Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-17-94 3. mai 2017 Kadri Palm T.-T. V kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot seoses 10. juuni 2016. a jalutuskäiguga boksis nr
Kaebaja – T.-T. V Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta T.-T. V kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. juunil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kinnipeetav T.-T. V esitas 18. oktoobril 2016 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot (tl-d 9-10). Kahju hüvitamise taotluses
3-17-94 selgitab kaebaja, et ta paigutati 10. juunil 2016 jalutusboksi nr 2. Jalutuskäik toimus umbes kell 17.00 – 19.00 ning selle aja jooksul ei käinud kinnipeetavaid ükski nende üksuse valvur kontrollimas. Kinnipeetavad pidid kannatama ihuliste vajaduste tõttu ning võimaluse puudumine rahuldada ihulist vajadust tekitas kaebajale valu, piina ja alandavat tunnet.
2.Tartu Vangla jättis 16. detsembri 2016. a otsusega nr 1-13/218-2 T.-T. V kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 14).
3.Tartu Halduskohtusse saabus 13. jaanuaril 2017 T.-T. V kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot seoses asjaoluga, et 10. juunil 2016 toimunud õhtuse jalutuskäigu ajal puudus kaebajal võimalus ihuliste vajaduste rahuldamiseks (tl-d 1-3). Koos kaebusega esitas kaebaja taotlused riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel ning kaebuse lisaks olevast kahjunõudest ärakirja saamiseks (tl-d 4-5). Muuhulgas palus kaebaja, et kohus kohustaks Tartu Vanglat esitama kohtule vangistusseadusest, vangla kodukorrast vms tulenev regulatsioon, kui tihti tuleb kontrollida õues jalutavaid kinnipeetavaid.
4.Tartu Halduskohus jättis 31. jaanuari 2017. a määrusega T.-T. V taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata, jättis kaebuse käiguta andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja ning rahuldas kaebaja taotluse kaebuse lisast ärakirja saamiseks (tl-d 17-18).
5.T.-T. V esitas 8. veebruaril 2017 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamisega (tl 21). Muuhulgas märkis kaebaja, et kaebuse esitamisel nõutav riigilõiv on tasutud (tl 22).
6.Tartu Halduskohus võttis 13. veebruari 2017. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla, jättis rahuldamata kaebaja taotluse Tartu Vangla kohustamiseks esitama kohtule vangistusseadusest, vangla kodukorrast vms tulenev regulatsioon seoses õues jalutavate kinnipeetavate kontrollimisega ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (tl 24).
7.Vastustaja esitas 15. märtsil 2017 vastuse kaebusele (tl 29).
8.Kaebaja esitas 19. märtsil 2017 täiendavad menetlusdokumendid, milles muuhulgas esitas taotluse, et kohus kohustaks Tartu Vanglat esitama kohtule E. A. esitatud kaebuse või märgukirja koopia (tl-d 37-38).
9.Tartu Halduskohus kohustas 21. märtsi 2017. a määrusega Tartu Vanglat esitama kohtule E. A. poolt vanglale esitatud kaebus või märgikiri ning tagastas kaebaja 19. märtsi 2017 avalduse lisad (tl 40). Tartu Vangla edastas vastava dokumendi 24. märtsil 2017 (tl-d 46-47).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla peab talle hüvitama 200 eurot, esitades järgmised põhjendused.
10.1.Võimaluse puudumine rahuldada 10. juuni 2016. a jalutuskäigul ihulist vajadust tekitas kaebajale valu ja piina ning alandavat tunnet. Vangla tegutses õigusvastaselt ning süüliselt.
10.2.Praktiliselt kogu jalutusaja viibisid kinnipeetavad jalutusboksis järelevalveta, ning puudus võimalus märku anda ihulistest vajadustest.
3-17-94
10.3.Kaebaja ei pea õigusvastaseks seda, et ta sai jalutada tavapärasest kauem, vaid seda, et kogu jalutuskäigu ajal ei käinud ükski tema üksuse valvur kordagi kinnipeetavaid kontrollimas.
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, põhjendades oma seisukohti lühidalt järgmiselt.
