3-16-2571/8 - Korrakaitse - Vanglad - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

7.Kohus lähtub kaebuses esitatud mõiste „üksikvangistus“ sisustamisel Eesti õigusruumis omaks võetud seisukohast, mille kohaselt üksikvangistusena võib Eesti kontekstis mõista kartserikaristust. Samale seisukohale on asunud ka õiguskantsler 18.10.2016 soovituses „Kartseririietus ja voodi kasutamine päevasel ajal“ (Tallinna Vangla 17.01.2017 vastus nr 111/17/1274-2; tl 6-7). Riigikohtu üldkogu on (asjas nr 3-3-1-5-09, p-d 30-31) selgitanud, et vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, st teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga tema vabadus allutatakse vangistusseaduse (edaspidi VangS) 2. ja 3. peatükist tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Üldkogu hinnangul tähendab kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele karistuse niisugust täideviimist, mis peab andma vangistatule võime tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. See hõlmab endas ühelt poolt meetmete võtmist ja kinnipeetavale tingimuste loomist, mis võimaldaksid tal taasühiskonnastuda, teiselt poolt aga kinnipeetava allutamist vanglas valitsevale korrale kui raamistikule kinnipeetava suunamisel. Õiguskuulekale käitumisele suunamist tuleb pidada vanglakaristuse täideviimise keskseks eesmärgiks. Õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina tähendab eelkõige selle tagamist, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu. Selliselt realiseeritakse vangistusega muu hulgas eesmärk tagada ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus) ja laiemalt põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu. VangS § 66 lg 1 kohaselt kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud: täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises, koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll. Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) p 22.1 kohaselt distsiplinaarmenetluse eesmärk on distsiplinaarsüüteo toimepanemisele viitavate asjaolude kiire ja täielik väljaselgitamine, võimaliku süüdlase tuvastamine ning distsiplinaarkaristuse õiglane määramine. Kodukorra p 22.2 järgi distsiplinaarsüütegu on kinnipeetava isiku süüline õigusvastane tegu või tegevusetus, millega isik rikkus õigusaktides sõnaselgelt sätestatud keeldu või kohustust.

9.Kohus leiab, et antud juhul ei ole kaebajal oma eesmärki, milleks on edaspidi vältida kartserikaristuse määramist ja/või kartserikaristuse kandmiseks kartserikambrisse sattumist, esitatud tuvastamiskaebusega võimalik saavutada. VangS § 63 lg 1 kohaselt käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, sh on ette nähtud kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks (p 4). VangS § 63 lg 4 sätestab, et raske distsipliinirikkumise korral on vanglateenistusel õigus paigutada distsipliinirikkuja eraldi kambrisse enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist. VangS § 64 lg 1 järgi distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse ja distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul (VangS § 64 lg-d 3 ja 4). Seega juhul, kui kaebaja ei käitu õiguskuulekalt ja paneb toime distsiplinaarsüüteo, siis vastavalt kehtivale korrale võib vanglateenistus talle kohaldada distsiplinaarkaristust, sh ka kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajal võimalik käesoleva tuvastamiskaebusega distsiplinaarkaristuse määramist, sh kartserisse paigutamist preventiivselt ära hoida. Puudub alus eeldada, et kaebajale distsiplinaarkorras kartserikaristus määratakse juhul, kui kaebaja õiguskuulekalt käitub. Seega on kaebajal võimalik „üksikvangistusse“ sattumist ise oma käitumisega edaspidi ära hoida. Sama põhimõte kehtiks ka kaebaja võimaliku jälgimiskambrisse paigutamise korral, kuhu sattumist on kaebajal samuti oma õiguskuuleka käitumisega võimalik ära hoida. Seejuures on kaebajal õigus distsiplinaarkorras kartserikaristusega karistamise või ka jälgimiskambrisse paigutamise otsustust igakordselt vaidlustada, et selgitada välja, kas seda on tehtud õiguspäraselt (VangS § 11 lg 5). Sellist õigust on kaebaja erinevates menetlustes ka kasutanud. Isiku subjektiivseid õigusi ei saa iseenesest rikkuda kinnipeetavana vangistuses viibimine ning sellega kaasnev vaba eneseteostuse piiramine. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja inimväärikust oleks alandatud või kaebajale oleks põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.