Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. aprill 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-14-53195
Haldusasi
AE kaebus Tallinna Vangla vastu varalise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AE Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AE apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta AE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2016. a otsus nr 3-14-53195 muutmata.
2.Jätta AE apellatsiooniastme riigilõiv riigi kanda ja menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.05.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-14-53195 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AE esitas 17.09.2014 Tallinna Vanglale taotluse varalise kahju hüvitamiseks, mis on tekitatud Tallinna Vangla ja OÜ T vahel sõlmitud telefoniteenuse osutamise lepinguga. Tallinna Vangla jättis 24.11.2014 otsusega nr 5-18/14/25251-2 AE kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
2.AE esitas 15.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse talle Tallinna Vangla ja OÜ T vahel sõlmitud telefoniteenuse osutamise lepinguga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Alates aastast 2004 kuni 10.06.2014 pakkus kinnipeetavatele Tallinna Vanglas telefoniteenust OÜ T. Alates 01.01.2011 oli Eesti-sisese kõneminuti hinnaks (mobiiltelefonile helistades) 0,236 eurot. Tallinna Vangla võimaldas OÜ-l T kehtestada vanglas Eesti-sisestele mobiilinumbritele helistamisel ebamõistlikult kõrge minutihinna. Kaebaja pöördus 2012. a lõpus korduvalt vangla poole, et leitaks uus sideteenuseoperaator, mis pakuks mobiiltelefonile helistamisel odavamat kõneminuti hinda. Vangla jättis kaebaja pöördumised rahuldamata. Kaebaja esitas 03.06.2013 kaebuse halduskohtule (haldusasi nr 3-13-1190), kuid kohus tagastas 21.06.2013 määrusega kaebuse. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12.08.2013 määrusega kaebaja määruskaebuse, leides, et kinnipeetaval on vanglas telefoniteenuse osutaja vahetamiseks kohustamiseks halduskohtule kaebuse esitamisel kaebeõigus. Tallinna Halduskohus kinnitas 15.10.2013 määrusega AE ja Tallinna Vangla vahel sõlmitud kompromissi. Alates 10.06.2014 osutab vanglas telefoniteenust E AS, kes võimaldab Eestisisestele mobiilinumbritele helistada minutihinnaga 0,054 eurot. Arvestades, et E AS minutihinna ja OÜ T minutihinna vahe on 0,182 eurot, taotleb kaebaja varalise kahju hüvitamist summas 195,19 eurot. Kui kõned sisaldasid kõnealustustasu (0,04 eurot), taotleb kaebaja varalise kahju hüvitamist summas 211,63 eurot. Ajavahemikul 28.01.2011– 06.05.2014 tegi kaebaja vastavat teenust kasutades 411 telefonikõnet. OÜ T oli vanglas sideteenuse osutamisel monopoolses seisundis ja vangla ei teinud katseid kõneminuti hinna soodsamaks muutmisel. Kaebaja kõnekaardile laadis kõneaega peamiselt GT, kellega kaebaja oli eelnevalt kokku leppinud, et vanglast vabanedes tagastab ta isikule laetud kõneaja summa. Kaebaja esitas kohtule GT kontaktandmed.
3.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Arvestades, et telefoniteenuse osutamine vanglas on keerukas ja kulukas tulenevalt tehniliste, vangla julgeolekut ja järelevalvet võimaldavate tingimuste loomisest, ei saa telefoniteenust vanglas kasutada hindadega, mis kehtivad väljaspool vanglat. Vangla soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist ning telefoni kasutamise võimaluse loomisel tuleb arvestada ka kinnipeetava sissetulekutega, mis ei takistaks vanglavälist suhtlemist. Olenemata sellest, et OÜ T poolt olid kehtestatud kõrgemad minutihinnad kui E AS-l, ei ole kaebaja väitnud, et ebaproportsionaalsete telefoniteenuste hindade tõttu oli telefoniteenuse kasutamine takistatud või jäi telefoniteenus üldse kasutamata. Seega ei ole vangla takistanud kaebaja telefoni kasutamise võimalust ega ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikkunud. Õige ei ole kaebaja väide, et vangla oli ebamõistlikust minutihinnast pikema perioodi jooksul teadlik, kuid ei astunud samme uue operaatori leidmiseks. Enne aastat 2013, kui E AS võitis väljakuulutatud kõnesideteenuste hanke, ei ole rohkem olnud selliseid teenusepakkujaid, kes oleksid olnud suutelised vajalikke sidelahendusi tagama. Seetõttu ei olnud vanglal võimalik telefoniteenusepakkujat vahetada.
