AO kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AO Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.03.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-1703 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-
3-15-1703 taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AO esitas Tallinna Vanglale 26.04.2015 taotluse perioodil 05.01.2012-06.06.2012 väärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot. Kambrid olid üle rahvastatud, põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, liikumisvõimalused olid praktiliselt olematud ja ventilatsioon oli halb.
2.Tallinna Vangla jättis 20.06.2015 vastusega kahju hüvitamise taotluse perioodi 05.01.2012-26.04.2012 osas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata ning perioodi 27.04.2012-05.06.2012 osas rahuldamata.
3.AO esitas Tallinna Halduskohtule 06.07.2015 kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses kinnipidamistingimustega perioodil 05.01.2012-06.06.2012. Kaebaja jäi vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse põhjenduste juurde. Kaebaja kannatas seoses ruumipuudusega vaimset ja hingelist valu. Ülerahvastatuse probleem oli Tallinna Vanglas aastaid ja kaebajal ei olnud võimalik midagi teha oma olukorra leevendamiseks. Tal puudus tõhus vahend kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks.
4.Tallinna Halduskohus võttis 08.09.2015 määrusega kaebuse menetlusse, luges 01.10.2015 määrusega kaebuse esitatuks tähtaegselt ning jättis 02.11.2015 määrusega rahuldamata Tallinna Vangla taotluse lõpetada perioodi 05.01.2012-26.04.2012 osas menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu.
5.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-s 6 sätestatud nõuetest ja tagas kaebajale vähemalt 2,73 m2 põrandapinda. Vangistustingimused olid vähemalt rahuldaval tasemel. Hinnates kaebajale tagatud tingimusi kogumis, ei ole kaebaja väited vaimse ja hingelise valu kannatamise osas tõendatud. Kaebaja ei esitanud vanglas viibides vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind põhjustas talle kannatusi.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.03.2016 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 125 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks õigusvastastes tingimustes kinnipidamise eest 62 päeva jooksul ajavahemikus 05.01.2012-05.06.2012. 1) Kaebaja nõuab hüvitist seoses ebapiisava kambripinnaga perioodil 05.01.2012-06.06.2012 (154 päeva). Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 05.01.2012-05.06.2012 (153 päeva). 06.05.2012 oli kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel ja selle päeva osas ei ole põhjust eeldada kambripinna vähesust. Seega tuleb nõude lahendamisel võtta aluseks 152 päeva. Vangla ei ole esitanud kambripinna arvestust 11.04.2012 kohta, mistõttu võttis kohus selle päeva osas aluseks eelmise päeva andmed. Kõnealuses ajavahemikus oli kambripinna suurus ühe isiku kohta koos WCaluse pinnaga 62 päeval alla 3 m2 (2,63-2,73 m2; ilma WC pinnata 2,4-2,44 m2) ning 90 päeval 3 m2 või enam (3-4,1 m2; ilma WC pinnata 2,69-3,66 m2). Kaebaja oli kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 06.03.2012 vahistatu staatuses. Alates kohtuotsuse jõustumisest teadasaamisest rakendas vangla vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-t 3 ning kaebaja viibis VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. 2) Vangla kinnitusel vastasid kambrid Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 eluruumidele esitatavatele nõuetele. Kaebaja ei ole toonud välja vastupidisele veenvalt viitavaid 2(6)
