Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-17-15 10. mai 2017 Kadri Palm J. U. kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot Kaebaja – J. U. Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta J. U. kaebus rahuldamata.
2.Jätta J. U. menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
3.Jätta Tartu Vangla vastuse lisa nr 3, s.o J. U. 4. oktoobri 2016. a kaebus nr 23/4515-1 (tl 46), tähelepanuta.
4.Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid ja asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet (tl-d 4, 56-59, 63-65) puudutavas osas osaliselt kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. juunil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-17-15 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav J. U. esitas 1. jaanuaril 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märgib, et talle tekitati mittevaraline kahju summas 5000 eurot (tl 1, tõlge tl 7). Kaebaja selgituste kohaselt sisenes 29. septembri 2016. a hommikul madratsite kogumise ajaks Tartu Vangla korrapidaja kambrisse ja hakkas J. U.t kägistama ning nägu vastu võre lööma, mille tagajärjel tekkis talle füüsiline vigastus. Koos kaebusega esitas J. U. taotlused videosalvestiste väljanõudmiseks ja riigilõivust vabastamiseks.
2.Tartu Halduskohus jättis 5. jaanuari 2017. a kohtumäärusega J. U. kaebuse käiguta ning andis kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks 10-päevase tähtaja (tl 8).
3.Kaebaja esitas kohtule 10. jaanuaril 2017 kaebuse täienduse, milles muuhulgas esitas taotluse, et kohus teeks Tartu Vanglale järelepärimise seoses tema pöördumistega meditsiiniosakonda ajavahemikul 29. september – 3. oktoober 2016 (tl 13, tõlge tl 16).
4.Tartu Halduskohus jättis 17. jaanuari 2017. a määrusega J. U. kaebuse teistkordselt käiguta (tl 17).
5.Tartu Halduskohtusse saabus 23. jaanuaril 2017 J. U. puuduste kõrvaldamise avaldus (tld 22-23, tõlge tl 25). Lisaks esitas kaebaja taotlused advokaadi määramiseks, tunnistajate ülekuulamiseks ja Tartu Vanglalt täiendava päringu tegemiseks. Kaebaja palus kohtul teha Tartu Vanglale päring selle kohta, kas kaebaja suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus seoses vanglaametniku 29. septembri 2016. a korralduse mittetäitmisega.
6.Tartu Halduskohus vabastas 1. veebruari 2017. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, jättis rahuldamata kaebaja taotlused riigi kulul õigusabi saamiseks ja Tartu Vanglale päringu tegemiseks seoses võimaliku distsiplinaarmenetluse läbiviimisega (tl-d 29-30). Ühtlasi võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat esitama kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, teavet kaebaja 29. septembri – 3. oktoobri 2016. a pöördumiste kohta vangla meditsiiniosakonda ja vastavad ravikaardi väljavõtted.
7.Vastustaja esitas 3. märtsil 2017 vastuse kaebusele (tl-d 39-40) ja 1. veebruari 2017. a määruses nõutud dokumendid (tl-d 42-59).
8.Tartu Halduskohus jättis 14. märtsi 2017. a määrusega vastustaja dokumentaalse tõendi käiguta ja andis vastustajale 3. märtsil 2017 kohtule esitatud vastuse lisa nr 3, s.o J. U. 4. oktoobri 2016. a kaebuse nr 2-3/4515-1, tõlke esitamiseks tähtaja (tl 60). Vastustaja esitas
9.Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla peab talle hüvitama 5000 eurot, esitades järgmised põhjendused.
3-17-15
9.1.Tartu Vangla korrapidaja tekitas 29. septembril 2016 kaebajale füüsilise vigastuse, kui ta hakkas kaebajat kägistama ja kätega kaela kinni suruma ning näoga võre pihta lööma.
9.2.Kaebajale tekitati moraalne kahju füüsilise trauma tulemusena, samuti kaebuses kirjeldatud piinamisega. Füüsilise vägivallavaga kaasnevad moraalsed kannatused ei nõua tõendeid.