11.1.Tartu Vangla neljanda üksuse valvur I. Voimanni sõnade kohaselt kasutab kaaskinnipeetav, kellega kaebaja ühes jalutusboksis viibis, tihti võimalust olla värskes õhus pikemalt kui üks tund (tl 30). Seega viibis kaebaja tavapärasest pikemalt värskes õhus, kuna valvur tegi kaaskinnipeetava harjumustest tulenevalt vale järelduse ka kaebaja suhtes, arvates, et ka kaebaja sooviks võimalusel kauem värskes õhus viibida. Vastustaja on kahju hüvitamise taotluse otsuses kaebaja ees vabandanud valvuri teavitamise ja jalutuskäigu lõpetamise vahelise võimaliku viivituse eest.
11.2.Sõltumata asjaolust, et kaebaja ei saanud kahe tunni jooksul kasutada tualetti, ei ole vastustaja käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt. Vastustaja ei pea ühel korral tavapärasest kauem värskes õhus viibimist kaebaja väärikust alandavaks. Kaks tundi värskes õhus viibimist ei ole ebamõistlikult pikk aeg. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et kaebajal võis peale ühte tundi värskes õhus viibimist tekkida vajadus tualeti kasutamiseks.
11.3.Kaebaja on kinnitanud, et talle ei ole 10. juuni 2016. a toimunud intsidendist tekkinud tervisekahju. Kaebajal oli võimalus enne jalutuskäiku kasutada kambris olevat tualetti. Tavaline täiskasvanud defekatsioonihäireteta inimene suudab olla kaks tundi järjest tualetis käimata. Kindlasti ei saa pidada rooja kehas hoidmisega seonduvaid võimalikke ebameeldivusi või pingutusi isiku väärikust alandavaks.
11.4.See, et kaebajat ei käinud jalutusboksis kontrollimas just neljanda üksuse (üksus, kus kaebaja intsidendi ajal paiknes) valvur, ei anna põhjust järelduseks, nagu jalutusboksis viibinud kinnipeetavate üle järelevalve üldse puudus, Kaebuse kohaselt käisid kaebaja jalutusboksi juures valvurid kahel erineval korral. Seega on põhjendamatu väita, et kaebajal puudus võimalus teavitada oma ihuliste vajaduste rahuldamise vajadusest vanglateenistuse ametnikke. Kaebaja on ise oma ütlustega tõendanud, et ta ei viibinud jalutusboksis kaks tundi ilma järelevalveta.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses kaebaja väärikuse alandamisega Tartu Vanglas. Kaebusest nähtuvalt peab T.-T. V oma väärikuse alandamiseks olukorda, kus kaebaja viidi 10. juunil 2016 jalutuskäigule kella 17.00-19.00 paiku ning selle aja jooksul ei käinud kinnipeetavaid ükski üksuse valvur kontrollimas. Võimaluse puudumine rahuldada ihulist vajadust tekitas kaebajale väidetavalt valu, piina ja alandavat tunnet.
13.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
14.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik3
3-17-94 õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesolevas asjas nõuab kaebaja hüvitist inimväärikuse alandamise eest. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.
15.PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse põhimõtet peetakse üheks põhiseaduse põhiprintsiibiks (Riigikohtu 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14). Riigikohus on rõhutanud, et inimväärse kohtlemise nõue laieneb ka kinni peetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema põhiõigusi ja -vabadusi seaduse alusel piiratud, ei anna õigust sekkuda isiku põhi õigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest (Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 10). Ka vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. PS § 13 tagab isikule õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning tõdeb, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 14 kohaselt on põhiõiguste ja vabaduste tagamine ka täidesaatva võimu (sh vanglateenistuse) kohustus. PS § 18 tagab isikule õiguse olla inimväärselt koheldud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 keelab isikute piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise.
16.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamis tingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale).
17.Tegemist on selgelt tõsiste juhtumitega. T.-T. V kirjeldatud asjaolusid ei saa pidada sedavõrd tõsisteks, mida võiks oma intensiivsuse või ajalise kestvuse tõttu pidada väärikust alandavateks RVastS § 9 lg 1 mõttes. Asjaolusid, mis annaksid alust järeldada vastupidist, ei nähtu ka halduskohtule esitatud kaebusest.
