Korrakaitse › Vanglad

3-14-51046 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(8)

3-14-51046 kambris asetseva ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala, samuti mööblialune pind. Kaebaja kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus. Riigikohus ei tuvastanud lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 vastuolu PS-ga. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Ajavahemikul 20.01.2011–02.05.2011, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli pärast kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda, oli talle igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Arvestades perioodi lühiajalisust ja vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m2 (kuni 16,4 m2), ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Alates 03.05.2011 kandis kaebaja karistust kinnipeetavana, mil lisaks igapäevasele ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus oli talle tagatud oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi. Kord nädalas oli graafiku alusel võimalus kasutada spordisaali. Kinnipeeturegistri andmetel osales kaebaja ajavahemikul 09.01.2012–27.04.2012, 02.05.2012–27.08.2012 ja 06.05.2013–30.08.2013 A1, A2 ja B1 taseme keeleõppes (A1 tunnid 3× nädalas 2×45 minutit; A2, B1 tunnid 3× nädalas 3×45 minutit). Lisaks on kaebaja osalenud lühiajalistel kokkusaamistel ning ka ühel pikaajalisel kokkusaamisel. Tallinna Vangla on võimaldanud kinnipeetavatele, sh kaebajale ühe korra nädalas graafikujärgse pesemise. Samuti oli tagatud võimalus hoolitseda oma hügieeni eest sooja veega graafikuväliselt (vangla andis 2013. a kevadel kõikide üksuste igasse sektsiooni üldkasutatava veekeetja). Kambris oli lubatud seep ning seega sai kaebaja teha igapäevaselt esmaseid hügieenitoiminguid ka kambris. Kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks, et ebapiisav põrandapind või hügieeninõuete tagamine kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Kaebajal olid tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK lahend.

3(8)

