.12.2014 kinnitatud ajakava järgselt (kusjuures maksuhaldur väidetavalt Metrosystem OÜ-lt seejuures tagatist ei nõudnud), ning suurem osa maksuvõlast oleks seejuures jäänud ajakava lõppu. Juhul, kui Metrosystem OÜ-l ei oleks viimase ajakava makse sooritamiseks siiski piisavalt vahendeid olemas olnud, oleks Metrosystem OÜ-l olnud võimalik taotleda ka ajakava ümber tegemist, leidis vastustaja. Vastustaja poolt kirjeldatud hüpoteetiline võimalus 212 616, 80 euro suuruse summa ajatamiseks ei ole tõenäoline ega vasta maksuhalduri praktikale. Kaebaja on juba esitanud vastavasisulisi seisukohti kaebuse punktides 28-34 ega korda neid käesolevas seisukohas. Siiski soovib kaebaja juhtida tähelepanu vastustaja enda käitumisele põhivõla vaidluses (haldusasi nr 3-12-336), mis lükkab ümber vastustaja väidetava valmisoleku maksuotsusega määratud maksusumma ajatamiseks. Kõigepealt lükkab kaebaja ümber vastustaja eksitava väite, et ajatamise ajakava kinnitamisel 22.12.2014 otsusega (st tegeliku jõusse jäänud maksukohustuse ajatamisel) ei nõutud kaebajalt tagatise esitamist. Kaebaja selgitas kaebuse punktis 33 (see küsimus oli käsitletud ka haldusasjas nr 3-16-298), et kaebajal poleks olnud mingit lootust saada terve 19.01.2012 maksuotsusega määratud summa ajatatud, kuna kaebajal puudusid vajalikud rahavood ja tagatis. Maksuhalduri praktika kohaselt nõutakse maksuvõla ajatamisel tagatist, mille väärtus ületab vähemalt 30% võrra maksuvõla suuruse (MKS § 121 kohaselt lähtutakse tagatise nõudmisel nõude suurusest ja võimalike sundtäitmise kulude suurusest). Kaebajal ei olnud võimalust pakkuda tagatist väärtuses 277 000 eurot (maksuotsusega määratud

summa 212 616, 80 eurot + 30%). Kuna vastustajale oli nii 2012 (kui käis vaidlus maksusumma suuruse üle), kui ka 2014 (kui õige maksusumma ajatati) ja ka 2016 (kui ajatati samas suurusjärgus intress summas 66 944,17 eurot) hästi teada, et kaebajal ei olnud pakkuda nii suurt tagatist, asus ta vastuses väitma, et maksuotsuse ajatamisel ei oleks ta nõudnud tagatist nagu ta seda väidetavalt ei teinud 22.12.2014 ajakava kinnitamisel. See väide on väära, mida kinnitavad ka maksuvõla ajatamismenetluses kogutud tõendid. Kaebaja juhib tähelepanu 22.12.2014 ajatamisotsusele, millistest tuleneb, et ajatamisotsusega kinnitatud maksegraafikut summas 63 206,40 eurot ja jooksvate kohustuste täitmist tagasid kaebaja transpordivahenditele seatud keelumärked. Transpordivahendite maksumus ei oleks kuidagi küündinud vääralt määratud maksuvõlani ega oleks saanud seda ka kuidagi tagada ( lisatud kirjavahetus ja kaebaja hinnang arestitud sõidukitele), mistõttu on vastustaja väited võla ajatamisest ainetud ja eksitavad. Eeltoodust tulenevalt ei vasta ka tõele vastustustaja väited tagatise mittenõudmise kohta jõusse jäänud maksusumma ajatamisel. Maksusumma ajatamise tingimuseks oli tagatise esitamine, mis küll kulude kokkuhoidmise eesmärgil vormistati keelumärkena, kuna keelumärke (transpordivahendile) olemasolu taganuks maksuhalduri õigusi samal viisil ja maksuhaldur seda aktsepteeris. Ilmselgelt poleks vajalikus väärtuses transpordivahenditele võõrandamise ja koormamise keelumärke seadmata olnud maksuhaldur nõus maksuvõlga ajatama. See asjaolu seab kahtluse alla vastustaja hüpoteetilise