9.3.Kinnipeetavaid tuleb kohelda lugupidamisega.
9.4.Kaebajat ei võetud vastutusele korrapidaja korralduse mittetäitmise eest. Kaebaja leiab, et ta ei rikkunud mitte ühtegi eeskirja, ta käitus rahulikult ja ei jõhkrutsenud.
10.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, põhjendades oma seisukohti lühidalt järgmiselt.
10.1.Vanemvalvur Ü. Jurs ei rünnanud 29. septembri 2016. a hommikul kella 06.15 paiku kaebajat. Vanemvalvur Ü. Jursi ettekandest nr 5863 nähtuvalt karjus kaebaja hommikul kella 06.15 ajal ebaviisakusi ning ei allunud ametniku korraldusele karjumine lõpetada, madrats kokku panna ning kambrist välja anda. Kuna kaebaja korraldusi ei täitnud ning jätkas karjumist, andis Ü. Jurs sama korralduse uuesti. Kaebaja ei täitnud ka seda korraldust ning Ü. Jurs sisenes kambrisse koos valvur A. Šljupkiniga. Vanemvalvur Ü. Jurs andis kaebaja korralduse minna akna juurde ja seista näoga akna poole. Kaebaja seda korraldust ei täitnud ja jätkas sõimamist, mistõttu suunas Ü. Jurs kaebaja näoga akna poole ja koristaja võttis madratsi voodist ära.
10.2.Valvur A. Šljupkini 11. oktoobri 2016. a seletusest nähtuvalt ei allunud kaebaja Ü. Jursi korraldusele panna madrats kokku ja anda kambrist välja ning väljendus ebatsensuursete sõnadega. Samuti kinnitas A. Šljupkin, et Ü. Jurs andis kambrisse sisenedes kaebajale korralduse minna näoga akna juurde, millele kinnipeetav ei allunud. A. Šljupkin selgitas, et Ü. Jurs suunas kaebajat õlast näoga akna poole, peale mida pani käe kaebaja turjale.
10.3.Tartu Vangla 15. oktoobri 2016. a teate nr 2-3/4515-2 kohaselt puudus alus kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks. Teates kajastatud põhjustest nähtuvalt on kõik asjaosalised vanglaametnikud kinnitanud, et vanemvalvur Ü. Jurs ei kasutanud füüsilist jõudu, vaid suunas kaebajat näoga akna poole. Täiendavalt on peaspetsialist R. Avaste
17.oktoobri 2016. a vastuses nr 2-5/2425-2 selgitanud abiprokurörile, et asjaolude kontrollimisel võeti suuliselt selgitused ka intsidendi juures viibinud praktikantidelt S. Kuusik ja A. Püss. Praktikantide selgituste kohaselt Ü. Jurs ei rünnanud, kägistanud ega kasutanud füüsilist jõudu kaebaja suhtes, vaid suunas kaebaja käega õlale/turjale toetades näoga akna suunas.
10.4.Seega ei ole tõendamist leidnud kaebaja väited selle kohta, et vanemvalvur Ü. Jurs põhjendamatult ründas teda ja kägistas. Sellega ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ning kaebaja hüvitamisnõue ei kuulu rahuldamisele.