3-14-51046 Ajavahemikul 20.01.2011–04.04.2011 viibis kaebaja kambris nr 219, mille suurus ühes WCga oli 16,4 m2. Sellest ajavahemikel 20.01.2011–10.02.2011 ning 22.02.2011–14.03.2011 oli kambris 43-l päeval kokku kuus kinnipeetavat, igaühe kohta jagus kambripinda 2,73 m2. Ülejäänud päevadel oli kaebajal kambris nr 219 ruumi enam kui 3 m2. Ajavahemikul 05.04.2011–02.05.2011 viibis kaebaja kambris nr 355, mille suurus ühes WC-ga oli 16,2 m2. Sellest 27-l päeval (06.04.2011–02.05.2011) oli kambrisse paigutatud kokku kuus kinnipeetavat ning igaühele neist jätkus põrandapinda 2,7 m2. 05.04.2011 jagas kambrit nr 355 viis kinnipeetavat, mistõttu oli kaebajal sel päeval kambris ruumi enam kui 3 m2. Vangla kinnitusel on mõlema kambri puhul tegemist suletud kambriga, kus kaebajale oli igapäevaselt tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja oli ajavahemikul 20.01.2011– 04.04.2011 vahistatu staatuses ning 05.04.2011–02.05.2011 kinnipidamisel vastuvõtuosakonnas. Vahistatu ja ka vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava suletud kambris viibimist ei saa iseenesest pidada talle kannatusi või ebameeldivusi ülemääraselt põhjustavaks, kuna tegemist on vahistatu jaoks kinnipidamisega paratamatult kaasneva tingimusega (VSKE § 8 lg 4). Arvestades, et VSKE § 6 lg-ga 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) oli kambri minimaalpinnana lubatav 2,5 m2, ei saa vastustaja tegevust kaebaja hoidmisel kambrites nr 219 ja 355 pidada VSKE § 6 lg 6 rikkumiseks. Kuigi praegusel juhul on küsimuse all üksnes isiklik ruum kambris ning menetluses ei ole muid kambriga seotud kinnipidamistingimusi, oli kaebajal vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana võimalik ööpäeva vältel kambrist väljaspool viibida üksnes ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal. Lähtudes EIK praktikast ja Riigikohtu seisukohtadest, on õigusvastane kaebaja vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana kinnipidamine kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2, kokku 70 päeva osas. Kaebajal tuli vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana sellistes oludes viibida kolmel erineval ajavahemikul, s.o korraga järjest 22 päeva, 21 päeva, 27 päeva (I kd, tl 157). Alates 03.05.2011 oli kaebaja süüdimõistetu ning viibis kinnipeetavatele ettenähtud kambrites. Vastustaja esitatud tabelitest nähtuvalt oli kaebusega hõlmatud ajavahemikul kambrites, kus kaebaja viibis, kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta erinev. Selliseid ajavahemikke või päevi ajavahemikul 03.05.2011–31.12.2013, millal põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 2,5 m2, ei ole esinenud. Seega ei ole vastustaja eksinud VSKE § 6 lg 6 vastu (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis). Samuti ei esinenud 2014. a-l kaebaja kinnipidamisel päevi, kus kaebajale tagatud põrandapind oleks jäänud alla 3 m2. Vastustaja kinnitusel on kambrid nr 212, 242, 235, 226, 231, 227 ja 228 avatud kambrid. Kuigi kaebajal oli neis kambrites kokku 580-l päeval isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, oli kaebajale neis kambrites viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning vähemalt neli tundi vabalt oma osakonna piires (VSKE § 8 lg 1). Lisaks oli kaebajal avatud kambrites viibimise ajal võimalik kord nädalas graafiku alusel viibida spordisaalis. Kaebaja osales ajavahemikel 09.01.2012–27.04.2012, 02.05.2012–27.08.2012 ja 06.05.2013– 30.08.2013 riigikeele õppel, mille tunnid toimusid kolmel korral nädalas. Õppetegevuse ajal viibis kaebaja väljaspool oma elukambrit. Kaebus tuleb jätta rahuldamata nende päevade osas, mil kaebaja viibis avatud kambrites nr 212, 242, 235, 226, 231, 227, 228 ning tal oli neis kambrites isiklikku ruumi kuni 31.12.2013 üle 2,5 m2 ning alates 01.01.2014 üle 3 m2, kuivõrd asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks avatud kambrites viibimise ajavahemikel raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Ajavahemikel 10.11.2011–13.11.2011, 13.09.2012–18.09.2012, 19.09.2012–23.09.2012 viibis kaebaja kartserikambrites nr 72 (8,4 m2), nr 73 (9,7 m2) ja nr 89 (28,7 m2), kus oli ruumi enam kui 3 m2. Ehkki kartserikambrites on kinnipeetavale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda 4(8)