2(4)
3-14-53195 Vastustaja ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, mille tulemusel oleks kaebajale tekkinud kahju. Sellest tulenevalt puudub põhjuslik seos väidetavalt tekkinud kahju ja Tallinna Vangla tegevuse vahel.
4.Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Telefoni kasutamise võimaluse tagamine on vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1 alusel vangla avalik ülesanne. Kinnipeetaval on õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused (VangS § 28 lg 1). Sealjuures toimub telefoni kasutamine vangla sisekorraeeskirjas (VSkE) sätestatud korras ja kinnipeetava kulul (VangS § 28 lg-d 1 ja 2). VSkE § 51 lg 1 järgi kasutab kinnipeetav helistamiseks vanglateenistuse poolt väljastatavat telefonikaarti. Eeltoodud sätetest tulenevalt on tehniliste tingimuste olemasolul vanglal kohustus tagada kinnipeetavale telefoni kasutamise võimalus kinnipeetava enda kulul. Teenusepakkuja, kellega telefoniteenuse osutamise leping sõlmitakse, valib vangla. VangS-s ega ka mõnes muus õigusaktis ei ole reguleeritud otseselt seda, millistesse piirmääradesse peaks jääma vanglas pakutava telefoniteenuse kõneminuti hind või kuidas peaks vangla valima teenusepakkuja. Ent ka juhul, kui vangla annab oma ülesande täitmise üle eraõiguslikule isikule, jääb vangla kohustuseks kindlustada, et telefoniteenusele kehtestataks hinnad, mis tagavad kinnipeetavale reaalse võimaluse teenust kasutada. VangS § 23 lg-ga 2 pannakse vanglale kohustus soodustada kinnipeetava vanglavälist suhtlemist, mis tähendab, et vangla peab hoolitsema kinnipeetava vanglaväliste kontaktide kui sotsiaalsete sidemete säilimise ja arendamise eest. Kaebaja ei väida, et vanglas olles olnuks tal vanglaväline suhtlemine takistatud. Kaebajal on olnud võimalus kasutada kooskõlas vangla kodukorraga telefoni suhtlemiseks oma lähedastega. Praegusel juhul ei oma määravat tähtsust asjaolu, kas vangla toimis telefoniteenuse hindade kehtestamise võimaldamisel õiguspäraselt või mitte, kuivõrd kaebajale kahju tekkimine ei ole leidnud tõendamist. Kaebajale anti Tallinna Vanglasse paigutamisel suletud ümbrik kõnekaardiga TURBO ja PIN-koodiga, mille abil oli kaebajal võimalik telefoniaparaadis telefoniteenust kasutada. Kõnekaardil oli number, mis kaebajaga seostati (kinnipeetute registrisse tehti märge kaebajale väljastatud kõnekaardi numbri kohta). Kõnekaarti sai kaebaja hakata kasutama koheselt, kaardiga sai helistada muu hulgas vastaja kulul. Kõnekaardile TURBO sai kõneaega osta vangla kaupluse vahendusel. Kohtule esitatud sisseostude tellimislehtedelt ei ilmne, et kaebaja oleks vähemalt aastast 2012 tehtud sisseostude hulgas ostnud kõnekaardile kõneaega. Kõnekaardile oli võimalik kõneaega osta ka väljastpoolt vanglat, tasudes pangaülekandega. Kaebaja märgib, et tema kõnekaardile laadis kõneaega peamiselt GT, kuid praegusel juhul ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, millest oleks võimalik tõsikindlalt järeldada, et kaebaja on vanglas telefoniteenuse eest kordagi tasunud. Kaebaja pidi eelkõige ise esitama tõendeid talle tekkinud varalise kahju kohta (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1). Kuna vanglas telefoniteenuste kõrgetest hindadest tulenenud kahju tekkimine kaebajale ei ole tõendamist leidnud, tuleb kaebus jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.AE palub 22.07.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.06.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja vääralt hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Kohus on leidnud, et määravat tähtsust ei oma asjaolu, kas 3(4)
3-14-53195 vangla toimis telefoniteenuse hindade kehtestamise võimaldamisel õiguspäraselt või mitte. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas see määravat tähtsust ei oma, kui kahju hüvitamise seisukohalt tulebki tuvastada haldusorgani õigusvastane tegevus. Asjaolu, et asja materjalidest ei nähtu kaebaja isiklik panus kõneaja laadimisele vangla telefonikaardile, ei tähenda, et telefonikaardile ei ole kõneaega üldse laetud. Kuna kaardiga on helistatud, siis on selge, et kõneaega on laetud. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et ta on ise kõneaega ostnud, seetõttu on mõistetamatu kohtu arutlus vastava väite tõendamatuse osas.
Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Kuna kaebaja ei ole kandnud kõnekaardile raha telefoniteenuse kasutamiseks, ei saa talle olla tekkinud ka mingisugust varaliselt hinnatavat kahju. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, millest nähtuks, et ta on teinud rahalisi kulutusi telefoniteenuse kasutamiseks. Varalise kahju tekkimine kaebajale ei ole tõendatud. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas vangla toimis telefoniteenuse hindade kehtestamise võimaldamisel õiguspäraselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.AE apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja uue otsusega halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust.
8.Halduskohtu seisukoht, et kaebajale väidetavalt tekkinud kahju on praeguses vaidluses tõendamata, kusjuures tõendamiskoormus selles küsimuses on lasunud kaebuse esitajal, on õige. Asjas pole vaidlust selles, et kaebaja omas kõnekaarti ning helistas sellega (vt kõnede väljavõte tl 7-25). Vaidlus puudub ka, et kõnekaart oli seotud konkreetse kinnipeetavaga ja kinnipeetaval on keelatud oma isiklikku kõnekaarti jagada teiste kinnipeetavatega. Kuid kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid sellest, et kaebaja kõnekaardilt tehtud kõned ei ole tehtud üksnes vastuvõtja kulul või kaebaja on kandnud reaalseid kulutusi seoses kõnekaardile laetava rahaga. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ise kandis oma kõnekaardile raha, vaid märkinud, et seda tegi GT. Samas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle väite kinnituseks. Täielikult tõendamata on ka kaebaja väidetav võlasuhe GT-ga tulenevalt kõnekaardile laetud rahast. 19.05.2016 on halduskohus kohtunõudega palunud kaebajal esitada kohtule tõendid talle varalise kahju tekkimise kohta, st tõendid, millest nähtuks, et kõneteenuse eest on tasunud kaebaja. Selliseid tõendeid kaebaja kohtule ei esitanud, esitades üksnes GT e-maili aadressi. Kaebaja ei esitanud kohtule põhjendust, miks ei olnud tal tõendite kogumine endal võimalik ega palunud ka kohtu abi tõendite kogumiseks. Arvestades, et kaebaja viibis kohtunõudele vastates juba vabaduses, ei saanud tal tõendite kogumine olla ka piiratud vangistuses viibimise tõttu. Seepärast on halduskohus kokkuvõtvalt õigesti leidnud, et varalise kahju tekkimine kaebajal ei ole tõendatud ning puudub vajadus analüüsida teiste kahju hüvitamise eelduste, sh vangla toimingu õigusvastasuse, esinemist.
9.Eelnevat kokku võttes leiab ringkonnakohus, et halduskohtu otsus tuleb jätta muutmata ja AE apellatsioonkaebus rahuldamata.
10.AE oli apellatsiooniastmes vabastatud riigilõivu tasumisest ja nii jääb AE riigilõiv HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda ning tema muud võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel AE enda kanda. Tallinna Vangla menetluskulud jäävad vangla kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme
(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.