3-17-94
18.VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Seega tuleneb viidatud sättest miinimumnõue jalutuskäigu ajalisele pikkusele, kuid värskes õhus viibimise ülempiiri seadus ette ei näe. Sellest tulenevalt ei saa lugeda kinnipeetavale pikemalt kui üks tund värskes õhus viibimise võimaldamist õigusvastaseks tegevuseks. Ka kaebaja ei ole seda õigusvastaseks pidanud.
19.Kaebaja sõnutsi on probleemi tuum selles, et praktiliselt kogu jalutusaja viibisid kinnipeetavad jalutusboksis järelevalveta, mistõttu puudus võimalus oma ihulistest vajadustest märku anda. Kohtu hinnangul on selline väide ümberlükatud kaebaja enda selgitustega, et umbes 18.20 ja 18.45 reageerisid jalutusboksis tehtava lärmi peale kaks valvurit (tl 1p). Sama on kinnitanud ka kaaskinnipeetav E. A. oma 13. juuni 2016. a kaebuses Tartu Vanglale (tl-d 46 ja 46p). Seega väide, et kinnipeetavad jäeti jalutusboksi järelevalveta, ei vasta tõele. Tartu Vangla on selgitanud, et juhul, kui kinnipeetavad teavitasid valvureid tualeti kasutamise ja jalutuskäigu katkestamise soovist, kuid teavitamise ja jalutuskäigu lõpetamise vahel tekkis viivitus, siis vangla vabandab kaebaja ees. Kohus leiab, et kaebaja õiguste rikkumise tunnistamise ning tema ees vabandamisega on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud.
20.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et Tartu Vangla ei ole põhjustanud kaebajale väärikuse alandamise läbi mittevaralist kahju. Seetõttu jätab kohus T.-T. V kaebuse rahuldamata.
21.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jääb rahuldamata ka menetluskulude väljamõistmise taotlus. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
TARTU HALDUSKOHUS
Tartu kohtumaja
KOHTUOTSUS
EESTI VABARIIGI NIMEL
Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-17-94 3. mai 2017 Kadri Palm T.-T. V kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot seoses 10. juuni 2016. a jalutuskäiguga boksis nr
Kaebaja – T.-T. V Vastustaja – Tartu Vangla Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta T.-T. V kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. juunil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav T.-T. V esitas 18. oktoobril 2016 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot (tl-d 9-10). Kahju hüvitamise taotluses
3-17-94 selgitab kaebaja, et ta paigutati 10. juunil 2016 jalutusboksi nr 2. Jalutuskäik toimus umbes kell 17.00 – 19.00 ning selle aja jooksul ei käinud kinnipeetavaid ükski nende üksuse valvur kontrollimas. Kinnipeetavad pidid kannatama ihuliste vajaduste tõttu ning võimaluse puudumine rahuldada ihulist vajadust tekitas kaebajale valu, piina ja alandavat tunnet.
2.Tartu Vangla jättis 16. detsembri 2016. a otsusega nr 1-13/218-2 T.-T. V kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 14).
3.Tartu Halduskohtusse saabus 13. jaanuaril 2017 T.-T. V kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot seoses asjaoluga, et 10. juunil 2016 toimunud õhtuse jalutuskäigu ajal puudus kaebajal võimalus ihuliste vajaduste rahuldamiseks (tl-d 1-3). Koos kaebusega esitas kaebaja taotlused riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel ning kaebuse lisaks olevast kahjunõudest ärakirja saamiseks (tl-d 4-5). Muuhulgas palus kaebaja, et kohus kohustaks Tartu Vanglat esitama kohtule vangistusseadusest, vangla kodukorrast vms tulenev regulatsioon, kui tihti tuleb kontrollida õues jalutavaid kinnipeetavaid.
4.Tartu Halduskohus jättis 31. jaanuari 2017. a määrusega T.-T. V taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata, jättis kaebuse käiguta andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja ning rahuldas kaebaja taotluse kaebuse lisast ärakirja saamiseks (tl-d 17-18).