3-14-51046 väljaspool kambrit üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole praegusel juhul põhjust rääkida ebapiisavast kambripinnast kartseris. Seega ei ole kaebajale ka kartserikambrites kambripinna suuruse tõttu saanud tekkida kahju. Ajavahemikel 15.03.2012–19.03.2012, 28.03.2012–01.04.2012 ja 27.05.2012 viibis kaebaja ka süüdimõistetuna 11-l päeval suletud kambrites nr 125 (16 m2) ja 141 (16,4 m2), mil kaheksal päeval jäi tema isiklik pind alla 3m2. Suletud kambrites viibimise ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebajal oli süüdimõistetuna suletud kambrites isiklikku ruumi alla 3 m2 üksnes kaheksal päeval ning sedagi mitte järjestikel päevadel (I kd, tl 160p-161). Seetõttu ei ületanud kaebaja kinnipidamistingimused raskusastet, mis lubaksid kaebaja hoidmist suletud kambris pidada tema inimväärikust alandavaks. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata ka nende päevade osas, millal kaebaja oli süüdimõistetuna paigutatud suletud kambritesse, s.o ajavahemike 15.03.2012–19.03.2012, 28.03.2012–01.04.2012 ja 27.05.2012 osas. VangS § 50 lg-ga 2 kohustatakse vanglat võimaldama kinnipeetavale vähemalt ühe korra nädalas dušši. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe korra nädalas. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa vanglareeglistikust. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja pole talle taganud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumtaset. Kaebajale oli vähemalt kord nädalas tagatud duši kasutamine graafiku alusel (I kd, tl 156), samuti sooja veega hügieeni eest hoolitsemine graafikuväliselt. Kambris on voolav külm vesi ning lubatud on seep. Arvestades, et kehtiva õigusega ei nähta ette sooja (voolava) vee tagamist kambris ning vangla on sellest hoolimata astunud samme probleemi leevendamiseks, ei saa kambris sooja vee puudumist pidada õigusvastaseks. Väljakujunenud kohtupraktika järgi (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-14, p 44) hinnatakse kinnipidamistingimustega tekitatud kahju ja selle hüvitatavust tingimuste kogumit arvestades. Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele. Praegusel juhul on, arvestades kaebusega hõlmatud ajavahemikku, kaebaja kinnipidamine vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas oleva kinnipeetavana, osaliselt kujutanud endast kaebaja kohtlemist väärikust alandaval moel. Riigikohus on asjas nr 3-3-142-15 (p 25) leidnud, et kannatanu alandava kohtlemise kestus on oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleksid raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. Õigusvastaseks tuleb lugeda kaebaja hoidmist ruumivähesuse tingimustes suletud kambrites vahistatuna ja süüdimõistetuna vastuvõtuosakonnas. Kaebaja viibis vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas süüdimõistetuna suletud kambrites alla 3 m2 isikliku ruumi tingimustes kolmel erineval ajavahemikul kokku 70 päeva, ent mitte rohkem kui 27 päeva korraga, s.o alla ühe kalendrikuu, mida võib pidada suhteliselt lühiajaliseks perioodiks. Seetõttu on HKMS § 41 lg 5 alusel kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks 70 päeva osas antud juhul piisav teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes kaebaja hoidmises 70 päeva ajavahemikel 20.01.2011–10.02.2011, 22.02.2011–14.03.2011, 06.04.2011–02.05.2011 kambrites, kus põrandapinda oli isiku kohta vähem kui 3 m2, õigusvastasus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-14-51046 Kaebajale on põhjendamatult jäetud rahaline hüvitis välja mõistmata. EIK lahendis nr 429/12 Tunis v. Eesti on määratud ühe päeva eest maksmisele kuuluv summa, millest vähem ei saa kohus välja mõista. Kohus on asunud vastustaja poolele. Kohtuotsus rikub EIÕK artikleid 3, 6, 13 ja 14. EIK on selgitanud, et õige ei ole lugeda vabaks pinnaks kogu kambri pindala. Liikumiseks vaba põrandapind on pind ilma mööbli ja WC-ta. Kaebaja osas on kogu kaebuses märgitud aja kestel rikutud EIÕK art-t 3. Kohus leidis, et alla 3 m2 pindalaga kambrist tingitud mõju saab leevendada ja väärikuse alandamist välistada muude kinnipidamistingimustega, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires. Seejuures on kohus neid fakte oma äranägemise järgi ja ilma arutamiseta pidanud leevendavateks asjaoludeks. Sektsiooni avamise ajal tuleb valida, kas jalutada sektsioonis ja helistada või minna 3,5 tunniks eesti keele klassi, mille üldpind ei ületa 20 m2. Õpilasi on klassis aga 12‒14, kõik istepingid on täis ning käimine on keelatud. Seda ei saa nimetada väärikaks asenduseks.

Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja viited suurtele hüvitistele EIK praktikas ei ole aluseks talle sama suure hüvitise väljamõistmisel. EIK praktikas välja mõistetud hüvitised ei ole sarnaseid asju siseriiklikult lahendavale kohtule siduvad. Kaebaja oli Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil paigutatud erinevatesse kambritesse, kus kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta pidevalt muutus. Kaebaja ei ole viibinud päevagi tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta oleks alla VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes viibimine ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kaebajal oli võimalus liikuda väljaspool kambrit seaduses sätestatud määras, kambrisse oli tagatud loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli (joogi-)vesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Kaebaja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada tema väärikust alandavat või piinavat kohtlemist vastustaja poolt ja sellest tulenevaid kannatusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-14-51046 - ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; - tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; - kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).

7(8)

3-14-51046

(allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.