valmisoleku ajatada kordades suurema summa tasumine tagatist nõudmata. Täiendavalt märgib kaebaja, et 16.12.2015 taotluses Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr 3-16298 esitatud kaebuses ja käesolevas asjas esitatud kaebuses selgitas kaebaja, et kui põhisumma oleks algusest peale määratud vastustaja poolt õigesti (st summas 77 547,78 eurot), siis arvestanuks vastustaja kaebajale intressi summas, mis ei oleks ületanud 24 000 eurot. Selle intressisumma arvestuse aluseks on kaebaja poolt võetud arvesse tegelikkuses aset leidnud asjaolusid – intressi arvestus maksukohustuse tekkimisest kuni maksuotsuse tegemiseni ja maksusumma eeldatava ajatamiseni 100% ulatuses (20 000 eurot) ning ajatamisgraafiku täitmise aja eest arvestatud 50% võrra vähendatud intress (4000 eurot). Sisuliselt palus kaebaja asetada ennast olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui maksuhaldur ei oleks rikkunud kaebaja õigusi õigusvastase maksuotsuse tegemisega ja võimaldanuks seadusliku maksukohustuse tasuda ajatamisgraafiku alusel. Oma vastuväidetes kaebaja eeltoodud argumendile asus vastustaja seisukohale, et kui kaebaja oleks pärast maksuotsuse saamist esitanud sellega õigusvastaselt määratud maksusumma (212 616, 80 eurot) ajatamise taotluse, mis vastustaja arvates oleks olnud tõenäoliselt võimalik rahuldada 22.12.2014 ajatamisotsuses kajastatud tingimustel (st õiguspärane maksusumma oli ajatatud 28 kuuks igakuiste osamaksetega 2300 eurot ja ajatatud võlalt arvestatava intressimäära vähendamisega 50% võrra), siis kaebajal oleks võimalik vältida maksuintressi arvestust aja eest, mil kestis vaidlus õigusvastaselt määratud maksusumma üle. Kaebaja leiab, et vastustaja väited õigusvastaselt määratud maksusumma ajatamise kohta tingimustel, mis on kehtestatud 22.12.2014 ajatamisotsusega 2,74 korda väiksema summa ajatamiseks, ei ole põhjendatud ega loogiliselt võimalikud. Esiteks ei ole tõenäoline see, et vastustaja oleks nõustunud ajatada kordades suurema summa tasumist ilma tagatiseta igakuiste osamaksetega 2300 eurot, arvestades, et ajatatud maksusumma suurem osa oleks jäänud maksegraafiku lõppu. Vastustaja aga heidab kaebajale ette seda, et ta ei võtnud ette samme, millised on ülimalt ebakindlad. Teiseks ei ole puht matemaatiliselt võimalik maksta 2300 eurose igakuise graafikuga ära 28 kuu jooksul 212 616, 80 eurot. Kuumakse oleks sel juhul saanud olla mitte vähem kui 7600 eurot. Sellise summa tasumist aga kaebaja kassavoog lihtsalt poleks võimaldanud. Kolmandaks on vastustaja etteheide kaebaja aadressil seoses õigusvastaselt määratud maksusumma ajatamise mittetaotlemisega asjakohatu MKS § 114 lg 3 kohaldamise seisukohalt, kuna intressi sisse nõudmata jätmisel ebaõigluse kontekstis vajab hindamist mitte see, kas kaebajal oleks võimalik ette võtta õigusvastasele haldusaktile suunatud menetluslike samme intressi arvestamise vältimiseks tulevikus, vaid hinnata tuleb seda, milline