3-15-1703 seisukohti või tõendeid (näiteks ventilatsiooni osas). Kaebaja ei ole pöördunud vanglas viibimise ajal väidetavalt puudulike kinnipidamistingimustega seoses ka vangla poole. Seega vastasid kambrid määruse nr 38 nõuetele määral, mis võimaldab neid lugeda kambripinda välja jättes inimväärikust mittealandavateks. 3) Kaebajale oli 23 päeval tagatud kambripinda üle 3 m2 sõltumata sellest, kas arvata WCalune pind kambripinna hulka või mitte. Nimetatud päevade osas oli vangla tegevus kaebajale kambripinna tagamisel õiguspärane. Õigusvastaseks ei saa lugeda ka vastustaja tegevust 67 päeva osas, mil kaebajale oli tagatud kambripinda koos WC-aluse pinnaga 3 m2 või enam. Isikliku ruumi hindamisel tuleb võtta aluseks kambri kogupindala. Samas ei olnud ka tualetist ülejääv kambripind kõnealusel 67 päeval oluliselt alla 3 m2 (2,69-2,92 m2) ning sellise kambripinnaga perioodid olid suhteliselt lühiajalised. 4) 62 päeval oli kaebajale tagatud kambripinna suurus 2,63-2,73 m2 (ilma WC pindalata 2,42,44 m2). Kaebaja kinnipidamistingimused suletud kambris olid nendel päevadel õigusvastased ja inimväärikust alandavad. Kuigi vastustaja tagas kaebajale ühetunnise jalutuskäigu ja võimaluse vaba aja sisustamiseks ning kambri olmetingimused olid üldiselt adekvaatsed, viibis kaebaja lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas ning seda ei kompenseeritud muude meetmetega. Selline õiguste riive tuleb hüvitada rahas. Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud tingimusi kambri suurust puudutavas osas muuta. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud kinnipidamise kestel vangla poole seoses kinnipidamistingimustega, saab arvestada õiguste riive intensiivsuse hindamisel. Perioodid, mil kaebaja viibis suletud kambris vähem kui 3 m2 pinnaga isiku kohta, ei olnud märkimisväärselt pikad, samas oli vahemikus 29.02.11.05.2012 alla 3 m2 pindalaga periood sisuliselt kestev ning suurem pind oli vaid üksikutel päevadel (06.03., 14.03., 22.03., 02.04., 12.-17.04 ja 05.05., lisaks pikaajaline kokkusaamine 06.05.2012). 5) 90 päeva osas, mil kaebajale oli tagatud kambri põrandapinda 3 m2 või enam (sh WC pindala), ning 1 päeva osas, mil kaebaja viibis pikaajalisel kokkusaamisel, jääb kaebus rahuldamata. 62 päeva osas, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda alla 3 m2, kuulub kaebus rahuldamisele ning kaebaja kasuks väljamõistetava kahjuhüvitise suuruseks on 125 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kaebus rahuldati ja teha uus otsus, millega lõpetada menetlus perioodi 05.01.2012-26.04.2012 osas kaebetähtaja rikkumise tõttu ning jätta muus osas kaebus rahuldamata või jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 1) Halduskohus võttis kaebuse menetlusse ebaõige perioodi alusel. Kaebus ei ole perioodi 05.01.2012-26.04.2012 osas tähtaegne, sest kaebaja ei ole selle perioodi osas pöördunud kahju hüvitamise nõudega tähtaegselt Tallinna Vangla ega ka halduskohtu poole. RVastS § 17 lg 3 ebaõige kohaldamine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Kuna kaebajale tagatud põrandapinna suurus muutus kinnipidamise kestel, pidi talle koheselt Tallinna Vanglasse paigutamisel olema arusaadav, et kinnipidamistingimused võivad tema õigusi rikkuda ja tekitada talle kahju. 05.01.2012 oli kaebajale tagatud kambripinda 2,63 m2 ning 06.01.-28.02.2012 oli isiklikku pinda 3,16-3,95 m2. Kui alla 3 m2 suurune kambripind oleks rikkunud kaebaja õigusi, oleks ta pidanud sellest aru saama juba esimesest päevast alates. Kuna kinnipidamistingimused muutusid, ei saa kaebaja Tallinna Vanglas viibimist pidada jätkuvaks toiminguks ning lugeda kaebust kogu perioodi osas tähtaegselt esitatuks. 3(6)