5.T.-T. V esitas 8. veebruaril 2017 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamisega (tl 21). Muuhulgas märkis kaebaja, et kaebuse esitamisel nõutav riigilõiv on tasutud (tl 22).
6.Tartu Halduskohus võttis 13. veebruari 2017. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla, jättis rahuldamata kaebaja taotluse Tartu Vangla kohustamiseks esitama kohtule vangistusseadusest, vangla kodukorrast vms tulenev regulatsioon seoses õues jalutavate kinnipeetavate kontrollimisega ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (tl 24).
7.Vastustaja esitas 15. märtsil 2017 vastuse kaebusele (tl 29).
8.Kaebaja esitas 19. märtsil 2017 täiendavad menetlusdokumendid, milles muuhulgas esitas taotluse, et kohus kohustaks Tartu Vanglat esitama kohtule E. A. esitatud kaebuse või märgukirja koopia (tl-d 37-38).
9.Tartu Halduskohus kohustas 21. märtsi 2017. a määrusega Tartu Vanglat esitama kohtule E. A. poolt vanglale esitatud kaebus või märgikiri ning tagastas kaebaja 19. märtsi 2017 avalduse lisad (tl 40). Tartu Vangla edastas vastava dokumendi 24. märtsil 2017 (tl-d 46-47).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla peab talle hüvitama 200 eurot, esitades järgmised põhjendused.
10.1.Võimaluse puudumine rahuldada 10. juuni 2016. a jalutuskäigul ihulist vajadust tekitas kaebajale valu ja piina ning alandavat tunnet. Vangla tegutses õigusvastaselt ning süüliselt.
10.2.Praktiliselt kogu jalutusaja viibisid kinnipeetavad jalutusboksis järelevalveta, ning puudus võimalus märku anda ihulistest vajadustest.
3-17-94
10.3.Kaebaja ei pea õigusvastaseks seda, et ta sai jalutada tavapärasest kauem, vaid seda, et kogu jalutuskäigu ajal ei käinud ükski tema üksuse valvur kordagi kinnipeetavaid kontrollimas.
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, põhjendades oma seisukohti lühidalt järgmiselt.
11.1.Tartu Vangla neljanda üksuse valvur I. Voimanni sõnade kohaselt kasutab kaaskinnipeetav, kellega kaebaja ühes jalutusboksis viibis, tihti võimalust olla värskes õhus pikemalt kui üks tund (tl 30). Seega viibis kaebaja tavapärasest pikemalt värskes õhus, kuna valvur tegi kaaskinnipeetava harjumustest tulenevalt vale järelduse ka kaebaja suhtes, arvates, et ka kaebaja sooviks võimalusel kauem värskes õhus viibida. Vastustaja on kahju hüvitamise taotluse otsuses kaebaja ees vabandanud valvuri teavitamise ja jalutuskäigu lõpetamise vahelise võimaliku viivituse eest.
11.2.Sõltumata asjaolust, et kaebaja ei saanud kahe tunni jooksul kasutada tualetti, ei ole vastustaja käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt. Vastustaja ei pea ühel korral tavapärasest kauem värskes õhus viibimist kaebaja väärikust alandavaks. Kaks tundi värskes õhus viibimist ei ole ebamõistlikult pikk aeg. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et kaebajal võis peale ühte tundi värskes õhus viibimist tekkida vajadus tualeti kasutamiseks.
11.3.Kaebaja on kinnitanud, et talle ei ole 10. juuni 2016. a toimunud intsidendist tekkinud tervisekahju. Kaebajal oli võimalus enne jalutuskäiku kasutada kambris olevat tualetti. Tavaline täiskasvanud defekatsioonihäireteta inimene suudab olla kaks tundi järjest tualetis käimata. Kindlasti ei saa pidada rooja kehas hoidmisega seonduvaid võimalikke ebameeldivusi või pingutusi isiku väärikust alandavaks.