10.5.Kaebaja viitab kaebuse täienduses asjaolule, et teda ei võetud korralduse mittetäitmise eest vastutusele. Kaebaja avaldab, et kui vanemvalvuril oleks olnud õigus jõudu kasutada, siis oleks pidanud olema distsiplinaarmenetlusega pretsedent 29. septembri 2016 madratsi kogumisel juhtunu osas. Kaebaja selline seisukoht on ekslik. Vangistusseaduse (VangS) § 133 sätestab vanglaametniku teavitamiskohustuse karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Vanemvalvur Ü. Jurs on sellise esile kerinud juhtumi ettekandega fikseerinud. Kaebajat karistati 29. septembri 2016. a sündmuste osas ainult solvavate väljendite kasutamise eest. Seega ei ole kaebajat tõesti distsiplinaarkorras karistatud korraldustele allumatuse eest. Distsiplinaarmenetluse algatamine ja distsiplinaarkaristuse määramine on vangla kaalutlusotsus ning iga ettekanne ega selles kajastatud moment ei peagi päädima distsiplinaarkaristuse määramisega. See aga ei
3-17-15 tähenda, et ettekandes kajastatud sündmusi ei oleks toimunud. Vanemvalvur Ü. Jurs on selgelt välja toonud, et kaebaja ei allunud tema korraldustele ning seda on kinnitanud ka valvur A. Šljupkin oma seletuses. Arvestades sellega, et distsiplinaarkaristuse määramise ajal oli kaebajal 51 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest suurem osa oli määratud just korraldusele allumatuse eest. Seega näitab kaebaja varasema käitumine, et temal on korraldustele allumise probleeme. Vaatamata sellele, et kaebajat ei ole korraldusele allumatuse eest distsiplinaarkorras karistatud, on korralduste andmine ning kaebaja allumatus tõendatud nii vanemvalvur Ü. Jursi ettekande ja seletusega kui ka valvur A. Šljupkini seletusega.
10.6.Kaebaja väidab, et 29. septembri 2016. a hommikul ei rikkunud ta ühtegi päevakorra punkti, käitus rahulikult ning ei jõhkrutsenud. Samuti avaldab, et ei saanud ühtegi korraldust, peale kuritegelike. Kaebaja selline väide ei vasta tõele. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras 31. oktoobri 2016. a käskkirjaga nr 6-2/1748 Tartu Vangla kodukorra p-i 1.7.1 nõuete rikkumise eest. Seega päädis ettekandes kajastatud solvavate ja ebatsensuursete väljendite kasutamine distsiplinaarkorras karistamisega. Nimetatu aga näitab selgelt, et kaebaja ei olnud 29. septembril 2016 rahulik ja rikkus sel hommikul kodukorra nõudeid. Kaebaja ei eita, et temale anti korraldusi, kuid peab neid kuritegelikeks. Asjaolu, et kaebaja ei nõustunud korraldusega või tema arusaam korralduse õiguspärasusest on erinev, siis ei anna see alust jätta korraldus täitmata.
10.7.Vaidlusalusel juhul leidsid ametnikud, et tekkinud olukorda saab lahendada viisil, mis ei nõua erivahendite kasutamist. Sellest ei saa aga järeldada, et 29. septembri 2016 hommikul kambris 1054 toimus kõik tavapäraselt ning probleemi üldse ei tekkinudki. Ametnike seletusest nähtub selgelt, et kaebajale korraldused anti ning tema neid ei täitnud, mis tõi kaasa selle, et vanemvalvur Ü. Jurs asus julgeolekukaalutlustel kaebaja akna poole suunama selleks, et kambrist oleks võimalik turvaliselt voodivarustus ära võtta.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses kaebaja väärikuse alandamisega ja tervise kahjustamisega Tartu Vanglas.