3-15-1703 2) Halduskohus tuvastas, et 153 päevasest perioodist 62 päeval oli kaebajale tagatud põrandapinda vähem kui 3 m2, kusjuures muid puuduseid kohus ei sedastanud. Kahjuhüvitise väljamõistmine üksnes ruutmeetrite arvule tuginedes ei ole põhjendatud, kui kaebajale olid muus osas tagatud head kinnipidamistingimused. Arvestades kinnipidamistingimusi kogumis, ei ole hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Väiksem kui 3 m2 suurune isiklik pind ei ole automaatselt EIÕK art 3 rikkumine. Kaebajale tagatud pind oli üksnes 0,27-0,37 m2 võrra väiksem kui 3 m2. Vähesem ruum vaheldus pidevalt ulatuslikuma isikliku ruumiga. Kohus möönis, et väiksem kui 3 m2 suurune pind oli tagatud äärmiselt lühiajaliste perioodidena, kuid sellele vaatamata mõistis välja kahjuhüvitise. Pikim järjestikune periood oli 17 päeva, mida ei ole põhjust pidada pikaajaliseks. Tähtaegselt esitatud kaebus puudutab 40 päeva pikkust perioodi, millest üksnes 13 päeval oli kaebajale tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2. Lühiajalised perioodid, mil isikule oli tagatud siseriiklikele normidele vastav pind, kuid mis jäi alla 3 m 2 isiku kohta, ei saanud tekitada kaebajale mittevaralist kahju. Tema kinnipidamine ei olnud inimväärikust alandav ega õigusvastane, mistõttu ei ole hüvitise väljamõistmine põhjendatud. 3) Kaebus tuleb jätta rahuldamata ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
AO ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
10.Vastustaja väide, et kohus on menetlenud kaebust, mis on osaliselt esitatud kaebetähtaja rikkumisega, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks juba ainuüksi seetõttu, et vastustaja ei saa sellisele väidetavale menetlusveale apellatsioonkaebuses enam tugineda. Vastustaja esitas 26.10.2015 halduskohtule taotluse lõpetada perioodi 05.01.2012-26.04.2012 osas menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu (tl 101-103). Halduskohus lahendas taotluse vastavalt HKMS § 124 lg-le 4 02.11.2015 määrusega (tl 108-109), mille peale oli vastustajal õigus esitada ringkonnakohtule määruskaebus. Vastustaja seda ei teinud ning halduskohtu 02.11.2015 määrus on jõustunud. Apellatsioonkaebuses saab esitada vastuväite määruse kohta, mille peale ei saa esitada määruskaebust (HKMS § 203 lg 1). Praegusel juhul on küll tegemist isiku vanglas kinni pidamisest tõusetunud vaidlusega, kuid kaebaja ei olnud vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamise ajal kinni peetav isik, kelle nõude lahendamiseks näeb VangS ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Kui vangla jätab kohustusliku kohtueelse menetluse korral kahju hüvitamise taotluse RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumise väitele tuginedes läbi vaatamata, kuid halduskohus ei rahulda vangla taotlust jätta kaebus kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu läbi vaatamata, ei ole läbi vaatamata jätmisest keeldumise määrus (erinevalt kaebuse tagastamisest või läbivaatamisest keeldumisest) määruskaebe korras vaidlustatav ning vangla saab tugineda menetlusvea väitele alles apellatsioonkaebuses (vt selle kohta ka Riigikohtu 15.06.2015 määrust nr 3-3-1-20-15, p 7 ja 15.06.2015 määrust nr 3-3-1-23-15, p 13). Õiguskindluse põhimõttega poleks aga kooskõlas olukord, kus vastustaja jätab edasikaebevõimaluse kasutamata ja saab apellatsioonimenetluses uuesti esitada kaebetähtaja rikkumise väite.
11.Isegi kui vastustaja saaks apellatsioonkaebuses tugineda kaebetähtaja rikkumise väitele, ei ole see väide sisuliselt põhjendatud. Halduskohus on kaebetähtaega käsitlenud 01.10.2015 määruses ja 02.11.2015 määruses, kinnitades viimases ka oma 01.10.2015 määruses toodud seisukohtade juurde jäämist.