oleks olnud või kujuneks välja olukord, kui õigusvastast haldusakti ei oleks antud ja tegeliku maksusumma kindlaksmääramisega ei oleks venitatud. 22.12.2014 ajatamisotsusega kinnitatud maksegraafiku täitmise asjaolud näitavad, et õiguspärase maksuotsuse tegemise korral oleks kaebajale arvestatud vaid 24 000 eurot intressi. Vastustaja argumentatsioon põhineb ekslikul eeldusel, et tegelikku maksukohustust mitu korda kunstlikult suurendava haldusakti andmine ja sellega „õige“ maksukohustuse võimalikult kiireima täitmise takistamine ei ole maksuhaldurist sõltuv asjaolu MKS § 114 lg 3 tähenduses. Vastustaja seisukoht võrdse kohtlemise tagamise kohta maksumaksjate suhtes, kes on sattunud kaebajaga sarnasse olukorda, on ebaõige ja viib praktikas ebaõiglaste olukordadeni maksuintressi arvestamisel. Nagu vastustaja selgitas vastuses kaebusele, ei ole kaebaja juhtum maksuhalduri praktikas erandlik. Eeldada võib, et kaebaja juhtum, kus õigusvastase maksuotsuse negatiivset mõju ei võeta arvesse maksuintressi sissenõudmisel, on maksuhalduri praktikas pigem reegel. Samas olukordades, kus maksukohustust kunstlikult suurendava õigusvastase maksuotsuse vaidlustamisele ja õiguslikult siduva „õige“ maksusumma kindlaksmääramisele ning sellele järgnevale maksukohustuse täitmisele peab maksukohustuslane kulutama täiendavat aega ja raha, mille eest maksukohustuslase kahjuks arvestatakse intressi, on õige ja õiglane tagada võrdne kohtlemine vastupidiselt maksuhalduri praktikale – intressi osalise kustutamise kaudu. Kaebuse esitaja vaidleb vastu ka vastustaja seisukohale, et maksuhaldurile antud õigus kustutada maksuvõlg kujutab endast kõrvalekallet ühetaolise maksustamise põhimõttest, mille eesmärk saab olla vaid teatud erandlikel ja ettenägematutel põhjustel kujunenud ebaõigluse likvideerimine. Kuigi vastustaja ei täpsusta, millised on need juhtumid ja jätab sellega mulje nagu viidatud säte pole üldse kohaldatav, juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et intressi puhul ei realiseeru ühetaolise maksustamise põhimõte juba sel põhjusel, et intressi puhul ei ole tegemist maksuga, vaid tegemist on spetsiifilise olemusega avalik-õigusliku rahalise kohustusega (RKPJKo nr 3-4-1-15-16, p-d: 100, 107 ja 108, millistes Riigikohus selgelt eristab maksuintressi maksust). Maksuintress on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus (MKS § 31 lõige 1 punkt 5), mis oma eesmärkidelt ei ole samastatav maksuga. Tuginedes vaidlustatud otsuses ja vastuses ühetaolise maksustamise põhimõttele, eksitab vastustaja kohut, viies tähelepanu maksuintressi eesmärkidelt maksu eesmärkidele, mis on viidatud Riigikohtu otsuse valguses õiguslikult väär. Riigikohus selgitas (vt. RKPJKo nr 3-4-1-15-16, p-d: 109-110), et maksuintressil on nii riigi varaliste huvide kaitsmise (intress tagab riigile maksusumma tasumise viivitamisega tekitatud võimaliku kahju hüvitamise) kui ka maksumaksja motiveerimise funktsioon. Eeltoodust tuleneb, et maksuintressi arvestuse ja sissenõudmise õigluse/ebaõigluse hindamisel MKS § 114 lg 3 alusel peab arvestama ka intressi eesmärkidega. Kui maksuhaldur ise viivitab „õige“ maksukohutuse määramisega, nõudes maksukohustuslaselt õigusvastaselt suurendatud maksukohustuse täitmist ja takistades sellega „õige“ maksukohustuse tasumist, siis ei täida maksuintress oma motiveerivat funktsiooni. Samas, käitudes maksukohustuslase suhtes eelkirjeldatud viisil, minetab maksuhaldur oma õiguse kahjuhüvitisele maksukohustuse täitmisega viivitamise eest, kuna viivituse põhjuseks on maksuhaldurist endast tulenev asjaolu.