12.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
13.Kohtu hinnangul on vanemvalvur Ü. Jursi 29. septembri 2016. a ettekandega nr 5863 tõendatud, et kaebaja seisis 29. septembril 2016 kella 06.15 ajal kambris nr 1054 ja karjus (tl 42). Valvur andis kaebajale korduvalt korralduse karjumine lõpetada, madrats kokku panna ja see kambrist välja anda, mida kinnipeetav ei täitnud. Ü. Jursi ettekande kohaselt „Andsin kinnipeetavale korralduse minna akna juurde ja keerata näoga akna pool, mida k/p U. ei teinud vaid sõimas mind ebatsensuursete sõnadega edasi. Suunasin kinnipeetava näoga akna poole ja koristaja võttis madratsi voodist ära“. Valvuri sõnutsi hakkas kaebaja pärast kambri ukse sulgemist taguma vastu kambri ust. Valvuri korduvaid korraldusi, lõpetada ukse vastu tagumine ja teiste kinnipeetavate rahu rikkumine, kaebaja ei täitnud. Seetõttu viis Ü. Jurs koos valvur A. Šljupkiniga kaebaja kambrisse nr 1192 rahunema. Ü. Jurs väitis ettekandes, et kaebaja suhtes füüsilist jõudu ega käeraudu ei kasutatud. Küll aga nägi Ü. Jurs, et kaebaja hõõrus või vajutas kaela vastu kambri nr 1192 trellvõret. Ka Tartu Vangla 12. oktoobri 2016. a teates kriminaalmenetluse alustamata jätmisest on märgitud, et kaebaja rahunemiskambrisse nr 1192
3-17-15 viimisel ei kasutatud füüsilist jõudu ega ka käeraudu (tl 47p). Vanemvalvur Ü. Jursi poolt öeldut kinnitab ka A. Šljupkini 11. oktoobri 2016. a seletus (tl 54). Täiendavalt on Tartu Vangla peaspetsialist R. Avaste 17. oktoobri 2016. a vastuses selgitanud abiprokurörile, et asjaolude kontrollimisel võeti suuliselt selgitused ka intsidendi juures viibinud praktikantidelt, kelle selgituste kohaselt ei rünnanud Ü. Jurs kaebajat ega kasutanud tema suhtes jõudu (tl 55).
14.VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.
15.Riigikohus on korduvalt selgitanud (1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) ja
14.novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17)), et vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetav on kohustatud alluma vanglaametnike korraldustele, tagamaks vangla julgeolekut. Seega olenemata sellest, kas kaebaja pidas talle antud korraldust õiguspäraseks, tuli korraldus täita. Käesoleval juhul ei vastanud kaebajale antud korraldused, karjumine lõpetada, madrats kokku panna ja see kambrist välja anda ja lõpetada ukse vastu tagumine ning teiste kinnipeetavate rahu rikkumine, ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele, kuna ei esinenud ühtegi HMS § 63 lg-s 2 sätestatud asjaolu. Kaebajale antud korraldused olid vajalikud, selged, üheselt mõistetavad ja kaebajale arusaadavad, ei nõudnud füüsilist pingutust ning oli kiirelt ja kergesti täidetavad. Kaebaja on tutvunud Tartu Vanglas vangistust reguleerivate õigusaktidega 12. mail 2009, mistõttu pidi ta olema teadlik, et VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (tl 43p). Kaebajal oli
28.oktoobri 2016. a seisuga 51 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest suurem osa oli määratud korraldusele allumatuse eest (tl-d 39p, 43p). Vaatamata sellele, et kaebajat ei karistatud
29.septembril 2016 korraldusele allumatuse eest, on korralduste andmine ning kaebaja allumatus tõendatud vanemvalvur Ü. Jursi ettekande ja seletusega ning valvur A. Šljupkini seletusega.
16.Tõendatud ei ole kaebaja suhtes jõu kasutamine. Nii vanemvalvur Ü. Jurs kui valvur A. Šljupkin on selgitanud, et kaebaja suhtes jõudu ei kasutatud (vt otsuse p 13). Aga isegi kui vangla oleks kaebaja suhtes jõudu kasutanud, ei oleks see olnud lubamatu. Kohtu hinnangul ei tulene Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS), Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ega Riigikohtu praktikast, et jõu kasutamine kinnipeetava suhtes oleks keelatud. Füüsilise jõu rakendamist ei käsitleta eelduslikult piinamise, inimväärikust alandava või julma kohtlemisena. Väärkohtlemiseks võib jõu rakendamine kujuneda ennekõike juhul, kui isiku varasem käitumine, situatsioon, asjaosaliste julgeolek vms asjaolud ei tingi vajadust jõu kasutamiseks. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Jõudu võib vanglateenistuse ametnik rakendada muuhulgas ka sundimaks kinnipeetavat täitma talle antud seaduslikku korraldust (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura 2014, lk 175). Ka Piinamise ja Ebainimliku või
3-17-15 Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardite p-i 53 kohaselt võivad vanglatöötajad teatud juhtudel kinnipeetavate ohjeldamiseks jõudu kasutada.