11.4.See, et kaebajat ei käinud jalutusboksis kontrollimas just neljanda üksuse (üksus, kus kaebaja intsidendi ajal paiknes) valvur, ei anna põhjust järelduseks, nagu jalutusboksis viibinud kinnipeetavate üle järelevalve üldse puudus, Kaebuse kohaselt käisid kaebaja jalutusboksi juures valvurid kahel erineval korral. Seega on põhjendamatu väita, et kaebajal puudus võimalus teavitada oma ihuliste vajaduste rahuldamise vajadusest vanglateenistuse ametnikke. Kaebaja on ise oma ütlustega tõendanud, et ta ei viibinud jalutusboksis kaks tundi ilma järelevalveta.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses kaebaja väärikuse alandamisega Tartu Vanglas. Kaebusest nähtuvalt peab T.-T. V oma väärikuse alandamiseks olukorda, kus kaebaja viidi 10. juunil 2016 jalutuskäigule kella 17.00-19.00 paiku ning selle aja jooksul ei käinud kinnipeetavaid ükski üksuse valvur kontrollimas. Võimaluse puudumine rahuldada ihulist vajadust tekitas kaebajale väidetavalt valu, piina ja alandavat tunnet.
13.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
14.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik3
3-17-94 õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesolevas asjas nõuab kaebaja hüvitist inimväärikuse alandamise eest. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.
15.PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse põhimõtet peetakse üheks põhiseaduse põhiprintsiibiks (Riigikohtu 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14). Riigikohus on rõhutanud, et inimväärse kohtlemise nõue laieneb ka kinni peetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema põhiõigusi ja -vabadusi seaduse alusel piiratud, ei anna õigust sekkuda isiku põhi õigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest (Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 10). Ka vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. PS § 13 tagab isikule õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning tõdeb, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS § 14 kohaselt on põhiõiguste ja vabaduste tagamine ka täidesaatva võimu (sh vanglateenistuse) kohustus. PS § 18 tagab isikule õiguse olla inimväärselt koheldud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 keelab isikute piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise.
16.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamis tingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale).
17.Tegemist on selgelt tõsiste juhtumitega. T.-T. V kirjeldatud asjaolusid ei saa pidada sedavõrd tõsisteks, mida võiks oma intensiivsuse või ajalise kestvuse tõttu pidada väärikust alandavateks RVastS § 9 lg 1 mõttes. Asjaolusid, mis annaksid alust järeldada vastupidist, ei nähtu ka halduskohtule esitatud kaebusest.
3-17-94
18.VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Seega tuleneb viidatud sättest miinimumnõue jalutuskäigu ajalisele pikkusele, kuid värskes õhus viibimise ülempiiri seadus ette ei näe. Sellest tulenevalt ei saa lugeda kinnipeetavale pikemalt kui üks tund värskes õhus viibimise võimaldamist õigusvastaseks tegevuseks. Ka kaebaja ei ole seda õigusvastaseks pidanud.
19.Kaebaja sõnutsi on probleemi tuum selles, et praktiliselt kogu jalutusaja viibisid kinnipeetavad jalutusboksis järelevalveta, mistõttu puudus võimalus oma ihulistest vajadustest märku anda. Kohtu hinnangul on selline väide ümberlükatud kaebaja enda selgitustega, et umbes 18.20 ja 18.45 reageerisid jalutusboksis tehtava lärmi peale kaks valvurit (tl 1p). Sama on kinnitanud ka kaaskinnipeetav E. A. oma 13. juuni 2016. a kaebuses Tartu Vanglale (tl-d 46 ja 46p). Seega väide, et kinnipeetavad jäeti jalutusboksi järelevalveta, ei vasta tõele. Tartu Vangla on selgitanud, et juhul, kui kinnipeetavad teavitasid valvureid tualeti kasutamise ja jalutuskäigu katkestamise soovist, kuid teavitamise ja jalutuskäigu lõpetamise vahel tekkis viivitus, siis vangla vabandab kaebaja ees. Kohus leiab, et kaebaja õiguste rikkumise tunnistamise ning tema ees vabandamisega on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud.
20.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et Tartu Vangla ei ole põhjustanud kaebajale väärikuse alandamise läbi mittevaralist kahju. Seetõttu jätab kohus T.-T. V kaebuse rahuldamata.
21.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jääb rahuldamata ka menetluskulude väljamõistmise taotlus. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.