Vastustaja: Vastustaja leiab, et maksuhalduri 09.12.2016 otsus nr 13-21/00136-1 on õiguspärane, kaalutlusvigadeta ja puudub alus selle tühistamiseks. MTA 09.12.2016 otsus nr 13-21/00136-1 on kaalutletud ning arvestab haldusasjas nr 3-16-298 kohtu poolt esitatud seisukohti. Maksuhaldur on otsuses nr 13-21/00136-1 võtnud arvesse haldusasjas nr 3-16-298 kohtu esitatud seisukohad ning kaalunud, kas kaebaja taotlus maksuvõla osaliseks kustutamiseks oli põhjendatud ning kas maksuvõla sissenõudmine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Seejuures on vaidlusaluses otsuses ka selge viide Tallinna Halduskohtu 04.10.2016 otsuse vastavatele punktidele. Lisaks on MTA selgitanud, et kaebaja oleks saanud ajatada

maksuotsusega tuvastatud maksuvõla tõenäoliselt ka selliselt, et kaebaja tasunuks esialgu sarnaselt 22.12.2014 kinnitatud ajakava järgi ning suurem osa oleks jäänud ajakava lõppu. Seega ei saa pidada põhjendatuks, et maksuhalduri poolt esitatud nõude suurus, mida hiljem kohtu poolt vähendati, mõjutas kaebaja võimalusi põhivõla tasumiseks ja seeläbi tasumisele kuuluva intressi ulatust. Ka maksuvõla osaline ajatamine on praktikas reaalne. Samuti on maksuhaldur otsuses nr 13-21/00136-1 toonud välja isikute ringi, kellega on kaebajat antud juhul võimalik võrrelda, ning põhjendanud, miks ei saa kaebaja olukorda pidada maksuhalduri praktikas erandiks. Kaebajale maksuotsusega määratud maksukohustus jäi õigeaegselt tasumata, seega on täidetud MKS § 115 lg-st 1 ning § 117 lg-st 1 tulenevad tingimused intressikohustuse tekkimiseks. Maksuhaldur viis kaebaja kontrollimenetluse läbi võimalikult kiiresti (kogu kontrollimenetluse pikkuseks kujunes ainult üks aasta) ning määras maksuotsusega endale teadaolevalt õige maksusumma. Asjaolu, et hiljem kohtumenetluses osa maksusummast tühistati, ei saanud maksuhaldur ette näha. Seni kuni osa maksukohustusest polnud kohtu poolt tühistatud, oligi maksuhalduri hinnangul tegemist õige maksukohustusega. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et õige maksukohustuse teada saamiseks kulus maksuhalduri tegevuse tõttu 2 aastat ja 11 kuud. Kohtumenetluses tühistati ainult osa maksusummast ning maksuhalduri järeldused käibemaksu osas olid kohtu hinnangul õiged. Seetõttu on täidetud MKS § 115 lg-st 1 ning § 117 lg-st 1 tulenevad tingimused intressikohustuse tekkimiseks ning kaebaja on kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata käibemaksusummalt intressi. Kohtumenetluse