17.Kaebaja on leidnud, et Tartu Vangla tekitas talle tervisekahju. Kaebaja selgitas kohtule, et talle „tekitati füüsiline kahju kaela piirkonnas ja hematoomid ning selle intsidendi tulemusena on ka kaela piirkonnas valud, sagenenud südamepekslemine ja ajutine teadvuse kaotus“ (tl 16). Kohtule esitatud raviloo väljavõttest nähtub, et 29. septembril 2016 kella 15.00 paiku toodi vigastuste fikseerimiseks meditsiiniosakonda kinnipeetav J. U. (RVL nr 80, tl 56). Meditsiiniosakonna spetsialist-õde D. Šramov märkis anamneesis, et vasakul pool on kaelal ca 2×3 cm hüpereemiline laik; vasaku sarnaluu piirkonnas on kerge hüpereemia, hematoomi ei ole; paremal labakäe välispinnal V metakarpaalluu piirkonnas on kerge turse, tekkimas hematoom; sõrme liikuvus piiratud valu tõttu. Vigastustest tehti ka fotod (tl-d 57-59). Seega on raviloo väljavõttega ja fotodega tõendatud, et kaebaja kaelal oli hüpereemia ning paremal käel kerge turse. Tõendatud ei ole, et need kahjustused on kaebajale tekitanud Tartu Vangla. Aga isegi juhul, kui Tartu Vangla kasutas kinnipeetava suhtes jõudu (vt otsuse p 16) ja vigastused tekitati Tartu Vangla ametnike poolt, ei too see automaatselt kaasa kahju hüvitamist. Sellisel juhul on oluline, kas kaebajale võimaldati pärast jõu kasutamist terviseseisundi kontrolli. Seda, et 29. septembril 2016 kaebajale terviseseisundi kontrollimist võimaldati, ei eita ka kaebaja (tl-d 16, 25). Tõsi, talle ei võimaldatud arsti hommikul, vaid alles kella 15.00 paiku (tl 40). Tõendatud ei ole kaebaja väide, et 29. septembri 2016. a intsidendi tulemusena on tal sagenenud südamepekslemine ja ajutine teadvuse kaotus. Raviloost nr 82 nähtub, et kaebaja simuleerib erinevaid kaebusi ja nõuab röntgenit kaelast, mille tegemist arst M. Soon pole pidanud vajalikuks (tl 56p).
18.PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesolevas asjas nõuab kaebaja hüvitist inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Kohus tuvastas eelnevalt, et Tartu Vangla kui avaliku võimu kandja tegevus ei olnud õigusvastane. Sellest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused täitmata ja kaebus jääb rahuldamata.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 1. veebruari 2017. a määrusega (tl 29-30). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.
3-17-15
20.Kohus jätab Tartu Vangla vastuse lisa nr 3, s.o J. U. 4. oktoobri 2016. a kaebuse nr 23/4515-1 (tl 46), HKMS § 81 lg 4 alusel tähelepanuta, kuna vastustaja ei esitanud kohtule tõlget võõrkeelsest dokumendist (tl 60).
21.Kohus peab vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse osaliselt kinniseks, kuna haldusasja toimikus sisalduvad tõendid, mis sisaldavad andmeid kaebaja terviseseisundi kohta ja asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet (tl-d 4, 56-59, 63-65). Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-dega 1 ja 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks ja menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Haldusasja toimikusse liidetud väljavõtted kaebaja tervisekaardist sisaldavad endas andmeid kaebaja tervise kohta, mis on käsitletavad delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Seega on selles osas asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid puudutavas osas ja asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe osas kuulutada kinniseks. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.