4(6)
3-15-1703 RVastS § 18 lg 2 ei reguleeri olukorda, kus haldusorgan on jätnud tähtaja rikkumise tõttu kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata, mistõttu asus halduskohus põhjendatult kontrollima, kas kahju hüvitamise taotlus esitati vastustajale tähtaegselt, sest HKMS § 47 lg-s 2 märgitud 30päevase kohtusse pöördumise tähtaja järgimine on oluline vaid siis, kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Nõude kohtueelse lahendamise kord hõlmab ka taotluse esitamiseks seaduses sätestatud tähtajast kinnipidamist või haldusorgani poolt tähtaja ennistamist. Kui isik ei ole pidanud kinni nõude kohtueelse lahendamise korrast, kohaldub kohtule hüvitamiskaebuse esitamisel üldine 3-aastane tähtaeg arvates päevast, kui isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust (RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4). Kohtueelse menetluse mittenõuetekohane läbimine ei mõjuta kaebetähtaja kulgemist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vangla poolt kaebaja nõude läbi vaatamata jätmine perioodi 05.01.2012-26.04.2012 osas ei olnud õiguspärane, mistõttu pöördus kaebaja halduskohtusse tähtaegselt. Isik pidas kinni RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud korrast ning järgis ka HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaega. Halduskohus tugines oma seisukoha kujundamisel Riigikohtu seisukohtadele 06.03.2014 otsuses nr 3-3-1-93-13 (p-d 13 ja 14) ja 15.06.2015 määruses nr 3-3-1-20-15 (p 13) ning järeldas vangla esitatud tabelist kaebaja paigutamiste kohta, et kaebaja viibis küll erinevates kambrites, kuid kinnipidamistingimused kambripinna suuruse osas olulisel määral ei muutunud (pinna suurus isiku kohta ilma WC pinnata jäi vahemikku 2,4-3,66 m2). Halduskohus leidis põhjendatult, et tegemist oli jätkuva toiminguga, mistõttu hakkas RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaeg kulgema 05.06.2012 (jätkuva toimingu lõppemisel) ning kahju hüvitamise taotlusega 27.04.2015 vangla poole pöördumine oli tähtaegne. Vangla andmed kaebaja paigutamise kohta ei kinnita vastustaja väidet kinnipidamistingimuste olulise muutumise kohta.
12.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et olukorras, kus kohus ei tuvastanud muid puudusi vangla üldistes olmetingimustes, ei olnud üksnes isikliku kambripinna vähesusele tuginedes rikkumise tuvastamine ja kahjuhüvitise väljamõistmine 3 m2 kõrvalekaldumise kestust ja ulatust arvestades põhjendatud. Vähem kui 3 m2 suurusest isiklikust ruumist tulenevat EIÕK art 3 rikkumise eeldust saab ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad kumulatiivselt järgmised asjaolud: 3 m2 standardist kõrvalekaldumise kestus ja ulatus ei ole märkimisväärne; tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambriväliseks tegevuseks; kinnipidamisasutuse üldine seisund on talutav; ei esine muid konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist. Seega ei piisa rikkumise eelduse ümberlükkamiseks ainuüksi sellest, et kinnipidamisasutuse üldise seisund (loomulik valgus ja värske õhk, küte, sanitaartingimused, pesemisvõimalused, tualeti privaatne kasutamine jms) on rahuldav, sest praeguses asjas puudub ilmselgelt kambrivälise liikumise ja kambrivälise tegevuse kompenseeriv mõju. Kaebaja viibis kogu vaidlusaluse perioodi vältel suletud kambris 23 tundi ööpäevas ning sai kambriväliselt liikuda vaid ühetunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus, lisaks oli tal vaid ühel päeval pikaajaline kokkusaamine. Vastustaja on küll osutanud mõningase meelelahutuse tagamisele, kuid pole väitnud, et kaebajal olnuks mingi märkimisväärne kambriväline tegevus. Arusaadavalt tulenesid kaebaja vanglasisese liikumise piirangud tema vahistatu staatusest ja süüdimõistetuna vastuvõtuosakonnas viibimisest, kuid see pole vähesest kambripinnast tuleneva rikkumise eitamiseks piisav. Ka ei saa nõustuda vastustaja hinnanguga, et vähem kui 3 m2 suurune isiklik pind oli kaebajale tagatud äärmiselt lühiajaliste perioodidena. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei ole halduskohus möönnud perioodide äärmist lühiajalisust, vaid leidis, et tegemist ei olnud märkimisväärselt pikkade perioodidega (kohtuotsuses toodud kuupäevadest lähtudes olid järjesti5(6)
3-15-1703 kuste perioodide pikkused 1, 6, 7, 7, 10, 9, 17 ja 5 päeva). Samas osutas kohus asjakohaselt, et periood 29.02.-11.05.2012 (kokku 72 päeva) oli sisuliselt kestev, sest suurem pind oli vaid üksikutel päevadel (1, 1, 1, 1, 6 ja 2 päeva). Kuivõrd halduskohus lähtus kambripinnast koos WC-aluse pinnaga, tuvastas ta 3 m2 standardist 0,27-0,37 m2 suuruse kõrvalekalde, mis pole küll suur, kuid mida ei saa siiski pidada ebaoluliseks. Halduskohtu tuvastatud asjaoludel oli kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud, mistõttu ei ole vangla apellatsioonkaebuse alusel alust kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks.
13.Ringkonnakohus märgib lisaks, et uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmine ei saaks olla põhjendatud ka järgneva tõttu. EIK on 20.10.2016 otsuses Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13 kinnitanud, et kinnipeetavale tagatud põrandapinna piisavuse hindamisel tuleb kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks arvata kambri pindalast enne kogupindala seal viibinud isikute arvuga jagamist maha tualettruumi pindala (p 114). Halduskohus arvestas tualettruumi alla jääva pinna kambri põrandapinna sisse ning tuvastas seetõttu, et kaebusega hõlmatud perioodil oli kaebajale tagatud isiklikku pinda 90 päeval rohkem kui 3 m2 ja 62 päeval vähem kui 3 m2. Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud tabelist kaebaja paigutamiste kohta (tl 106-107) nähtub kambri pinnast WC-aluse pinna maha arvestamisel, et kaebaja paiknes vaidlusalusel perioodil kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku pinda rohkem kui 3 m2 (3,23-3,66 m2), kokku 23 päeva, ning kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku pinda vähem kui 3 m2 (2,4-2,92 m2), kokku 129 päeva. Järgnevalt toob ringkonnakohus välja päevade arvu, mil kaebaja kasutuses oli järjestikku isiklikku pinda vähem kui 3 m2 (väljaspool sulge) ja nende vahele jäävate päevade arvu, mil ruumi oli rohkem kui 3 m2 (sulgudes). Need andmed on järgmised: 18 (14), 37, (1), 29, (3), 20, (1 päev pikaajalisel kokkusaamisel), 9, (5), 16. Selliseid perioode ei saa hinnata lühiajaliseks ning kõrvalekaldeid ebaoluliseks ja harvaesinevaks. Sisuliselt pidi kaebaja taluma ruumikitsikust kogu vaidlustatud perioodi kestel, mistõttu pole alust hinnata ümber halduskohtu seisukohta, et kaebajale on tekitatud kinnipidamistingimustega mittevaralist kahju, mille eest on tal õigus saada rahalist hüvitist.
14.Vastustaja seisukoht, et kahjuhüvitise nõue tuleb jätta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu rahuldamata, ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga (27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 10; 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 14) ega saa olla apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks.
15.Ringkonnakohus ei tee otsust vastustaja kasuks, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja enda kanda. Kaebaja ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, mistõttu jäävad kaebaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.