pikkust ning selle tulemusel maksukohustuse osalist tühistamist ei ole põhjendatud pidada kaebaja suhtes ebaõiglaseks, mis annaks aluse intressikohustuse osaliseks kustutamiseks. Kui kaebaja ei oleks algselt enda maksudeklaratsioonides esitanud valeandmeid, siis polekski maksuvõlga ega intressivõlga. Kaebaja intressivõlg on arvestatud maksuotsusega kindlaks määratud ning kohtumenetluse lõppedes jõusse jäänud maksukohustuselt, mis on kaebaja poolt õigeaegselt ja kohaselt täitmata. Tallinna Ringkonnakohus on 19.06.2014 otsuses haldusasjas nr 3-12-336 leidnud, et maksuhalduri järeldused maksuotsuse käibemaksu osas olid õiged. Seega on leidnud kohtus kinnitust, et Metrosystem OÜ maksuvõlg tekkis tema enda ebaausa tegevuse tulemusena, millest kaebaja on samuti teadlik. Eeltoodust tulenevalt soovib kaebaja, et maksuhaldur kustutaks intressivõla, mis on tekkinud tema enda poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusel. Tegemist ei ole erandliku asjaoluga, mis ei oleks sõltunud Metrosystem OÜ enda tahtest, mis ei oleks olnud välditav ning mida ei oleks olnud mõistlikult võimalik kõrvaldada. Kaebaja eeldus, et ta esialgu maksuvõla tasumise ajatamist saanud ei oleks ning sellele eeldusele tuginedes ajatamist ei taotlenud, on hüpoteetiline ning ei anna alust intressivõla kustutamiseks. Kaebaja võttis maksuhalduriga maksuvõla teemal esimest korda ühendust 17.12.2014 ehk alles pärast seda, kui kohtuvaidlus maksuotsuse osas oli lõppenud ning maksuhaldur alustas sundtäitmist maksuotsusega määratud maksukohustuse sissenõudmiseks. Kaebajal oli õigus esitada maksuvõla ajatamise taotlus ka tollases olukorras, mida kaebaja ei ole teinud. Kaebaja eeldus, et ta ei oleks maksuvõla tasumise ajatamist saanud, on hüpoteetiline ning ei anna alust Metrosystem OÜ intressivõla kustutamiseks. Lisaks ei ole asjakohane kaebaja väide, et ta ei oleks saanud maksuhalduri poolt maksuvõla ajatamist põhjusel, et tal puudus sellel hetkel tagatis. MKS § 112 lg-st 3 tulenevalt on maksuhalduril õigus, mitte kohustus nõuda maksuvõlglase käest maksuvõla ajatamisel tagatist. Maksuhalduril on maksuvõla tasumise ajatamisel õigus vähendada intressimäära kuni 50% ajatamise otsuse vastuvõtmise päevast arvates (MKS § 117 lg 2). Seega oleks kaebajal endal juba algselt maksuvõla tasumise ajatamist taotledes olnud võimalik vältida intressivõla suurenemist. Metrosystem OÜ intressivõla tekkimise aluseks olev regulatsioon kehtib ühtviisi kõikide maksukohustuslaste suhtes.

Maksuhaldur rõhutab veelkord, et maksuvõlg tekkis kaebaja enda poolt valeandmete esitamise tõttu maksudeklaratsioonides ning kaebaja on sellest teadlik ega vaidle sellele vastu. Vastustaja on seisukohal, et Metrosystem OÜ intressivõla kustutamise taotluse rahuldamine tekitaks ebaõiglust, sest nii võrdsustaks maksuhaldur Metrosystem OÜ-d põhjuseta korrektselt käituvate maksukohustuslastega või eelistaks teda maksukohustuslastele, kellele on maksuotsusega maksukohustusi määratud ning kellel ei olnud analoogselt võimalik neid maksukohustusi koheselt täita, kuid kelle maksuvõlga ei ole seejuures kustutatud. Kohtuistungil esitatud viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-80-16 kui intressinõude osalise kustutamise alusele ei ole põhjendatud. Vastustaja leiab, et kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-80-16 ning käesoleva olukorra võrdlemine sellega ei ole asjakohane. Eelnevalt nimetatud Riigikohtu lahendis toodud asjaolud on praegusest olukorrast erinevad. Kaebaja maksumenetlus algas 26.01.2011 ja lõppes 19.01.2012 maksuotsuse väljastamisega. Seega tegutses maksuhaldur käesoleval juhul kontrolli läbiviimisel ilmselgelt operatiivselt. Lisaks rõhutas kaebaja lahendile nr 3-3-1-80-16 viidates, et maksuhalduri otsustusruum intressivõla kustutamisel on tunduvalt suurem kui maksuvõla kustutamisel. Seega peaks maksuhaldur kaebaja hinnangul laiemalt vaatama ja analüüsima aluseid intressinõude vähendamiseks või välistamiseks. Vastustaja selgitab, et vaidlusaluses otsuses ongi maksuhaldur kõiki asjassepuutuvaid aspekte analüüsinud ning detailselt põhjendatud, et antud olukorras ei esine intressivõla kustutamise aluseid.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Metrosystem OÜ esitas Maksu- ja Tolliametile (MTA) 10.11.2015 taotluse enammakse (33 365,17 eurot) tagastamiseks. 11.11.2015 rahuldati otsusega nr 8-3.1/38173 tagastusnõude taotlus osaliselt summas 16 240,46 eurot, kuna Metrosystem OÜ-l oli maksuvõlg, mis kuulus tasaarvestamisele. Otsus käsitles ka intressinõuet. MTA 21.01.2016 otsusega nr 13-1/0076 ajatati Metrosystem OÜ intressivõla tasumine ning koostati intressinõue nr 13-3/10678 summas 66 930,19. Tallinna Halduskohtu 04.10.2016 otsusega asjas nr 3-16-298 rahuldati Metrosystem OÜ kaebuse osaliselt ning tühistati Maksu- ja Tolliameti 15.01.2016 otsus nr 13-1/0041, kohustades Maksu- ja Tolliametit uuesti lahendama Metrosystem OÜ taotlust maksuvõla osaliseks kustutamiseks. Intressinõude nr 13-3/10678 tühistamise osas jäi Metrosystem OÜ kaebus rahuldamata. MTA 09.12.2016 otsusega nr 13-21/00136-1 jäeti rahuldamata Metrosystem OÜ taotlus intressivõla osaliseks kustutamiseks selle sissenõudmise ebaõigluse alusel. Kaebaja väidab, et intressi arvestuse ebaõiglus on põhjustatud mitte kaebaja poolt ebaõigete andmete esitamisega käibemaksu osas, vaid maksusumma õigusvastase suurendamisega maksuhalduri poolt tulumaksusumma võrra. Vastustaja selgitas, et kohtumenetluses haldusasjas nr 3-12-336) tühistati ainult osa maksusummast ning kohtu hinnangul maksuhalduri järeldused käibemaksu osas olid õiged. Vastustaja arvates kohtumenetluse pikkust ning selle tulemusel maksukohustuse osalist tühistamist ei ole põhjendatud pidada kaebaja suhtes ebaõiglaseks, mis annaks aluse intressikohustuse osaliseks kustutamiseks ning et kui kaebaja ei oleks algselt enda maksudeklaratsioonides esitanud valeandmeid, siis poleks maksuvõlga ega intressivõlga tekkinud. Vastustaja väitel kaebaja soovib, et maksuhaldur kustutaks intressivõla, mis on tekkinud tema enda poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusel, kuid MTA arvates tegemist ei ole erandliku asjaoluga, mis ei oleks sõltunud Metrosystem OÜ enda tahtest, ei oleks olnud välditav ning mida ei oleks olnud mõistlikult võimalik kõrvaldada. Vastustaja väidab, et kuna kaebajale

maksuotsusega määratud maksukohustus jäi õigeaegselt tasumata, olid seega täidetud MKS § 115 lg-st 1 ning § 117 lg-st 1 tulenevad tingimused intressikohustuse tekkimiseks ning kaebaja on kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata käibemaksusummalt intressi. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kui kohus nõustub maksuhalduri põhjendustega, siis ei pea neid hakkama üle kordama vastavalt HKMS § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohtu hinnangul vastustaja on piisavalt selgelt ja arusaadavalt esitanud oma põhjendused nii revisjoniaktis, maksuotsuses kui ka vaideotsuses, millega nõustub ka kohus ning mida kohus ei hakka üle kordama. MTA on seisukohal, et kaebaja oleks saanud vältida intressi arvestust, taotledes maksuotsusega määratud maksusumma (212 616,80 euro) ajatamist. Vastustaja leiab, et kaebaja eeldus, et ta esialgu maksuvõla tasumise ajatamist ei oleks saanud ning sellele eeldusele tuginedes ka ajatamist ei taotlenud, on hüpoteetiline, millega nõustub ka kohus. Kohus hinnangul kaebaja väide, et ta ei oleks saanud maksuhalduri poolt maksuvõla ajatamist põhjusel, et tal puudus sellel hetkel tagatis, on paljasõnaline ja oletuslik. MKS § 112 lg 3 kohaselt maksuhalduril on õigus (mitte kohustus) nõuda maksuvõlglase käest maksuvõla ajatamisel tagatist. Samuti on maksuhalduril maksuvõla tasumise ajatamisel õigus vähendada intressimäära kuni 50% ajatamise otsuse vastuvõtmise päevast arvates vastavalt MKS § 117 lg-le 2. Seega oleks kaebajal endal juba algselt maksuvõla tasumise ajatamist taotledes olnud võimalik vältida intressivõla suurenemist. Vastustaja selgitusel maksuhaldur on otsuses nr 13-21/00136-1 võtnud arvesse haldusasjas nr 316-298 kohtu esitatud seisukohad ning kaalunud, kas kaebaja taotlus maksuvõla osaliseks kustutamiseks oli põhjendatud ning kas maksuvõla sissenõudmine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Lisaks on maksuhaldur eelviidatud otsuses toonud välja isikute ringi, kellega on kaebajat võimalik võrrelda, ning põhjendanud, miks ei saa kaebaja olukorda pidada maksuhalduri praktikas erandiks. Kohtu hinnangul kõnealune otsus on piisavalt motiveeritud, oma sisult selge ja arusaadav, kaalutletud ning kontrollitav. Vastustaja leiab, et Metrosystem OÜ intressivõla kustutamise taotluse rahuldamine tekitaks ebaõiglust, sest nii võrdsustaks maksuhaldur Metrosystem OÜ-d põhjuseta korrektselt käituvate maksukohustuslastega või eelistaks teda maksukohustuslastele, kellele on maksuotsusega maksukohustusi määratud ning kellel ei olnud analoogselt võimalik neid maksukohustusi koheselt täita, kuid kelle maksuvõlga ei ole seejuures kustutatud. Kaebaja intressivõlg on arvestatud maksuotsusega kindlaks määratud ning kohtumenetluse lõppedes jõusse jäänud maksukohustuselt, mis on kaebaja poolt õigeaegselt ja kohaselt täitmata. Kohus nõustub vastustaja sellekohaste põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kohus leiab, et intressivõla arvestamine ja sissenõudmine kaebuse esitajalt ei ole õigusvastane ning puuduvad erandlikud asjaolud, mis võimaldaksid selle kustutamist. Vastustaja on piisavalt põhjalikult ja arusaadavalt selgitanud kaebaja suhtes intressivõla kustutamise aluste puudumist. Kohus nõustub nende põhjendustega, mida ei hakka üle kordama.

Kohus asub seisukohale, et Metrosystem OÜ kaebuses toodud asjaolud ja põhjendused ei anna alust kaebuses esitatud nõuete rahuldamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus tehti kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.